KEVAD MAROKOS - KOLMAS PÄEV!

KOLMAS PÄEV - 19. aprill 2022!

Hommikul ärkasime Rabatis! Maroko pealinnas. Asula nimega Chellah asus siin juba 3. sajandil eKr. 40. aastal rajasid oma linna roomlased, kes 250. aastal lahkudes jätsid Rabati Maroko põlisrahvale berberitele. Järgnes palju vallutamisi ja valitsejaid kuni 7. sajandi lõpus saabusid araablased ja islam selleks, et jääda. Ja seda tänase päevani. Kuid 16. sajandi alguseks oli linn alla käinud, juhusliku ränduri kirjelduse järgi, oli linnas vaid sada asustatud maja. Kuni 1829. aastani, mil austerlased selle kättemaksuks oma kaubalaeva kaaperdamise eest vallutasid, oli Rabat piraatluse keskuseks. 1912. aastal vallutasid Maroko omakorda prantslased, pannes aluse Prantsuse protektoraadile Marokos ning kes tõidki pealinna Fesist Rabati ning siia jäi see ka pärast Maroko iseseisvumist.

Rabatis elab 1,5 miljonit inimest ning linn on Casablanca järel riigis suuruselt teine. Sõitsime bussiga kõigepealt ringi - nii saab hea esmase ülevaate uuest linnast. Maroko linnad on kõik olnud kindluslinnad ning suures osas neist on linnamüür osaliselt või täielikult säilinud. Rabati müür on ehitatud enamuses 12. sajandil almohaadide dünastia ajal. Maroko ajalugu on alates islami jõudmisest siinsetele aladele jagatud valitsevate dünastiate järgi nime saanud perioodideks - irdisiidide dünastia (8.-10. sajand), almoraviidide dünastia (11.-12. sajand), almohaadide dünastia (12.-13. sajand),  mariniidide dünastia (13.-15. sajand), saadiidide dünastia (16.-17. sajand) ja alaviidide dünastia alates 17. sajandist ning mis põhimõtteliselt on tänase päevani võimul. Erinevate valitsejate dünastiad ei järgnenud alati täpselt üksteisele ja tihti valitses korraga erinevates kohtades mitu dünastiat. 

Meie läksime esmalt tutvuma Rabati vanalinna ehk mediinaga. Parasjagu käisid suured restaureerimistööd, mille tõttu pidime ukerdama tööliste, ehitusmaterjalide hunnikute ja kraavide vahel. Aga need kitsad tänavad oma lumivalgete majade ja ookeanisiniste uste ning akendega olid kõike seda väärt! Inimesi oli üllatavalt vähe neil käänulistel tänavatel liikumas. Saime rahulikult ringi vaadata ja imetleda. Läbi labürindina tunduvate tänavate jõudsime välja mereäärsele vaateplatvormile, mis oli kunagi linna kaitsjate valvepost. Maroko on küll suhteliselt kuuma kliimaga riik, aga Atlandi ookeani ääres on küllaltki stabiilselt tugevad tuuled, mis näiteks täna tegid olemise päris jahedaks. Osa tähelepanust sai endale imeline kollane kass, kes peesitas päikese käes müüril.

Rabati mediina laiub väikesel alal, mistõttu saime selle ruttu läbi uuritud. Edasi jalutasime Rabati surnuaia juurde. Inimesi on siin palju, vaba maad mitte nii palju. Seega ei olegi surnuaedades ruumiga priisata ning põhimõtteliselt saab iga inimene vaid hauakivi paigaldamiseks vajaliku maalapikese. Hauakivid on siin aga väga ilusad ja värvilised - rohelised, kollased ja valged! Palju on naturaalseid ehk pruunikaid. Ja siin oma viimse puhkepaiga leidnud, on ilmselt äärmiselt rahul, kuna surnuaed asub mereäärsel kallakul, kus iga haua juurest imeline vaade ookeanile. Islamiusku surnud maetakse keeratuna lihtsasse valgesse linasse asetatuna külili näoga Meka suunas. Et siis viimsel päeval ärgates oleks palvetamiseks kohe valmis õiges suunas. Haua peale asetatakse suur kivi. Surnuaia territooriumile sisenemiseks puudus meil loomulikult igasugune õigus ja nii imetlesimegi seda ilu aiapiirde tagant.

Kõige tuntum on Rabat aga ilmselt Mohammad V mausoleumi tõttu. Kuningas Mohammad V on Maroko kõige kuulsam ja austatum valitseja, kes  tõi riigile iseseisvuse 1956. aastal. Mausoleumi lasi rajada tema poeg, praegune kuningas Mohammad VI. Käisime meiegi mausoleumi imetlemas. Sisse me kahjuks ei saanud. Praegune kuningas on andnud korralduse külastajaid mausoleumi mitte lasta põhjendades seda koroonaepideemiaga. Kuigi mina ei kujuta ette, kuidas võiks koroona ohustada ammu surnud kuninga sarkofaagi!? Aga ka ainult väljast vaadates on hoone suurepärane! Maroko linnarhitektuur on üle 1000 aasta vana ning saavutanud selle ajaga ülima meisterlikkuse, stiilide segunemise ja rikkalikkuse.

Kohe Mohammad V mausoleumi vastas seisab juba kaheksa sajandit varemeis olnud, aga Rabati üks olulisemaid sümboleid - Hassani torn. 1196. aastal hakati tollase valitseja soovil ehitama hiiglaslikku mośeed, mis ületas Rabati vajadused mitmekordselt. Miks alustati nii hiiglasliku ehitusega on jäänud senini teadmata? On arvatud, et valitsejal oli juba siis plaan teha Rabatist oma pealinn või soovis ta võistelda Gordoba Suure mośeega. Kuid ehitus jäi valitseja surres pooleli ning 1755. aasta maavärinas hävis kõik peale pooliku minareti. Tänaseks päevaks on minarett restaureeritud ning isegi poolikuna tundub see tõesti monumentaalne! Torni teeb marokolaste jaoks eriliseks veel see, et 1956. aastal peale Maroko iseseisvumist kutsus just siit kuningas Mohammad V usklikke esimesele reedesele palvusele. Valminud minareti osa on jagatud kuueks korruseks, millest igaühes on kuppellaega saal ning mis kõik on omavahel ühendatud katkematu ning ringselt kulgeva kaldteega. Minaretil ja mausoleumil on ühine sissepääs, mille ees oli kuninga ratsavalve! Marokos on erinevatel sõjalistel või korravalve institutsioonidel erinevat värvi munder. Näiteks kuninga ihukaitse on alati punases, politsei sinises ja sõjavägi khaki värvi vormis.

