KEVAD TOSKAANAS - VIIES PÄEV

VIIES PÄEV - 14. aprill 2026

Täna ärkasin täpselt 7.59. Jooksuriided olid küll täiesti märjad veel. Olin need eile basseini ujuma (kuigi ujumiseks ju seda nimetada ei saanud) minnes riputanud õue kuivama ja kloostrisse minnes need loomulikult sinna unustanud. Ning sinna vihma kätte nad siis ligunema jäidki! Tõin nad tuppa alles õhtul, kui tagasi jõudsime. Aga ega nad toas ka eriti ei kuivanud, sest meie ruumid on siin suhteliselt jahedad ja niisked. Villa omanikud nentisid, et Itaalias lülitatakse üldiselt igal pool küte aprilli alguses välja ning nii ongi. Ruumid olid tõesti jahedad ja paaril ööl oli magadeski natukene külm. Õnneks oli olemas tõesti paks ja soe tekk! Märjad riided olid natukene vastikud ainult selga panemise hetkel, kui juba jooksma sain hakata, siis polnud enam häda midagi. Olidki natukene jahutavad. Ega ma ausalt öelda ei kujutagi ette siinses kliimas suvisel ajal keset päeva jooksmist. See oleks ilmselt selge enesetapmine.

Jooksin täna sama teed pidi, mis eile. Ühe mahajäetud maja juurde jõudes ei suutnud kiusatusele vastu panna ning pidin ikka natukene lähemalt uudistama. Majal oli uks lahti. Läksin sisse. Esimesel korrusel oli suur elutuba, selles imeilus ja suur lahtine kamin, söögilaud ja toolid. Isegi vist külmkapp. Teisele korrusele läks kena puidust trepp. Aga sinna ma ei julgenud siiski tungida. Treppide tugevust ei oska mina ilmselt küll määrata, et kas kannatab mind või mitte. Minu hinnangul ikka juba aastaid (või lausa aastakümneid) tühjana seisnud maja. Aga hämmastav oli see, et elekter oli majas sees - voolumõõtja töötas endiselt. Mul on alati väga kahju neist tühjalt seisvatest majadest: keegi on kunagi armastuse ja hoolega need rajanud, elanud nendes ja nüüd on kõik elanikud lahkunud ja maja seisab tühjalt. Jättes väga kurva mulje. Mulle alati tundub, et need majad nagu ootavad ikkagi veel kedagi, kes tuleks ja nad jälle korda teeks ning elaks neis. Ehk kunagi...

Aga väga kauaks sinna nostalgiasse jääda ei saanud, sest täna ootas meid ees päris kauge käik - nimelt oli plaan külastada Modenas asuvaid Ferrari muuseume ning need asuvad meist kohe päris kaugel. Räägiti eile õhtul umbes kolmetunnisest sõidust. Mina isiklikult kaalusin eile veel tükk aega, kas ma üldse lähen, aga samas nagu ikka tahtsin ka. Mistõttu tegingi otsuse ikkagi minna alles suhteliselt hilja õhtul. Jooksmast tulles käisin kiiresti pesemas. Sooja vee olime saanud juba eile tagasi: selgus, et oli vaja boiler lihtsalt uuesti sisse lülitada. Kiire hommikusöök ja 10.00 startisime. Modenasse sõit võttis aega 2 tundi ja 45 minutit. Enne muuseumisse minemist käisime kaubanduskeskuses pitsat söömas. Kõik autod jõudsid muuseumi juurde natukene erineval ajal ning seega ka sisenesime eri aegadel. Ostsime kohe piletid ära mõlemasse muuseumi - nii oli ühe pileti hind kokkuvõttes natukene odavam.

Modenas asuv Enzo Ferrari muuseum keskendub peamiselt Ferrari sportautode margi looja Enzo Ferrari elule ja tööle. Enzo Ferrari (1898-1988) oli edukas Itaalia võidusõitja ning lisaks omanimelisele autotehasele pani ta aluse ka Scuderia Ferrari võidusõidutiimile, mis tegutseb tänase päevani. Alustasime ringkäiku vanast hoonest. See on maja, kus töötas kunagi Enzo Ferrari isa, juhtides kohalikku metallitööstust. Enzo on oma mälestustes tihti rääkinud, kuidas väikese poisina jooksis alati trepist ülest ja teisele korrusele isa kabinetti. Vana hoone kõrvale on ehitatud uus, 6000 ruutmeetrine galerii, kus paikneb muuseumi püsiekspeditsioon. Uus hoone on äärmiselt moderne ning meenutab oma kujult Ferrari esiosa. Siin on väljas mõned Ferrari kõige märkimisväärsemad autod üldse kogu maailmas. Eriti väärtuslikeks peavad asjatundjad haruldasi 1950ndate aastate mudeleid.

Üldiselt hõlmab väljapanek Ferrari, Alfa Romeo ja Maserati autosid ning videoprojektsiooni Enzo Ferrari elust. Mulle meeldisid mõned sellised päris vanad autod. Just nendest eelmise sajandi 50ndatest! Ja minu arust oli hästi lahe selle muuseumi ülesehitus - peaaegu kõik autod, mis olid välja pandud, olid kunagi kuulunud mõnele kuulsusele. Näiteks vaatasime me Madonna, Maria Callase jne autosid. Loomulikult ei saanud me minna mööda ka muuseumipoest, kust Karl ostis endale paar automudelit. Ja teine muuseum, kuhu me nüüd pidime umbes pool tundi veel sõitma, oli Ferrari Maranello muuseum. Siin oli nüüd keskendutud vormelisõidu autodele. Ja mitte ainult autodele vaid ka legendaarsetele pilootidele. Täitsa imestasin, et need kuulsamad nimed nagu Nikki Lauda ja Michael Schumacher, olid mulle isegi tuttavad.

Kokkuvõttes pean nentima, et mulle need muuseumid isegi täitsa meeldisid! Kuigi ligi viis ja pool tundi sõitu oli ilmselgelt liiast. Samas oli täna enamuse päevast vihma sadanud, mistõttu mingit muud tegevust poleks ehk nii või teisiti saanud teha. Muuseumist tulles käisime ühes pisikeses kohvikus, et enne tagasisõitu hetk puhata ja üks hea kohv juua. Tagasisõidul soovis roolis olla Eliisabet ja no ega meil kellelgi selle vastu mitte midagi ei olnud. Teel saime lisaks vihmale ka korraliku rahesaju. Ja paaris kohas mägedes kohtasime veel lausa lund! Kui me pärast seda rasket päeva (sest selgus, et pool päeva autos veeta võib olla meeletult väsitav!) oma villasse lõpuks tagasi jõudsime, ootas meid seal suurepärane õhtusöök! Need, kes muuseumisse ei tulnud, olid võtnud enda peale tänase õhtusöögi valmistamise. Sõime kõhud maitsvat sööki täis, mängisime lauamänge. Magustoiduks sõime veel jäätist maasikatega. Mina jõudsin veel natukene tööd teha ja natukene õppida. Ja magama läksime täna kõik juba veidike varem eelmiste õhtutega võrreldes. Raha kulutasin täna 5 eurot lõunasöögile, muuseumipiletid 20 eurot ning kohvikus 4 eurot. Kokku 29 eurot.