INDONEESIA - 13 JA 14 PÄEV!

13 JA 14 PÄEV - 27.-28.12.2019!

Sõime kell üheksa hommikust. Tunni aja pärast oli meie auto hotelli ees. Läksime tubasid üle andma. Siis tekkis mingi segadus maksmisega: meie teada oli meil kaks esimest ööd panga kaudu makstud kohe broneerimisel. Kuid hotell polnud raha saanud! Kontrollimisel selgus, et tõesti ei olnud raha arvelt maha läinud. Maksime nüüd juba kõik kolm ööd sularahas ära, lootuses, et siis omakorda arvelt enam raha uuesti maha ei võeta. Igaks juhuks võtsime hotelli kontaktid, kui peaks siiski nii juhtuma, lubadusega, et kui neile nüüd panga kaudu ka raha laekub, kannavad selle Simmole tagasi.

Jätsime selle ääretult meeldiva kohaga hüvasti ja istusime autosse. Algas sõit Ubudi. Me ei olnud võtnud hetkel hotelli päris Ubudi kesklinna. Meie valitud hotell asus kesklinnast viie kilomeetri kaugusel. Eeldasime vaiksemat ja rahulikumat kohta. Sõit Ubudi väga kaua aega ei võtnud - ega Balil pole miski väga kaugel. Hotell asus tõesti väga vaikses kohas, suurest teest eemal, nii eemal, et sinna viiv tänav oli liiga kitsas selleks, et autoga hotelli juurde sõita. Jalutasime viimase jupi. Saime oma toad kätte. Kenad, sarnased kõikidele hotellidele siin. Mingeid erilisi plaane meil ka tänaseks ei olnud.

Mõtlesime teha esimese tutvuse Ubudiga. Kahjuks selgus, et hotell saab meile anda täna ainult ühe rolleri. Pidime siis kuidagi hakkama saama! Oli selge, et kolmekesi me ühe rolleriga ei sõida. Linna minekuks pidi siis Simmo sõitma kaks korda. Esimese korraga viis ära Evelini ja siis tuli mulle järele. Ootasin nii kaua suure tee ääres. Kui teise ringiga Ubudi kesklinna jõudsime, oli hakanud vihma sadama. Õnneks jõudsime jällegi enne suurt sadu söögikohta, kus Evelin meid ootama oli jäetud. Sõime kõhud täis. Söök oli imeline. Nüüd sõitis Simmo hotelli tagasi tööd tegema ja meie Eveliniga läksime linna peale ringi vaatama.

Leppisime kokku, et kohtume uuesti Simmoga kell seitse, kui käes aeg õhtust süüa. Jalutasime läbi Ubudi keskuse ja sattusime turule. Balil on väga häid ja kvaliteetseid nahktooteid äärmiselt odava hinnaga võimalik osta. Nende lummusesse sattusime meiegi! Ostsime mõlemad endale täisnahast seljakotid. Mina lisaks veel väikese õlakoti. Tingimine ja kauplemine on mulle juba selgeks saanud Aasia käikudega. Alati tuleb alustada umbes poolest küsitud hinnast või veel vähemast. Või minna hoopis teist teed pidi ja mõelda, millise hinnaga soovitud asja omanikuks saades, oleksid kõige õnnelikum. Samas, milline oleks hind, millega müüja ka müüks ja rahul oleks. Alati leiab selle õige hinna! Lisaks kottidele ostsime veel mõlemad endale seelikud. Ning tüüpilised aasia mustrilised püksseelikud. Väikese hingetõmbepausi tegime juhuslikult teele jäänud koogipoes, kus sõime śokolaadikooki!

Märkamatult hakkas kell juba seitse saama ja pidime kiirustama kohtumise kohta. Sõime õhtust ning samal viisil saime jälle hotelli tagasi, kui linnagi tulime. Hotelli jõudes vaatasime Eveliniga natukene järgmiste päevade plaane. Hommikust sõime uuesti 8.00. Mul oli soov kaubelda jällegi natukene hommikusöögiga: et siis peaks natukene vähem maksma. Seekord oli isegi põhjust, sest minu toas olid mustad käterätikud. Sain küll uued ja puhtad rätikud, kuid muust jutust hotelli perenaine aru ei saanud ning nooremat rahvast, kellega olime eile õhtul asju ajanud ja rääkinud, polnud täna enam kohal. Nüüdseks oli jõudnud aga kohale meie teine roller.

Esimese kohana tahtsime täna vaadata riisipõlde. Ubudi ümbruses peaks olema ühed Bali ilusaimad riisiterrassid. Selle iluga käib kaasas loomulikult palju rahvast. Isegi pileteid müüakse! Meie valik langes Tegallalangi riisiterrassidele. Olles rollerid ära parkinud ja tasunud nö piletiraha, jalutasime terrasside vahele. Vaated oli tõesti imelised! Rahvast üle mõistuse palju ei olnudki. Jalutasime ringi. Ootamatult oli ühel teekäänakul kohalik, kes nõudis veel edasimineku eest raha. Et põllumeeste toetamiseks. Maksime. Aga kui sama asi natukese aja pärast kordus, siis sain tõesti vihaseks. Ütlesin raha nõudjale, et oleme iga nurga peal juba maksnud ja rohkem me seda ei kavatse teha! Ja kui nii on, siis me lihtsalt keeldume edasiminekust ja pöörasin otsa ringi. Paari sekundi pärast kutsuti meid tagasi ja öeldi, et meile on tasuta. Ilmselt tuli hirm peale, sest eks see tegevus siin kohalike omaalgatus on ja tegelikult illegaalne. Sest juba kogutud piletirahast saavad kõik põllupidajad oma osa. Läksime ikkagi edasi. Ja õigesti tegime, sest eespool ootasid meid kõige ilusamad vaated. Tuli ainult ronida kõige kõrgemale künka otsa ja teiselt poolt alla. Rahvast siin ei olnud eriti. Sest enamus turiste ju ei viitsi natukenegi liikuda ega vaeva näha. Saime nautida neid imelisi vaateid sulnis rahus.

