ANDORRA: CORONALLACS´I MATKARADA - ESIMENE PÄEV!

ESIMENE PÄEV - 20. juuli 2024

Alguses ei olnudki mul mõtet minna Andorrasse just matkale. Kuna nimetatud riik oli veel viimane Euroopas, mida mul pole olnud senini õnnestunud külastada, otsisin lihtsalt võimalust sinna minna. Seiklema peab Andorrasse igal juhul, pisikene riik, asukoht suurte hiiglaste Prantsusmaa ja Hispaania vahel, ei soodusta just sinna reisimist. Aga minu eesmärk oli kindel - nii et otsisin ikkagi aeg-ajalt lennukipileteid ja viise sinna jõudmiseks. Kuni jäi silma Sportmatkade matk Andorra Püreneedes ehk Coronallacs´i matkarada. Nimetatud matkarada kulgeb ringi läbi kogu Andorra. Rada on kokku ligi 100 kilomeetrit pikk ning seda peetakse Püreneede üheks raskeimaks rajaks. Mitte küll pikkuse vaid raja profiili tõttu, mis kulgeb väga suurelt üles ja alla - igal päeval tuli nii tõusta kui ka laskuda keskmiselt 1500 meetrit. Mõnel päeval ligi 2000 lausa.

Nii ma siis siia sattusingi ja ärkasin tänasel kenal laupäeva hommikul Andorra pealinnas Andorra la Vella´s, et minna hommikust sööma. Söök oli fantastiliselt hea! Eriti värskelt pressitud apelsinimahl. Asjad olime pakkinud toakaaslase Kristinaga ringi juba õhtul: seljakotti läksid eesootavaks viieks matkapäevaks vajalikud asjad ja kohvriga hotelli hoiule jäid matkale järgnevaks puhkuseks vajalik kraam. Kõht täis oli aeg liikuma hakata! Pidime korraks käima läbi veel toidupoest, et osta kaasa esimese matkapäeva lõunasöök. Edaspidi pidime lõunasöögipakid saama kaasa ööbimiskohtadest. Ostsin igaks juhuks ka päikesekaitsekreemi. Selle olin unustanud kaasa võtta. Järgmine peatus oli infopunktis, kust saime kaasa raja kaardi ning passi. Tegime nüüd selle päris alguse puhul ka esimese grupipildi. Meie grupp koosnes matkajuhist Kaupost ning üheksast vaprast matkajast. Kokku kümme teelist: kaheksa naist ja kaks meest.

Matka esimene päev oli plaanitult lühem järgmistega võrreldes. Täna pidime ronima ainult mäest üles. Tõus oli see eest päris korralik ronimine suurte kivide vahel. Ilm oli kuum. Jahutamise peatuse tegime jõe ääres, kus paar vaprat käis isegi ujumas. No päris ujuda seal muidugi ei saanud, aga sisse kasta ja jahutada küll. Piirdusin jalgade leotamisega - vesi oli jääkülm! Aga mõjus karastavalt ning äärmiselt virgutavalt. Üsna varsti tegime lõunasöögipausi. Sõin ära hommikul ostetud võileiva, mis iseenesest oli väga hea, kui võtsin ümbert ära suurema osa saiast. Pärast lõunat lagunes meie seni koos püsinud grupp päris pikaks riviks. Ja just nüüd olime jõudnud kõrgemale metsavööndist, mistõttu avanesid lõpuks ometi imelised vaated mäestikule. Püreneed oma täies hiilguses!

Matkasin päris pika maa koos meie matkajuhi Kaupoga. Kiiremad olid meist ees, suurem osa grupist tagapool. Mingi aja pärast pööras Kaupo otsa ringi ja läks tagasi, et minna tagant tulijatele vastu. Mina läksin üksi edasi imetledes imelisi vaateid ja tundes rahulolu juba ainuüksi selle üle, et mul on taas võimalus viibida mägedes! See on ikka suur asi. Tegin oma telefoniga fotosid. Telefoniga sellepärast, et aeg-ajalt ma ei tea rumalamat inimest, kui mina ise! Eile hommikul, kui minu armas poeg Karl mind lennujaama sõidutas, käisime läbi Ülemiste keskuse fotopoest. Et osta uus akulaadija minu fotoaparaadile. Eelmise olin totaalselt ära kaotanud. Ja seda veel nii, et mul polnud isegi aimu, et olen selle ära kaotanud. Ainukene variant, mille suutsin nüüd välja mõelda, oli see, et ilmselt jäi see sügisel Etioopiasse. Kadunud olid ka mu päikeseprillid. Mõlemad olid viimati kasutuses seal... Aga kuhu ja kuidas täpsemalt: sellest polnud mul aimugi.

