Friday, July 6, 2018


GRUUSIAT AVASTAMAS!

VIIES PÄEV - 24.06.2018.

Ka täna hommikuks me ei pannud endale ühtegi kunstlikku äratajat. Kuid suhteliselt vara oli äratus siiski: meist ühe künka võrra allpool olid telkinud prantslased, kes nüüd suure kisa ja käraga hakkasid kuru poole minema. Prantslased on peale venelaste, minu arvates, teine rahvus, kes mitte põrmugi ei hooli teistest inimestest enda ümber. Kes lihtsalt üle sõidavad kõigist. Kui neile ikka meeldib teiste telkide kõrval lõuata (rivis esimene peab ilmtingimata röökides pidama kahekõnet rivis viimasega), siis neid absoluutselt ei koti võimalus (tegelikult ei tule selline mõte neile isegi pähe mitte!), et võib-olla keegi veel magab. Egas midagi, kui me juba üleval olime, siis hakkasime ka liigutama. Tegime oma hommikusöögi ja pakkisime asjad kokku. Ilm oli väga ilus ning päikseline.

Kell 10.00 hakkasime liikuma. Esimene hommik, kus saime liikuma enne meie telginaabreid! Peale eilse kuru päeva polnudki me ükski päev nii vara saanud astuma hakata. Rada oli imeilus! Kulgedes enam-vähem ühel tasapinnal mäekülgedel olid vaated eriti ilusad selja taga. Ja rododendronid olid ilmunud. Tervete mäekülgede viisi, hektarite kaupa, nii kaugele kui silm ulatas. Eilsete vastu tulijate sõnul oli meie ööbimise kohast piirivalvurite punktini viis kilomeetrit ja kaks tundi kõndida. Mägedes ei tea kunagi, millist infot usaldada ja millist saab üldse ära kasutada ning võrrelda millegagi. Kui üks inimene väidab mingi vahemaa läbimiseks kuluvat kaks tundi. Seal samas teine väidab selle jaoks olevat kulunud neli tundi. Kummal on õigus? Mõlemad on ju ise järgi proovinud. Teisel matkapäeval tuli meile vastu meesterahvas, kellega jäime natukene pikemalt vestlema. Nemad olid üritanud kaks korda minna üle Atsunta kuru. Mõlemal korral ebaõnnestunult. Udu oli olnud ja nad polnud leidnud õiget rada. Kui selle järgi võtta, siis meil poleks võib-olla olnud mõtet proovidagi mitte. Aga meil hoopis õnnestus esimese korraga.

Kuid tulles tagasi piirivalvurite juurde, siis kahe tunni pärast olime kohal. Ehk siis see info oli õige. Õigemini öelda: meie sarnanesime ilmselt selle info jagajate perimeetritega. Piirivalvurid nägid meie tulekut mäest alla juba kaugelt eemalt ning ootasid meid ilusasti väravas. Näitasime ette passid ja loa. Natukene vestlesime. Küsisid, kas on keegi täna veel tulemas alla? No meie teada pidi tulema meie sõber abielupaar. Uurisid ka prantslaste kohta: kas ikka läksid hommikul kurule? Läksid, läksid. Tundub, et nad ikka hoiavad silma peal siin liikujatel. Eks natukene muretsevad matkajate pärast, natukene on hirm ilmselt vene spioonide ees ja natukene vast ka niisama inimlik uudishimu. Muidu päevad läbi passida ju surmigav.

Edasi läks meie rada suhteliselt ebamugavaks. Väga järsk alla ronimine läbi tiheda võsa. Kohutavalt palav oli. Kui muidu on mägedes tihti mõnus jahutav tuul, siis siin võsa vahel polnud ka seda. Kuskilt eemalt lõugas meeleheitlikult mingi koer. Lootsime, et mitte meie peale. Sellel korral igal juhul läks õnnelikult. Tegelikkuses me koeraga kokku ei puutunud. Lehmi pidime ainult raja pealt ära ajama. Jõudes pärast seda pikka ja tüütut laskumist jõe äärde, nentisime veel kord, et olime teinud väga hea valiku raja läbimise suuna koha pealt. Me ei oleks tahtnud ronida mäest üles rada mööda, kust olime laskunud eile õhtul ja täna. Aga alla jõudnud tegime lõuna! Keetsime viimase supi matkal. Suitsuvorst oli küll otsa saanud. Viimane läks eile õhtul kartulipüree hulka. Kuid supp oli hea ka selleta. Lisasime pakisupile veel mõned pakid kiirnuudleid. Avasime viimase maisikonservi, mis õhtusöökide juurde salatiks mõeldud. Tänase õhtusöögi ise tegemisest lootsime juba pääseda.

