IMELINE HIINA!

KOLMAS PÄEV - 21.10.2018.

Täna oli äratus 7.00. Läksime alla kohvikusse hommikust sööma. Tänase päeva puhul oli meile isegi hommikusöök ette nähtud. Müürile minemise päeva puhul siis. Meie pakett sisaldas nii hommiku- kui lõunasööki. Erinevalt Euroopast ja kogu muust maailmast, ei taha hiinlased aru saada, et elementaarselt kuulub hommikusöögi juurde vähemalt kohv ja tee. Siin sellist luksust ei harrastata! Ühtegi jooki ühegi söögi juurde ei kuulu tavaliselt. Ostsime siis kohvid juurde. Samas kohvi hinnad on neil siin sama kallid kui Euroopas. Ja pole võimalik saada lihtsalt piimaga kohvi. Saad ainult uhkest masinast kalli hinna eest. Ilmselt tuleb see sellest, et hiinlased ise joovad väga vähe kohvi. Nende jaoks on üle kõige ikka ja ainult roheline tee. Kõik hiinlased käivad ringi teetermoste ja topside või lihtsalt kruusidega. Sinna pannakse hommikul teelehed ja päeva jooksul valatakse järjest kuuma vett peale. Kuuma vett aga jagatakse hiinlastele igal pool. Kõikides WC-des, ametiasutustes, hotellides jne, on joogiveekraanid, kust erinevalt muust maailmast, saab kuuma vett.

Täpselt kell kaheksa oli meie buss kohal ja alustasime sõitu Mutianyo´sse. Sõit kestis umbes tunnikese. Siis tehti, nagu turistidele ikka kohane, ühine WC-peatus. Kõik koos bussist välja ja WC-sesse ja siis jälle ilusasti kõik koos bussi tagasi ja müürile. Kogu suurest bussitäiest rahvast (umbes 30 inimest) olime ainukesed, kes jalgsi ronisid müürile, meie Kristiga, üks vanem abielupaar ning üks Tais elav naisterahvas. Kogu ülejäänud seltskond sõitis üles tõstukiga. Naljakas! Inimesed on ikka nii võõrdunud liikumisest. Meie aga ronisime mõnuga! Kuigi jah, päris raske ronimine oli, pean tunnistama. Palav oli ka, päike säras ja higistasime kõvasti, vaatamata sellele, et poole tee peal pooled riided seljast võtsime. Poole tunni pärast olime aga siiski sellel kaheksandaks maailmaimeks tituleeritud grandioossel ehitisel - Hiina müüril. Ja ilm läks pilve! Õnneks küll mitte lõplikult. Oli selline vahelduv pilvisus kogu meie edasise müüril jalutamise aja. Samas oli see väga ilus - kerges udus paistsid vaated ümberkaudsetele mägedele väga romantiliste ja ilusatena!

Kui väga tihti on selliste suurte ehitiste või ka looduslike objektide puhul kohale minnes ja oma silmaga kaedes, saanud osaks pettumine või ka lihtsalt tõdemus selles osas, et tegelikkuses osutub asi palju väiksemaks, mannetumaks jne, siis tõstes nüüd esimest korda elus oma jala Hiina müürile ja hoomates pilguga kogu seda laiuvat monumentaalsust enda ees, pidin tõdema, et tegelikkus on võimsam igast ettekujutusest. See on ime! Tõeline ime, mille ehitamisega on saanud hakkama ainuvõimalik rahvas hiinlaste näol. Ning sügis on vist ka kõige toredam aastaaeg müüril jalutamiseks. Kõik oli ümberringi nii ilus ja värviline. Kellaajaliselt me ei olnud sugugi vara kohale jõudnud, kuid inimesi oli veel tõeliselt vähe. Nii mõnigi pilt Hiina müürist õnnestus teha ilma ühegi hiinlaseta! Tundub, et hiinlased lihtsalt on suhteliselt hilised ärkajad. Kogu maailmas on levinud müüt sellest, kuidas suur Hiina müür olevat kosmosest palja silmaga näha. Isegi Kuult. Nüüdse aja kosmoseavastused on selle müüdi aga kukutanud.

Selle müüdi algus läheb tagasi väga kaugele ning olevat seotud Hiina keiser Qin Shi Huangiga, kes oma unenäos reisinud Kuule ning näinud sealt Suurt Müüri. Keisri jaoks oli see märk vast-ühendatud Hiina rahvaste võimsusest, mitte reaalsus. Samas on seda hilisemal ajal võetud sõna-sõnalt ning müüt on püsinud visalt ajani, mil esimesed inimesed kosmosesse jõudsid ning oli võimalus väiteid järele kontrollida. Apollo astronaudid kinnitasid, et müüri ei ole võimalik Kuult näha. Ega üldse mitte kosmosest. Sellele vaatamata püsib see müüt inimeste hulgas endiselt. Ainukene inimeste loodud objekt, mis tõesti on kosmosest Maast pildistatud fotodel eristatav, on Giza püramiidid Egiptuses.

