GRUUSIAT AVASTAMAS!

KÜMNES PÄEV - 29.06.2018.

Kell üheksa pidime minema hommikust sööma. Või siis õigemini otsima kohta, kus hommikust süüa. Pakkisime asjad kokku ja jätsime oma suured seljakotid hotelli vastuvõttu. Söögikohta kaugelt ei viitsinud otsida. Väikese arutelu tulemusel jõudsime järeldusele, et hotelli kõrval asuv kohvik sobib meile küll. Tellisime omletti ja kohvi-teed. Kuna täna laupäeva hommik, oli kohvikus istuv rahvaski täitsa seda nägu. Peale kõva pidutsemist. Kõrvallauas istuv natukene nokastanud paarikene tegi meiega juttu. Naine oli Ukrainast, mees hambaarstist (väga usaldust ei äratanud!) grusiin. Kiitsid taevani meie Evelini tema uskumatu ilu poolest. Evelin pidavat olema tõeliselt perfektne naine. No loomulikult pidime me kõik olema ilusad - kuid Evelin ikkagi kohe eriliselt.

Hommikusöök söödud tellisime takso. Taxify mõistagi. Sõitsime Thbilisi vabaõhumuuseumisse. Olime seal varakult kohal. Eriti teisi inimesi ei olnud ja saime rahulikult ringi vaadata. Vabaõhumuuseum rajati 27. aprillil 1966. aastal entograaf Giorgi Chitaia poolt, kelle nime kannab muuseum tänapäevalgi veel. Muuseumis on kokku üle 70 hoone. Paljud majad olid küll suletud, aga need, mis avatud, olid väga muljetavaldavad. Igas majas olid väga abivalmis ja lahked ning jutukad giidid, kes väga asjatundlikult tutvustasid majade ehitusaegset elu-olu. Kuna Gruusias on igasugune elu väga tihedalt seotud viinamarjakasvatuse ja veinitootmisega, siis loomulikult ei saa sellest mööda ka muuseumis. Gruusias kasvab üle 500 veinisordi ning 38 neist kasutatakse laialdaselt veini tootmiseks.

Kuulsaim ja meilgi ehk kõige paremini kauplustes esindatud piirkond on Kahheetia Ida-Gruusias. Valdav viinamarjasort on siin punane Saperavi. Siit pärineb ka legendaarne Kindzmaruli. Tõelise Kindzmaruli tootmiseks kasutatakse ainult Kvareli piirkonnast Alazani jõe vasakul kaldal 400-500 meetri kõrgusel asuvast istandusest pärinevat viinamarja. Tootmisprotsess on väga eriline, kus veini kääritamine koos vartega toimub suurtes maa-alustes savinõudes. Temperatuur on madal, umbes 17-18 kraadi ning protsess kestab 3-4 kuud. Neid maa-aluseid nõusid nägime siin muuseumiski mitmes kohas. Kindzmaruli puhul (tõelise!) on tegemist tõeliselt kauni käsitööna valminud kalli veiniga. Vanade Gruusia elamute juures on eraldi veinivalmistamise hooned. Ühes neist saime põhjaliku ülevaate veinitootmise eripäradest Gruusias. Näiteks Itaalia ja Hispaaniaga võrreldes erineb see, et siin pressisid veini suures tõrres jalgupidi eranditult ainult meesterahvad. Itaalias ja Hispaanias aga just naised. Gruusias ei lubata naisi üldse veini ja liha valmistamise juurde. Ning tõesti: igas śaślõki valmistamise kohas tegi seda alati mees.

Jalutasime avatud majad läbi. Piletit ostes ei antud meile mingit territooriumi plaani ega kaarti ja ise ei tulnud selle peale, et küsida. Kui ringiga sissepääsu juurde tagasi jõudsime, võisime vaid loota, et saime kõik kohad läbi käidud. Ilm oli muidugi väga kuum! Aeg-ajalt jahedas majas sees olemine mõjus väga hästi. Muuseumis olid enamus hooned 18. sajandist pärinevad puitmajad. Gruusia külades ringi liikudes me kahjuks selliseid elamuid enam ei kohanud. Kas liikusime me valedes piirkondades või pole neid tõesti eriti säilinud. Meie poolt käidud külades oli vanad ehitised kõik kivist. Ja uued majadki ehitatakse enamuses kivist - nüüd küll juba tellistest. Sellepärast ongi nende külades kõik majad ühesugused hallid. Tellistest seinu ei viimistleta kuidagi. Siis ongi kõik hall. Siin muuseumis saime tutvuda teistsuguse stiiliga.