Saime laadija. Pakkisin selle kotti ja karbi saatsin Karliga koju. Pool ööd laadisin hotellis usinalt fotoka akusid. Hommikul alustasin rõõmsalt matka nagu korralik turist fotoaparaat kaelas. Kuni hetkeni, mil jäin vaatama kirja, mida iga pildi järel kaamera ekraan mulle kuvas. Mälukaarti polnud!!! Ja siis mul tuli meelde küll: olin laenanud oma kaamerat töökaaslasele, kes piltide arvutisse laadimiseks võttis mälukaardi välja. Mina muidugi rumalusest või laiskusest tingituna seda tagasi kohe ei pannud ja nii ta meelest läkski... Nüüd aga olin tassinud kaasa täiesti tarbetut kola! Ja pilte pidin ikkagi telefoniga tegema. Kui ma hommikul linnas olleski oleksin tähele pannud kaardi puudumist, oleksin saanud sealt kindlasti osta uue kaardi. Aga no ei pannud! Õnneks on mul uus telefon, mis teeb ka päris ilusaid fotosid. Vaikselt üritasin leppida, et sellel korral on siis nii... Ja veenda ennast, et ka nii on kõik hästi.

Vaated läksid aga järjest ilusamaks! Kiire edasiliikumise asemel imetlesin vaateid, mägesid, loodust. Astusin ja astusin, rada oli õnneks tähistatud päris kenasti, mistõttu ei tekkinud kahtlust, et kas olen ikka õigel teel. Ja niiviisi neid vaateid imetledes avastasin järsku, et olengi ootamatult jõudnud meie esimesse ööbimiskohta. Tegin veel ühe auringi ümber maja, sest ei suutnud aru saada, millisest küljest peaksin lähenema hoonele. Loomulikult valisin vale poole ehk tegingi ringi ümber terve maja ning kokkuvõttes jäi mulje, et tulin täiesti valest suunast. Meie grupiliikmed istusid imelise vaatega terrassil. Ostsin endale preemiaks ühe radleri (õlu + sidrunimahl) ning asusin samuti terrrassile vaateid nautima. Maju, milles matka jooksul ööbime, nimetatakse hispaania keeles refugi. Tähendabki see siis maja, mis mõeldud matkajatele ööbimiseks.

Meie tänaõhtune refugi oli päris uus, modernselt paadikujuline. Majja sisenedes tuleb matkasaapad jätta ukse juurde ning minna edasi kas sukkis või siis vahetusjalanõudes. Igas majas on olemas ka hulk vabalt kasutatavaid kummiplätusid. Kaupo saabudes saime ka meie oma toa kätte. Kuna meil suur grupp, siis saimegi enda käsutusse ühe kümnekohalise toa. Toas olid kahekordsed narid. Mina sain koha ülemisele voodile. Voodis on madrats, padi ja tekk. Padjapüür ja lina või magamiskott peab olema endal kaasas. Elektrit täna ei olnud, seega ei saanud ka dušši alla minna. Kell 19.30 paluti meid sööma. Kõik ööbijad söövad hüttides üldjuhul ühel ja samal kellaajal. Meie imestuseks toodi lisaks veele lauale ka kann punase veiniga. Mis kusjuures oli päris hea! 

Meie õhtusöök koosnes lausa kolmest käigust: supp, praad ja magustoit! Kuum supp pärast matkapäeva oli tõeliselt hea üllatus. Teiseks roaks olid makaronid hakklihaga. Magustoiduks creme brulee. Kõlab uskumatult, aga nii see oli! Me ei suutnud ka alguses uskuda, et valmistatakse tõesti sellist delikatessi, kui nägime kokka põletiga töötamas. Sisult oli natukene liiga vedel, aga maitselt suurepärane! Pärast õhtusööki käisime Kristina ja Kaupoga veel jalutamas. Käisime vaatamas veehoidlat. Tagasi jõudes oligi aeg magama minna. Hambad puhtaks ja pugesime igaüks oma voodisse. Tänane marsruut oli 12,6 kilomeetrit, tõusime 1473 meetrit ning raja läbimiseks on rajameistrid arvestatud 6 tundi ja 38 minutit. Millise ajaga mina selle läbisin ei oska kahjuks öelda. Ööbisime de L´Illa refugis 2488 meetri kõrgusel. Ning raha kulus päikesekaitsekreemi peale 5 eurot ja õhtul joogi peale 3 eurot. Hommikune poeskäimine oli Sportmatkade arvel.