Riisipõllud imetletud oli meie soov külastada kohviistandust. Kuid kahjuks väljavalitud istandus oli äsja suletud. Uurisime kaardi pealt välja järgmise. Õnneks ei olnud see väga palju kaugemal. Sõitsime sinna. Kuna esimese hooga põrutasime õigest sissepääsust mööda, parkisime rollerid järgmise maja ette ja jalutasime paarkümmend meetrit tagasi. Tegelikult meil selles suhtes vedas, sest siin oli jälle tasuline parkimine. Piletiraha küll ei küsitud. Istanduse külastamine oli tasuta. Läksime sisse. Meie suurimaks sooviks oli näha ära need kuulsad tsiibetid. Kelle nö toodetud kohv on maailma kõige kuulsam ja kallim.

Saime kaasa noormehe, kes tegi meile väikese ekskursiooni tutvustades istandust, kohvi valmimise etappe ning tõelise kopi luwaki ehk kassikakakohvi tootmist. Tõe huvides peab muidugi märkima, et tegelikult pole tsiibetid kassid. Kuid rahvakeelde läinud nimed ja tõekspidamised püsivad seal kindlalt. Kopi luwaki sünnimaa ongi Indoneesia. Tõlkes tähendabki "kopi" kohvi ja "luwak" palmitsiibetit. Selle kohvisordi lugu algas 18. sajandil, kui Indoneesia saarestik oli osa Hollandi kolooniast. Kohalikud korjasid kolonistide jaoks kohviube, mida müüd Euroopasse. Ühel hetkel avastati, et palmitsiibet sööb väga heal meelel kohvimarju. Nende seedesüsteem lõhustab marjakese ja koos väljaheidetega tulevad välja vaid seemned ehk kohvioad.

Indoneeslased avastasid, et kui oad korralikult puhastada ning seejärel tavapäraselt röstida saab suurepärase kohvi! Sort muutus populaarseks Hollandi aristokraatide seas ning tänapäevani on selle kohvi hind väga kõrge just oma eksklusiivsuse ja harulduse tõttu. Vahet tehakse ka istandustes elavate tsiibetite ning vabas looduses elavate loomade seedekulglast saadud ubade vahel: viimased siis oma hinnalt veelgi kallimad! Olles ringkäigu lõpetanud suunati meid edasi imelise vaatega kohvik-terrassile, kus saime maitseda erinevaid kohvi-, kakao- ja teesorte. Kusjuures tasuta oli seegi! Lisaks tellisime ikka tassi kopi luwaki kohvi ka. Et ära maitsta see imeline hõrgutis. Ja jäätised. Jäätised maitsesid suurepäraselt. Serveeritud olid kookospähkli koore sisse kenasti.

Ning see paljukiidetud kohv oli tõesti imeline - ma pole mitte kunagi varem elus nii head kohvi joonud! Kopi luwaki kohv on äärmiselt kõrge kvaliteediga, sest tsiibetid valivad söömiseks vaid kõige küpsemaid kohvimarju. Isegi parimad kohvikorjajad ei suuda selles võistelda tsiibetiga. Nende seedesüsteemist läbi käies kaotavad kohvioad oma kibeduse ning saavad ainulaadse maitse.  Euroopas maksab selle kohvi kilo hind 500-1300 eurot. Tassi saab 10-15 euro eest. Meie maksime täna oma tassi eest 50 000 ruupiat ehk natukene üle kolme euro. Nautisime hetke sellel imeilusal terrassil. Kohtasime isegi eestlasi. Meie kõrvallauas võtsid istet isa ja poeg Eestist. 

Järgmine peatus oli Tirta Empuli tempel. Täpselt meie kohale jõudes tuli meeletu paduvihm - tuletaski meile meelde, et tegelikult oleme taas Aasiasse reisides valinud teadlikult vihmaperioodi. Inimesi vähem ja hinnad odavamad. Sellele vaatamata pole me vihma eriti näinud. Alati on meie ajastus olnud perfektne. Nagu nüüdki! Jooksuga saime viimasel hetkel katuse alla varju! Ootasime umbes veerand tundi kuni suurem sadu lõppes, ostsime siis piletid ja läksime templisse. Tirta Empul tähendab indoneesia keeles püha kevadet. Tegemist on veetempliga. Templi tiikisid toidab allikas, mille vett peetakse pühaks. Kohalikud hindud käivad regulaarseid puhastusrituaale sooritamas nendes tiikides.

