JALGRATTAMATK GOTLANDIL KATARIINA KLASSIGA!

ÜHEKSAS JA KÜMNES PÄEV - 26.-27.06.2015.

Täna hommikul meil äratust ei olnud. Vaba päev ja igaüks võis teha, mida ise soovis. Meie soovisime Karini ja Katariinaga minna Gotlandi muuseumisse. Kui me tulles Visby´s olime, siis oli muuseum jaanipäeva tõttu suletud. No jah, ega ma tegelikult ei oska öelda, kas Katariina vabatahtlikult-iseseisvalt oleks otsustanud muuseumisse minna. Aga kui emme kaasas, ei ole sellest pääsu. Ning tegelikult oli muuseum väga tore! Kõige suuremalt olid eksponeeritud muidugi siingi viikingite ruunikivid. Eks see ongi üks asi, mille poolest Gotland kuulus on. Mulle meeldis ka siilipeaga naise skelett. Ilmselt oli see tol ajal mingi mood. Või varjati lihtsalt varajast kiilaspäisust. Kindel on aga see, et Gotlandilt on leitud ühe noore naise skelett, kellel oli pähe tõmmatud siilinahk. Koos okastega.

Isegi Katariinale kokkuvõttes meeldis. Ning eriti hea meelega käis Katariina kogu hommikupooliku meiega kaasas restorani mineku ootuses. Sest pärast muuseumi oli meil plaanis minna restorani lõunat sööma. Jalutasime veel natukene aega ringi ning siis läksime keset vanalinna turuplatsil asuvasse restorani. Restoran oli väga tore ja söögid tõelised hõrgutised. Samas hinnad olid täiesti normaalsed. Kui mitte öelda odavad. Tallinna Raekoja platsil küll sellise raha eest söödud ei saaks. Olen tegelikult varasematelgi reisidel tähele pannud, et mujal maailmas ei ole sellist tohutut hinnavahet ühe ja sama linna-riigi erinevate osade vahel. Võrreldes siis Eestiga. See, mis hinna meil maksad Raekoja platsil ja näiteks Tudu kõrtsis, on ikka totaalselt erinev. Vahe peaaegu kümnekordne. Kusjuures söök Tudu kõrtsis on fantastiliselt hea! Raekoja platsi kohta ei oska küll öelda: rahakott pole lubanud proovidagi. Aga kõht head-paremat täis, jalutasime laagrisse tagasi. Need, kes ei käinud söömas, tegid seal väikese lõuna ja pärast seda tuli meil öörahu. Kuna pidime öösel minema laeva peale (00:50 läks laev), siis tuli meil enne seda natukene magada. Nynashamn´i jõudes oli plaan kohe edasi sõita Stockholmi poole. Alguses arvasime küll, et sõidame üle, jõuame kell neli hommikul mandrile, siis paneme telgid püsti ja ikka magame natukene. Ja alles siis hakkame edasi sõitma. Aga kuuldes, et laev randub alles 04:05, arvas Katariina, et täiesti mõttetu oleks hakata siis veel telkidega jamama. Et miks me ei võiks kohe sõitma hakata? Kuna ükski täiskasvanu ei leidnud, sellele tegelikult väga heale ettepanekule, ühtegi vastuargumenti ja ka lapsed oli kõik nõus, siis tegimegi kiiresti oma plaani ringi. Poole viiest pugesime kõik telkidesse ja kell viis põõnasime. Plaanis oli kella kümneks teha õhtusöök. Kuid esimesed ärkasid alles pool kümme! Tundus uskumatu, et me nii kaua magasime. Mõtlesime, et pikutame lihtsalt niisama. Hea, et laeva maha ei maganud.

