NIZZA JA MONACO - NELJAS JA VIIES PÄEV!

NELJAS JA VIIES PÄEV - 25. ja 26. aprill 2024

Täna hommikul ärkasime juba natukene varem, pool kaheksa, hakkame ilmselt harjuma. Pärast hommikusööki hakkasime jalutama Cimiez´i kloostri juurde. No tegelikult on sellel ka pikk nimi: Notre-Dame-de-Cimiez! Meie hotellist oli sinna jalutada umbes pool tundi või isegi natukene rohkem. Tee ronis kohati päris järsult üles mäkke. Klooster asubki linna kõrval kõrguval künkal. Meid juhatas Google Maps aga suure autotee asemel väga pisikest jalgrada pidi, mis lõppes kloostri aia tagumises nurgas pisikese väravaga. Kogu selle tee jooksul kohtasime me vaid ühte alla tulevat vanahärrat, kes meid äärmiselt üllatunult ja pikalt silmitsema jäi. Õnneks oli värav lukust lahti ning pääsesime sisse. Kloostri ümber laius imekena aed. Jalutasime aia läbi. Minu tegelik eesmärk siia kloostrisse ronides oli aga hoopis Matisse´i haud. Kloostrikiriku kõrval asub surnuaed. Nii ilusat ja armsat surnuaeda polnud mina veel kunagi kohanud!

Eliisabet jalutas läbi väiksema osa surnuaiast ja arvas siis, et see ongi kõik. Mina sattusin veel teise osasse, mis hämmastas mind veelgi rohkem! Tundus uskumatu, et tegemist üldse surnuaiaga. Pigem tundus see mulle nagu mingi skulptuuride aed imeliste eemalt paistvate mägede taustal. Matisse haud on veel omakorda eraldatud aias, kuid selle juurde kahjuks ei saanud. Sain üle aia vaid piiluda ja tõdeda, et tõesti, seal ta on. Kui olin minagi lõpuks küllastunud sellest erilisest paigast, käisime ka kirikus sees. Järgmine sihtmärk oli kohe kloostri kõrval asuv Matisse´i muuseum. Teadsime küll juba ette, et enamus tema siinse muuseumi töid olid hetkel Jaapanis näitusel, aga läksime siiski. Mingi hüper-super hea muuseumiga minu hinnangul tegemist ei olnud. Poleks mitte midagi juhtunud, kui see oleks meil nägemata jäänud!

Kuna Matisse´i enda töid hetkel eksponeerida polnud võimalik, aga päris tühjaks ei tahetud ka seinu arusaadavalt jätta, siis oli üles pandud ühe Matisse´i suurima austaja ja järgija Djamel Tatahi tööd. Iseenesest polnud neil töödel ju häda midagi. Ainukene asi, et ühest oleks piisanud täiesti: kõik tööd oli äravahetamiseni sarnased! Matisse´i enda töödest olid praegu eksponeeritud tema graafilised lehed ning erinevatelt reisidelt kaasa toodud esemed. Matisse veetis Nizzas mitmeid aastaid vaimustudes siinsest Vahemere äärsest valgusest. Vähemalt saime me mõlemad siia muuseumisse tasuta - isegi minu õpilaspiletit arvestati siin ja keegi ei tundud huvi minu vanuse vastu. Siin samas kõrval asuvad ka Vana-Rooma asustusest säilinud termide ja amfiteatrite varemed. Varemetest leitud esemeid eksponeeritakse Matisse´i muuseumi kõrval asuvas arheoloogiamuuseumis.

Need kohad üle vaadatud otsustasime ka edasi minna jalgsi. Järgmine muuseum, mida külastada, oli Chagalli muuseum. Tee sinna viis läbi Nizza peenema elurajooni, kus kohtasime päris uhkeid villasi. Ootamatult oli Chagalli muuseumi ees väga pikk järjekord. Aga no loomulikult ei heidutanud see meid: mitte nüüd küll ainukene, aga see oli üks päris oluline pooltargument Nizzasse reisimise võimaluse kaalumisel. Lisaks siis Monacole. Järjekord läks siiski kiiresti. Kui hakkasime juba väravatele lähenema selgus, et kell üks hakkab muuseumis lõuna. Lootsime väga, et saame ikka enne lõunat sisse. Õnneks meil vedas ja olime Eliisabetiga ühed viimased, kes enne lõunat muuseumisse lubati. Tundub muidugi uskumatu, et tänasel päeval on kuskil veel lõuna. Nad peavad ju nii tegema kaks korda päevas muuseumi rahvast tühjaks! Üllatuslikult arvestati ka siin minu õpilaspiletiga. 