Tirta Empuli tempel asutati umbes 962. aastal püha allika ümber. Traditsiooniliselt on siinnegi tempel jagatud kolme ossa. Kõige pühamas ehk sisemises templis paikneb 2 suurt basseini 30 veejoaga, mille all hinduistid saavadki sooritada rituaalset puhastusriitust. Tempel on pühendatud jumal Vishnule. Meil ei olnud siiski plaanis basseinidesse minna, kuigi osad turistid seda teevad. Vette mineku jaoks saab laenutada spetsiaalse sinist või rohelist värvi sarongi. Et oma riided kuivaks jääksid. Vihma tibutas endiselt. Väga see aga ei sega, sest vihm on soe ja õues temperatuur endiselt kõrge. Jalutasime templi territooriumi läbi.

Ja ega kohalikudki ennast vihmast väga segada ei lase. Sajule vaatamata toimetasid kõik rahulikult edasi oma tegevusi. Kes palvetas, kes ootas basseinis oma järjekorda veejoa alla saamiseks. Jalutasime natukene veel ringi ja hakkasime siis Ubudi poole tagasi sõitma. Meil oli täna söömata veel lõunagi. Nüüd plaanisime ühendada lõuna õhtusöögiga. Kesklinnale lähenedes algas juba ummik. Ei hakanud sellest läbi trügima. Jätsime rollerid teeotsale, kust pidime pärast keerama nagunii ära meie hotelli poole ja edasi läksime jala. Söömast tulles käisime korraks läbi toidupoest, et osta hotelli midagi näksimist kaasa, kui kõht peaks enne magama minemist veel süüa nõudma.

Valisin paar ilusat suurt õuna, lahke müüja aitas ära kaaluda ja kleepis hinnasildi õuna külge. Ma ei suutnud uskuda oma silmi - üks õun maksis kohe päris mitu eurot! Eeldad ju tavaliselt tõesti, et sellises paradiisis, kus aastaringselt puuviljad puu otsast võtta, ei tohiks need ka väga palju maksta. Aga võta näpust! Panin õunad vaikselt tagasi ja valisin ikkagi ühe saiakese, mis muuseas maitses imehea! Poes käidud sõitsime hotelli tagasi. Ummikud olid natukene lahtunud selle ajaga. Uskumatu, kui kiiresti ikkagi inimene õpib, kui ta selleks sunnitud on! Täna sain rolleriga üsna talutavalt hakkama ka ummikutes sõites. Polegi nii keeruline autode, busside, ja veokite vahel kitsukestes piludes edasi trügides, kus nii mõnigi kord vahe teiste sõidukitega vaid mõned sentimeetrid.

Enne magama minemist tegime Eveliniga hotelli aias tunnikese joogat. Evelin tegutseb lisaks kõikidele muudele tegevustele ka joogaõpetajana. Olen aastaid joogas käinud, kuid nüüd on jäänud pikem vahe sisse ning pean tunnistama, et see annab tunda. Muidugi pole mõtet ka asjatult lubadusi välja käia, et nüüd võtan ennast kätte. Võib-olla kunagi... Aga jooga pimedas, õues muru peal, tsikaatide siristamise saatel oli väga mõnus kogemus. Sääsed oleksid võinud muidugi olemata olla! Viimase kahe päeva peale on raha kulunud majutusele Sidemenis 500 000, taksosõidule Ubudi 83 000, rollerirendile 77 000, söögile 230 000, Ubudist ostetud postkaartidele-markidele 22 000, śokolaadikook 12 000, riisiterraside sissepääs 10 000, kohviistanduse kohvikus 75 000, templi sissepääs 50 000 ja toidupoes 120 000 ruupiat. Kokku 1 179 000. Kohutavad summad ikka arvudes! Aga sellega harjub ära. Kulunud summad tunduvad suured ka eurodes. Aga reisides on see normaalne - tahadki ju ühe päeva sisse mahutada ära võimalikult palju kogemusi, millede eest suures osas peab jah paratamatult maksma.

Meie Indoneesia reisist valmis ka film: https://www.youtube.com/watch?v=fdVHRA4CIsg&t=1s !

INDONEESIA - KAHETEISTKÜMNES PÄEV!

KAHETEISTKÜMNES PÄEV - 26.12.2019!

Hommikust sõime jälle kell kaheksa. Siis võtsime oma rollerid ja sõitsime Sidemen´i. Meie hotell asus paar kilomeetrit linnast väljas ning päris linna me polnudki veel jõudnud. Jalutasime seal paar tunnikest ringi. Tegemist on tõesti väga väikese linnakesega. Üks peatänav, sellest hargnevad veel mõned väiksemad tänavad. Ja ega palju rohkem polegi! Mõnus rahulik koht! Turiste siin polnud näha mitte ühtegi peale meie. Kohalikud olid aga äärmiselt sõbralikud - kõik naeratavad vastu tulles ning suur osa neist teeb juttugi meiega. Ja seda tegelikult kõigis meie seni külastatud kohtades mitte ainult Sidemen´is. Ainukesed ebameeldivad erandid on olnud meid petnud autojuht Nusa Penidal (kuigi - tegi ta seda põhimõtteliselt äärmiselt viisakalt!) ja üle-eilne närvihaige autojuht.