Kõht täis vantsisime edasi. Natukese aja pärast hakkas autotee. See oli muidugi selline Gruusia mõistes autotee. Meie ei saanud aru, et sellisel teel võiks ka autoga sõita. Tankiga oleks mõistlikum olnud. Vahepeal kulges rada üldse mööda jõesängi. Mis nüüd suvisel ajal oli päris kuivanud. Kevaditi lumesulamise ajal tormab siin aga võimas jõgi. Lehmi vedeles mäletsedes siin keset jõge ohtralt. Ühtede juurest kargas äkki põõsast välja järgmine lõukoer täis püha viha meie vastu. Jäime korraks seisma. Hüüdsime. Kuid ühtegi inimest polnud kuskil näha ega kuulda. Koer muudkui karjus ja lõrises. Pidime ikka üritama mööda minna temast. Laenasin Evelini käest ees liikudes jälle matkakepi igaks juhuks. Koondasime siis ennast hästi gruppi kokku. Simmo ja mina eesliinil, Evelin ja Katariina meie selja taga. Proovisime vaikselt astuda kogu aeg koera jälgides. Karjus teine kõvasti kuid paigast ei liikunud õnneks. Oli sättinud ennast meie ja lehmade vahele. Peab ütlema, et oma tööd teevad need koerad siin tõsiselt hästi. Meie kogemuse põhjal jäi mul mulje, et karjuvad ja lõugavad küll, aga reaalselt nad inimesele siiski kallale ei tule. Neil on sees kartus inimese vastu. Aga oma meeletu lõugamise hoos ei paista see alati välja. Ja iga matkaja ehmatab selline asi küll koledasti ära.

Olles sellegi koera poolt ellu jäetud jõudsime varsti Khonischala külla. Tegemist oli väga väikese külaga. Tõesti ainult mõned majapidamised. Kuid need oli väga arhailised ja romantilised. Sellistesse kohtadesse sattudes ma alati olen vaimustuses ning imetlen tohutult neid kohtasid. Kuid reaalsus on ikkagi selline, et ega ma ise sellistes tingimustes ja paikades elada ei sooviks. Ühes aias toimetas ka muldvana eidekene. Isegi see eidekene nägi välja kui kaunidus ise. Ma ei tea, kas on asi minu vanuses, või viimase aja reisisihtkohtades, aga päris mitmel reisil olen pannud tähele, et ma vaimustun just vanadest inimestest. Pildistamise koha pealt näiteks. Nendes on sisu ja väärtust ning nende nägudelt peegeldub vastu kordades rohkem võrreldes noortega.

Khonischalast edasi algas korralik autotee. Selline, mille puhul võib juba uskuda, et sellel ka mõni auto reaalselt sõidab. Jalutasime aina edasi. Järgmine asustatud punkt, milleni pidime jõudma, oli Mutso. Enne küla oli politsei kontrollpunkt. Kontrollisid meie passe ning piiritsoonis liikumise luba. Selle võtsid ära ning andsid meile uue loa. Mille jaoks see täpselt oli, see jäigi meile natukene segaseks. Politseinikega kommunikatsioon jäi kesiseks. Üllatavalt ei rääkinud nad vene keelt ning ka nende inglise keel oli kehvavõitu. Kirjutasid loa meile kogu meie Gruusias viibimise ajaks. Keegi meilt seda aga hiljem enam kuskil ei küsinud. Oodates seal oma passe ja luba hakkas vihma sadama.

Kui saime asjad korda ja võisime edasi liikuda jäi sadu järgi. Mutsos on peaaegu mahajäetud küla, kus elab veel mõni üksik pere, kes tegelevad turismindusega. Turiste meelitab ligi Mutso kindlus. Ainult üle mägede saabuvatest matkajatest ilmselt külal hinge sees hoidmiseks ei piisaks. Kindlust käiakse vaatamas ka busside ja autodega päris tihedalt. Meiegi Mutsosse saabudes oli seal ees kolm väikebussi kohalike turistidega. Plaanisime alguses ronida kindlusesse ära (see asub kõrgel mäe otsas!) ja siis jätkata jalutamist Shatilisse. Meie andmetel oli meil jäänud veel 5-6 kilomeetrit. Istusime korraks kohvikusse ning premeerisime ennast natukese coca-colaga. Vestluses müüjaga selgus siiski, et tegelikult on meil veel 12 kilomeetrit minna. Selle peale tuli paduvihm!