Rabatis käisime vaatamas ka kuningapaleed. Üldiselt on igas Maroko suuremas linnas kuningal oma palee - üle maailma kokku 36 residentsi. Hiljuti ostis kuningas veel ühe villa 80 miljoni euro eest Pariisi. Kinnitamata andmetel pidi kuningapere varandus kokku ulatuma 20 miljardi dollarini. Kui maailma monarhiaid võrrelda, siis Maroko kuninga ülalpidamiseks kulub 18 korda rohkem raha võrreldes inglaste kuludega Eliisabet II heaks. Kogu sellele rikkusele vaatamata või just sellepärast, sisse siin siiski ühessegi kuningapaleesse ei saa, ja seega imetlesime meiegi seda väljast. Olles Rabatiga tutvumise lõpetanud sõitsime korgipuumetsa vaatama. Korgipuu kasvab Maroko rohelisemates piirkondades väga hästi olles seega üks põhilisi puuliike.

Marokos on väga vahelduv loodus: suur osa riigist on Sahara kõrb (osa sellest ikka veel vaidlusalune piirkond riigi lõunaosas, mis hetkel kuulub Maroko alla lihtsalt), mäed (Marokos saab mägedes isegi suusatamas käia!), ookeani äärsed rannad (peaaegu pool Maroko ümbermõõdust moodustab piir ookeani või Vahemerega) ning lähistroopika. Suure osa aastast valitseb siin paras kuumus. Meie olime hetkel siia sattudes õnnega koos - kevad on ilusaim aastaaeg oma õiteilu ja rohelusega. Õige pea muutub aga kõik suhteliselt kõrbenuks ning pruuniks.

Meie sõit läks edasi Meknési poole. Linn on asutatud 10. sajandil. Kuni 17. sajandini oli tegemist pisikese asulaga, mis kulges suure ja särava naabri, Fesi, kõrval. Kuid kõigile naeratab kunagi õnn: 1672. aastal tegi Mulai Ismail Meknésist valitsejalinna. Raugematu energiaga rajas ta kaitsevalle, väravaid, mośeesid ja paleesid. Tänapäeval on Meknés oma 550 000 elanikuga suuruselt 5 linn Marokos. Linn jaguneb kolmeks osaks: mediina ehk juba mainitud vanalinn, valitsejalinn ja Ville Nouvelle ehk uus linnaosa. Meknést on nimetatud ka Maroko Versailles´iks. Kuigi kunagisest hiilgavast valitsejalinnast ja selle paleest on säilinud ainult veehoidla ja hobusetallid. 

Meie alustasime linnaga tutvumist aga hoopis juudi surnuaialt! Tegemist on kitsa ja pika maalapikesega, mis surutud tihedalt tänavat eraldava müüri ja elumajade vahele. Surnuaed on üleni hele! Hauaplaadid on valged, nende vaheline maapind on hele beež, ümbritsevad majad lumivalged. Kiiskava päikese käes oleks ilma päikeseprillideta väga keeruline olnud seda kõike imetleda. Hauaplaadid on lihtsad, reeglina ei ole neil isegi nime. Üks haud küll eiras reeglit: suuremast saginast eemale jalutades leidsin hauakivi, kus kenasti nimi olemas. Pärast külastasime ka valitsejapaleed või õigemini seda, mis sellest järel: siis veehoidla ja hobusetallide varemeid. Nüüd oli aga veehoidja veest täiesti tühi! Mohammed teadis rääkida, et algamas on rekonstrueerimistööd.

Pärast jalutamist mediinas läksime lõunat sööma. Meie giid Mohamed oli meile valinud välja imelise rõduga restorani, kust vapustav vaade vanalinnale. Kuid ägedad nagu araablased ikka, vihastas meie giidi asjaolu, et restoran polnud valmistanud meie grupi jaoks kogu rõdu ette selliselt, et me kõik oleksime mahtunud sinna istuma. Ilmselt oleks see tähendanud seda, et meie tuleku ajaks oleks pidanud rõdu tühi olema! Meist, ausalt öelda, see kedagi ei häirinud, kuid Mohamed, tahtes pakkuda meile parimat, ei nõustunud antud asjaoludega. Araablastel ja nendega asustatud maades on tohutult tähtis austus ja oma koha tundmine. Hierarhia peab olema täpselt paigas ja mitte ükski lüli selles ei tohi hetkekski oma kohta unustada! Euroopast, ja mujalt nö vabast maailmast tulnutele, on see alguses natukene võõristav, et sa otsekui peadki suhtuma endast näiliselt madalamal positsioonil olevasse inimesse alandavalt. Aga igal maal omad kombed...

Igal juhul restoran, kuhu me lõpuks välja jõudsime, oli sama tore - saime istuda katuseterrassil suurte päikesevarjude all. Sõime Maroko rahvusroogasid. Esimese käiguna pakutakse tavaliselt rikkalikult maitsestatud harira suppi, mille põhikomponendid on lambaliha, läätsed ja kikerherned ning lisaks tomat, sibul, koriander ja petersell. Tagine on kõige levinum roog maroko köögis. See võib olla kana, looma-, lamba- või kaameliliha küpsetatud spetsiaalses koonusja kaanega savinõus koos juurviljadega. Kaane kuju on eriti oluline: aur tõuseb teadupärast üles ja siis mööda koonuse külgi valgub veena alla tagasi, mis väldib toidu kuivamist ning teeb selle eriti mahlakaks. Supp oli suurepärane! Tagine tundus alguses imehea, kuid hiljem, kui olime seda juba rohkemates kohtades proovinud, liigitus see esimene kord siiski kõige kehvemaks.

Pärast sööki jalutasime veel Meknése vanalinnas. Imetlesime väravaid, mis uhkeldasid linna kohal kui parimad kunstiteosed ning neid kitsaid tänavaid ja valgeid maju, mis on suurele osale Maroko linnadele nii iseloomulikud. Meie olime siin kevadel, kuid suvises kuumuses leevendab selline lahendus linnaelanikel suvist kuumust. Meknése üks vaatamisväärsuseid on kindlasti kuulsa Mulai Ismaili mausoleum - kuid sinnagi ei saanud meie sisse minna. Edasi sõitsime kogu Marokos kõige paremini säilinud Rooma aegsesse linna Volubilisesse, mis asutati 3. sajandil eKr. Kui keiser Claudius anastas 45. aastal Mauritaania Rooma ülemvõimu alla (kunagi Maroko aladel paiknenud riik, tänasel päeval asub Mauretaania Marokost allpool), tegi ta Volubilisest vabalinna. Roomlased tõmbusid 3. sajandil aga Aafrika aladelt tagasi ning Volubilise allakäik saigi alguse.