Sidemen´i linnakese servalt leidsime taas ühe lagunenud ja mahajäetud templi. Sellel korral oli tegu tõesti juba lagunema hakanud hoonetega. Kuid seda armsamad nad meile tundusid. Kõik Bali templid on rajatud eriliselt õnnestunud kohtadesse. Ilmselt Bali saarel teistsuguseid kohtasid lihtsalt ei olegi. Ega asjata balilaste seas ei liigu ringi legend, et Bali saar on loodud jumalate endi poolt! Tempel oli ehitatud punastest tellistest, mis näitab, et tegemist on suhteliselt ammu ehitatud kompleksiga. Tänapäeval kasutatakse templite ehitamisel põhiliselt halli betooni, mis niiskes kliimas ja ajaga värvub ilusaks tumedaks. Kivitöökodades tehakse valmisdetaile, millest saab igaüks kujundada vastavalt enda või kogukonna soovidele/vajadustele sobivaima pühamu. Pannakse siis kokku nagu lego. Imelist roostepunast tooni tellistest laotud templid näitavad pühendumust ja aega, mis nende ehitamiseks kulunud. Istusime veidikeseks templiõuele. Vaatamata natukene nukrale tühjusele ning ilmselt väga pikale ajale, mil keegi pole oma jalga siia tõstnud, oli templi sisemisse pühamusse viiv uks korralikult suletud tabalukuga. Mis sest, et lukk roostetanud ja uks juba peaaegu kõdunenud. Tegime mõned fotod templist ja jalutasime Sidemen´i keskuse poole tagasi.

Teele jäävas väikeses kohvikus tegime peatuse. Tellisime värskelt pressitud mahla. Neid oleme siin joonud päris palju - on tavaliselt imehead ja odava hinnaga. Siin oli peale meie isegi veel üks turist! Koos kohaliku tütarlapsega. Indoneesias on väga levinud valgete meesterahvaste püüdmine. Kohalikele naisterahvastele pakutakse lausa tasulise teenusena "valge mehe leidmist" ehk siis kindlat suunda helgesse tulevikku! Et äri oleks aus, öeldakse tihti meesterahvalegi, kuidas asjad hakkavad olema. Ei ole väga haruldane, et pärast põgusat tutvust mõne kohaliku naisterahvaga, alustab viimane juttu abiellumisest. Naine lubab sünnitada mehele lapse ning vastutasuks peab mees pidama üleval nii lapse kui naise ja tihti veel pool naise suguvõsa.

Kohalikud indoneeslannad (samuti tailannad jne) ilmutavad üllatavat visadust olles valinud sellise tuleviku kindlustamise viisi. Mulle tundub see lausa hämmastav arvestades nende loomupärast tagasihoidlikkust ja häbelikkust. Neid ei heiduta isegi see, et Aasias reisil olevad mehed ei pruugi sattuda siia tihtipeale tagasi. Neidudele piisab mõnikord regulaarsetest rahasaadetistest ning kord aastas neid külastavast mehest. Kas tõesti armastavad, alandlikud ning leplikud naisterahvad või hoolimatud, sinisilmseid turiste, kes tõsimeeli usuvad, et mõnda imekaunist aasialannat on äkki ja üleöö tabanud kõikehõlmav ja palav armastus nende vastu, julmalt ja etteplaanitult ära kasutavad õnnekütid? Kes seda täpselt teab! Nii palju nagu on erinevaid inimesi, on erinevaid käitumisi ja tõekspidamisi!

Meie kõrval istuv paar jättis kahjuks pigem mulje võhivõõrastest ning üksteise suhtes hoolimatutest inimestest, kui siiralt teineteisesse armunutest. Levinud teenus on siin ka rentidagi endale puhkusereisi ajaks kaaslanna. Nädalaks-paariks-kolmeks. Meie aga jalutasime tagasi rollerite juurde ja sõitsime hotelli. Soovisime natukene nautida siinset paradiisi. Istusin terrassil ja lugesin paar tunnikest. Siis oli aeg minna lõunat sööma. Olime valinud välja mõned kohad teisel pool Sidemen´i keskust, kus asusid mitmed ilusad ja võib-olla natukene isegi euroopalikud söögikohad.  Sõitsime sinna. Tõsi, turiste siin leidus teisigi peale meie. Peamegi hakkama vaikselt harjutama - homme ootab meid ees Ubud, mis on üks turistiderohkemaid paikasid Balil. Välja arvatud siis rannapiirkonnad. Õnneks ei asu Ubud mere ääres ja seal pole randa (enamus Balit külastavaid turiste veedavad kogu reisi aja Kuta rannas)!

Söögid olid head ja koht väga mõnus. Istusime kenas varjulises aias. Sidemen´i org on üks ilusamaid kohtasid Balil oma imeliste riisipõldude ja vaadetega. Aga neid kõige ilusamaid kohtasid näeb ainult sellisel juhul kui seikledki omapead ringi. Siis alles märkad minu arvates selle saare kogu ainulaadset ilu ja võlu. Bali ajalugu pole eriti pikk - ligi 4000 aastat tagasi asustasid saare Taiwanilt saabunud austroneeslased. 1293. aastal Jaaval tekkinud hinduistlik Majapahiti riik koloniseeris Bali 1343. aastal. Järgneva sajandi jooksul käis see riik aga alla ja kadus ning riigi intelligents - näitlejad, muusikud ja preestrid - rändasid Balile. Sellest ajast peale ongi Balil säilinud hinduism erinevalt ülejäänud Indoneesiast. Ligi 90 % Indoneesia elanikest on moslemid. Võrdluseks: 93 % Bali elanikest on hinduistid.