Enam ei tundunudki nii tore ronida veel mäkke. Mis sest, et ilma raskete kottideta. Uurisime korraks ühelt kohalikult meesterahvalt palju maksaks autoga Shatilisse minek. Vastuseks saime 700 rubla. Minu imestunud küsimuse peale täpsustas, et 700 lari. Veel hullem! Aeg-ajalt tundub mulle, et inimesed lähevad raha küsides hulluks ja kaotavad igasuguse reaalsustaju. Võib muidugi juhtuda, et ta lihtsalt väljendas ennast valesti. Meie aga otsustasime Mutso kindlust tulla vaatama hommikul uuesti autoga (kui ikka õnnestub meil oma auto kätte saada!) ja hetkel hakata kohe Shatili poole astuma. Vihmasadu oli natukene järgi andnud. Päris mõnus oli jalutada ning sammusime üsna reipalt.

Olime peaaegu tunnikese käinud, kui meile jõudis järele viimane bussitäis turiste Mutsost. Hääletasime. Bussis oli väga lõbus noorte seltskond, kes pärast väljasõitu tagasiteel Tbilisi. Tee läheb aga läbi Shatili. Seega olid nad lahkelt nõus meid peale võtma. Meie suured seljakotid sikutati katusele. Meie mahtusime bussi ära. Shatilisse sõitsime päris tükk aega. Jalgsi oleks meil andnud seda ikka käia. Seega olime tõesti rõõmsad, et meie teekond sedaviisi lihtsamaks tehti. Rahvas bussis oli väga lõbus. Saime ülevaate Gruusia noorte lemmikmuusikast ja suurepärase tantsuetenduse. Nii lõbusat bussisõitu pole mul tükk aega olnud! Mingi aja pärast hakkas bussis meil väga palav. Olime istunud bussi ju vihmakeebid ja kiled seljas. Nende ära võtmine polnud aga võimalik: pärast nelja päeva tohutut higistamist mägedes ei oleks me lõhnanud just väga aromaatselt. Ei jäänud muud üle kui veel higistada!

Suurt elevust tekitas noortes gruusinides tee ääres olnud kanepipõld. Korjati mõned taimed ja pildistati. Shatilisse jõudes ronisime meie bussist välja. Saime oma pakid katuselt alla. Bussi seltskond soovis meiega veel pilti teha. Poseerisime siis natukene. Lõpuks lasime ka enda kaameraga paar fotot teha. Seisime tänaval otse paari võõrastemaja ees. Meie matk oligi saanud nüüd lõpu! Edasi sõidame autoga. Küsisime kahest hotellist hinda. Pakkumised olid täpselt samad. Valisime esimese. Kuna siin polnud just väga rohkelt söögikohtasid võtsime majutuse koos õhtu- ja hommikusöökidega. Uurisime täpsemalt, mida siis meile süüa pakutakse? Tundus hea! Aga esmalt soovisime lõpuks ometi sooja duśśi alla minna. Saime kõik pesemas käidud ja kell kaheksa oli meile laud kaetud hotelli terrassile, kust avanes imeline vaade mägedele.

Sõime suppi. Imehead salatid olid. Üks oli kanasalat, ilmselt hapukoorega. Sama salatit pakuvad nad ka restoranides. Maitseb hästi. Teine salat meeldis mulle eriti. Baklažaan oli vist ära praetud või hautatud ja siis marineeritud ja sellest siis omakorda salat tehtud. Siis jäime lubatud liha ootama. Ootasime kohe tükk aega, aga mida ei tulnud, oli liha. Lõpuks küsisime. Selle peale tehti imestunud nägu ja öeldi, et mingit liha pole. Saime natukene aega vaielda kuni tädi arvas, et ta siis praeb meile kebabi. Ega see praetud kebab midagi erilist ei olnud. Me ikka lootsime śaślõkki saada. Kõht täis läksime magama oma tubadesse. Uni tuli täna super hea! Saime ikkagi voodis magada. Hommikul kell üheksa pidi meil olema rendiauto kohal. Loodetavasti kõik toimib.

Tänane marsruut oli umbes 20 kilomeetrit, millest siis bussiga sõitsime kuskil 8-9. Kokku meie matka jooksul läbisime peaaegu 80 kilomeetrit. Raha kulus täna 50 lari hotelli ja söögi peale ja 1,5 lari coca-colale inimese kohta. Mina, kes pole armastanud kunagi ei ühtegi limonaadi ega muud suhkrulaga sarnast karastusjooki, olen siin mägedes avastanud, et coca-cola on väga hea matkajook. Turgutab hästi!

Meie Gruusia avastamisest on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=C-JgNSy4RHc&fbclid=IwAR3rbPQjMXK_t5VF1Q3_Gfs_fh5rq9UMHB4vg2eqdCcu3OlkASrfiOvO59Y !



No comments:

Post a Comment