GRUUSIAT AVASTAMAS!

SEITSMES PÄEV - 26.06.2018.

Olin öösel ärganud mitu korda suure lärmi peale. Esimese hooga süüdistasin jälle suure kisaga poole öö ajal hotellist lahkuvaid venelasi. Hommikul selgus, et seekord ei olnudki venelased. Hoopis poolakad. Läksid kella kolme ajal Kazbeg´i matkale. Meie aga ärkasime kella kaheksa ajal päriselt. Huvitav, et meie seltskonnast polnud peale minu mitte keegi kuulnud poolakate mürarikast lahkumist hotellist. Ealised iseärasused vist! Sõime õhtul ostetud saia doktorivorsti ja tomatiga. Juurde viimased kaasavõetud lahustuvad kohvid ning Katariinale ja Simmole tee. Simmo ja Evelin läksid peale sööki korraks poodi, et leida kohalikku SIM-kaarti telefoni jaoks. Et saaksime kasutada navigeerimiseks telefoni. Ja mitte selle eest hingehinda maksta.

Meie Katariinaga jäime veel asju pakkima: Katariina oli sellega täna jännis. Kui Evelin ja Simmo tagasi (soovitud kaarti nad siiski ei saanud, kuna vastav pood oli veel kinni olnud) hakkasime liikuma. Tassisime oma kodinad autosse, tasusime hotelliarve ja asusime teele. Täna oli minu kord roolis olla. Meie tänane esimene sihtpunkt oli kõrgel mäe otsas asuv Gergeti Trinity kirik. Olimegi oma hotelli valinud selle järgi ehk kohta, kust pidi minema tee kiriku juurde. Selle tee leidmine oli aga õige keerukas ettevõtmine. Ekslesime oma suure džiibiga Stepatsminda kitsastel tänavatel kuhu vaevu ära mahtusime ja mis pigem meenutasid jalgrada kui sõiduteed. Ja käänulised olid teised ka. Ükski tee meid aga kuskile välja ei viinud. Üks neist lõppes tupiku ehk kellegi koduväravaga.

Ringi keeramiseks ruumi polnud: hea, et üldse mahtusime sinna. Pidin tagurdama. Vaatamata sellele, et ma selles ennast üldse kindlalt ei tunne, sain siiski hakkama. Tiirutades meie ilmselgelt liiga suure autoga nende tänavate jaoks, üritati meid ka juhatada siia ja sinna. Enamus kohalikke andis siiski mõista, et nendelt tänavatelt kuskile teed edasi ei vii. Lõpuks leidsime meesterahva, kes suutis meile anda täiesti asjalikke juhiseid kiriku juurde jõudmiseks. Neid järgides jõudsime õigele teeotsale. Autoteed, need Gruusia mägedes kulgevad rajad, Eesti mõistes siiski väga ei ole. Kohati püstloodis mäkke ronivad ja inimese peasuuruste kivide ning veel suuremate aukudega kaetud radadel pole väga kerge sõita. Kuid samas tohutult põnev! Hetkeks oli mul lausa kahju, et Eestis selliseid teid ei ole: seega pole ka põhjust endale sellist autot igatseda!

Gergeti Trinity kirik asub 2170 meetri kõrgusel mäe otsas. Kõige kuulsam ei ole kirik mitte kiriku enda vaid hoopis oma vaate pärast Kazbeg´i mäele. Meie aga ei näinud kahjuks sedagi. Mäed olid pilvedes ning vaade puudus. Kirik ise on väga lihtne. Ehitatud 14. sajandil järgides traditsioonilist Gruusia kiriku arhitektuuri. Kiriku ajaloost pole palju teada: 1906. aasta reisibrožüüris on mainitud, et kirik on ehitatud kohale, kus varem kummardati paganlikke jumalaid. 18. sajandil muutus Gergeti Trinity Gruusia reliktide hoiukohaks, mis veeti siia pärslaste sissetungi ajal Tbilisi. Nõukogude okupatsiooni ajal oli kirik suletud. Käisime kirikus sees. Enne igasse kirikusse minekut peame muidugi jälle kombekohaselt riietuma. See tähendab siis, et naisterahvad peavad olema pealaest jalatallani kaetud. Kusjuures ei tohi olla jalas püksid! See osa on küll minu arust natukene veider: usun, et Jumalal on täiesti ükskõik, kas mul on jalas pikad püksid või seelik/kleit. Aga inimesed kipuvad ikka teiste eest otsustama. Aga ega meesterahvadki kergelt pääse. Pikad püksid on neilt nõutud.

