SÜGISENE LJUBLJANA - KOLMAS PÄEV

KOLMAS PÄEV - 17. november 2025

Üleval olin enne kella helisemist. Keegi kirjutas mulle. Olin unustanud telefoni panna hääletu peale. Kella helisemiseni ei olnud ka enam kaua aega ja seega ärkasin juba üles. Panin riidesse ja asjad enam-vähem kokku algavaks päevaks. Siis läksin sööma. Täna ootas mind Sloveenia kõige kuulsama arhitekti ning peaaegu, et rahvuskangelase  Jože Plećniku majamuuseum. Olin eile igaks juhuks broneerinud sinna aja kohe avamise hetkeks ehk kella kümneks. Et vältida taas olukorda, kus on mingi muuseum, aga mina ei saa sinna minna, kuna pole piletit ette ostetud. Broneerisin endale giidiga ekskursiooni. Peent seenevihma sabistas taas. Ka eile hommikul oli sadanud, kuid vihm jäi päris ruttu järele ja edasi oli olnud ilm väga ilus. Asusin teele ning minu suureks ja meeldivaks üllatuseks juhendas Google mind täpselt samasse kanti, kuhu olin eile meeldivalt teelt eksinud. Sain veel korra imetleda neid kauneid aedu.

Muuseum asus kiriku kõrval, milleni olingi eile jalutanud. Siis ma veel muidugi ei teadnud, et siin ongi ka Plećniku maja. Olin natukene varem kohal ja pidin ootama muuseumi avamist. Minu tuuriga pidi liituma veel üks perekond, kes aga jäi hiljaks. Giid oli mures selle pärast, et mina pidin ootama. Seega alustas ta juba. Kuna teised külalised oli sloveenlased, siis pidi giid rääkima alguses inglise keeles ja siis sloveenia kees, vabandas selle eest taas minu ees ja arvas, et ma siis sellel ajal, kui tema räägib sloveenia keeles, saan ma ringi käia ja näiteks pildistada. Seda pidi igal pool tohtima teha. Aga kui hilinejad kohale jõudsid, siis pakkusid nad ise välja, et võib rääkida ainult inglise keeles kuna nende lapsed peaksidki harjutama inglise keelt. Ja kui nad mõnest asjast aru ei saa, küll nad siis ise tõlgivad neile.

Jože Plećnik oli arhitekt, kellel oli ääretult suur mõju Viini, Praha ja Ljubljana moodsale arhitektuurile: kõikides nendes linnades on ta elanud ja töötanud. Ljubljanas hinnatakse teda Kolmiksilla, Rahvusraamatukogu (just selle, mida külastasin eile õhtul), Ljubljanica jõe kaldapealsete ning ka üldisemalt paljude kalmistute, parkide ja väljakute projekteerimise eest. Plećniku arhitektuurilist mõju Ljubljanale on võrreldud Gaudi mõjuga Barcelonale! Jože Plećnik sündis puusepa peresse. Alguses käis poeg isa jälgedes õppides puusepa tööd. Teismelisena saadeti ta kutsekooli, kust andeka joonistajana suunati tehnikakooli edasi, leideski nii tee arhitektuurini. Aastatel 1900-1910 töötas Plecnik Viinis. 1911 kolis ta Prahasse. Pärast 1921. aastal arhitektuurikooli avamist Ljubljanas pöördus ta siia tagasi ning ostis kaks kõrvutiasetsevat maja, et kogu tema perekond - vanemad ja õed-vennad võiks elada ühes majas. Plećnik ei abiellunud kunagi: millalgi olevat üks naissõber palunud tal endaga abielluda, mille peale arhitekt olevat kirjutanud vastu, et on juba abielus oma arhitektuuriga.

Lisaks juba kahele olemasolevale majale projekteeris Plecnik krundile veel ühe elumaja, mis on võib-olla parim ja omanäolisem näide tema arhitektuurist. Maja on planeeritud ümmargusena ja ühendatud varasemate hoonetega. Plecnikul olid omad veidrused kodu loomiseks. Näiteks disainis ta endale kööki võimalikult ebamugava tooli, et mitte jääda hommikuti liiga kauaks kohvi nautima ja liiga lühikese voodi, et mitte liiga pikalt magada. Ning raamatukapid olid tal lukustatud ja võtme andis ta tihti oma koduabilise kätte (keelates tol seda talle tagasi anda), et mitte kulutada lugemise peale aega, mil saaks hoopis tööd teha. Samuti kavandas ta majja eeskoja, kus paluti oodata tüütutel ja ebameeldivatel külalistel. Päikeselises Ljubljanas oli sellel klaasist katus ja seinad, mis tegid pikemajalise ruumis viibimise äärmiselt ebamugavaks. Lisaks pidid külalised ootama kitsal ja kõval puupingil istudes.

