ANDORRA: CORONNALACS´I MATKARADA - KOLMAS PÄEV!

KOLMAS PÄEV - 22. juuli 2024

Ka täna öösel mina ei maganud. Jälle nagu midagi otseselt ei seganud: kõik oli vaikne, mitte keegi ei norsanud, täielik vaikus, ei olnud ei palav ega külm... Sellest ei saanud aru ainult kas kõht oli liiga täis või hoopis tühi?! Samas olin endale üllatuslikult väga rahulik selle kõige juures. Kogu aeg ikka ootasin, et kohe-kohe tuleb see päästev uni! Ilmselt ma kokku umbes kaks tunnikest siiski tukastasin. Kell helises ikka natukene enne seitset - sellest polnud pääsu. Kella seitsmeks oodati meid hommikust sööma. Olemine oli kuidagi äärmiselt tuikuv. Magamatus andis tunda ikka! Süüa ka eriti ei tahtnud. Midagi surusin puuduvale isule vaatamata endale sisse. Seda enam, et täna pakuti saia juurde isegi sinki ja juustu. See tundus ju lausa delikatessina. Matkaja jaoks oleks kokku võttes ka väga rumal jätta hommikusöök söömata.

Täna hommikul pidin ka oma kanna kinni plaasterdama. Saapa sees pole lootustki, et püsiks tavaline plaaster. Seega kasutasin vana nippi! Lõikasin tavaliselt plaastrilt kleepribad ära mõlemast servast jättes vaid peenikesed ribad, et sain plaastri marli osaga haava katta. Siis võtsin tavalise tugeva liimiga leukoplaastri (õnneks olin selle viimasel hetkel igaks juhuks kotti toppinud) ning tõmbasin selle mitmekordselt veel sinna peale. Ning lootsin, et kogu see asi õhtuni püsib. Liikuma hakkamiseks saime valmis 8.30. Alustasime tänast hommikut kõik koos, kuid õige varsti liikusid osad matkajad meist erinevasse suunda: jah, täna oli lausa kolm katkestajat! Eilne raske ja pikk päev oli teinud oma töö. Hommikul taipasin tagasiminejate käest ka küsida, kas nad oleksid nõus viima tagasi minu täiesti kasutuks osutunud fotoaparaadi? Olid lahkesti nõus ning võtsid veel teisteltki mõned kasutuks osutunud esemed kaasa.

Natukene aega kulges meie tee eilset rada pidi tagasi. Varsti keerasime aga ära ning alustasime kohe hommikul väga rasket tõusu. Nende tõusudega on see lugu, et on rasked küll ja higistad ja ähid korralikult. On vastik ja ennast tuleb ikka ületada mitmekordselt! Aga ülevalt avanev vaade lunastab selle kõik! Püreneed laiuvad kogu Andorra territooriumil: Andorra asubki Püreneede kõrgorus, mis on tekkinud jääajal, kui liustike liikumine laiendas algselt kitsaid orge. Mägises riigis on üle 2000 meetriseid mäetippe koguni 65. Kõrgeim mägi on Coma Pedrosa (2946 meetrit). Kääbusriigi piir on 120 kilomeetrit pikk. Meie matkarada läheb natukene seestpoolt seda kord liginedes kord kaugenedes vastavalt siis kas Hispaania või Prantsusmaa piirist.

Andorra Vürstiriik rajati 8. septembril 1278 ning on ainus riik maailmas, kus riigipea funktsiooni täidavad kaks välismaa ametikandjat: Urgelli piiskop ja Prantsusmaa president. Riigi pindala on 468 ruutkilomeetrit, mida pole just palju, kuid sellele vaatamata on Andorra Euroopa kuuest kääbusriigist suurim. Andorrat peetakse põhiliselt talispordi- ja maksuparadiisiks. Talisport on siin kõrgel tasemel loomulikult mägede tõttu. Mäesuusakeskuseid jääb meie matkarajalegi mitmeid. Maksuparadiis väljendub eelkõige vähestes maksudes kodanikele ning suhteliselt odavates hindades. Näiteks ei ole siin bensiini- ja alkoholiaktsiisi. Kütus ikka tunduvalt odavam Eestiga võrreldes. Ja ilmselt siis alkohol samuti. Isegi meie põgus poeskäimine esimese matkapäeva hommikul pani imestama hindade väiksuse üle.

Siinne keskmine maksukoormus on vaid pool ülejäänud Euroopa keskmisest. Näiteks sotsiaalmaksu suurus on 18% töötaja väljateenitud palgast, millest 13% maksab tööandja ja vaid 5% töötaja. Palgad muidugi ei jää alla Euroopa keskmistest.  Meie saime aga pärast väga järsku tõusu natukene laskuda enne kahte järgmist ränka tõusu. Tegime peatuse imelise vaatega nõlval, mida mööda voolas alla korralik oja. Ilm oli ilus ja saime ennast värskendada natukene. Enamus leotasid jalgu külmas vees. Mina muidugi jalgu igaks juhuks lahti ei võtnud: ei soovinud küll näha, mis seal saapa sees toimub ühega neist. Hommikune liikuma saamine oli olnud valus ja keeruline, aga pika peale harjusin ära ja lõunaks ei olnud enam eriti ka tunda midagi. Tavaliselt olen matkadel käies päikese kaitseks sidunud pähe rätiku. Nüüd võtsin aga sõna-sõnalt meile saadetud vajaliku varustuse nimekirja, milles oli toodud välja hoopis nokamüts! Ostsin siis endale roosa nokamütsi. Kusjuures päikesekaitseks töötab tõesti palju paremini. Ojade ja jõgede juures kastsime oma nokamütsid märjaks - see jahutas ja värskendas ka väga hästi.