Tänaseks päevaks on rohkem tegemist küll uhkete varemetega, mõnel templil on seinad isegi püsti, aga ei midagi enamat. Kunagise Rooma impeeriumi hiilgust võib siin aga tunda küll. Asulast on suur osa välja kaevatud, aga kaevetööd kestavad ning avastamist arvatakse olevat veel küllaga. Jalutasin seal uhkete varemete vahel ja imetlesin tegelikult kõige rohkem ümberringi avanevat vaadet: Volubilis on rajatud mäe otsa ning kogu linna ümbritsev maastik paistab kui peo peal. Volubilisega tutvus tehtud sõitsime edasi ühe Maroko kõige kuulsama ja vanema linna, Fesi, poole. Teele jäi meile suur veehoidla, mille juures tegime pildistamise peatuse: päike hakkas just loojuma muutes vaate alla, Marokos nii haruldasele siseveekogule, veelgi lummavamaks. Marokos ei ole ühtegi looduslikku siseveekogu peale jõgede.

Oma tänasesse ööbimiskohta jõudsime juba pimedas. Ootamatult teatas Mohamed meile, et tänane õhtusöök on tema kulul. Vist oli tal ema sünnipäev! Iseenesest oli see väga kena, sest kõht oli päris tühi. Viisime asjad tuppa ja üsna varsti tulime hotelli restorani sööma. Meie reisigruppi oli sattunud peale minu veel kolm toredat naisterahvast, Maarja, Natalja ja Monyca, kes olid tulnud sellele reisile üksi ja nüüd moodustus meist omavahel äärmiselt hästi klappiv seltskond! Oma tuppa minnes lugesin ja kirjutasin natukene, aga suhteliselt ruttu tuli uni peale ja varsti magasin kui nott. Raha kulutasin täna 10 euro lõunasöögile ja Volubilise külastusele 7 eurot ehk siis kokku 17 eurot.

KEVAD MAROKOS - ESIMENE JA TEINE PÄEV!

ESIMENE JA TEINE PÄEV - 17.-18. aprill 2022!

Katariinaga oli meil plaanitud juba kaks aastat tagasi veeta kevadine koolivaheaeg Iisraelis. Vahelduseks ise organiseeritud reisidele, on hea ja mugav, aeg-ajalt lasta kogu töö enda eest ära teha ja minna mõnele organiseeritud reisile. Iisrael tundus selleks hea mõte! Koroona tühistas aga kõik reisid ja plaanid! Lükkus see muudkui edasi - iga kord poole aasta kaupa. Kevadest sügisesse ja taas siis kevadesse ja siis uuesti sügisesse ning taas kevadesse: kuni oligi möödunud linnutiivul aastat kaks. Nüüd pidi see siiski saama toimuma. Aga oli muutunud aeg - koolivaheajaga ei kattunud enam. Katariina mõtles loobumisele. Siis selgus, et ka reisi maksumus on tõusnud poole võrra. Ning ka mina mõtlesin loobumisele. Aga süda ihkas siiski reisida... ning alternatiive vaadates jäigi silma Maroko. Mis oli küll ajaliselt pikem Iisraeliga võrreldes, kuid enamuses jäi kenasti koolivaheajale.

Aga nagu ikka on elus kõik muutumises... nii muutus ikkagi ka Maroko reis aeg. Kuid tundub, et kogu see vahepealne aeg on õpetanud meid igasuguste muutustega kenasti hakkama saama. Natukene kirusin, aga lõpuks leppisin. Päev enne lendu tuli minna koroonatesti tegema. Panin testi aja endale võimalikult õhtuks, et jõuaks enne veel midagi kiiresti aias korda teha. Tänavuse külma kevadega on kõik tööd veninud... mina plaanisin, et enne reisile minekut on kõik kevadised aiatööd tehtud! No midagi sain ma siiski tehtud, pool tundi enne testi aega lõpetasin riisumise ja kihutasin linna poole. Kohver oli pakitud. Aga igaks juhuks olin arvestanud, et võib juhtuda nii, et reisile minekut ei tulegi... kui test peaks positiivne olema. Õnneks oli negatiivne ning nii istusingi järgmisel hommikul Germalo reisigrupiga Tallinnast Istanbuli suunduvale lennukile.

Isanbulis jõudsime vahepeatusena hotelli kella seitsme ajal õhtul. Tyrkish Airlines majutab endiselt kliendid, kelle lendude vahe on rohkem kui 8 tundi ja see jääb öisele ajale, tasuta hotelli. Hommikul oli kell kaheksa meil buss hotelli ukse ees ja suundusime taas Istanbuli lennujaama poole. Nüüd ootas meid Casablanca - Maroko suurim linn! Lennujaamast väljudes ei olnud meie buss koos kohaliku saatja Mohamediga veel kohale jõudnud. Selle hilinemise eest saime tasuta pudeli vett! Tuntud on Casablanca aga ilmselt tänu samanimelisele 1942. aastal valminud USA romantilisele filmile. Filmis mängisid peaosa Ingrid Bergman ja Humphrey Bogart. Ning Rick´i kohvikut, kus filmi põhiline tegevus toimus, käisime meiegi vaatamas! Ega me sisse muidugi ei saanud: Marokos käimas ramadaan ja see tähendab, et enamus kohad on suletud. Ramadaani ajal ei tohi moslemid päikesetõusust päikeseloojanguni ei süüa ega juua... kohvikus ei käiks seega mitte keegi.

Casablanca tähendab hispaania keeles "valge maja". 1943. aastal oli linnas II maailmasõja liitlasvägede kohtumine. Kohal olid Roosevelt ja Churchill ning lepiti kokku Normandia dessandi kuupäev. Kutsutud oli ka Stalin, kes aga ei saanud osaleda samal ajal toimunud heitluste tõttu Stalingradi all. Koha nimi ajas sakslased segadusse, sest arvati, et kohtumine toimub Washingtoni Valges Majas ja seetõttu nurjus ka plaan seda takistada. Üks tähelepanuväärne seik veel sellelt kuulsalt ja ajalooliselt kohtumiselt: USA president Roosevelt kinnitas ametlikult oma toetust sultan Muhammad V riigi lahku löömiseks Prantsusmaast ja iseseisvumiseks, millega avas uued väljavaated Marokole sõja lõppedes. Maroko iseseisvuski 1956. aastal! Tänasel päeval on Casablanca oma 3,5 miljoni elanikuga Maroko äri- ja finantskeskus ning ka üks neljast Aafrika suurimast linnast.