Minu arust oli kõige ilusam Gergeti Trinity kiriku juures hoopis vaade eemal mäe otsas asuvale kirikule. Seda ei seganud ka eemal mäetippudel olev pilvisus. Edasi sõitsime aga vaatama Stepatsminda lähedal asuvat koske. Sinnagi viis selline tavalistes oludes mitte sõidetav tee. Natukene saime jalutada enne päris üles kose juurde jõudmist. Vaade oli muidugi päris ilus. Pildile oli keeruline saada seda ainult, sest kaugemalt oli rada metsa sees ja vaade puudus üldse. Lähedale jõudes oli aga juba liiga lähedal. Täna hommikul külastatavate vaatamisväärsuste puhul oli tegemist nüüd küll päris populaarsete objektidega kõigi turistide silmis. Seega ei saanud enam kurta rahva vähesuse üle. Kosk ära vaadatud sõitsime tagasi Stepatsmindasse.

Tegime kiire lõuna kohalikus restoranis. Proovisime ära hinkaalid. Osad olid päris head. Kuid Katariina läks oma tellimusega küll alt. Maitseelamusena meeles mullusuvised keelt alla viivad pelmeenid Ukrainas Lvivis, tellis ta suures õhinas taas kartuli ja juustuga hinkaalid. Need aga erinesid kõvasti eelmistest. Olles tehtud Gruusia kohaliku juustuga, mida Katariina lausa jälestab (pehmelt öeldes!), keeldus ta neid söömast ja pidi oma kõhu saama täis minust üle jäänud lihatäidisega hinkaalidest. Pärast sööki käisime kiiresti läbi pangast (vahetasime raha veel natukene) ja poest (Simmo ostis kohaliku SIM-kaardi lõpuks). Siis alustasime sõitu Mtshetha poole. Tee peale jäi meile Gruusia (ka eestlaste hulgas) populaarne suusakuurort Gudauri. Olen nüüd nii enne Gruusiasse tulekut, kui siin koha peal olles, kohanud kümneid eri nimevariante Mtshetha linna puhul. Nii, et ma vahepeal isegi kahtlesin: äkki on tegemist näiteks kolme eri linnaga. 

Mtshetha asub Tbilisist ainult 20 kilomeetri kaugusel Kura jõe ääres. Gruusia pealinn 3. sajandist eKr kuni 5. sajandini. 317. aastal võeti siin vastu ristiusk. Praegusel hetkel on linna vanad ajaloolised ehitised võetud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Evelin oli hommikul meile mõned kilomeetrid enne linna broneerinud hotelli. Kuid seda hotelli me ei leidnud! Vaatamata meie ning kohalike abiliste ponnistustele. Otsustasime siis sõita linna ära ja otsida sealt niisama hotelli. Esialgu midagi silma ei hakanud. Ühel väiksel tänaval küsisime ühe vanahärra käest. Kui ta aru sai, mida me otsisime, palus ta viis minutit. Ja siis teatas, et kohe saab. Viie minuti pärast sõitis kohale üks teine vanahärra. Hotelli omanik, kes oli valmis meid kohe sappa võtma ja oma hotelli juurde juhatama.

