ANDORRA: CORONALLACS`I MATKARADA - TEINE PÄEV!

TEINE PÄEV - 21. juuli 2024

Hommikul äratus natukene enne kella seitset - kell 7.00 oodati meid hommikusöögile! Mina olin jäänud magama alles natukene enne äratust! Miks ma öö läbi magada ei saanud ei oska öelda. Midagi nagu ei seganud, oleksin võinud eilsest päevast olla piisavalt väsinud, aga võta näpust! Öösel oli vägev äike. Otse meie pea kohal. Aga äike mulle meeldib: seega ei saanud ka see kuidagi mu und mõjutada. Aga vaatamata magamata ööle tuli nüüd üles kobida, riidesse panna ja sööma minna. Ilm oli pilves. Kogunesime söögisaali. Hommikusöök oli normaalne. Isegi kohvi sai. Piimaga. Väga palju magusat muidugi. Enamuse sellest jätsin järgi. Hommikusöögi ajal tuli uus sajuhoog. Aga mitte enam pelgalt vihm vaid meeletu rahe. Osad raheterad olid sellise väiksema linnumuna suurused. Telgis ööbijad ei rõõmustanud just.

Saime kaasa lõunasöögipaki. Pärast sööki pakkisime asjad kokku, täna läksid küll selga pikad riided. Liikuma hakkamisega läks natukene aega. Lõpuks jõudsime hommikuse grupipildi tegemiseni ja siis hakkasime astuma. Ilm oli tuuline ja jahe, sadanud rahe moodustas kohati päris paksu kihi. Õnneks oli sadu lõppenud. Alustuseks ootas meid järsk ronimine mäkke. Pidime ronima täna üle 2828 meetrise kuru, mis on ühtlasi meie matka kõige kõrgem punkt, kus viibime. Natukene ekslesime ka õige teeotsa leidmisega üle mäe. Mina, Kristina ja Marju olime teistest natukene ees. Mida kõrgemale jõudsime seda kõvem tuul meid tabas. Väga seisma ei tahtnud jääda ja seetõttu liikusime päris kiiresti. Läksime märkide järgi, kuid vaatamata sellele olime mingist hetkest täiesti vales suunas läinud. Kaupo oli hakanud õnneks kahtlema meie suunavalikus ja üritas meie tähelepanu võita. Aga ega meie ei kuulnud mitte midagi! Lõpuks ta vilistas.

Seda kuulsime ja jäime lõpuks seisma. Jalutasime tagasi teiste juurde ning Kaupo jooksis korraks üksi õiget teeotsa otsima. Tee leitud, astusime aga vapralt edasi. Tuul oli vastik. Aga samas oli sellises jahedas päris hea mäest üles ronida - vähemalt palav ei hakanud! Viimane lõpp tippu oli üllatavalt raske ning võttis täitsa võhmale. Aga kõik me sinna meie matka kõige kõrgemasse punkti kenasti jõudsime. Sealt edasi algas alla ronimine. Kohati oli laskumine väga järsk. Täna oli meie tempo juba palju aeglasem eilsega võrreldes. Vahed venisid järjest pikemaks. Olime liikunud siiani kogu aja suures udus. Kohati oli nähtavus null. Samas oli see udus liikumine väga äge! Aeg-ajalt udu äkki hajus paljastades pool mäekülge või tekkis lihtsalt mingi auk muidu ühtlasse läbipaistmatusse massi.

Allapoole jõudes sattusime tõelisele muinasjutumaale! Udu, selles kivimürakad nagu suured hiiglased ning jändrikud männipuud. Nende vahele pikitult müstilised auravad peegelsileda pinnaga järvesilmad. Meenutas mulle Põhjamaade saagade illustratsioone. Pärast muinasjuttu jõudsime väga reaalsesse maailma ehk tagasi tsivilisatsiooni - restorani. Tegime seal lõunapeatuse. Paljud meist ostsid kohe korraliku lõunasöögi. Minu jaoks oli aga isegi hommikul kaasa saadud toidupakk liiga suur. Ostsin vaid ühe coca-cola ning suutsin nimetatud pakist süüa ära ühe võileiva. Olime tänase päevaga erinevalt eilsest keskmisest päevatempost kõvasti maas. Teine päev oli ette teada pikk matkapäev (10 tundi ja 35 minutit), aga lootsime ikkagi püsida graafikus, pidime aga nüüd tunnistama,  et see ei õnnestunud kuidagi. 