Casablanca kõige suurejoonelisem ehitis on aga kahtlema Hassan II mośee. 25 000 (lisaks 80 000 õuealal) palvetajat mahutav mośee on Aafrikas suuruselt teine Mekas asuva mośee järel. Kompleks võtab enda alla 9 hektari suuruse maa-ala, millest kaks kolmandikku on ehitatud mere peale. Minaretil on kõrgust 200 meetrit ning selle kaks laserkiirt valgustavad Meka suunas kuni 30 kilomeetri kaugusele. 1993. aastal valminud kompleksi ehitasid 35 000 töölist. Kui mujal maailmas saavad tavaliselt ka mitte moslemid mośeedesse siseneda, siis Marokos mitte. Millest oli muidugi kahju, sest need on tavaliselt suurejoonelised ehitised ja vaatamist väärt. Meil oli aga Mohamed! Tema võis minna sisse palvetama... ja ka pildistama. Võttis minu kaamera kaasa. Väga palju sealt küll häid pilte ei tulnud - hämar ruum ja võõras kaamera ei ole eriti hea kombinatsioon. Aga mingi ettekujutuse sai. Hassan II mośeel on seedripuust  lagi, nikerdatud stukkdekoor, kõvasti kahhelplaate, marmorist, oonüksist ja travertiinist katteplaadid. Sellisena on see Maroko käsitööoskuse ja arhitektuurimeisterlikkuse musternäide.

Mohamed demonstreeris meile kompleksi hoovil ka islami stiilis palvetamist. Et kuidas neid palveid siis Alahhile öeldakse. Tegelikult on see selline laulev rääkimine. Sarnane sellele, mida luteri kirikuõpetajadki, liturgias teatud kohtades teevad. Iseenesest on seda päris tore ja uinutav kuulata. Moslemid palvetavad viis korda päevas kindlatel kellaaegadel näoga Meka poole. Igas juhuks võiks igaüks enne islami usku inimese külla tulekut teha selgeks, kus pool asub Meka, sest see küsimus ilmselt tuleb peagi. Palvuste kellajad on eri riikides erinevatel kellaaegadel, kuid need on sätitud nii, et kõik ööpäeva 24 tundi saavad palvetega kaetud. Palvetada võib loomulikult igal ajal, aga usutakse, et õigel ajal loetud palvel on suurem jõud. Enne palvetamist tuleb pesta nägu ja käsi puhta voolava vee all. Kõigi mośeede juures ongi sellepärast purskkaevu meenutavad kaevud. Ja ega see pesemine ei ole niisama pesemine... see on täiesti omaette teadus. On paika pandud näiteks kumba kätt peab pesema esimesena ja et käed tuleb kindlasti teha märjaks küünarnukkideni. Väga oluline on seegi mitu korda vett peab kaelale, näole ja juustele panema. Enamikul juhtudel pestakse ka jalad ning pärast sugulist vahekorda peab pesema kogu keha. Kui vett pole kuskilt võtta, näiteks kõrbes, kõlbab liivgi. Kui sedagi pole, siis piisab lihtsalt pesemisliigutustest.

Palvus ise peab leidma aset puhtas paigas, milleks tavaliselt ongi pühakoda. Ning tõesti, kõik mośeed, kus olen maailma erinevais paigus käinud, on olnud äärmiselt puhtad. Aga no kui pühakoda pole kuskilt võtta, siis ajabki asja ära palvevaip. Jalatsid tuleb jalast ära võtta, mośeedes jäetakse need lausa ukse taha, nägu suunaga Meka poole. Naistel peavad olema juuksed kaetud, kuigi tavaliselt on see mosleminaistel niigi igapäevane komme. Moslemi palvus seisneb erinevas hulgas palvekummardustes, millede käigus loetakse usutunnistus, palutakse õnnistust prohvetitele ning kõigile moslemitele. Kokku kulub aega umbes 15-20 minutit. Tegime bussiga mitu tiiru Casablancas ja Hassan II pühakoda saime imetleda iga nurga alt. Lõpuks läksime mere äärsele promenaadile, kus ridamisi restorane. Kuna need suures osas ka turistide jaoks, siis olid mõned avatud. Õhtust sõime ühes nendes, mida Mohamed soovitas. Aga peab ütlema, et kõikidest söögikohtadest oli see kõige kallim kogu reisi jooksul ja söök suhteliselt keskpärane. Kohalikku raha meil muidugi kellelgi ei olnud - Maroko dirham on suletud valuuta, mis tähendab, et seda ei tohi riiki sisse tuua ega välja viia. Appi tuli jälle Mohamed, kes oli panga rollis ning vahetas kogu reisi jooksul soovijatele raha. Pärast õhtusööki jalutasime natukene mere ääres. Aga ilm oli suhteliselt jahe - merelt puhus väga külm tuul. Küll Aafrika, aga tegelikult ei olnud meie reisi jooksul siin sugugi nii soe kui loodetud. Sattusime mingile jahedate ilmade perioodile. Ilmsel mängis oma rolli ka külm Kanaari hoovus, mis ongi süüdi Maroko väga muutlikus ilmas.

Maroko on üks Aafrika jõukamaid riike ning see rikkus tuleneb paljuski just riigi asukohast. Tänu asukohale Aafrika läänerannikul ning läbi ajaloo pikalt kestnud riigi põhjaosa seotusele Hispaania, Portugali ja Prantsusmaaga, on andnud riigile mõningase edumaa teiste mandri riikidega võrreldes. Muidugi ainult sellest ei piisa! Marokos leidub ka naftat ja maagaasi. Maroko pindala on ligi 447 000 ruutkilomeetrit. Riigis elab 34 miljonit elanikku ning neid valitseb kuningas Mohammed VI. Ööbima sõitsime Maroko pealinna Rabati. Jõudsime sinna suhteliselt hilja. Seega linnaga tutvumine pidi ootama järgmise päevani. Esimese kahe päeva jooksul kulutasin raha Casablanca õhtusöögile 180 dirhamit. Üks euro on umbes 10 dirhamit. Seega oli väga lihtne hindades orienteeruda võttes lihtsalt ühe nulli maha. 

LINNAPUHKUS NAPOLIS! NELJAS JA VIIES PÄEV!

NELJAS JA VIIES PÄEV - 4. ja 5. märts 2022!