Ärgates oli aga esmane söögitegemine, siis laager kokku. Pakkisime oma telgid kõik viimast korda kokku. Selle matka jooksul neid rohkem vaja ei läinud. Õhtusöök söödud, laager koos, sõitsime viimased 800 meetrit Gotlandil. Sadamasse. Natukene ootamist ja saimegi laevale. Laev väljus 00:50, selleks ajaks suur osa meist magas juba. Laev oli täitsa tühi. Peale meie olid veel mõned inimesed. Ilmselt öösiti ei ole väga palju sõita soovijaid. Saime veel magada natukene üle kolme tunni. 04:05 oli laev Nynashamn´i sadamas. Ja meie alustasime tagasisõitu Stockholmi poole. Alguses natukene ekslesime jälle, et leida õige teeots. Edasi läks aga väga hästi meil! Võrreldes siis tulekuga. Ning öösel on nii hea sõita! Liiklust peaaegu ei olnud, palav ei olnud, vihma ei sadanud. Superluks! Esimese hooga sõitsime peatusteta maha üle 30-ne kilomeetri. Ise ka ei uskunud. Aga tempo oli väga hea ja sõita mõnus.

Järgmise peatuse ajal tegime hommikusöögi: kell oli siis umbes üheksa. Stockholm´ini oli jäänud ainult 18 kilomeetrit. Kuidagi väga kiiresti läks meil see tagasisõit. Ning ilm läks järjest ilusamaks. Üsna varsti hakkas palav. Jõudes aga Stockholmi piirile, kadus ära tähistatud rattatee, mis oleks juhatanud kesklinna ilusasti. Natukene otsisime jälle õiget teed. Lõpuks tuli välja, et meie noormeestel on olemas GPS (miks see teadmine meieni küll minnes ei jõudnud???). See juhatas meid kõige otsemat teed sadamasse. Kuna poisid ka rivi eesotsas, siis oli meil tõeline lõpuspurt sinna. Kihutasime läbi kesklinna nagu tuulispask. Hea, et kedagi alla ei ajanud. Sadamas olime natukene pärast kella ühtteist. Sõitsime kokku seega seitse tundi. Ikka palju parem kui mineku kaksteist tundi. Ning ka kilomeetreid oli seekord kõvasti vähem - ainult 73 mineku 93 asemel. Nüüd oli meil ainult väga palju aega laeva väljumiseni. Pidime sadamas olema umbes pool viis. Seega oli meil aega viis ja pool tundi. Väga palju ikka! Osad poisid läksid linna peale uudistama.

Kõik ei saanud aga minna: keegi pidi jääma jalgrataste juurde. Valveta me neid jätta ei julgenud ja sõita kogu selle koormaga ka rohkem ei tahtnud. Seega passisime lihtsalt sadama kõrval parkimisplatsil. Õnneks oli pood kõrval. Saime lähedalt süüa ja juua osta. Ja tualetis käia. Otsisime Karini ja Katariinaga mõnda kohvikut lähedusest. Aga ei olnud ühtegi avatud. Tegemist kontorite piirkonnaga ning kõik need kohad laupäeviti suletud. Tuli edasi passida väga koledal parkimisplatsil. Need poisid, kes linna peal ei käinud, tegid endale väikese lõunasöögi priimusel. Tüdrukud ja täiskasvanud käisid poes. Nii igav kui see passimine ka oli, lõpuks sai ta siiski otsa. Natukene neli läbi sõitsime sadamaputkade juurde ära. Seal pidime muidugi veel ootama. Check-in võttis päris kaua aega. Selgus, et meil jäi esitamata reisijate nimekiri neile. Saatsid küll meeldetuletuse, aga siis olime meie juba Eestist lahkunud. Nüüd tuli lihtsalt teenindajal sisestada dokumentide järgi kõikide meie sünnikuupäevad. Ja kuna me reisijaid tänu meeletule segadusele Tallinki reisitingimustes korduvalt muutsime, siis tagasisõidu broneeringul, mille tegin hoopis Rootsi poole pealt, olid veel osad valed nimed ka. Meie viga!