Uue maja valmides elas arhitekt paar kuud ühe katuse all oma noorema tugengist vennaga: kooselu lõppes kuna Jože ei kannatanud välja noorema venna ohtraid lärmakaid ja tihti hilisöiseid külalisi. Nii üürikeseks jäigi plaan tuua ühe katuse alla kogu perekond! Olin täiesti vaimustuses giidiga ekskursioonist: see oli nii hästi tehtud ja põnev! Ning lisaks selgus veel, et ainult giidiga saabki näha Jože Plećniku enda elumaja siseruume. Ilma saab tutvuda vaid suure aiaga majade ümber, muuseumiga, mis paikneb kahes algselt ostetud majas ning siis veel neljandas, mille Plećnik omandas veelgi hiljem. Ja seda nimelt põhjusel, et hoiduda taas lärmakatest naabritest ning nautida rahu ja vaikust. Olles giiidiga tuuri lõpetanud, tutvusin natukene veel muuseumiosaga. Seejärel suundusin edasi järgmise muuseumisaare juurde, mis hõlmab endas veel portsu rahvuslikke muuseume. Mitte, et neist eile poleks piisanud...

Alustasin Slovenian Museum of Natural History´ist, mis on tegelikult samas majas National Museum of Sloveniaga, milles ma oma arust juba eile käisin hoopis teises kohas! Aga ilmselt ongi kuidagi seotud need omavahel... Ausalt öelda, ei saanud ma aru, kus lõppes üks muuseum ja algas teine! Eksponeeritud oli dinosauruseid, avastusreise, kivimeid ja mineraale, samas ajaloolisi raidkive, maale, juveele jne-jne. Aga selle hoone kõige kuulsam vaatamisväärsus on siiski neandertallaste flööt. 1995. aastal leiti Sloveenia ühest koopast 11 sentimeetri pikkune luutükikene, millesse olid uuristatud kummalised augud. Pikalt mõeldi eseme otstarbe üle kuni lõpuks defineeriti see flöödina. Praeguseks on tehtud järgi flöödi mudel, millel mängituna oli ka salvestatud üks lugu, mis siis kõlaski selle muistise juures. Oli päris ilus - järelikult saab mängida küll ja juba inimeste eellased oskasid hinnata muusikat ning valmistada selle jaoks pille.

Edasi suundusin Museum of Modern Art´i, mille eest olin eile juba maksnud Metelkova muuseumis, kuidagi olid need seotud omavahel. Vot, siin oli nüüd väga hea maja plaan! Käisin saalid läbi - oli päris häid ja toredaid asju. Ringi peale teinud olin väärt väikest pausi. Kuna siinsamas muuseumis oli väga armas kohvik, tegingi väikese peatuse. Tellisin kohvi ja juustukoogi. Ja istusin ning lugesin ligi poolteist tundi, kuigi minu jaoks oli see kohvik jube lärmakas. Siingi kuluks vist ära kõrvatropid! Ja siis jäi mul veel ainult üks muuseum ehk Sloveenia Rahvusgalerii. Tee peale jäi enne aga Vene kirik, kiikasin sinnagi korraks sisse. Kirik oli seest kaetud üleni värviliste freskodega. Päris armas pisikene kirik. Kui lõpuks Rahvusgaleriisse jõudsin pidin aga jälle maadlema segaste viitade ja arusaamatu süsteemiga.