Täna oli meie eesmärk Capri saar! Tänu sellele äratas meid sellel reisil esimest ja viimast korda äratuskell. Käisime hommikust söömas. Ettenägelikult olime kõik vajaminevad asjad juba võtnud sööma kaasa, et ei peaks jälle ronima sinna meie toa kõrgustesse tagasi. Suundusime da Molo Beverello sadamasse (metrooga), kust väljuvad laevad Capri saarele. Natukene otsisime õiget kohta, kust pileteid osta. Siingi on jälle mitme firma kontorid, aga kuna piletihind tõesti kõigub vaid euro ulatuses, pole mingit vahet. Kui piletid ostetud, siis otsisime natukene pikemalt kohta, kust väljub laev. Aega meil aga oli! Olime sättinud ennast 10.30 väljuvale laevale ja igaks juhuks just selliste "otsimiste" jaoks aega varunud. Laevale minnes kontrolliti koroonatõendit ka! 

Kõikidele laevale minejatele jagas mingi turismifirma Capri saare kaarte, kus kirjas kõikvõimalikke tuure ja matku ja reise, mida turistid saavad tellida saarel. Kaardile olid aga märgitud ka Capri saare matkarajad! Ja just need osutusid kõige olulisemaks meile. Uurisin neid põhjalikumalt laevasõidu ajal, mis kestis umbes tund aega ning otsustasin, et meil tasuks käia läbi kaks rada. Capri saar on päris mägine. Sadamast saare keskusesse jõudmiseks peab ronima kõvasti mäest üles. Ja kuna turistid seda tihti teha ei jaksa, on sadama ja linna keskväljaku vahele pandud liikuma funikolöör, millega meiegi plaanisime üles sõita. Kasvõi niisama huvi pärast juba! Kui olime piletid sellele ära ostnud, siis selgus, et funikolöör siiski ei sõida: katki on. Selle asemel liikus buss.

Capri saare pindala on 10,4 ruutkilomeetrit ning kõige kõrgem koht on 578 meetrit. Saarel elab umbes 15 000 elanikku. Capri on olnud oma maalilisuse ja hea kliima poolest juba ammustest aegadest Rooma impeeriumi keisrite suvituskoht. Saare esimene omanik ja elanik oli Augustus. Tuntuks tegi saare aga Tiberius, kes kolis sinna 27. aastal ning juhtis koos oma pärija Caligulaga Capri saarelt kogu impeeriumi kuni surmani aastal 37. Tiberius lasi saarele ehitada palju luksuslikke villasid. Villa Jovis (Jupiter) on neist üks paremini säilinud Rooma-aegseid villasid kogu Itaalias. Pärast imperaatorlike villade aega oli Capri aga mõnda aega pagenduskoht. Kuulsaim pagendatu oli keiser Commoduse õde Lucilla 182. aastal, kes kahjuks varsti pärast saarele saabumist tapeti. Esimene matkarada viiski Villa Jovise juurde. Capri enamus tänavad on imekitsad ning autoliiklust saarel põhimõtteliselt ei ole. Neil kitsastel tänavatel käiakse jala! Suuremaid asju veetakse pisikeste golfiautode moodi sõidukitega. Rühkisime mööda kitsaid sillutatud, kohati mosaiikidest moodustatud, tänavaid kogu aeg ülespoole.

Hooaeg algab saarel alles aprillist ning siis avatakse kõik vaatamisväärsused, hotellid, restoranid ja luksuskaupade poed. Neid viimaseid on siin meeletult palju ja kõik orienteeritud vaid turistidele. Millest siis järeldus, et tavaline Capri saart külastav turist, on keskmisest kõvasti rikkam! Meile tuli vastu üks tore vanahärra, kes ütleski, et kui läheme Villa Jovisesse, siis see on suletud. Olime tõesti sinnapoole teel, kuid mitte otseselt villasse. Kuna see koht asub saare kõige kõrgemas punktis, siis avaneb sealt ka kõige ilusam vaade saarele. Ja seda me tahtsimegi näha! Päris villa juurde me välja ei läinud, aga vaade saarele oli tõesti uhke ning vaatamist väärt. Jalutasime sama teed alla tagasi. Kitsaste tänavate ning hoolikalt suletud kõrgete väravate ja aedade taga on aga hoopis teine maailm!

Seal asuvad meeletult lopsakad ja ilusad romantilised aiad valgete sammaste ja viinamarjade ning apelsinipuudega. Kuna aga suurema osa aastast on kogu saar mattunud turistide hordide alla (ligi pool miljonit turisti aastas nii väikese koha kohta!), siis ongi kohalikud elanikud peitunud kõrgete müüride taha. Paaris kohas õnnestus meil piiluda siiski imelistesse aedadesse! Capri saare on kaljune mägi otsekui poolitanud: ühel pool saart asub sadam ning Capri linn ja teisel pool Anacapri linn. Sajandeid ühendasid saare kahte poolt vaid kaljusse raiutud trepiastmed. Praegusel ajal on siiski kahe linna vahele ehitatud autotee. Autodega saabki sõita vaid saare kahe linna ja sadama vahel. Linnades sees, eriti kõrgematel kohtadel, on see võimatu. Olles läbinud esimese matkaraja ja jõudnud Capri peaväljakule tagasi, mõtlesime väikese puhkepausi kohvikus teha.

See osutus aga päris keeruliseks: isegi praegusel hooaja välisel ajal maksis tass kohvi peaväljakul üle kuue euro tassi eest! Sellise hinnaga mina kindlasti kohvi ei osta. Jalutasime suuremat teed pidi linnasüdamest natukene kaugemale, kus leidsimegi hoopis armsa veinibaari. Seal müüsid kaks vanemat härrasmeest lisaks veinile suurepärast kohvi ja veel suurepärasemaid kaneelisaiu. Mõlema eest küsiti vaid kolm eurot. Kohvikus käidud võtsime ette teise matkaraja. See läks mingi ajani sama teed pidi, mis eelmine. Siis keeras aga alla mere äärde Grotta di Matermania ehk Suure Ema koopa juurde. See on algselt olnud looduslik koobas Tuoro mäel, mis sai antiikajal jumalanna Cybele kummardamise kohaks. Koopa seinad olid kunagi kaunistatud mosaiikide, jooniste ja freskodega, millest pole tänaseks küll midagi järele jäänud. Koobas iseenesest väärib aga samuti vaatamist.

Treppidest andis kõvasti alla ronida koopani jõudmiseks. Korra käis peast läbi mõte, et üles tagasi peame ju ka ronima! Aga uurides kaarti, saime aru, et see matkarada teebki ringi ära ning ei pea tulema sama teed tagasi. Mis iseenesest oli kergendus, sest raja läbimise ajaks oli märgitud 1,5 tundi, mis edasi-tagasi oleks läinud kokku 3 tundi. Ajaga oleks kitsaks läinud! Rada läks aga edasi järjest kaunimaks muutuvat saare äärt pidi, ronides kord kõrgemal kord madalamal, kalju äärel. Võisime nüüd oma silmaga veenduda, et peab paika kirjeldus Capri saarest, kui paradiisist türkiissiniste lainete vahel. Selle taustal tundub ka arusaadavam paljude soov seda paradiisi omada. Capri saar on läbi ajaloo käinud käest kätte erinevate valitsejate ja riikide vahel kuuludes näiteks nii Inglismaale kui Prantsusmaale.