Tänase päeva järgmised tõusud ei olnud muidugi nii järsud ega väsitavad päeva esimesega võrreldes. Saime need üllatavalt ruttu tehtud! Nüüd ootas ees väga pikk laskumine. Kuni tänase päeva ööbimiskohani välja. Minu magamatus andis ikka tunda lõpuks: olin uimane ja laiali oma olekuga, keskendumisega oli raskusi. Tunda andis see just laskumisel, kus mõte peab olema äärmiselt keskendunud käesolevale tegevusele. Vähimgi tähelepanematus võib järskudel ja ohtlikel laskumistel kurvalt lõppeda. Minul õnneks piirdus see siiski paari õnnelikult lõppenud komistamisega. Lisaks ei tahtnud ma ka süüa. Ilmselt oli ka see magamatusega seotud. Matkadel pole mul kunagi olnud probleeme söögiisuga, aga nüüd hakkasid meie lõunasöögipakid oma ohtra saiaga mulle küll vastu.

Tänase päeva päästis suur virsik, mida olin hoidnud alles ja tassinud usinalt kaasa esimesest päevast alates. Sõin selle ära pärast kõige raskemat tõusu - maitses imehästi! Samas esimese päeva lõunasöögiks olnud kuskussi jätsin kivi alla ümisejatele. Mina polnud suutnud sellest kolme päevaga jagu saada: see oli nii kuiv, et juba ühe suutäiega tundsin, kuidas see kogu mu sisikonna ähvardas ära kuivatada. Natukene sõin tänases lõunapakis olnud makarone - need olid tunduvalt paremad. Laskumine meie ööbimiskoha juurde oli tõesti äärmiselt pikk. Alguses läks see väga kiiresti. Pikapeale tuli muidugi väsimus ning siis tuli olla ettevaatlikum. Kui tõus on füüsiliselt raske ja nõuab kõvasti võhma, siis laskumine nõuab küll kordades vähem energiat, kuid võtab samas jälle jalad, eriti põlved, läbi.

Rada oli alguses imeline! Suhteliselt järsk, kuid tempo oli hea ja jõudsime jõudsalt edasi. Eemalt orust paistsid paar katust. Olin kindel, et seal meie tänane kodu ongi. Aga ei, läksime neist rahulikult mööda ja isegi hoopis teise orgu. Ning sealtki veel pikalt-pikalt edasi. Laskumine on küll lihtne, aga iga sammuga alla vasardas peas mõte, et ükski samm mäest alla pole mitte niisama: mingil ajal tuleb kõik need sammud jälle uuesti üles ronida. Õnneks mitte täna - see kõik tuleb alles homme! Järjest allapoole sammudes jõudsime imelisele aasale, kus kasvasid meeletult suurte õitega tumelillad looduslikud iirised. Midagi nii ilusat, kui need iirisepõllud, polnud tükk aega näinud! Meie rada kulges iiriste vahel! Nagu oleks hiigelsuures lillepeenras jalutanud. Fotole loomulikult ei jäänud veeranditki kogu sellest vaimustavast ilust.

Meie maja aga ei jõudnud ega jõudnud meieni! Ja lõpuks tuli ta ikkagi jälle ootamatult. Täna tundus meile nagu oleksime pärast meeletult väsitavat päeva ja pikka rännakut paradiisi jõudnud. Kogu matka parim ööbimiskoht! Kui sisse astusime pakuti jääkülmast klaasist vett juua. Ka täna saime omaette toa, meid oli alles jäänud vaid kuus ja saimegi kuuekohalise toa. Saapaid ja sokke jalast võttes selgus, et minu imeplaasterdus oli peaaegu püsinud. Võtsin plaastrid ära ja jätsin haava lahti. Et see natukene kuivaks ja saaks paraneda. Dušš oli tasuta. Õlut pakuti sügavkülmast võetud jäistes klaasides. Baarmen polnud niisama isehakanud: Kristinale valmistas ta kokteili sellise osavuse ja teatraalsusega, mida mul pole õnnestunud pikka aega näha. Wifi oli. Mina hoidsin sellest küll eemale. Kohe kuidagi ei raatsinud rikkuda rahulikku puhkust mägedes muu maailma sissetungiga ära.

Õhtusöögiks pakuti harjumuspärase supi asemel (millest mul natukene isegi kahju oli) värsket salatit. Praeks olid ahjukartulid ja vorstid. Magustoiduks ahjuõun. Samuti kuulus söögi juurde kohv või tee. Isegi prügikastid olid olemas. Kõikidest teistest majadest tuli oma isiklik prügi kaasa võtta. Elektrit ka ei võetud ära ööseks ja telefoni sai laadida rohkem kui kümme minutit. Ja kõike seda luksust pakkus meile täna õhtul refugi de Sorteny! Tänane teekond oli ette nähtud 10 tundi ja 18 minutit, mille meie läbisime kiiremini. Aplaus meile!!! Tõusime 1425 meetrit ja laskusime 1771 meetrit ning käisime maha kokku 16,9 kilomeetrit. Raha kulus 3 eurot ühe õlle peale.