TOSKAANA KEVAD - ESIMENE JA TEINE PÄEV

ESIMENE JA TEINE PÄEV - 10.-11. aprill 2026 

Toskaanasse sattumisel kevadisel koolivaheajal olid süüdi meie suure ja laiendatud pere kaks armsat liiget, kes olid otsustanud eelmisel suvel abielluda! Ja kuna ülejäänud ei suutnud hästi välja mõelda, mida noorpaarile kinkida, siis käiski keegi lõpuks välja mõtte, et sõidaks äkki kõik koos kevadel koolivaheajal Toskaanasse!? Ja no kingituseks oleks siis see osa, et peakangelased saavadki reisi kingituseks ehk tasuta. Minu puhul tähendas see aga veel seda, et pidin ütlema ära täpselt samale ajale varem planeeritud reisi Alžeeriasse. Natukene pidin sellega vaeva nägema, aga lõpuks õnnestus ikkagi asjad ümber sättida. Ja nii saigi meid lõpuks kokku täpselt 20 toredat reisiselli. Elamiseks üürisime pisikese Poppi linna lähedal imekena villa ja edasi oligi vaid vaja meil sinna kohale jõuda. Ning selleks suutsime me kogu seltskonna peale ka päris mitmeid teid valida. Mina Katariina, Karl ja Eliisabet valisime ilmselt kõige pikema tee: lendasime me nimelt Firenze, mis ju asubki Toskaanas, asemel hoopis Milanosse, et sealt siis autoga edasi seigelda. Ülejäänud seltskond lendas Firenzesse kolmel või isegi neljal erineval viisil, ajal ja marsruudil.

Malpensa lennujaama, mis tegelikult peaaegu ei asugi üldse Milaanos, jõudsime umbes kella üheteistkümne ajal hommikul. Lennujaamast saime teha Teslaga hirmkalli sõidu (7 kilomeetrit ja 40 eurot!) meie autorendifirma kontorisse, mis asus täiesti pärapõrgus keset mingit tööstusmaastikku. Natukene selline tunne nagu oleksime sattunud kuskile Lasnamäe garaažibokside vahele. Katariina ja Eliisabet jäid meie koos asjadega välja ootama. Karliga läksime sisse. Alustuseks ootasime järjekorras päris pikalt ja siis selgus, et otse loomulikult on meil selle autorendiga jälle mingi jama!!! Karl oli broneerinud auto minu nimele, sest nii sai vältida noore autojuhi lisamaksu. Kuid oli broneeringu kinnitanud oma krediitkaardiga. No ja loomulikult osutus selline pisiasi meid teenindava tädi jaoks ületamatuks probleemiks. Me ei saanud muidugi põhjapoolsest kultuuriruumist tulnutena absoluutselt aru, et milles üldse probleem on!? Et tee siis palun broneering ringi! Aga ka seda ei pidavat saama. Uurisin, et kas saame lihtsalt teha siis kiiresti uue broneeringu netis? Ei saa. Liiga lühike aeg.

Mida me siis saame teha: millised on võimalikud lahendused probleemile? Mingil hetkel hakkas tädi äärmiselt kõrgendatud häälel seletama meile, et me peame maha rahunema. Alguses ma isegi ei saanud aru, et ta meiega räägib - ainukene, kes kogu selles ruumis tundus olevat ärritunud, oli tema ise. No ja lahenduseks pakkus meile uue auto 750 euro eest. Meie varasema broneeringu maksumus oleks olnud vaid 233 eurot. Natukene küll mõtlesime, aga auto oli meil vaja kätte saada ja ega meil midagi üle ei jäänud... või no vähemalt nii me seal leti taga tol hetkel arvasime! Tegelikult oleks pidanud korraks aja maha võtma ja kasvõi uurima erinevaid variante mõnest muust autorendist, sest neid oli siin läheduses mitu tükki. Ainukene hea asi kogu selle jama juures oli see, et saime suurema auto. Meie algne variant oli see kõige pisem, aga see-eest väga itaaliapärane, Fiat 500. Kuigi hiljem ringi sõites seda nähes, siis meie kohver (olime ostnud kamba peale äraantava pagasi spetsiaalselt juurde) ei oleks sellesse autosse küll mahtunud mitte kuskile mujale kui mõne reisija sülle! Ning lisaks oli tädi teinud meile selle raha eest ka nii kõva kindlustuse, et autot polnud vaja isegi üle vaadata enne meie kätte andmist. Ilmselt oleks piisanud ka sellest, kui tagastanud oleksime vaid võtme...