Varsti jõudsime välja ühe Capri saare olulisema koha Faraglioni kaljude juurde, millest antud matkarada nimegi saanud. Tegemist on saare kõrval merest kerkivate suurte püstiste kaljudega. Mingil hetkel lendas äkki minu jalge ette ämbritäis vett. Minu ehmatuse peale ilmus üle kõrge terrassi ääre sama ehmatanud nägu, kes ohtralt vabandussõnu pobises. Praegusel ajal vist tõesti keegi ei käi siin, et võib ette hoiatamata vett teele loopida. Igal juhul mul vedas, et ma pool meetrit eespool ei olnud ja ämbritäit, ilmselt mitte kõige puhtamat, vett omale kaela ei saanud. Faraglioni kaljudest edasi jõudsime varsti väga ilusa majani. Uhke maja ees oli suur terrass, millelt imeline vaade merele. Maja suuruse järgi oli aru saada, et tegemist pole eramajaga. Jalutasin natukene ringi maja ümber ning leidsin isegi sildi - Punta Tragara. Selle juures oli ainult itaalia keeles pikk jutt, millest mõistsin vaid paari nime. Pidingi siis uurima selle hoone kohta pärast reisi. Hotelli projekteeris Emilio Errico Vismara. Maailmakuulus prantsuse arhitekt Le Corbusier, kes jälgis põnevusega hoone loomist, on kirjeldanud hoonet, kui arhitektuurilist õitsengut, kalju pikendust, saare järelkasvu ja taimelaadset nähtust. Pidades siis ilmselt silmas seda, kui hästi ehitis sobitub ümbritsevasse loodusesse, olles nagu ise osa sellest.

Hoone on tõesti omapärase arhitektuuriga, kuid samas ümbritseva loodusega kenasti kooskõlas ning sai valmimise järel kiiresti üheks kaunimaks ja imetletumaks koduks Capri saarel. II maailmasõja ajal sai villa ajaloo loomise paigaks olles USA õhujõudude ametnike puhkelaagriks. Villat külastasid tol ajal Eisenhower ning Churchill - nende nimed olidki need kaks sõna, mida mõistsin infotahvlilt! 1968. aastal müüdi maja uuele omanikule, kes soovis selle paiga ainulaadsust jagada mõne hinnatud külalisega ning 1973. aastal nimetatigi villa Punta Tragaraks ning avati luksushotellina, millena töötab tänase päevani. Hetkel oli hotell muidugi suletud! Nüüd sain ka aru, miks olid hoone küljes paiknevad laternad hoolikalt kilesse mässitud. Meie nägime selle uhke kompleksi välisseina siiski ainult.

Hotelli esisel terrassil olid mõnusad pingid istumiseks. Peesitasime seal tükk aega päikese käes. Kaardi järgi olime peaaegu linnas tagasi. Lõpuks jalutasime läbi väikeseid tänavaid keskväljakule. Suveniiri poest olime ostnud varem postkaardi ja margi. Istusime nüüd uuesti keskväljakule päikese kätte pingile ja kirjutasin kaardi Karlile ja Eliisabetile koju saatmiseks. Minu kõrval istus üks kohalik vanadaam. Jälgis tähelepanelikult minu tegemisi. Kui olin kaardi kirjutamisega ühele poole saanud, siis näitas mulle postkasti asukoha kätte! Tänasin ja panin kirja postkasti ning loodetavasti jõuab see meile koju ka.

Natukene oli meil laeva väljumiseni veel aega. Saime mõnusalt päikese käes lugeda. Siis, kui päike kadus mäe taha, oli meil ka aeg hakata sadama poole liikuma. Saabudes olime tulnud alt üles pisikese bussiga, aga nüüd jalutasime alla mööda kitsast tänavat. Siltide järgi pidi olema sadamasse 10 minutit jalutada, kuid minu arust võttis see siiski veidi kauem aega.  Aga sellele vaatamata oleks me ilmselt tulles saanud ikkagi kiiremini jalgsi kui bussiga. Bussi ootamine, piletite ostmine jne. Sadamas olid veel mõned väikesed poed avatud. Kuid suur osa saarest viibis siiski vaikses talveunes. Samas oli minul küll äärmiselt hea meel, et olime sattunud siia just praegusel, turistide vaesel ajal. Linnatänavatel eriti inimesi ei kohanud. Matkarajal ei kohanud me mitte ühtegi inimest enne, kui jõudsime raja lõppu Punta Tragara hotelli terrassini. Kui vett loopinud meesterahvas välja arvata!

Jalutasime sadamas natukene ringi veel. Tegin mõned fotod. Ja siis laeva peale. Napolisse jõudsime juba pimedas. Soovisime ruttu leida söögikohta. Aga no alati ei lähe asjad nii nagu soovitakse! See ruttu ikka venis... kuidagi ei süvenenud me sellesse, kuhu tegelikult läheme. Kuni ükskord avastasime, et siin me juba olime... sadamasse tagasi olime jõudnud ringiga. Keskendusime uuel ringil paremini. Aga sobivat söögikohta me metroo läheduses (et pärast ei peaks jala minema hotelli) ei leidnud ning jalutasime ikka vanalinna tagasi. Seal leidsime natukene sellise uhkema restorani, mis tõesti vääris restorani nime. Aga pasta oli eilses kohas parem!

Hotelli tagasi pidime nüüd ikkagi jalutama. Aga selle eest saime käia läbi toidupoest ning osta apelsine veel magustoiduks. Ja täna õnnestus meil saada jälle imehead apelsinid! Hotellis kirjutasin ja lugesin ja siis magama. Hommikul pidime olema kell 11 lennujaamas. Seega ei pidanud vara ärkama ning saime rahulikult hommikust süüa. Viimasel hommikul Napolis käisime lõpuks ära ka hotelli katusel, kust pidi avanema imeline vaade linnale. Üles sõitsime liftiga. Siiani polnud me seda veel kordagi kasutanud. Vaade oli tõesti ilus! Isegi meri paistis. Pakkisime asjad kokku, tasusime hommikusöökide eest ning suundusime lennujaamabussile.