Tegemist on täiesti fantastilise muuseumiga! Soovitan tõesti kõigil, kes vähegi siia kanti satuvad seda kindlasti külastada. Nizzas on maailma suurim Marc Chagalli tööde kogu. Õnneks olid kõik tööd ka eksponeeritud. Kolm tööd olid vaadeldavad küll ainult ruumi ukselt. Selle tõttu oli isegi tavapärast piletihinda alandatud. Uskumatu, et sellega arvestati! Kõige olulisemad tööd siinses muuseumis on 17 õlimaali "Piibli sõnumi" seeriast, mis põhinevad Vana Testamendi Moosese ja Ülemlaulu raamatutel. Muuseum loodi veel kunstniku elu ajal 1973. aastal. Marc Chagall andis üksikasjalikke juhiseid hoone rajamiseks ning valis ise iga üksiku teose jaoks parima võimaliku asukoha. Hoone juurde tegi kunstnik imelise mosaiigi, mille juurest avaneb vaade tiigile ning kontserdisaali sinistele vitraažidele.

Marc Chagallil oli ka soov, et muuseumis toimuks igal aastal mõni näitus maailma vaimse ja religioosse ajalooga seotud teemadel. Kas sellega siiani arvestatakse ei oska kahjuks öelda. Marc Chagall sündis 1887. aastal juudi perekonnas Vitebski lähedal Valgevenes, mis tol hetkel oli Vene impeeriumi koosseisus. Enne esimest maailmasõda reisis ta palju Pariisi, Peterburi ja Berliini vahet. Sõja ajal töötas ta Vitebskis rajades sinna isegi kunstikolledži. Pärast sõda töötas ta väga rasketes tingimustes revolutsioonijärgses Moskvas, kust lahkus siiski 1923. aastal uuesti Pariisi. Teise maailmasõja ajal põgenes ta USA-sse, kust naases Prantsusmaale uuesti 1948. aastal. Marc Chagalli on nimetatud parimaks juudi kunstnikuks läbi aegade. Mina isiklikult nii tagasihoidlik ei oleks ja nimetaksin teda üldse üheks maailma parimaks kunstnikuks läbi aegade. Ta on teinud palju monumentaalset kunsti suurte vitraažide ja seinamaalide näol. Pablo Picasso ütles 1950ndatel, et kui Matisse sureb, siis on Marc Chagall ainukene järelejäänud kunstnik maailmas, kes mõistab veel värvi tähendust. Ning värvi on Chagalli töödes tõesti imeliselt palju. On raske leida mõnda teist kunstnikku, kes kasutanud värve nii rikkalikult ja samas nii harmooniliselt. Üksi tema töö ei tundu liialdusena vaid salapärase ja müstilisena!

Jõudsime Chagalli muuseumi enne selle sulgemist kenasti ja põhjalikult läbi vaadata. Nüüd jalutasime uuesti vanalinna. Sõime seal kerge lõunasöögi ja suundusime Lascarise paleesse. 17. sajandi paleed kaunistavad rikkalik stukkdekoor, flaami seinavaibad, ilusad puitelemendid ja illusionistlikud laemaalid. Ja taas saime sisse tasuta! Saades küll piletimüüja siira imestuse osaliseks, et nii vana üliõpilane! See käis siis minu kohta! Paleest avastasime vanade muusikariistade kollektsiooni. Oma rohkem kui 500 pilliga on see Prantsusmaal suuruselt ja tähtsuselt teine vanade muusikariistade kogu. 1942. aastal ostis Nizza linn hoone endistelt omanikelt just siia muuseumi rajamiseks. Meie seal olles saabus muuseumisse parajasti õpilasgrupp. Temperamentsed puberteedieas teismelised on ilmselt kõikide muuseumitöötajate hirm. Nüüd käisid nad neil kõikjal katastroofi aimava pilguga järel valmisolekuga kukkuvaid asju lennult kinni püüda. 