Aega läks pikalt, mõru maik jäi suhu... Saan aru, kui oleks küsitud rohkem paarsada eurot... Aga no 500 eurot on ikka ilmselgelt ebainimlik. Pidime sellega leppima, kuigi üldse poleks tahtnud! Asjad lõpuks autosse pakitud võtsime suuna meie tänase ööbimise koha poole Levizzano Rangonesse. Teel tegime kaks poepeatust - alustuseks ostsime tee peale midagi söögiks ja teisel korral ostsime õhtuks näksimist ja hommikusöögi. Toit ja vein on võrreldes Eestiga ikka palju odavam! Umbes pool tundi enne meie sihtkohta saabumist ilmusid meie ette meeletult võluvad maastikud. Eliisabet tegi vahepeal akna lahti ja imestas milline imeline õhk siin on! Kella seitsme ajal jõudsime ööbimise kohta, milleks olin spetsiaalselt valinud kõige pisema külakese, mille oskasin kohalikke olusid teadmata leida. Hotell paiknes pisikesel väljakul vana lossi kõrval. Hotelli majagi oli nii tunde järgi öeldes oma paarsada aastat vana. Kõrvaltänavas asus pisikene kohalik restoran, mis avati kell kaheksa õhtul. Selleni jäänud ajaga saimegi asjad tuppa tassitud, voodid jagatud jne.

Ja kell kaheksa seadsimegi sammud restorani poole. Ausalt öelda tundus meile isegi ootamatu luksusena avastada sellises pisikeses kohas restroran: olime arvestanud poest ostetud söögiga. Aga eks peavad ka kohalikud saama aeg-ajalt väljas söömas käia. Ja meie imestuseks oli restoran rahvast täis! Kõik enamuses kohalikud. Pluss siis meie. Teenindus oli äärmiselt meeldiv, viisakas, samas soojalt sõbralik ja vahetu. Tellisime, ühe erandina, veisefilee, mis maitses lausa suurepäraselt ja pudeli veini! Hästi kummaline meie jaoks oli see, et esimeste suutäitega nagu ei saanudki veel aru liha headusest - see justkui muutus iga suutäiega järjest maitsvamaks. Selle asja võlu ilmselt seisneski lihtsuses: mulle tundus, et peale vähese soola ei olnud lisatud lihale mitte ühtegi muud maitseainet.  Kõht täis, jalutasime ümber nurga oma tänaõhtusesse koju tagasi. Üsna pea läksime magama, et hommikul taas jätkata reisi meie lõpliku sihtkoha poole.

Hommikul läksime hommikusöögiks ostetud asjadega esimesele korrusele kööki, et siis süüa hommikust enne edasi liikumist. Köök oli väga kummaline, aga meil läks kõigil hiiglama kaua aega, et mõista, milles asi. Selles köögis ei olnud kraanikaussi ega üldse veekraanigi! Mulle on kuidagi tundunud seni, et ükskõik mis staadiumis üldse võiks mõelda köögi ehitamise peale, siis kõige olulisem asi selle juures üleüldse on kraanikauss. Aga veekeedukannu (milleks see, kui vett pole ette nähtud!?) sain täita tualettruumis olevast pisikesest kraanist. Tee sai igal juhul keedetud. Sõime kõhud täis, tassisime asjad autosse ning siis jalutasime natukene veel ringi - käisime surnuaias ja ronisime ka mäe otsa lossi hoovile. Ja edasi juba suund Poppi linnakese poole, kus ootas meid meie villa. Imelist maastikku ja vaateid olime saanud nautida juba eile siia linnakese lähistele jõudes. Täna see kõik jätkus. Veelgi suuremas mastaabis!

Kuna me hommikul kohvi ei joonud, siis soovisime teha seda tee peal. Kuid mitte niisama suvalises kohas vaid mõnes vanas pisikeses itaaliapärases linnakeses. Ja täpselt selline koht meile tee peale jäigi ja Google Mapsi abil leidsime siit ka kohviku. Ja tõesti, see asus Castelvetro di Modena vanalinnas kiriku esisel väljakul! Kohv oli eht itaalialikult kange, hõrk ning maitsev! Viimastel aastatel on olukord kujunenud täiesti vastupidiseks: kui varasemalt võisid Euroopa riikidest ka Eestis julgelt kohvikus kohvi ja kooki tellida kartmata šokeerivat arvet, siis nüüd võib seda teha pigem Eestist kaugemal. Nii ka Itaalias: meie arve nelja inimese peale, sisaldades 3 capuccinot, kakaod ja kooki, oli 8 eurot. Kohe kohviku kõrval oli pisikene väljak, mille ääres kirik, kus parajasti käis teenistus. Samas olid kiriku uksed lahti, väljakul mängisid ja kilkasid lapsed, rääkisid inimesed... Ja kõik toimis!

Jalutasime selles linnakeses natukene veel ringi. Kindluse juures ja kellatorni väljakul. Peagi pidime siiski hakkama edasi sõitma. Meil oli veel pikk tee ees. Sõitsime läbi Vingola, kus oli uhke kindlus. Imeline maastik ning kohad olid pärast Castelletot, kus avastasime täiesti ootamatult uhke juugendkiriku. Edasi tulid Tiola oma uhke kiriku ja kloostriga, Palazzino, Savigno, Grizzana Morandi. Viimases tegime lõunapausi. Tegemist oli meie jaoks harjumatu ja ebatavalise kohaga: suures kortermajade rajoonis, kus parasjagu oli üles seatud meeletult suur lõbustuspark. Aga panini, mida mina sõin, oli uskumatult hea! Meie sihtkoht oli aga pisikene Poppi linnakene, mille külje all asuski meie villa. Pärast lõunat vahetasime ka autojuhti - Karli asemel asusin rooli mina. Viimasel ajal on meie autoreisid minu jaoks äärmiselt mõnusalt kulgenud, kuna ma ei ole enam ammu ainukene autojuht peres. Tund aega jäi veel sõita!