Aga noormees muudkui vabandas, et tal läheb nüüd natukene aega ja me peame ootama. Milline suhtumine! Meie enda viga ja tema vabandab selle eest, et oma tööd teeb. Suhtumise vahet kogesin ka enne reisi broneeringuid tehes ja täpsustades. Helistades Tallinki Tallinna kontorisse tuli vastuseks järsk ja konkreetne ära ütlemine. Helistades aga Tallinki Rootsi kontorisse, tajusin isegi läbi telefoni, et inimene, kes minuga rääkis, soovis mind siiralt aidata. Ning kui Tallinnast öeldi meile kohe ära, siis Rootsis leiti lahendus meie murele. Nimelt ei olnud tagasituleku jaoks enam laeval ruumi meie rataste jaoks. Aga meil ei jäänud muud üle: meil oli need rattad vaja sinna laevale mahutada! Ja pärast paari telefonikõnet, rääkimist paari inimesega, meile need kohad leiti. Üks firma, erinev suhtumine. Suheldes erinevate riikide teenindajatega on mulle jäänud silma veel üks erinevus eestlastega. Eestlased ei julge/taha tunnistada, et nemad ei olegi mingis firmas need kõige tähtsamad. Väga harva olen kuulnud Eestis lauset, et ma pean ülemuse käest küsima. Väljaspool Eestit ei ole see aga mingi probleem. On selge, et igal ametipostil on omad piirid otsustamise pädevuse osas. Kuid eestlased tahavad ennast ikka kõrgemale upitada. Nagu nad omal positsioonil ei tunneks ennast piisavalt väärtuslikuna. Siis öeldaksegi lihtsalt "ei" üldse järgmise tasandiga konsulteerimata. See on muidugi kõige lihtsam ka: siis ei pea rohkem midagi tegema. Paned toru ära ja kõik. Keegi ei sega rohkem. Rootslane näiteks ütleb täiesti vabalt, et seda ei saa tema otsustada, aga ta küsib ülemuse käest...

Meie aga saime laevale pesema! Kajutites tekkis kiiresti dušši all käimise järjekord. See tehtud läksime Katariina ja Kariniga õhtust sööma. Küll mitte rootsi lauda nagu Katariina soovis. Mina pidasin seda liiga kalliks. Pakkusin Katariinale, et võib oma raha eest minna. Siis sobis temalegi odavam söögikoht. Kõht täis, käisime poest kommi ostmas koju. Ostsime väikesed šokolaadid Karlile ja Eliisabetile. Mina suundusin pärast seda kajutisse ja seal suhteliselt ruttu magama. Lapsed olid meil kajutites omaette. Usaldasime neid nii palju küll. Ja kuna täiskasvanuid neli, jagunesime kõik ilusasti ära. Tüdrukud olid käinud aga veel diskolgi. Ning said magama alles kella kahe ajal. Aga täpselt ei mäletanud isegi, mis kell see siis oli. Ja läbi meie matk oligi! Pühapäeval, 28. juunil, maabusime Tallinnas. Lastele olid vanemad ilusasti vastu tulnud. Mina, Katariina, Karmen ja Tarmo läksime aga veel Balti jaamast rongi peale, et koju saada. Kokku sõitsime 455 kilomeetrit. Päris 500 ei vedanud välja. Raha kulus meil kogu sõidu peale inimese kohta 73,0 eurot. Lisandus söögiraha umbes 20,0 eurot inimese kohta ja ööbimine hostelis 10,0. Seega kogu selle lõbu saime umbes saja euro eest. Sellele tuleb muidugi juurde igaühe enda kulutatud raha. Kes kui palju kulutas. Meie Katariinaga kulutasime kahe peale kokku veel lisaks 177,0 eurot. Söögi, muuseumide ja muu tühja-tähja peale. Lastele olid muidugi kõik muuseumid tasuta.

Ja järgmisena ootab meid Taani! Siis jälle autoga ja kõik koos neljakesi.