Meil oligi aeg lahkuda. Viimane vaatamisväärsus meie tänases programmis oli Massena palee - nüüd siis see õige. Täna leidsime selle üldse mitte kaugel Massena väljakust. Kuid nüüd oli järgmine ületamatu tõrge: nimelt oli muuseum suletud kaheks päevaks mingi uhke ürituse tõttu. Kodulehele loomulikult pole mõistlik sellist infot panna. Sellel korral ma isegi eile külastasin seda: midagi suletud oleku kohta mulle silma ei hakanud. Aga samas; ega nad olulist infot varjavad kiivalt jagades seda vaid prantsuse keele oskajatega. Aga kui nii, siis nii! Ei jäänud meil muud üle, kui jalutada tagasi Massena väljakule ning veeta aega kohvikus. Ilm oli äärmiselt palav ja üks külm õlu kuluski ära. Põhimõtteliselt oli meil nüüd kõik plaanitu tehtud! Jäi üle leida veel kingitus Katariinale. Karlile olime ostnud lahedad sokid Chagalli muuseumist. 

Pärast puhkepausi liikuma hakates jäi meile suhteliselt ruttu teele raamatupood. Ning see oli just see, mida vajasime! Suhteliselt kiiresti leidsin täpselt Katariinale mõeldud inglisekeelse raamatu. Valisin ka endale ühe inglisekeelse juturaamatu. Jäin nende hindade ja valiku lummusesse! Kui riigi rahvaarv on ikka ligi 70 miljonit, siis on võimalik tõlkida oma keelde kõiki raamatuid normaalse hinnaga. Alustuseks sattusin nagu nõiutult reisiraamatute osakonda. Ma usun, et siin oli absoluutselt iga väikseimagi riigi reisijuht. Ja hinnad olid keskmiselt 10 kuni 15 eurot! Aga asi, mida ma poleks isegi unes suutnud ette kujutada: siin oli eraldi korrus ajalooraamatutele!!! Kõik tõlgitud prantsuse keelde, kõrgeim hind 15 eurot. Jah, peaaegu kõik olid pehmekaanelised, kuid seal pole ju mingit vahet. Ma oleksin nagu paradiisi sattunud... Mõnikord on uhke olla väikese rahva esindaja, aga siis mõnikord tajud terava selgusega, kuidas mingid asjad jälle selle vastu räägivad.

Veetsime raamatupoes päris tükk aega. Teel hotelli käisime läbi meie tänaval asuvast pagaritöökojast ja ostsime õhtuks mõned saiakesed. Juust ja natukene veini oli meil veel alles eelmistest õhtutest. Olime esimesel hommikul maksnud küll kõikideks päevadeks hommikusöögid ette ära, aga süvenedes äralennu aega, selgus, et me ei jõua hommikust süüa. Kaasa nad ei saa ka meile pakke panna, sest värsked saiad tulevad neile sealt samast pagari juurest kell seitse. Aga meie pidime lahkuma hiljemalt 6.45. Saime siis raha tagasi kenasti! Toas pakkisime asjad enam-vähem kokku. Sõime ära saiakesed ning muud jäägid. Lugesime. Mina kirjutasin. Hommikul läksime lennujaama ja lennuki peale. Kenasti õigel ajal olime Riias. Ilm oli Riias meie reisi algusega võrreldes ka paremaks läinud - lumest polnud enam igal juhul jälgegi.

Sõit koju läks kiiresti. Ilma ühegi ootamatuseta. Ühe söögipeatuse tegime Lidos. Eliisabet võttis isegi seal söögi kaasa ja läks autosse sööma algava loengu tõttu. Sealt edasi otse koju. Kahel viimasel päeval kulutasime raha Chagalli muuseumis 8 eurot, Matisse´i muuseumist ostetud kingitus Karlile oli 12 eurot, lõunasöök 30 eurot, kohvik 15 eurot ja raamatupoes kulus 16 eurot. Kokku siis 81 eurot. Kõikide päevade peale kokku kulutasime 453,5 eurot. Lennukipiletid maksid kahe peale kokku 210 eurot. Hotell oli 340 eurot ning 26 eurot maksime parkimise eest Riia lennujaamas. Kogu reis kokku siis 1029,5 kahe inimese peale. Umbes 500 eurot siis inimene!