GRUUSIAT AVASTAMAS!

ÜHETEISTKÜMNES PÄEV - 30.06.2018.

Kella kuue ajal maandusime Istanbulis. Nüüd oli meil 6 tundi aega tutvuda Türgi ühe ajaloolisema ja tähtsama linnaga. Sõitsime metrooga kesklinna. Väikesest kohalikust kohvikust võtsime kohvid ja pirukad hommikusöögiks. Kuna kõik vaatamisväärsused olid veel suletud jalutasime ringi. Ega selle ajaga väga sügavat tutvust ühegi linnaga teha ei jõua, aga siis validki kõige olulisema. Ning Istanbulis (endise nimega Konstantinoopol) on see kindlasti Hagia Sophia katedraal. Bütsantsi keiser Justianus I olevat näinud unes kirikut ja andnud tõotuse, et ehitabki täpselt sellise. Aastal 527 andiski ta korralduse Püha Sophia kiriku ehitamiseks. Suurte laevadega veeti kohale tohututes kogustes punast porfüüri, valget ja kollast marmorit ning rohelist serpentiini. Kirikut, mis oli samas paigas juba kolmas, hakati ehitama 532. aastal. Ehituseks kulus 6 aastat. Maavärina tagajärjel vajus 21 aasta pärast sisse kuppel. Taastamine  võttis aega 5 aastat. Pärast seda pidas kirik vastu neli sajandit järgmiste maavärinatest tingitud ümberehitusteni.

Hagia Sophia ehitusmeistrid Anthemos Tsallesest ja Isidoros Mileetosest ühendasid mõõtmetelt veelgi suurema ruumi saamiseks kaks erinevat ehituse tüüpi - basiilika ja tsentraalehitise - kuppelbasiilikaks. Kiriku 77 meetrine kesklööv on kaetud kupli ja kahe poolkupliga. Hoone konstruktsiooni põhitugedeks on neli võimast piilarit millele kuppel toetub. Hagia Sophia katedraal on omapärane mälestis, kus Lääne ja Ida arhitektuuritraditsioonid ja kaunistusvõtted on saavutanud harmoonilise terviku. Kirik ehitati ortodokseks basiilikaks, aastail 1204-1261 oli selles katoliku kirik, hiljem aastail 1453-1931 mośee ja nüüd, alates 1935. aastast, muuseum. Kui türklased vallutasid 1453. aastal Konstantinoopoli muudetigi kirik mośeeks ja lisati minaretid, mis siiski moonutasid hoone ilusat siluetti. Sellele vaatamata  on Hagia Sophia katedraal bütsantsi arhitektuuri üks silmapaistvamaid ja kuulsamaid mälestusmärke.

Katedraali välisilme on äärmiselt eklektiline ning meenutab pigem ülepaisutatud Türgi sauna. Kindlasti oli suur osa selles hiljem kunstlikult juurde ehitatud minarettidel, millega on just hoone välimus ära rikutud. Seest on Hagia Sophia aga väga suurejooneline. Suur ja võimas! Kui välja arvata meeletult suured araabiakeelsed ümmargused plönnid igas katedraali nurgas. Mis kohe üldse sellisesse kohta ei sobi. Aga ajalugu pole tihti nende teha, kes peavad leppima ja toime tulema tagajärgedega. Ega ka nende vastutada mitte. Eks taolisi näiteid leiab mujaltki maailmas. Ei pea kaugelt otsima - nõukogude võim armastas suletud kirikuhooneid kasutada ära usuvastaseks propagandaks ning rajas hoolega endistesse kirikuhoonetesse ateismimuuseume.

Hagia Sophia katedraali vastas asub hiiglaslik Sinine Mośee ehk Sultanahmet Camii. Sellel 1616. aastal valminud islami arhitektuuri ühel suursaavutusel on kuus minaretti, mitu kaaristutega siseõue, sultan Ahmeti mausoleum, sultanipaviljon (nüüd Vaibamuuseum) ja muudki veel. Väljast on hoone kaetud kuplite ja poolkuplitega, mida ümbritsevad kuus võrratut peenikest minaretti. Esmapilgul võib hoone ühtlaselt hall välisilme isegi igav tunduda, kuigi võib leida väga huvitavaid detaile. Täiesti teistsugune on aga sisemus, mis peaks särama kuulsate siniste plaatide tõttu, millest ka mośee nimi. Kuid meie seda sära ei silmanud. Kas on need plaadid tuhmunud või peab selleks olema mingi eriline valgus (päike just õiges kõrguses paistmas teatud nurga all), ei oska öelda. Siiski internetist uurides on olemas tõesti imeilusaid sinise koloriidiga fotosid. Kas on need töödeldud või on tabatudki just see õige moment? Interjöör on väga rikkalikult ehitud ja omapärane: siseseinad ja laed on ohtralt kaunistatud keraamiliste plaatide ning maalingutega, akendel on pilkupüüdvad vitraažid. Peakupli läbimõõt on 33 meetrit, kõrgus 43 meetrit. Kupli raskust kannavad neli hiiglaslikku sammast.

Eelmisel aastal algasid väga suured restaureerimistööd mośee juures, mis peaksid kestma 3,5 aastat. Hetkel oligi suur osa hoonest kaetud tellingutega. Minule isiklikult Sinine mośee mingit väga erilist muljet ei jätnud. Võrreldes Hagia Sophia katedraaliga näiteks. Nende kahe, siiski võimsa hoone vahel, asuvad sultanitar Hürremi saunad. Olles tutvunud plaanitud ehitistega jäi meil enne lennujaama poole tagasi liikumist veel täpselt aega kiireks lõunasöögiks. Midagi väga otsima ei olnud aega ja viitsimist hakata (vahele jäänud ja magamata öö andis ikka tunda!) ja seega oli lihtne lahendus kohe samas paigas asuv MacDonald´s. Kusjuures eine oli päris maitsev. Pärast sööki sõitsime lennujaama tagasi. Siis lennukile ja koju.

Raha kulus täna hommikukohvile ja pirukatele 6,0, lõunasöögile 14,0 ja kirikupiletitele 40,0 türgi liiri, kokku 60,0 liiri. Kogu reisi jooksul kulus meil siis kokku inimese kohta 273,0 eurot reisil olles kohapeal. Lisaks juurde lennukipiletid 240,0 eurot. Meie Gruusia matk ja reis läks maksma 513,0 eurot inimese kohta. Kohapealsetest kuludest on kindlasti kõige märkimisväärsem autorent. Ning see luksus, et auto meile Shatilisse kohale toodi. Kuid auto rentimine, eriti selle tellimine meile sobilikku ja vajalikku kohta, oli kindlasti õige otsus. See võimaldas meil pärast matka päris põhjalikult tutvuda Gruusiaga. Eesti muudkui otsib aastakümneid oma Nokiat ja minu hinnangul jääbki otsima. Kuid Gruusias on see leitud: nende inimesed ja grusiinide külalislahkus. Ma kuidagi ei saa ega taha soovitada, et minge kõik Gruusiasse. Tundub kuidagi vastutustundetu selle suurepärase ja unustamatu maa suhtes. Tahaks seda hoida ja säilitada! Ja meie reisi video: https://www.youtube.com/watch?v=C-JgNSy4RHc .

Minu järgmine reis viib mind aga koos Eliisabeti ja Elinaga kohe-kohe varsti Lissaboni!

Meie Gruusia avastamisest on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=C-JgNSy4RHc&fbclid=IwAR3rbPQjMXK_t5VF1Q3_Gfs_fh5rq9UMHB4vg2eqdCcu3OlkASrfiOvO59Y .