Hiina müüri on ehitatud alates 3. sajandist eKr kuni 17. sajandini eesmärgiga kaitsta valitsevaid dünastiaid võõrvõimude, eelkõige hunnide ja mongolite, sissetungi eest. Esimesi üksikuid müürilõike eriti ohustatud kohtadesse on ehitatud juba 9-8. sajandil eKr. Kuid Suurest Müürist saab rääkida alates 220-200. aastast eKr, kui keiser Qin Shi Huangdi lasi üksikud müürilõigud ühendada. Eriti suure hoo sai ehitus sisse 1368. aastal pärast Mingi dünastia astumist Hiina keisritroonile. Tol hetkel oli müüril riiki kaitsmas umbes miljon hiinlasest sõdurit. Mingi dünastia ajal hakati müüri ehitamiseks kasutama ka põletatud telliseid, mis on kõvasti vastupidavamad võrreldes varem kasutatud mulla, kivide ja puiduga. Tänapäeval näha olev müür ongi valdavalt Mingi keisrite käsul toimunud 201-aastase ehitustöö tulemus.

Müüri pikkuseks on mõõdetud 8851,8 kilomeetrit ja praegu ulatub müür Pekingist idast rannikult kuni Gobi kõrbeni Gansu provintsis Kesk-Hiinas. Müür on üheksa meetrit kõrge, 5,5 meetrit lai ning varustatud müüripealse tee, vahitornide, väravate ja kantsidega, millest ainuüksi vahitorne on kokku loetud 20 000. Ning arvatakse, et kunagi võis see arv olla lausa 60 000. Loomulikult nõudis sellise ehituse valmimine meeletult tööjõudu. Vajaliku arvu inimeste kokkusaamisel olid abiks sõjad, kust saadi vange. Kuid sellest ei piisanud. Mingi dünastia kehtestas wu ja shi süsteemi. Viis perekonda moodustasid ühe wu, kümme perekonda ühe shi. Kui rikkus seadust üks inimene, sattus orjusesse 10 perekonda, kes kõik saadeti ehitama, kus pigistati välja kõik, mis võimalik. Mingi dünastia mausoleumid, paleed, kanalid ja eelkõige Hiina müür on püstitatud sõna otseses mõttes inimluudele. Iga päev hukkusid tuhanded ja kümned tuhanded ja nende asemele asusid jälle uued. Mingil määral on see vist paratamatu, et sellised imed, mis nõuavad inimestelt üliinimlikke pingutusi, on suures osas ka niisutatud tohututes kogustes inimverega.

Jalutasime müüril kolm tundi. Lõpuks hakkas ka rahvast tulema. Sealt siis ka minu arvamus, et hiinlased on hilised ärkajad. Lõunaks jalutasime alla tagasi ning kohtusime grupiga uuesti lõunasöögi restoranis. Söök, nagu ikka siin, oli superhea. Kõht täis, jalutasime bussi peale tagasi. Pekingisse tagasi sõites tuli hea uni. Hotelli juurest jalutasime otse poodi. Ostsime mahla ja puuvilja. Oma suureks üllatuseks avastasime, et Hiinas kasvavad punased pomelod. Ja mis maitsevad jumalikult! Tänasest õhtust alates sõime iga päev kahe peale ära ühe pomelo. Olles hotellis tagasi, broneeris Kristi meile veel uue hotelli Guilinis, hoides sellega kokku 1000 jüaani. Õhtust läksime sööma jälle ikka oma tuttavasse restorani.

Valgus on meie toas küll väga hädine - õhtuti oleme lugenud telefoni taskulambi valgel. Korra mõtlesime isegi sellele, et äkki peaks ostma paar korralikku lambipirni ja vahetama ise ära. Täna ootas meid ees veel üks üllatus: meie tualett lõpetas töötamise. Lootsime juba, et äkki saame uue toa, aga võta näpust: tuli hoopis mopi ja WC-pumbaga suur tädi, kes asjatas natukene seal, pidades ise samal ajal pikka hiina keelset monoloogi, millest meie loomulikult sõnagi ei mõistnud ja tegi asja korda. Kogu Aasias ongi vist kõige mitte töötavam asi kanalisatsiooni süsteem.

Raha kulus täna hommikune kohv 28 jüääni, poes 24 jüääni ja õhtusöök 18 jüääni.