Leppisime kokku (natukene pidime ikka tingima - 30 larilt 25 peale inimese kohta) hinnas ja sõitsime härra järel tema hotellini. Esimesena jahmatas meid vaade hotelli rõdult linnale. See oli vapustav! Minul tekkis tunne, et nüüd olengi kogu linna ära näinud. Natukene oli vanahärra hädas küll wi-fi tööle saamisega. Kutsuti üks lapselaps, siis teine; tööle aga asi ei hakanud. Meile oli hetkel see hädavajalik, et tühistada hommikul broneeritud hotell, mis leidmata jäi. Muidu oleks Simmo kaardilt raha ikkagi maha läinud. Selle jaoks pakkus hotelli omanik Simmole kohe võimalust oma arvutis kiri ära kirjutada ja saata. Simmo läkski kirja kirjutama ja meie jäime vaadet nautima. Booking.com´iga segadus likvideeritud saime lõpuks autost oma asjad tubadesse kanda.

Gruusiasse sõites mõlgutasime mõtteid, et tore oleks ööbida kohe päris grusiinide kodus, et näha nende elu-olu lähedalt. Seda me saime kohe esimesel õhtul. Eile mõtlesin, et tore oleks ööbida mõnes ilusa vaatega toredas luksusvillas. Ja siin me olime: hotell oli suurepärane! Tegemist väikese perehotelliga. Hoone oli ehitatud pere enda elamu kõrvale väga suurejooneliselt. Parkettpõrandad, vanad restaureeritud uksed, kaks vannituba, saun, antiikmööbel, köök. Valisime omale toad välja. Hotelli omanik pani kohe köögis külmkapi sisse meie jaoks. Küsis, kas basseini soovime õhtul minna? Ja veini maitsta? Gruusias tõesti teeb igaüks veini. Loomulikult soovisime me seda kõike! Esimese asjana pidime siiski õhtust sööma kuskil. Arutasime omavahel, kas minna jalgsi linna peale või siis autoga. Hotelli omanik pakkus välja, et tema viib meid autoga heasse söögikohta. Me tahame ju ikka śaślõkki süüa? Ikka, mida siis veel! Ja siis saame käia poes ja osta omale hommikusöögi ja tema ootab nii kaua ja toob meid hotelli tagasi pärast. Vot, nii lahked, abivalmid ja sõbralikud inimesed ongi Gruusias!!!

Meile igal juhul sobis see ettepanek. Söögikoht oli tõesti selline kohalike koht. Ilmselt seetõttu oligi söök hea ja hind soodne. Pärast sööki käisime poes ja siis sõidutati meid hotelli tagasi. Basseinis oli vesi vahetatud ja ootamas. Enne veel aga kutsus peremees meid veine degusteerima. Läksime tema veinikeldrisse. Alguses proovisime valget, siis punast ja kõige lõpuks pakkus ta meile ka enda valmistatud konjakit. Ainult tśatśast keeldusime. Võrreldes meie esimese õhtu veinidega oli punane parem. Valgega oli aga vastupidi. Kuid kõige parem oli konjak! Täitsime järjest oma klaase, aga nii ruttu me juua küll ei jõudnud. Saime omale veiniklaasid basseini äärde kaasa. Peremees näitas meile ka kingitust enda Hispaanias elavale lapselapsele: igal aastal paneb ta kõrvale pudeli punast ja teise valget veini. Ja kui lapselaps saab 16. aastaseks saab ta endale kingiks veinikogu oma Gruusia vanaisalt. See oli väga armas!

Istusime veel basseini ääres natukene aega. Basseinis me küll väga palju aega veeta ei saanud sealse külma vee tõttu. Magama läksime kella kaheteistkümne ajal. Raha kulus meil täna lõuna- ja õhtusöögile ning poes kokku 42,0 lari ning hotellile 25,0 lari - kokku 67,0 lari inimese kohta.

Meie Gruusia avastamisest on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=C-JgNSy4RHc&fbclid=IwAR3rbPQjMXK_t5VF1Q3_Gfs_fh5rq9UMHB4vg2eqdCcu3OlkASrfiOvO59Y !