Bali sai pikalt nautida üksindust kuni 1585. aastal hakkasid saare vastu huvi tundma eurooplased. Kontrolli saare üle hakkas 1840. aastatel kehtestama Holland, kellel oli juba mõjuvõim suure osa Indoneesia üle. 1949. aastal Indoneesia iseseisvus ning sellest ajast alates ongi tegemist Indoneesia Vabariigiga. Meie saime aga kõhu täis ja sõitsime hotelli juurde tagasi. Ning täis kõhuga on kõige mõistlikum minna jalutama. Nüüd suundusime hotellist natukene kaugemale riisipõldude vahele. Balil pakutakse ka giidiga tuure, kus saad jalutada nende põldude vahel, kuid meil polnud mingit põhjust kellegi sabas jõlkumiseks. Jalutatud saime suurepäraselt iseseisvaltki!

Paar tunnikest jalutasime. Leidsime põldude vahelt künka otsast jällegi ühe templi, mille esist tillukest siledat lapikest maad kasutasid kohalikud põllule tööle tulles rollerite parkimiseks. Täna plaanisime endale natukene kergema laisklemise päeva - homme pidime lahkuma meie reisi viimasesse sihtpunkti Ubudi. Olime meie toreda hotellipersonali kaudu leidnud endale ka transpordi. Loodetavasti meeldivama autojuhi võrreldes viimatise kogemusega. Mina sättisin ennast aga jälle mitmeks tunniks terrassile mõnulema ja lugema.

Õhtust sõime kell kaheksa. Juba traditsiooniliselt tellisin endale kevadrullid, et veel viimast korda maitsta siinset hõrgutist. Täna oli teine jõulupüha. Siin ei tuleta aga jõule mitte miski meelde! Kogu sellest saginast, paanikast ja ärevusest oled eemal. Enamus aega ei tulnud meile isegi meelde, et tegelikult on jõuluaeg. Eestlaste jaoks on jõulud ikka seotud külma, lume ja talvega. Siin aga 40 kraadi sooja. Kaunist vaatepilti äikese näol me täna ei saanudki. Selle eest üllatas meid veelgi fantastilisem kogemus lähedal asuvast templist kostuva gongi- või kausimuusika näol. Pimedas ja soojas troopikaöös tundus see täiesti müstiline! 

Balil ja mõnes paigas veel Indoneesias on säilinud iidne muusikastiil gamelaanimuusika. Ilmselt oli ka täna õhtul meieni kandunud kontserdi puhul just sellega tegemist. Gamelaan viitab algselt pigem muusikariistade komplektile kui žanrile. Paljud gamelaanipere liikmed on löökpillid - erinevad metallofonid, trummid, helinad, ksülofonid ja meloodilised instrumendid, nagu flöödid, keelpillid ja mõnikord isegi vokalist. On palju erinevaid variatsioone. Jaaval saare mütoloogias on erak San Hyang Guru loonud jumalatele sõnumite saatmiseks gongi, mille täiustudes saadigi komplekt muusikariistasid. Nagu paljude ajalooliste objektide, on ka gamelaani muusika puhul keeruline kindlaks teha täpset päritolu, olgu see siis aeg või koht, kust nähtus alguse sai.

Teadlaste väitel aitasid sellele müstilisele orkestrile kaasa kombinatsioon hinduismist ja budismist, Jaava kohalikest tavadest ja Kagu-Aasia pronksikultuurist. Hiljem lisandus Lähis-Ida mõjul uusi instrumente ja Euroopa sõjaline stiil lisas rütmidele mitmekesisust. Lai valik instrumente, stiile ja isegi häälestusi pärineb saarestiku enda pikast ajaloost ja mitmekesisusest. Balil mängitav gamelaanimuusika kõlab dramaatilisemalt ja valjemini võrreldes Jaava saare omaga. Tänapäeval võib gamelaani köitvaid helisid leida paljudes kohtades alates tseremooniatest ja traditsioonilistest tantsu- või teatrietendustest kuni taustamuusikani spaaprotseduuride ajal.

Uhke tantsuetenduse osana õnnestus meil gamelaani hiljem kuulda veel Ubudis. Tõsi, siis küll juba teistsugustel pillidel. Kuid algselt töötati gamelaanimuusika välja pidulike usuliste eesmärkide teenimiseks, näiteks kurjade vaimude eemalepeletamiseks või jumalateenistustel transiseisundi ettevalmistamiseks ning sellesse jõudmiseks. Gamelaani lööke saab väga edukalt kasutada ka sisse- ja väljahingamise toetamiseks meditatiivse seisundi esile kutsumiseks. Näiteks jooga praktiseerijatel.

Meeleoluka õhtuse kontserdi lõppedes olime söönud kõhud täis ja saime tuppa magama minna. Enne une tulekut jõudsin veel kirjutada tänasest päevast ja lugeda natukene. Oleme päeval ikkagi nii aktiivsed, et õhtul on kella kümnest juba uni käes ja rohkem üleval olla ei jaksa. Täna muidugi logelesime suure osa päevast, kuid ilmselt on harjumus juba sees. Raha kulus täna rollerirendile 60 000, mahlale kohvikus 20 000, lõunasöögile 90 000 ja õhtusöögile 38 000 ruupiat. Kokku 208 000 ruupiat.

Meie Indoneesia reisist valmis ka film: https://www.youtube.com/watch?v=fdVHRA4CIsg&t=1s !

INDONEESIA - ÜHETEISTKÜMNES PÄEV!

ÜHETEISTKÜMNES PÄEV - 25.12.2019!