Pärast lõunat edasi marssides oli meil õnn kohe õige mitu kilomeetrit jalutada täiesti siledal maastikul. Sealt edasi ootas aga taas väga järsk laskumine suurte kivide vahel. Ühel matkakaaslasel oli laskumine aga ääretult keeruline varasema vigastuse tõttu. Väga vapralt püsis ta meil kannul trotsides ebamugavust ja valu. Kristina ja mina laskusime mingi osa kõige ees, aga lõpuks jäime toppama oskamata leida õiget teeotsa. Ootasime teised ära ja Kaupo leidis õige raja üles sekunditega! Laskumine viis meid pisikesse külla nimega Envalira. Seal tegime väikese puhkepeatuse ning meie esimene armas matkakaaslane otsustas matka katkestada ning minna tagasi. Kaupo juhatas meid ülejäänuid õigele rajaotsale ning jäi ootama transporti, mis viiks lahkuja tagasi pealinna. 

Meie aga sammusime vapralt edasi. Nüüd uuesti jälle mäest üles. Ilmselt astusime väga vaikselt, sest äkitselt sattusime metsseakarja peale. Nad kuulsid ja nägid meie tulekut küll suhteliselt viimasel hetkel, sest olime ikka väga lähedal neile enne kui nad põgenesid. Samas astusime me mitmekesi hanereas ja seega nägime neid enne kadumist ainult Kristina ja mina. Juba poole tõusu peal jõudis Kaupo meile järele. On ikka kiire tempo! Edasi ronisime kõik koos. Üles jõudes tegime natukene pikema peatuse, millest küll väga midagi välja ei tulnud, sest kohutavalt külm tuul oli. Selle eest imelised vaated! Sõin natukene kergemaks jälle oma lõunasöögipakikest. Kuid põhisöögi ehk kuskussini ei jõudnud ikkagi veel. Külm tuul peletas meid suhteliselt kiiresti uuesti liikvele. Natukene aega oli meil jälle õnn jalutada nende imeliste vaadete vahel tasasel rajal. Enne järgmist laskumist.

Laskumisel venisid vahemaad meie vahel jälle päris pikaks. Alla jõudes ei olnud me aga ikkagi veel ööbimiskoha juures. Ees ootas veel tänase päeva kõige raskem tõus. Nüüd jagunes meie grupp pooleks: esimese poole juhatas Kaupo jälle õigele rajaotsale ja jäi ootama ise teist poolt. Neljakesi asusime nüüd rinda pistma tänase päeva viimase väljakutsega. Ja väljakutse oli see tõesti! Tuli ronida mäest üles, jupikene ka laskuda meeletult suurte kivirahnude vahel ja neist üle ronides. Ajaliselt näitas lõpuni 1,5 tundi. Kuid meie hommikune tempo oli meid ettevaatlikuks teinud, kui olime kõvasti aeglasemad olnud ette nähtust. Kell oli juba seitse. Kartsime, et jääme pimeda peale. Pimedas ei oleks meist aga keegi tahtnud seda rada läbida.

Mingi aja pärast jagunes meie nelik veel omakorda kaheks grupiks. Kaks kiiremat läksid ees ja meie Kristinaga läksime natukene rahulikuma tempoga järele. Kuskil nende kivimürakate vahel toetasin vist liiga tugevalt oma matkakepile, mis selle tulemusena lihtsalt pooleks läks. Mis siis ikka - edasi tuli minna 1,5 kepiga. Kui olime jõudnud umbes poole sellest viimasest tõusust läbida põhimõtteliselt jooksis meile järele ja meist mööda Kaupo kandes kahe tagantpoolt tuleva matkakaaslase kotte! Meie aga muudkui jätkasime omas tempos eesmärgi poole rühkimist. Õige pea tuli Kaupo rõõmsalt tagasi minnes juba tagumistele uuesti vastu kaasas neile kosutuseks jääkülm coca-cola. Refugi pidi olema kohe varsti - saime aru, et no põhimõtteliselt nurga taga. Aga nii nurga taga see ikkagi ei olnud - oli veel hulk ronimist ja mitu nurgatagust, kust ikka veel ei olnud näha meie öömaja! See maja lihtsalt põgenes meie eest. Lõpuks, kui ta siis tõesti oligi nurga taga, ei pannud ma seda esimese hooga isegi tähele: kuidagi ootasin, et hoone peaks ilmuma meie vaatevälja vasakult poolt. Kuid tegelikkuses oli hoopis paremal. Peaaegu oleks mööda kihutanud! Nüüd selle tänase päeva viimase  tõusu osa läbisime enam-vähem selle ajaga, mis ette nähtud ning õnneks pimeda peale ei jäänudki.