Mõne hetke pidime otsima õiget väravat, millest sisse sõita ja siis olimegi kohal. Finišeerisime teise seltskonnana. Jagasime ära toad.  Hiljem, kui kõik olid kohale jõudnud, tegime selles küll mõningaid korrektuure. Ma pean ütlema, et meie villa oli oodatust isegi uhkem ja mõnusam. Peamaja oli olnud algselt vana talumaja, mis nüüd renoveeritud. Selle kõrval asus veel teine maja, kus oli suur pika lauaga söögisaal, köök ja kaks magamistuba. Sinna majja asusimegi meie - Katariina ja Eliisabet küll vahetasid hiljem oma toa teise majja. Ja no kõige vapustavam oli muidugi vaade ümbritsevale maastikule. See vist oligi nüüd see tõeline Toskaana oma maaliliste vaadetega! Majadele lisaks oli meie kasutada ja nautida veel imeilus ja tõesti väga suur aed, bassein, lehtla, pesumaja jne. Kui olime oma asjad tubadesse ära viinud ja esimese valduste inspekteerimise ära teinud, oli paras hetk teha seda, mida olime tulnudki siia tegema ehk vedeleda klaasi proseccoga basseini ääres.

Õige pea läks aga kõht tühjaks ning otsustasime minna Poppi keskusesse sööma. Meie juurest oli sinna jalutada kuskil 15-20 minutit. Võtsime kaasa veel paar toredat poissi ja võtsime suuna Poppi kindlusetornile. Meil läks küll natukene kauem aega kui 20 minutit, sest teel olles tuli teha pilti eespool paistvast Poppi vanalinnast, uudistada igasugu putukaid ja mutukaid ja ka nt jooksuvõistlusi korraldada. Poppi vanalinn asub põhimõtteliselt mäe otsas. Meiegi ronisime ühte väga pikka treppi pidi, et jõuda sinna üles. Jalutasime läbi vanalinna, esimesena jäi meile teele Poppi kirik. Aga jalutasime ikka edasi kõige kõrgemasse kohta ehk kindluse hoovile. Seal asuski restoran kuhu läksime! Inimesi oli vähe, aga söök oli hea. Kui olime magustoiduga lõpetanud jõudis meieni teade, et päevakangelased jõuavad umbes poole tunni pärast villasse. Maksime arve ja jalutasime tagasi.

Jõudsime tagasi kenasti enne pruutpaari, et võtta nad rõdule kaetud suupistelaua ja šampusega vastu. Muljed erinevate seltskondade kohalejõudmisest, sekeldustest ning elamustest vahetatud, avastasime, et südaöösel on Poppi Chiesa dei Santi Marco e Lorenzo kirikus, kus meie olime just varem käinud, lihavõttepühade öömissa. 1284. aastal ehitatud kirik on restaureeritud 18. sajandil. Ja loomulikult pidime me sinna minema! Jalutasime siis täna juba teist korda üles linna. Kirikus oli väga palju rahvast, inimesed olid kõik küünaldega, mis lühikese teenistuse järel kirikus sees põlema süüdati. Põlevate küünaldega liiguti protsessioonina kirikust välja ringiga ümber kiriku. Pärast seda peeti kiriku sissepääsu ees veel pikem missa. Aru me sellest muidugi kahjuks ei saanud. Ja päris lõppu ära ei oodanud. Kell oli ka piisavalt palju ja uni tundus juba äärmiselt ahvatlev. 

Jalutasime tagasi nüüd juba kottpimedas. Meie järgmise nädala aja koju jõudes tuli kiirelt ja vaikselt pesus käia ja ka magama minna, sest need, kes missal ei käinud, juba magasid. Reisi kaks esimest päeva olid möödunud väga kiirelt, tormakalt ja äärmiselt meeleolukalt! Aga nüüd olime oma villasse kohale jõudnud ja edasisi päevi saime võtta rahulikumalt. Loomulikult oli meil ka nendeks päevadeks palju plaane, aga siis vaid päevased väljasõidud. Raha kulutasin esimesel päeval järgmiselt: Tallinna lennujaamas hommikusöök 7 eurot, autorent 750, teel olles poes 30, õhtusöök 27 eurot. Ja teisel päeval järgmiselt: lõunasöök 6,5 eurot ja õhtusöök 19 eurot. Kahe esimese päeva peale kokku 839,5. Minu pesakond on aastatega suureks kasvanud ja juba iseseisvunud, mis tähendab seda, et enam ei ole kõik kulud ainult minu kanda. Tavaliselt maksame kordamööda ning peame siis omavahel arvestust, mis küll aeg-ajalt täiesti sassi kipub minema! Siia panen kirja oma kulutused. Mõned üldisemad asjad (Toskaana puhul nt autorent) olen pannud siiski täissummana, et oleks ülevaatlikum.