8.00 sõime oma fantastilisel terrassil esimese jõulupüha hommikusöögi. Olin olnud üleval juba varem, peaaegu päikesetõusul, kella poole seitsme ajal. Ja imetlenud hommikuses udus vaateid põldudele ja taamal paistvatele mägedele. Millist uskumatut ja kõikehõlmavat ilu võib endas kätkeda loodus! Muidugi üritasin ma seda ka fotodele jäädvustada, aga originaali ei ületa ikkagi ükski pilt. Saime endile hotellist jälle rollerid rentida. Tankisin hotelli vastas kohe igaks juhuks ühe liitri. Päeva peale pidime muidugi veel tankima. Teele jäämine kütuse lõppemise tõttu Nusa Lembongani saarel on teinud mind selles osas pigem ettevaatlikuks. Tänane esimene plaanitav koht oli Besakih´i tempel, mis on Bali saare kõige püham ja tähtsam tempel.

Ühel ristmikul keerasime valele poole ja sattusime hoopis õige tee asemel Muncani väikelinna. Peatudes seal kaardi uurimiseks tuli meiega juttu ajama üks kohalik vana mees. Ta oli juba veendunud, et soovime minna Besakih´i templisse ning oli meile veel enne meie peatumist näidanud õige suuna kätte. Meie seisma jäädes tuligi siis juttu ajama. Meesterahvas rääkis väga head inglise keelt. Poeg olevat tal kohalikus koolis inglise keele õpetaja ning sealt pärineb temagi hea keeleoskus. Samas koolis on ta isegi olnud terve elu õpetaja.

Alustuseks kiitis ta Besakih´i templi vägevust ja ilu ning arvas, et oleme teinud hea valiku soovides minna seda vaatama. Meesterahvas kutsus meid endale külla. Uuris, kas meil on olnud võimalust külastada mõne indoneeslase päris kodu? Loomulikult polnud meil varem sellist õnne olnud. Seega ei saanud me nüüd ootamatult sülle kukkunud seiklust kasutamata jätta! Enne tegime veel tiiru Muncani templi ümber, sest ka seda sooviti meile näidata. Muncani tempel on kasutamiseks 40 perele. Sisse me sinna ei tohtinud minna. Küll saime aga imetleda väljast. Ilus, väike ja armas traditsiooniline Bali tempel.

Jalutasime edasi mehe koju, mis asus vastavalt tema sõnadele, tõesti lähedal. Tänapäeva indoneeslaste linnakodud kujutavad endast suhteliselt väikesele ruudukujulisele maa-alale tihedalt täisehitatud majade kogumit, mis on ümbritsetud kõrge müüriga. Väga ilusasti on kaunistatud alati väravad. Linnades ringi jalutades ei saagi alati aru, kas tegemist eramaja või templi sissekäiguga. Seda enam, et igas sellises elamus paikneb samuti väike perekonna pühamu. Kuna siinses kliimas pole probleemiks mitte kunagi külm ilm, siis ühise elutoa või koosviibimise ruumina kasutatakse tavaliselt siseruumi asemel lihtsalt õue, kus paikneb lahtine lavatsit meenutav katusealune kaitseks päikese eest.

Selle kõrval perekonna tempel. Ümber nende paiknevad eraldi sissepääsudega erinevate pereliikmete toad. Tavaliselt elab koos kolm põlvkonda. Meid paluti meie võõrustaja, ehk siis selle pere vanaisa, tuppa lahkelt. Indoneeslased käivad alati siseruumides paljajalu. Jalanõud jäetakse isegi mitte lihtsalt ukse taha vaid ruumide ees oleva terrassi trepi ette. Sama komme on kusjuures isegi väiksemates erapoodides, kus muidugi tehakse erand kohalike kommetega mitte kursis olevatele turistidele. Meie võõrustaja lapselaps kattis meile teelaua mitmete erinevate kohalike hõrgutistega. Istet võttes ja teed juues saime kätte pataka pabereid ning ees ootas meid indoneesia keele tund!

Läbisime tunni edukalt! Materjalid saime endaga kaasa. Kodus, kus viibisime, oli tunda väga suurt austust Indoneesia traditsioonide, keele, ajaloo ja kõige selle vastu, mis teeb Indoneesiast Indoneesia. Järgmisena saime näitliku õppetunni traditsioonilisest indoneesia kirjutajate tööviisidest. Kirjutati peenikestele bambusribadele, mis omavahel nööriga kokku liideti, noaga. Kui tekst oli spetsiaalse noaga bambusele kraabitud, kanti sellele must värv. Värv kinnistus kraabitusse. Üleliigne värv pühiti hetke pärast pehme riidega maha. Saime kaasa kaks bambusriba, millele kirjutatud tänane kuupäev ja indoneesia keeles meie nimed. Sain teada, et minu nimi on Indoneesiaski nimi ja tähendab "see, kes teeb teistele head". Vana mees veedabki oma aega nüüd harrastades ja elus hoides seda vana kirjaviisi. Juba tema vanaisa ja isa olid olnud kirjutajad.

Ostsime kaasa kaks traditsioonilist tema poolt kirjutatud Bali kalendrit. Jah, võib ju arvata, et see tema peamine eesmärk (ja mitte soov praktiseerida keelt ja suhelda muidu nii igavalt kulgevates päevades tema enda sõnul) oligi meid külla kutsudes, kuid isegi sellisel juhul saime me osaks väga meeldiva tunnikese kohalikus kodus. Kus meid võeti vastu väga suure austuse ja külalislahkusega. Ja selle kõrval meil kolme peale kulutatud 20 dollarit ei tundu üldse märkimisväärse summana. Bali kalendris on kuud nimetatud hinduismi jumalate nimedega. Igal kuul on siis oma jumal.