Lohutuseks võisin vaid kogeda, et ma polnud ainus: suur osa neist vähestest külastajatest, kes siin peale minu olid, käisid sarnaselt mulle ringi segaduses näoga, proovisid avada erinevaid uksi ning avastada peidetuid nurgataguseid. Maja plaan oli siin küll saadaval. Vaid sloveeniakeelne! Osad uksed tuli avada ise, osad oli lukus, osad küll avanesid, aga ukse taga oli mingi eksponaat. Ehk segadust kui palju ja kõige lõpuks selgus, et üks osa muuseumist oli hoopiski suletud! Kokkuvõttes oli aga Rahvusgalerii päris hea! Tänaseks aga muuseumitest mulle piisas ja hakkasin vanalinna poole tagasi jalutama. Ljubljana ooperimaja jäi teele - päris ilus hoone. Proovisin rihtida oma marsruudi välja otse Kolme sillani, mis mulle endalegi üllatuseks õnnestus väga täpselt. Kohe selle kuulsa (Plećniku kavandatud!) silla vastas Prešereni väljakul on imeilus roosa kirik, millest olin juba mitu õhtut mööda käinud ja mida tahtsin nüüd ka seestpoolt imetleda. Eelmistel päevadel oli kirik olnud suletud.

Tegemist on Maarja kuulutamise frantsiskaani kirikuga. Ehitatud frantsisklaste poolt aastatel 1646-1660. Seda imelist lõheroosat barokkstiilis kirikut on peetud Ljubljana sümboliks juba sajandeid ning on isegi arvatud, et see hoone domineerib nii Prešereni väljakul kui kogu linnas nagu igavene päikeseloojang. Kiriku freskod on pärit 19. sajandist ning peaaltarit peetakse kogu Sloveenia kaunimaks. Kui mina kirikusse sisenesin loeti seal parasjagu palveid. Avatud oli pihitool, kus käidi päris palju. Toolil oli selline äge tulede süsteem, et kui hõivatud, siis põles punane tuli ja kui parasjagu vaba oli, siis roheline. Kusjuures inimesed seisid järjekorras! Olin alguses natukene segaduses kuna ei saanudki aru, et kas on tegemist teenistusega või et mis siin siis tegelikult toimub!? Osad istusid, osad jalutasid ringi. Mõtlesin, et istun siis kah veidi. Ning siis algas äkki alles päris jumalateenistus.

Tegemist ei olnud mingi konkreetse pühaga, kirik oli aga puupüsti rahvast täis ja järjest tuli juurde. Suures osas noored inimesed. Sõpruskondade kaupa. Teenistuse ülesehitus oli enam-vähem tuttav. Sloveenia keelest ma muidugi ei taipa mitte sõnagi. Jutluse osast sain aru kolmest järjestikust sõnast: fašism, kommunism, sotsialism. Ilmselt kolm otseteed põrgusse. Kirikust välja astudes oli õues juba täitsa pime ning kõik poed suletud. Isegi see pisikene toidupoekene, kus olin eelmised õhtud käinud, mis tähendas ootamatult fakti, et ma ei saanud süüa osta endale hotelli kaasa. Pidin minema välja sööma. Vaatamata novembri keskpaigale, istuti enamuses kohtades õues, mis aga mulle mitte mingil juhul ei sobinud. Suhteliselt hotelli lähedal oli lõpuks kena kohakene, kus oli ka siseruumides piisavalt laudu. Tellisin kaheksajalapasta. Maitses jumalikult! Hotelli jõudsin väljas söömise tõttu täna hiljem võrreldes eelmiste päevadega. Käisin pesemas. Kirjutasin ja lugesin. Olin tänase päevaga väga rahul!

Hommikul ootas mind aga ees juba lahkumine sellest armsast linnakesest! Raha kulutasin täna Plećniku majamuuseumile 8 eurot, teistele muuseumidele kokku 10 eurot, kohvikus 9 eurot, Rahvusgaleriis 14 eurot ja õhtusöögile 20 eurot. Kokku kulus täna 61 eurot. Kolme päeva peale kokku olen kulutanud siin umbes 150 eurot. Lennukipiletite eest maksin 120 eurot ja hotelli eest 220 eurot. Kõik kulud kokku 490 eurot. Kindlasti oleks saanud ka odavamalt. Näiteks täiesti normaalse hotelli oleks saanud ka umbes 100 euro eest. Kuid mulle meeldis just see! Ning olin öömajaga tõesti äärmiselt rahul! Tavaliselt on ikka nii, et pildid on fantastilised, aga tegelikkus ikka nukker, siis sellel korral oli hoopis vastupidi: minu armas tuba ületas kõvasti mu ootused! Ja Ljubljana on tohutult armas linn - pisikene, meeletult sõbralikud ja toredad inimesed. Esimest korda elus olin reisil ka täiesti üksinda. Ja see päris meeldis mulle!