Ja põhimõtteliselt oligi meie väike reis Napolisse läbi saanud: paari tunni pärast olime lennukis ja veel paari tunni pärast Tallinnas. Kahel viimasel päeval kulutasime raha laevapiletitele Capri saarele 85 eurot, funikolöörile, mis osutus bussiks 4 eurot, kohvikus Capril 12 eurot, postkaart + mark 2, õhtusöök 35, poes 14, hommikusöögid 51 eurot ja lennujaama sõidule 10 eurot. Kokku 213 eurot. Kogu reisi peale kokku kulus meil aga 818 eurot ehk reisi kogumaksumus ühele inimesele oli 409 eurot. Capri saare päeval käisime 32 493 sammu. Päris viimasel päeval ei hakanud isegi samme mõõtma, sest liikusime ainult lennujaama põhimõtteliselt. Tagantjärele tarkusena võiks öelda, et oleks hea plaanida võimalusel üks päev juurde, et käia ära ka Sorrentos. Napolist on sinna vaid tunnikene rongisõitu.

LINNAPUHKUS NAPOLIS! KOLMAS PÄEV!

KOLMAS PÄEV - 3. märts 2022!

Akende korralik sulgemine aitas: täna hommikul magasime me südamerahus kella kaheksani. Läksime hommikust sööma ning siis ootas meid ees uus katse: Pompei ja Herculaneum! Kellaajaliselt läksime sama rongi peale - 10.24. Nüüd olime juba targemad ja teadsime, et peame minema Sorrento rongi peale ja enne võib tulla mingi vale rong. Ja segadus rongidega oligi taas platsis: samuti tuli natukene varem mingi kummaline ilma sihtkoha viidata rong. Osa inimestest läks peale. Kuid olen kindel, et nii mõnigi sattus valele rongile. Viie minuti pärast tuli õige rong! Umbes pool tundi võttis aega sõit Pompeisse. Rongijaamas on kohe mitu nö vahenduskontorit, kes tahavad müüa turistidele Pompei pileteid. Reklaamivad järjekorrata piletimüüki. Suvisel ajal ehk hooajal võib siin tõesti rahvamurd olla iga päev, kuid praegusel ajal pole siin tegelikult kuskil vaja karta ülerahvastatust.

Ja ega alguses ei saagi aru, et see tegelikult ei olegi nö ametlik Pompei muuseumi piletimüük. Läksin ühe vaba kassa juurde ja uurisin õpilaspileti hinda. Tütarlaps seletas, et sooduspileteid nemad ei müü. Tuleb minna muuseumi väravasse jalutades natukene edasi lihtsalt. Ja alles siis sattusime õigesse kohta! Vahendajad müüvad pileteid paar eurot kallimalt. Ostsime piletid ära ja läksime edasi. Olen unistanud oi kui pikalt ükskord siia jõudmisest! Võib küsida, et mille poolest see koht nii eriline siis on? Aastal 79 jäid Pompei, Herculaneum ja arvutult ümberkaudseid villasid vulkaan Vesuuvi pursates 7-9 meetrise vulkaanilise tuha kihi alla. Hetkega hävis linnades kogu elu. Hukkus 2000 inimest ning linnad mattusid pimedusse ligi 2000 aastaks. Hooned ongi säilinud tänu tuhakihile, mis hoidis neid suhteliselt muutumatutena.

Vesuuvi purse kestis kaks päeva. Esimene faas oli pimsskivivihm, mis kestis 18 tundi. Selle ajaga sai suurem osa linnaelanikest põgeneda. Mingil ajal öösel või järgmisel päeval sadasid alla väga kuumad tuhapilved, mis hävitasid enda teel kõik elava. Linnas olnud inimesed ja loomad söestusid hetkega jättes aja jooksul kivistunud tuhakihti tühimikud. Hiljem, väljakaevamistel, valati need tühimikud kipsi täis ning nii saadigi surmahetkel igavikku jäädvustatud katastroofi ohvritest kujud, mis on nüüd teadlastele hindamatuks allikaks tollaste sündmuste uurimisel. Osad kipskujudest on Pompeis ka eksponeeritud.

1748. aastal hakati Pompeilt tuhakihti eemaldama. Vahepeal töö seiskus pikkadeks aastateks ja järjepidevalt hakati väljakaevamisi uuesti tegema 1860. aastal. Kõige vanem osa linnast, lubjakivist hooned, on ehitatud 6.-5. sajandil eKr, tuffhooned 4.-2. sajandil eKr ja tellishooned 80-30 aastat eKr. Telliste puhul imestasime, et miks nad need nii väikesed ometi tegid!? Nagu lastetellised. Suurematega oleks saanud ju palju kiiremini ja kergema vaevaga ehitada. Linna kõige vanemaks osaks on kolmnurkne foorum ja dooria templi varemed linna keskel. Linnas on olemas Jupiteri templile lisaks veel palju muid templeid, turuhoone, kuuriahoone, palestra (atleetide kool), odeion (teater), gladiaatorite võitlusareen, 20 000 kohaline amfiteater, termid ehk avalikud saunad, söögi- ja joogikohad.

Ning muidugi suures koguses tänavaid ja elumaju ning linnalähedasi villasid. Pompei oli jõukas linn, kus oli palju avalikke hooneid ning luksuslikke elumaju uhkete kaunistuste, kunstiteoste ja kalli sisustusega. Saime pileteid ostes kaasa korraliku kaardi, kus kõik tänavad ja hooned peal, kuid õige pea saime aru, et kui tahta käia kogu ala läbi, kulub meil selleks vähemalt kaks või isegi kolm päeva! Aga sellist aega ei olnud meil kusagilt võtta. Linn on jagatud kümneks sektoriks, milledest pooled on kas osaliselt või peaaegu täiesti alles välja kaevamata. Tundub, et tööd jätkub arheoloogidel siin veel aastasadadeks. Sisenesime peavärava kaudu VII sektorisse, kus jõudsimegi kohe templite ja foorumi ehk linna peaväljaku juurde ning sealt edasi juba linnatänavate rägastikku.

See on uskumatu, kui suur see linn on! Ja milline töö on olnud seda välja kaevata arvestades, et see oli mattunud ligi kümnemeetrise tuhakihi alla! Põhimõtteliselt koosneb hetkel linn tänavatest ning hoonete esimese korruse müüridest. Teisi korruseid üldjuhul säilinud ei ole. Kõige rohkem meeldisidki mulle ning hämmastasid mind Pompei tänavad. Noolsirged, tihedalt majadega ääristatud ning perfektselt sillutatud. Mõlemal pool teed kõnniteed. No ja tänavasillutis on tõesti igavene: tegemist pole mingite väikeste sillutisekividega, mida meie tänapäeval oma tänavatele laotame vaid tõeliste kivirahnudega, mis tihedalt üksteise kõrvale asetatud ning on säilinud tänase päevani perfektselt.

