TUNEESIA RINGREIS - TEINE PÄEV!

TEINE PÄEV - 17. oktoober 2025

Täna äratus alles 7.00 - eilsega võrreldes lausa hilja. Ja olin ka natukene enne kella helisemist jälle üleval: vana rütm on visa kaduma! Viktoria uuris hommikul murelikult, et kas ma üldse magada ka sain? Olin väga hämmeldunud, sest olin tõeliselt hästi maganud. Selgus aga, tema oli olnud öö läbi magamata! Alustuseks oli meie kõrvaltoas meesterahvas kella kolmeni pidanud väga valjuhäälselt videokõnesid. Viktoria oli talle koputanud ja igatipidi püüdnud viisakalt märku anda ebasobivast tegevusest keset ööd. Väga tulemust ei olnud - demonstratiivselt olid kõned veelgi valjemaks muutunud. Lõpuks oli abikaasa mehe siiski korrale kutsunud. Aga no see polnud  veel kõik: kui kõrvaltuba lõuks vaikis oli õues alanud kõva pidu prantslastel. Minul olid aga tropid kõrvas ja ma ei kuulnud sellest kõigest mitte vähematki!

Täna alustasime oma päeva eile ära jäänud etnograafiamuuseumiga. Ega see ausalt öelda midagi erilist ei olnud: kõvasti värvi, pappi ja värvilist riiet. Autentsust võis tikutulega taga otsida. Põhimõtteliselt oli lavastatud erinevate mannekeenidega Tuneesia ja just Djerba saare alade rahvaste kunagisest elust igapäevaseid pilte. Mõnel mannekeenil oli kusjuures tänapäevane silmapaistvalt tugev õhtumeik! Tore oli aga muuseumi maa-alune osa: eesli- või härjajõul töötav oliivide purustamise press ja kangakudumise ruum. Siin nägime ära ka marabuti ehk Tuneesia teadjameeste hauakambri. Need on sellised pisikesed kupliga valged ehitised. Kui olime ringkäiguga juba lõpuni jõudnud ja enamus grupi liikmetest läks uudistama poodi, leidsin kuskilt nurgatagusest pisikese ruumi, kus olid välja pandud mõned päriselt autentsed ja imelised vanad berberite kootud kangastest rõivad!

Edasi läksime vaatama El Ghriba sünagoogi. El Ghriba sünagoogi peetakse maailma kõige vanemaks! Või vähemalt mõningaid osasid sellest. Lisaks saare juudielu keskusele on sünagoog ka juutide palverännakute sihtkoht ja kogu Põhja-Aafrika tähtsaim juutide pühakoda. Djerba saare juutide kodukonda kuulub tänasel päeval umbes 700 juuti, kogu Tuneesia peale on neid kokku ligi 3000. Kui nii vaadata, siis elab neist neljandik Djerba saarel. Hooned renoveeriti ulatuslikult 19. sajandil, kuid vanimad osad pärinevad ilmselt lausa 6. sajandist eKr! Üks sünagoogi asutamise kohta käiv legend pajatab, et algse hoone ehitamisel on kasutatud lausa Saalomoni templi kive ja ust. Sünagoogi juurde kuuluvad algusaegadest peale ka ruumid palverändurite majutamiseks.

Kahjuks on El Ghriba sünagoog olnud aga mitmetele terrorirünnakutele heaks sihtkohaks islamistlike äärmuslaste poolt vaadates. Viimane rünnak toimus alles natukene aega tagasi - 2023. aastal. Aga sünagoog, selle rabi ja kogu Djerba saar üritavad sellest toibuda ja mitte üleliia meenutada traagilisi sündmusi. Rabi oli tänagi meid vastu võtmas. Igale külastajale andis väikese sissepääsutasu eest postkaardi! Mina saatsin hiljem, kui suutsin leida margi sellele, oma kaardi sõbrannale Ameerikasse! Loodetavasti saab ta selle kenasti ikka kätte. Sünagoog aga meeldis mulle: see oli tõesti pisikene ja armas. Siin oli tunda vaikust ja rahu. Ja seda vaatamata sellele, et kogu Djerba saarel on see üks külastatavamaid kohtasid. Kui meie lahkusime saabuski juba järgmine grupp.