Asi, mis mind hämmastas, oli vanemate Gruusia elamiste juures köögi puudumine elumajas. Köök oli eraldi elumaja vahetus läheduses asuv hoone. Mõnedes väiksemates majapidamistes oli see ehitatud ühe katuse alla laudahoonega. Talvisel ajal, kui õues külmem, avati kahe ruumi vaheline uks, et loomadelegi natukene sooja jõuaks. Rikkamatel peredel võis köök olla isegi uhkem hoone kui elumaja. Köögis võeti peale söögi valmistamise ka vastu külalisi, lasti leiba luusse peale lõunasööki (selle tarbeks olid uhkemates köökides lausa pehmete patjadega diivanid või lavatsid), naised tegid käsitööd; nii kujuneski sellest ruumist justkui koos käimise ja seltsielu keskus. 

Muuseumist lahkudes jalutasime üles mäkke edasi Kilpkonna järve juurde. See on Thbilisi elanike üks armastatumaid ajaveetmise kohti. Ning kilpkonnadest pidi siin kubisema. Tõesti - meie ei näinud igal juhul mitte ühtegi! Vähemalt mitte siin. Üht eluga riskijat kohtasime eile Thbilisi sõites keset maanteed autode vahel teed segamatus rahus ületamas. Järv ise tundus ka täitsa mõttetu koht. Kohalikud käisid ujumas. Mind ei tõmmanud isegi jalgupidi sinna vette mitte. Eriti veel pärast seda, kui kohalikud koerad järves jalga käisid tõstmas. Sõime mõned kaasavõetud virsikud ja tellisime takso uuesti. Nüüd sõitsime kesklinna tagasi. Jalutasime. Kuumus oli päris kurnav. Õnneks leidsime jäätisemüüja. Jalutasime Holy Trinity Cathedrali ehk Tsminda Sameba katedraali juurde. Kui tavaliselt on need kõige suuremad ja uhked kirikud ja katedraalid vanad ja auväärsed ehitised, siis siin on asi otse vastupidine: Trinity katedraali ehitus algas 23. novembril 1995 ning pühitseti sisse samal kuupäeval 2004. aastal.

Katedraali ehitus kuulutati Gruusia riikliku ja vaimse taaselustumise sümboliks. Koha valik tekitas aga palju pahameelt. Vähemalt 2/3 katedraali alusest maast oli olnud kunagi vana armeenlaste kalmistu. Surnuaial olnud armeenlaste kirik, koos hauakivide ja mälestistega, hävitati nõukogude perioodil Lavrenti Beria käsul. Surnuaed muudeti pargiks. Trinity katedraali ehitamise ajalgi tuli pinnasest välja palju luid ning hauatähiseid. Kiriku ehitajaid süüdistati totaalses austuse puudumises lahkunute vastu. Kuid kirik sai siiski valmis ja on nüüdseks saanud üheks Thbilisi suurimaks vaatamisväärsuseks, olles ka üks maailma suurimaid religioosseid hooneid. Katedraal koosneb 9 kabelist, millest 5 asub suurtes maa-alustes ruumides, üldpindala on 3000 ruutmeetrit. Kompleks koosneb kirikust, eraldiseisvast kellatornist, patriarhi eluruumidest, kloostrist, kirikuõpetajate seminarist, teoloogilisest akadeemiast, mitmetest töökodadest ja puhkepaigast.

Meie jalutasime aga edasi. Plaanisime sõita köisraudteega üles mäe otsa Narikala kindluse juurde. Aga enne otsustasime teha lõuna, sest uskumatu küll, aga kõht oli jube tühi. Otsisime ühe toreda restorani. Et natukene jahedust nautida valisime terrassi asemel siseruumi. Tegime ära tagasilennule check-in´i. Eriti tobe on muidugi see, et pidime kõik oma andmed ükshaaval uuesti jälle sisestama! Tagasilennul võiks ju kuidagi kergemalt saada sellega. Kõht täis jalutasime üle Rahu silla jälle tagasi köisraudtee algpunkti. Ostsime piletid ja sõitsimegi üles. Vot, siit oli nüüd vaatamist väärt vaade! Kogu vanalinnale. Narakali kindlus kujutas endas muidugi ainult kindluse varemeid koos kirikuga. Teine vaatamisväärsus siin kõrgel mäe otsas on Gruusia Ema - ausammas Gruusia emadele. See muidugi ei jätnud ka erilist muljet. Eile õhtul pimedas ja valgustatuna oli ta meeldivam.