Olles nüüd juba väga pikalt lahke peremehe külalislahkust nautinud jätsime hüvasti, saime kaasa juhised õige teeotsa leidmiseks ning sõitsime edasi. Olles siiski väga tänulikud selle väikese teelt eksimise eest! Tee läks edasi kõrgele mäkke. Agungi külje alla asuv Besakih´i templikompleks koosneb 23 eraldiseisvast, kuid omavahel seotud templist. Templid paiknevad mäenõlval kuuel erinevalt tasandil. Templi täpne päritolu on ebaselge, kuid selle tähtsus pühapaigana pärineb peaaegu kindlasti eelajaloost. Kompleksi mitmete templite kivialused meenutavad megaliitseid astmikpüramiide, mille vanust hinnatakse vähemalt 2000 aastale. Kindlasti kasutati Besakih´i templit hinduismi jumalateenistuse kohana aastast 1284, kui Balile asusid esimesed vallutajad Jaavalt. Kompleksi peamine pühakoda, Pura Penataran Agung, on pärit 17. sajandist. Selle sümboolne keskpunkt on lootose kroon ehk padmasana, mis on seetõttu kogu kompleksi (üldse kogu Bali!) keskus ning kõige püham koht ja rituaalne fookus. Besakih´i templitki ohustas 1963. aasta Agungi vulkaani purse - laavajõed möödusid templist vaid meetrite kauguselt. Selline napp pääsemine oli kohalikele hinduistidele märk templi pühalikkusest ning jumalate soovist näidata oma võimu säilitades siiski omale meelepärane.

Besakih´i templid asuvad mäenõlval. Ühendatud kõrgete treppidega on see mõeldud vaimse inimese viimiseks mööda pühaks peetavat mäge kõrgemale ja kaugemale. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Suur on templikompleks tõesti - meil kulus selle läbikäimiseks ikka paar tundi. Pühamutesse sisse ei pääse turistid siingi. Kuid ka selleta on koht väga ilus ja vaated kaunid. Mulle meeldivad eriti Indoneesia templite mustaks värvitud mitmekordsed õlgkatused. Sinise taeva taustal loovad need fantastilisi siluette, mis on nii omased Indoneesia hinduistlikele piirkondadele.

Balilased on väga siiralt ja sügavalt usklikud. Templitesse palvetama ja ohvriande minnakse viima alati pidulikult ja ilusasti riietatuna. Selga pannakse valged pidulikud pluusid ja tavaliselt erkkollased sarongid naistel ning meestel valge pluus, valged püksid ja nende peal samuti kollane sarong. Mõnikord on ainult sarong. Ning loomulikult on alati tegemist pikkade pükste ja pikkade käistega! Naistel on peas korrektsed ning viimistletud soengud (lahtiste pikkade juustega ei tohi templisse siseneda!) ja meestel väikesed pilotka sarnased mütsikesed. Väga kaunid on need templeid mööda käivad ja ohvriande altaritele jätvad kohalikud. Nii käiakse mingi aja möödudes läbi ühe päevaga palju templeid. Üldse on see väga pidulik päev, kus kogu perekonnaga võetakse ette pühamute külastamine. Tihti üüritakse auto, sest kõige tähtsamad templid ei paikne tavaliselt jalutamise kauguses. Ostetakse eelnevalt kokku ohvriannid - väikestele bambustaldrikutele valmis pandud meelehea erinevatele jumalatele. Ning kindlasti käib sellise anni juurde alati üks või isegi mitu suitsevat viirukit. Mulle nii meeldib viiruki lõhn! Kogu Indoneesias olemise ajal sain seda kõvasti nautida.

Hinduistlike indoneeslaste selline tava aitab kindlasti kaasa nende rõõmsa- ning rahumeelsusele - kui lükkad kõrvale kõik kohustused ja keskendud tänulikkusele ning sellele, kuidas oma elu elada veelgi paremini ja mõistlikumalt, siis on minu arvates juba aeg-ajalt sellisele asjale mõtleminegi edasiviiv jõud. Kui olime templi läbi käinud jalutasime mäest jälle alla tagasi rollerite juurde. Iga kord nendeni jõudes olen mina olnud küll segaduses, et milline neist siis see minu oma on? Aga selles pole midagi imelikku - Eestis ei mäleta ma tihti sedagi, kuhu oma auto olen parkinud.

Sõitsime edasi. Nüüd ootas meid ees päris pikk sõit Tenganan´i külla. Vahetult enne kohale jõudmist tegime peatuse lõunasöögiks. Valitud koht ei osutunud siiski kõige paremaks, kuna kõikide söökide puhul oli tohutult liialdatud suhkruga. Tenganan´i traditsiooniline küla on Bali üks suuremaid vaatamisväärsusi, millest tulenevalt oli reaalne oodata, et seal on palju turiste. Leidsime aga internetist ühe reisikirjelduse, kus mainiti, et küla koosneb mitmest osast. Just liigsete rahvahulkade vältimiseks oli soovitatud otsida üles teine värav ja siseneda selle kaudu. Koordinaadidki olid antud! Nende järgi siis orienteerusime. See osa külast pidi olema rahulikum ja meeldivam ja selle tõttu kindlasti autentsem.