Väikese kõrvalepõike tegime pisikesse Erriadhi külla, kus asub Djerbahood. Tegemist on omapärase tänavakunstimuuseumiga, mille loomiseks 150 kunstnikku 30 riigist lõid alates 2014. aastast 250 kunstiteost. Kasutati majade kõikvõimalikke pindasid - uksi, orvasid, aknaid, seinu ja isegi katuseid. Eesmärgiks oli anda mõista, et Djerba on ka palju muud ja enamat kui vaid kenad rannad, uhked kuurordid ja hotellibaarid. Pärast imelist jalutuskäiku Erriadhi kaunitel tänavatel oli lõunasöögi aeg juba ootamatult kätte jõudnud. Meie Viktoriaga täna ühisest lõunast osa ei võtnud. Jalutasime lihtsalt natukene ringi kuni leidsime toreda kohviku, kus pakuti imemaitsvaid smuutisid! Tellisime! Mina võtsin tassi kohvi ka veel juurde. Smuuti ähvardas tõesti keele alla viia ja hea kohv pärast hommikust hotelli oma oli ka taevalik!

Djerba saarel asub lisaks arvatavalt maailma vanimale säilinud sünagoogile ka 14. sajandist pärit  kindlus-mošee! Fadhlouni mošeed nüüd vaatama läksimegi. Kuid kahjuks selgus, et olime jäänud natukene hilja peale oma tulekuga ning kohalikud palvetajad olid reedese päeva puhul juba mošee hõivanud ning meid enam sisse lasta ei soovinud. Mošee on nüüd küll ametlikult avatud külastajate jaoks kuna sai tõesti hästi ning korralikult renoveeritud ja siis peab ju sellest ka mingi kasu olema riigile. Aga moslemid ise selle üle eriti õnnelikud ei ole ning parema meelega ei laseks mittemoslemeid oma pühamut uudistama. Kultuurilist ning ajaloolist väärtust nad praktiliselt kasutuses olevate hoonete puhul eriti ei hinda. Nende jaoks on tegemist siiski nende palvelaga. Ja rääkis meie kohalik kohalik giid, mis ta rääkis - sisse meid igal juhul ei lastud! Abdullah tuli sealt ukse vahelt üsna ruttu ka ära, et oma sõnul mitte rohkem vihastada ja asi jääks ikka viisakaks.

Djerba saare ilu kiitis aga juba Homeros oma maailmakuulsas loos "Odüsseuses". Müüdi kohaselt oli just Djerba saar see saar, kus Odüsseus ja tema meeskond lootosesööjatega kohtusid. Olles Trooja sõja järel koduteed alustanud, tõusis Vahemerel suur torm, mis laevad kursilt lootusetult kõrvale juhtis. Lõpuks õnnestus neil randuda Djerba ehk Lootoseõgijate saarel. Mõned Odüsseuse meestest sõid samuti lootoseid ja see pani neid tervelt seitsmeks pikaks aastast unustama koduigatsuse, sest kes lootoseid sööb, ei pidavat tahtma enam mitte kunagi saarelt lahkuda. Ometi õnnestus Odüsseusel kuidagi oma mehed laevadele tagasi saada ning lõuks siiski naasta koju pärast kõiki neid aastepikkuseid rännakuid.

Järgmine peatus oli Djerba Explore! See hõlmab endas kolme erinevat muuseumi või selle osa: krokodillifarm, vabaõhumuuseum ja etnograafiamuuseum. Viimast osa nimetan ainult mina siin etnograafiamuuseumiks. Ise on nad nimetanud selle lihtsalt muuseumiks ja meie giid rääkis hoopis kunstimuuseumist. Kunstiga ei ole siin küll muud seost, kui et eksponeeritavad esemed on väga kaunid! Kuigi kunst ei pea päriselt ju üldse kaunis olema... Muuseumi on rajanud erakapitalile toetunud Lalla Hadria. "Lalla" tähendab ladina keeles "proua" ehk tegemist on siis proua Hadria muuseumiga. Krokodillifarm on suurim taoline Vahemere piirkonnas. Siin on erinevatel andmetele 400 (nii ütleb nende koduleht) kuni 750 (selle numbri käis välja pargi giid) Niiluse krokodilli. Kuni krokodillide 7aastaseks saamiseni võib talitaja nende juures vabalt käia ja toimetada. Vanemate juurde pole ohutuse mõttes inimestel siiski asja.

Eks farmi krokodillid ole mõistagi laisad ja ülesöödetud, aga see nende ohtlikkust muidugi olematuks ei muuda. Lisaks krokodillidele on pargis ka hiidkilpkonnad ning palju erinevaid reptiile. Vabaõhumuuseumi osa on väike ja seega kiiresti läbikäidav. On üks hästi säilinud rikkama pere taluhoone näidis, õlipress jne. Kõige väärtuslikum eksponaat on aga ilmselt kaamelijõul töötav kaev, mis tänase päevani töökorras ja kasutatav ja mille tööpõhimõtteid meile ka demonstreeriti. Ikka kaameliga! Suurima elamuse sain mina aga lõpuks siis sinna päris muuseumi osasse jõudes! Väljapanek on tõsiselt muljetavaldav! Korraks tekkis mul isegi kahtlus, et ükski meie giididest ei ole tegelikult päris hästi kursis, mida see väljapanek endast kujutab: möödaminnes mainiti, et kes soovib, võib ka sinna minna.