Alla jalutasime treppidest. Kuumus oli peaaegu tappev. Alla jõudes leidsin mina postkontori. Mul olid ostetud mõned kaardid, milledele oli marke juurde vaja. Kaardid olin eile õhtul juba valmis kirjutanud ning nüüd polnudki muud kui margid peale kleepida ja posti panna. Thbilisi on väga eripalgeline linn (nagu ilmselt enamus linnasid): siin on uskumatult ilus ja uhke ja viimaseni üles vuntsitud vanalinn; sellest mitte kaugel jalutasime mööda räpaseid ja lagunevaid hurtsikuid; moodne, lärmakas ja väsitav, kuid suursugune kesklinn ja siis hall ja kulunud ning enamuses nõukogude ajast pärit magala rajoon. Oma 1,5 miljoni elanikuga (Gruusias kokku 3,7 miljonit) pole ta just maailma mastaabis mingi suurlinn, kuid suhteliselt väikese pindalaga (umbes 70 000 ruutkilomeetrit) riigi kohta siiski märkimisväärne.

Järgmisena tuli meil üles otsida üks Thbilisi kuulsamaid kohtasid - väävlisaunad. Kusjuures Thbilisi nimigi on tulnud just nendest vängelt lõhnavatest väävliallikatest. Gruusia keeles on thbili "soe". Väidetavalt just nende soojade (tegelikult isegi kuumade!) allikate pärast siia kahele poole Mtkvari (kasutatakse ka Kura nime) jõe kalda terrassidele 5. sajandil linn rajatigi, kuna juba tol ajal omistati allikatele ravitoime. Väga keeruline väävlisaunasid leida polnud, sildid juhatasid ilusasti. Üldse pean ma mainima, et Gruusias on üks parim sildi- ja viidamajandus, mida oma reisidel kohanud olen. Käisime vähemalt kolmes saunas ruume vaatamas ja hinda küsimas. Lõpuks otsustasime viimase, kui kõige ilusama, kasuks. Broneerisime omale privaatsed ruumid pooleteise tunni pärast. Simmo ja Katariina leidsid saunakuplite juures endale toreda vedelemise paiga ja meie Eveliniga ronisime natukene veel mööda vanalinna treppe ringi. Thbilisi vanalinna osa on ikka vapustavalt ilus!

Kui jõudsime teiste juurde tagasi oli just meie istumise koha juures algamas vabaõhu kontsert. Sümfooniaorkester oli kohale aetud koos lauljatega. Päris klassikat küll ei saanud kuulda, aga sellist pop-klassikat. Osad lauljad oli päris head, aga osasid poleks küll tahtnud üldse kuulata. Kella kaheksaks läksime sauna. Nüüd oli meil tund aega. Vesi selles kuulsas väävliallikas oli kohutavalt kuum. Läks ikka tükk aega enne kui suutsime ennast üleni basseini kasta. See tunnikene läks nii hirmus kiiresti, et tundus uskumatu. Meile tundus, et aega veel küllaga, kui juba helises telefon ja teatati meile viimasest 15 minutist. Kiiresti pesema ja riidesse. Ja siis jälle sööma. Läksime natukene lähemale oma hotellile, kus kotid hoiul ja leidsime sobiva koha poolel teel hotelli. Kuna nüüd aega meil oli, lennujaamas pidime olema alles kella kahe ajal, siis istusime kohe mõnuga ja pikalt.

Pool üks öösel jõudsime lõpuks hotelli oma kottidele järele. Võtsime seljakotid, pakkisime osad asjad veel ringi. Olime ostnud kõik linna pealt koju viimiseks Gruusia maiustusi. Need on sellised pikad junnid. Erinevad pähklid (väga tihti kreeka pähklid) on aetud nööri otsa ja siis seda nööri on kastetud paksu puuvilja mahla sisse korduvalt (sarnaneb ühele küünla valmistamise viisile). Mina valisin näiteks viinamarja ja granaatõuna mahlaga junnid. Maitsevad hästi ning Boržomis arvas üks tänavamüüja, et need on Gruusia Snickersid. Maitsevad siiski kordades paremini. Lennujaama saamiseks tellisime jälle takso ja poole tunni pärast olimegi seal. Natukene aega saime istuda ja siis oma pagasi ära anda, et sellega kohtuda Tallinnas juba. Olek oli üpris unine. Magamata öö oli ees ootamas. Ükskord lennuki peale saades oli küll lootust natukene magada. Aga meie esimene lend, Istanbuli, oli suhteliselt lühikene. Pikka und polnud loota.

Raha kulus täna söögi ja joogi peale 51,0 lari, takso sõitude peale 9,0 lari, vabaõhumuuseum 2,0 lari, maiustused 9,0 lari, köisraudteepiletid 4,0 lari, postkaardid, saunas käik 20,0 lari ja kingitused kodustele 14 lari inimese kohta. Kokku täna 95,0 lari inimesi kohta.

Meie Gruusia avastamisest on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=C-JgNSy4RHc&fbclid=IwAR3rbPQjMXK_t5VF1Q3_Gfs_fh5rq9UMHB4vg2eqdCcu3OlkASrfiOvO59Y !