Tenganan´i küla ei ole lihtsalt vabaõhumuuseum. Tegemist on päriselt toimiva külaga, kus inimesed toimetavad ja elavad oma igapäevast elu. Välismaailmale on küla olnud rohkem avatud alates 1970. aastatest. Enne seda oli antropoloogidel vaid teada, et tegemist on Indoneesia saarestiku ühe üksildaseima külaga. Turiste meelitab Tenganan ainulaadse Bali kultuuri poolest, mis järgib endiselt iidse Bali traditsioone, tseremooniaid ja reegleid ning ainulaadset külakujundust ja arhitektuuri. Küla on tuntud ka gamelaanimuusika ja topelt-ikat tekstiilide poolest. Gamelaanimuusika on traditsiooniline kohalik muusikastiil, mida meil mõned päevad hiljem Ubudis õnnestus kuulda ja näha. Topelt-ikat tekstiile koovad Tenganan´i naised (ning mehed) kangastelgedel. Ikat on äärmiselt keeruline ja aeganõudev tekstiilide mustriks värvimise meetod, mis eeldab lõngade värvimist enne kanga värvimist ja kudumist. Topelt ikat tähendab, et seda protseduuri korratakse mitu korda. Tehnoloogia tundus igal juhul väga suurt püsivust nõudvat tegijalt. Ikat meetodil kootud saronge müüdi nende tegemise kohtades, kuid arvestades meeletut vaeva, mis selleks kulub, ei hakanud me isegi mitte uudishimu pärast hinda küsima. Ma liigitaks sellise käsitöö üldse hindamatuks!

Leidsime selle "varjatud" värava ilusasti üles. Maksime külastuse eest ja saime üllatuseks kaasa giidi. Giid vedas meid ruttu-ruttu küla peatänavat pidi tiiruga väravasse tagasi. Saime küll üht-teist teada ja natukene targemaks, aga silme ees oli sellisest kiirustamisest päris kena virr-varr. Otsustasime siis Eveliniga, et läheme teeme omapead ühe tiiru veel, et saaks natukene rahulikumalt ringi vaadata ja võib-olla mõnda majja sisse piiluda. Teisel tiirul suutsime juba palju rohkem detaile tähele panna ja külaga põhjalikumalt tutvuda. Valisime jalutamiseks väiksemaid tänavaid. Kitsukest tänavat pidi uidates jäid mulle silma eestpoolt paistvad imelised bambusest punutud kaunistused ühe värava taga. Läksime uudistama ja endalegi ootamatult olime äkki sattunud pulma! Tervitasime õnneliku peigmeest. Pruut polnud veel saabunud. Lahkelt kutsuti meid istet võtma ja pisteti kohe veepudelid kätte. Oma eestlaslikus tagasihoidlikkuses tänasime, vabandasime ja lahkusime targu vaikselt. Lootsime, et pruut jõuab siiski peagi kohale.

Ning vähe rahvast oli siin hetkel tõesti - peale meie jalutas ringi veel vaid üks sakslastest abielupaar. Olles nüüd juba põhjalikult Tenganan´iga tutvunud lonkisime väravasse tagasi ja alustasime sõitu Sidemen´i. Pikk sõit ootas meid ees. Lisaks olime me nüüd piirkonnas, kus on juba suhteliselt suur liiklus. Saime seetõttu meiegi ummikutes istuda. Indoneesias veedetud ajaga olen vähemalt rolleriga sõitmise nii palju selgeks saanud, et võin öelda: saan hakkama! Rolleri taha teiseks reisijaks istuma veel kedagi ei julgeks võtta ja väga osav pole, aga liigeldud saan ning mis peamine - ma naudin seda.

Meie paradiisi tagasi jõudes olime kõik siiski üsna väsinud. Seega kuskile õhtustamiseks veel sõitma ei viitsinud hakata ja tellisime endale söögi taas terrassile. Nii oli ka kõige odavam! Käisin pesemas. Jõudsin hetke lugeda, kui Evelin juba saabus mulle ukse taha teatega, et õhtusöök on serveeritud. Loomulikult olin tellinud endale täna õhtukski need fantastilised kevadrullid. Maitsesid endiselt imeliselt! Magustoiduks olin valinud küpsetatud banaanid, mis olid samuti väga head. Üks õnnetu konn oli eksinud meie terrassile. Aitasime ta tagasi loomulikumasse keskkonda ehk põllule üle terrassi ääre.

Ja täna õhtul saime veelgi  uskumatuma müstilise vaatemängu äikese poolt! Kui pidasime eile õhtust millekski erakordseks, siis tänase võis vabalt kümnega korrutada. Oli see alles vaatemäng! Lihtsalt istusime ja imetlesime ning imestasime! Raha kulutasin aga täna Bali kalendrile 140 000, Besakih´i templile 60 000, lõunasöögile 66 000, Tenganani küla 10 000, bensiin 27 000, õhtusöök 53 000 ja rollerirent 60 000 ruupiat. Kokku 416 000 ruupiat. Kuigi kõigi nende tänaste toredate kogemuste juures polegi võib-olla kulutatud raha see kõige olulisem.

Meie Indoneesia reisist valmis ka film: https://www.youtube.com/watch?v=fdVHRA4CIsg&t=1s !