Saime oma toa kätte täna isegi enne Kaupo kohale jõudmist. Päris sünge ruum: akendeta kolmekordsete naridega kong. Aga täna saime käia dušši all! Kohe muidugi hoiatati, et kell 22.00 lülitatakse elekter välja. Selleks ajaks peaksid siis kõik olema magamaminemiseks valmis. Pesema minekuks lahti riietudes sain ebameeldiva üllatuse osaliseks avastades kannalt suure katkise villi. Kummaline, et ma ei olnud mitte midagi tundnud kogu päeva jooksul. Eile oli korra nagu mingi kivikene saapa sees ja üks koht natukene hell, kuid tänaseks tundus mulle see kõik möödas olevat. Järelikult siis ikka ei olnud. Ehk homsest tuleb hakata jälle jalgu plaasterdama. Õnneks oli hetkel mul katki siiski vaid üks jalg. Nepaalis matkates pidin mässama kahe katkise jalaga.

Sain žetooni ja läksin dušši alla. Mulle oli ette nähtud 4 minutit! Sellest oli minu üllatuseks küll ja küll. Rohkem poleks vaja olnudki. Aga mu katkisele kannale oli kuum vesi väga valus. Kui enne polnud mingit valu tunda olnud, siis nüüd oli küll ja kuidas veel! Õhtuks ja ööseks on küll parem haav lahti jätta. Saab õhku ja vast ka paraneb natukene. Kuigi seni kuni peab panema saapad igal hommikul uuesti jalga ja päeva läbi käima ei hakka see ka paranema. Kui hea oli puhas olla!!! Tänane öömaja oli suhteliselt jahe. Eriti andis külm tunda pesemast tulles. Pakkisin ennast soojalt riidesse ja läksin vaatama, et kas need, kes me kohal oleme, võiksime äkki süüa saada - kõht oli jube tühi. Aga ei mingit süüa enne kui on kogu grupp koos! See otsus oli lõplik ja mingit vastuvaidlemist poleks saanud olla.

Läksin sama targalt tuppa tagasi, koridorist avastasin seinakontakti, kus laadis meie grupiliikme telefon. Leppisime kokku, et saan ka paarkümmend minutit oma telefoni laadida enne kui elekter ära võetakse. Ega mul muidu seda telefoni üldse vaja poleks, aga nüüd pidin ju pildistama sellega. Kirjutasin. Varsti jõudis kohale ülejäänud grupp. See viimane raske lõik oli neile ikka äärmiselt keeruline olnud. Aga olime kõik jõudnud valges kohale! Mis oli väga hea. Viimased tulijad said hetkeks hinge tõmmata ja kosuda. Siis läksime sööma kõik koos. Õhtusöögiks oli jälle supp, praad ja magustoit. Supp oli imehea! Praad oleks ka olnud hea, kui meile oleks grillvorsti kõrvale samuti ahjukartuleid pakutud nagu varasematele sööjatele. Neid aga vist ei jätkunud meie jaoks. Saime mingisuguseid oalaadseid asju, mida ma kuidagi määratleda ei osanud. Magustoiduks oli konservvirsik. See muidugi väga hea ei olnud. Isu oli ka kesine ja tegelikult oleks mulle supist piisanud.

Kõht täis asutasime magama minema. Ruumid olid kõik juba pimedad. Elekter kinni keeratud. Õnneks oli mul kaasas pealamp. Sain sellega ringi liikuda ja tualetis ära käia. Siis pugesin voodisse. Täna sain ühe alumise naridest. Olin kindel, et pärast magamata ööd ja rasket matkapäeva ootab mind ees imeline uni! Meie koduks oli täna refugi de Jucla 2310 meetri kõrgusel. Tõusumeetreid läbisime täna kokku 1350 ja laskusime 1527 meetrit ja kokku käisime maha 19,4 kilomeetrit. Raha kulus täna ühe coca-cola peale lõuna ajal ja siis veel ühe coca-cola peale õhtul öömajja jõudmise auks. Hind oli umbes 3 eurot ilmselt mõlemas kohas. Kokku kulus täna raha siis umbes 6 eurot.