Väljapanek koosneb aga umbes 1000 eksponaadist, mis jaotatud mitmete erinevate saalide vahel. Siin on tarbekunstiesemeid, berberite traditsioonilisi rõivaid ja ehteid, keraamikat ja isegi kalligraafiat. Ning tükk musta siidi Kaaba kardinast! Kõik esemed on väga kõrgel tasemel restaureeritud ning eksponeeritud. Kahju ainult, et enamus infost on väljas vaid araabia või prantsuse keeles. Vot, ning kõige selle pärast, ma nimetaksingi just siinse muuseumi pigem etnograafiamuuseumiks hommikul nähtuga võrreldes. Too hommikune muidugi võrdlust välja ei kannata. Djerba Explore´i hoonete kompleksi kuulusid veel mitmed erinevad poed. Need jätsin mina vahele.

Nüüd ei olnud meil rohkem täna midagi plaanis ja sõitsime hotelli tagasi. Üllatavalt vara, kell polnud veel isegi neli. Kuna meie tuba ei olnud just kõige mugavam ja kui Viktoria öistest katsumustest korra meie reisisaatjale Kirthyle rääkisime, siis organiseeris ta nüüd hotelli tagasi jõudes kohe meile uue toa. Igaks juhuks, enne kui asjad kokku pakkisime, vaatasime pakutava toa üle, et kas ikka on parem: oli küll! Seega tegime kiire tubade vahetuse, et siis minna ujuma! Saab ka Vahemere vesi taas järele proovitud. Ujuma minnes nägime kohe oma toa ukse taga vaenukägu!!! Eestis on vaenukägu nii haruldane lind, et tema arvukust hinnatakse vaid 10-15 pesitsevale paarile, mistõttu olin küll ääretult õnnelik sellise ootamatu kohtumise üle. Ilm oli täna suhteliselt pilvine ja jahedama poolne. Ega vesigi just palav ei olnud. Aga ikkagi oli väga mõnus ja värskendav!

Pärast ujumist ei tahtnud tuppa veel kohe tagasi minna, aga niisama rannas lebamiseks oli ilm natukene liiga jahe, mistõttu läksime jalutama. Kõndisime päris pikalt mere äärt pidi edasi. Õige pea selgus, et oleme sattunud poolsaare peenikesele otsale. Looduslikult oli tegemist väga ägeda kohaga. Kui meie hotelli territooriumiga piirnev rannaala oli suhteliselt puhas, siis see pilt, mis avanes hotelli territooriumilt välja jõudes, oli päris masendav! Minu mõistus lihtsalt ei võta, miks ei tegeleta prügiga ja miks kogu see saast ja sodi lihtsalt maha visatakse!? Jaa, kohalikud toovad muidugi välja tuhandeid põhjuseid miks seda teha ei saa!

Kunagi Indoneesias üks kohalik meesterahvas ainult ohkas selle teema peale ja ütles mulle, et noo jaa, mis teil seal Euroopas viga, teil ju kõik prügivedu ja sorteerimine jmt organiseeritud! No tõesti, pole see sugugi taevast kukkunud, ikka ise oleme selle süsteemi loonud. Ja seal samas, meie jutuajamise taustal, viskas sama meesterahva väike tütar jäätisepaberi otse meie jalge ette maha. Siis oskasin küll ainult öelda, et vot alustage sellest siin! Mingil hetkel jõudsime suure hulga mahajäetud väikeste majadeni. Kunagi oli siin olnud ilmselt bangalotega hotell. Kuid koroonapandeemia ja saarel toimunud terroriaktide tõttu, millest mõned olid suunatud ka turistide vastu, on turismisektor viimastel aastatel väga keerulises olukorras olnud.

Tunnikese jalutasime, siis hakkas ikkagi natukene jahe märgade riietega ja suundusime tuppa tagasi. Käisime dušši all ja saime natukene veel lugeda ja kirjutada enne sööma minekut. Kell seitse läksime õhtust sööma. Nii palju peab sööma! Aga inimloomus on ikka nõrk. Kui pakutakse igasugu head ja paremat, siis ei suuda tema mitte kunagi ära öelda! Mis on Tuneesia hotellides kummaline, on see, et ka tavalist vett söögi kõrvale peab eraldi ostma. Ning veini saab osta ainult pudeli kaupa. Ma oleks ühe klaasikese soovinud, aga seda polnud võimalik saada. Raha kulutasin täna aga 1 dinaari sünagoogis ja 25 dinaari lõuna ajal kohvikus.