Põhiliseks liiklusvahendiks linna tänavatel olid tollal kaubaveovankrid. Mõnedele tänavatele on sügavad vankrirataste jäljed sisse kulunud. Kohati olid need tõesti lausa viie sentimeetri sügavused. Majadest on leitud väärtuslikke maalinguid ning mosaiike. Jõukamate elanike majade põrandad on kaetud peene mosaiigiga. Astusime sisse Traagilise poeedi majja. Poeet elas tol ajal ilmselt suhteliselt jõukalt, teenis hästi ja oli ühiskonnas lugupeetud inimene - vähemalt võis seda kõike tema elamisest järeldada. Miks ta traagiline oli jäi meile küll mõistatuseks. Aga poeedi majast on tehtud imeline videorekonstruktsioon: https://www.youtube.com/watch?v=R42ykXaQd94 .

Jõudsime läbi vaadata enam-vähem VII ja VI sektori. Siis lahkusime linnast Herculaneumi värava kaudu. Pompeis on seitse väravat. Kõikide väravate juures, välja arvatud peavärav, on väljaspool linna surnuaiad. Herculaneumi värava lähedal on välja kaevatud Villa de Misteri. Suhteliselt hästi säilinud uhke villa viinamarja istandustega. Villas olid päris hästi säilinud seinamaalingud. Siit jalutasime tagasi rongijaama. Jäime täpselt maha Napoli poole minevast rongist ja pidime ootama järgmist 20 minutit. Ilm oli õnneks mõnus ja soe. Isegi jope pidin seljast ära võtma. Järgmine peatus oli meil Herculaneumis. Nüüd juba teadsime täpselt kuhu peame minema. Herculaneum on Pompeiga võrreldes väga väike: siin on ainult pisikene osa linnast välja kaevatud. Ülejäänud kunagisest linnast on jäänud uue linna alla ning selleni pole hetkel võimalik jõuda.

Kuid see väike osa, mis välja kaevatud, on säilinud paremini Pompeiga võrreldes. Osadel hoonetel on teine korruski veel olemas. Palju on säilinud maalinguid, mosaiike jne. Kui Pompei oli elav ja vilgas linn, siis arvatakse, et Herculaneum on olnud pigem rikaste mereäärne suvituspiirkond. Ehkki Herculaneum on jäänud Pompei varju, pakuvad just sealsed väljakaevamised hindamatut teavet nii Rooma ühiskonna kohta 1. sajandil kui linna hävimise asjaolude kohta. Siin on tulnud päevavalgele ohtralt näiteks ka puitdetaile erinevalt Pompeist. Herculaneumi väiksuse tõttu saime siin küll kõik nurgatagused läbi nuuskida. Ja hea ongi käia mõlemas: Pompeis saab aimu tolle aja jõukate linnade mastaapsusest ja Herculaneumis üksikute hoonete arhitektuurist. Ning loomulikult on nii Pompei kui ka Herculaneum kantud mõlemad UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Herculaneumi väljakaevamiste alalt lahkudes vajasime natukene kosutust: kohe üle tee oli samanimeline kohvik. Ilmselt küll kõige kallim koht üldse siin linnakeses, aga no vahel ju võib. Võtsime kohvi ja kooki. Kohv on Itaalias alati oodatavalt hea, sellega teab juba arvestada, aga kookki oli suurepärane! Siis uuesti rongile ja nüüd juba Napolisse tagasi. Garibaldi jaamast suundusime kohe edasi metroosse ja sõitsime mõned peatused kuni Municipio jaamani. Sealt jalutasime Castel Nuovo keskaegse lossi juurde. Loss on ehitatud 1279. aastal ning on linna üks peamisi arhitektuurilisi vaatamisväärsusi.

Praegusel õhtusel ajal oli loss just suletud ja ega me väga ei plaaninudki sellesse sisse minemist. Tahes tahtmata tuleb reisidel alati teha mingeid valikuid. Sealt edasi läksime vaatama Umberto I galeriid. Võib-olla natukene üllatavalt on tegemist kaubanduskeskusega, mis ehitati aastatel 1887-1890 ning sai nime tollase kuninga auks. Põhimõtteliselt oleks nagu tervele kvartalile peale ehitatud suur klaaskuppel. Poodide osas on tegemist küll suhteliselt tagasihoidliku kohaga, võib isegi öelda, et lausa niruga, kuid arhitektuuriliselt on see äärmiselt võimas ja imposantne. Kaubandusliku poole tagasihoidlikkus võib muidugi tulla ka sellest, et hetkel on kõik turistidele suunatu suhtelises madalseisus. Ning ilmselt sellises kohas ostlemine meelitaks just eelkõige turiste.

Galerii vastas on kohe San Carlo ooperimaja ning sealt ümber nurga Plebiscito väljak. Napoli peaväljak ja kõige tähtsam koht! Siin on San Fransesco di Paula katedraal ühel pool väljakut ja teisel pool kuningapalee. Kirikud on õnneks ka hilja õhtul lahti ning seega sain pilgu ka katedraali sisemusele heita. Väga suursugune, kuid äärmiselt lihtne! Jalutasime siit korraks veel mere äärde. Kuna kõht karjus juba söögi järele, siis otsisime nüüd kiiresti (täna läks see tõesti üllatavalt kiiresti!) ühe pastarestorani. Olin otsustanud, et täna ma enam pitsat ei taha. Eilse õhtusöögi soolasus ajas veel siiani jooma. Kuidagi juhtus nii, et tellisime Katariinaga täpselt samad pastad - pasta carbonara. Loomulikult üks parimaid pastasid minu elus! Ainukene häda oli selles, et seda oli vähe ja see sai liiga kiiresti otsa.

Garibaldi väljakule tagasi sõitsime metrooga. Väljakust oli õhtuks saanud väga elav kogunemiskoht igasugustele sulelistele ja karvalistele. Ja vaat et kõige rohkem oli taas koeri. Tellisime hommikuks endile söögi ära. Ilmselt kuskil kohvikus ei saa 7 eurot eest nii rikkalikku hommikusööki ja seetõttu olimegi otsustanud, et sööme seda hotellis. Läheb kõige kiiremini ka: ei pea hakkama otsima sobivat kohvikut. Ronisime taas ähkides oma viiendale korrusele. Raha kulutasime täna rongipiletitele 15,6 eurot, Pompei piletid 18 eurot, Herculaneum 15 eurot, kohvikus 16 eurot, metroo 2,2 ja õhtusöök 30 eurot. Kokku kõik 96,8 eurot. Ja käisime täna 23 513 sammu.