IMELINE HIINA!

KUUES PÄEV - 24.10.2018.

Täna hommikul äratas kell meid 7.00. Sõime hommikust. Kohvi eest pidime ise maksma jälle ja mille maksmata jätmises meid õhtul siiski kahtlustati. Aga pidasime veel kord loengu teemal, et Euroopas on täiesti iseenesest mõistetav saada hommikusöögi juurde kohvi, teed ja apelsinimahla. Aga või keegi meid siis kuulab! No ja üle-üldse, kes see selle Euroopa peale siin mõtleb, jumal, kus see asub! Olles vaevalt söömise lõpetanud oli meie giid meil järel. Kuna eile ei saanud meie hotelli juurde taksogagi, siis polegi mõeldav, et buss saaks meid ukse eest peale võtta, vaatamata sellele, et tegemist oli üsna väikese bussiga. Giid võttis meid Kristiga sappa ja jalutasime umbes 15 minutit bussini. Olime esimesed bussis. Xiani kesklinna sõitsime nüüd läbi ja kogusime bussi rahvast täis.

Lõpuks hakkasime sõitma kauaoodatud ja igatsetud terrakotasõdalaste poole. Xian on olnud 4000 aasta jooksul pealinnaks 11 Hiina dünastiale. Hiinlased ise arvestavad seda aega veelgi kaugemalt, müütilisest Kollasest keisrist, kes tegi Xianyangi (kunagine Xiani nimi) oma pealinnaks (2200-1700 eKr). Xiani kõrgperiood oli Tangi dünastia valitsemise ajal (aastatel 618-907), mil see sai Hiina ja muu maailma vaheliseks kultuuri- ja kaubavahetuskeskuseks ning oli tol hetkel maailma kõige suurem linn. Xianist sai alguse Siiditee. Hilisemal ajal toimus muidugi taas linna allakäik, kuid suurepärased vaatamisväärsused iseloomustavad Xiani ka täna. Elanikke on linnas 2017. aasta seisuga 12 miljonit. Muljet avaldavalt on kasvanud see viimase kümne aasta jooksul - aastal 2007 oli elanikke kõigest! 6,6 miljonit. Ja alustuseks viidi meid terrakotasõdalaste tehasesse. Siis sellesse, kust praegu tulevad kõik need turistidele müüdavad kujukesed. Samuti saime siin imetleda imeliste siidvaipade ja siidmaalide valmimist ning vaadata ehtsaid siidiussikookoneid. Kohustuslikus korras tuli jalutada läbi meeletult suure turisminänni poe. Aga vähemalt oli seal ilusaid asju, mida imetleda. Näiteks Hiina maalitud mööbli pood. Eriti ilusad ja kogu maailmas kuulsad on näiteks Hiina sirmid. Puidust raamiga sirmid, mis kaunistatud imekaunite hiinalike maalidega.

Terrakotasõdalaste armee leidsid 1974. aastal kaevu uuristavad talumehed. Veel umbes kümme aastat tagasi oli üks vanameestest pandud muuseumi sissekäigu ette allkirju jagama turistidele. Seda praegu enam ei ole. Kollasest savist elusuuruses kujude aukartustäratavad rivid loodi 2200 aastat tagasi Hiina ühendanud despoodist keisri Qin Shi Huangdi kaitsmiseks pärast tema lahkumist surnute riiki. Keiser suri 10. septembril 210. aastal eKr ning terrakotaarmee saadi valmis 210-209 eKr. Väljakaevamistel leiti kolm süvendit ja kokku üle 8099 sõdalase, vibumehe ja hobuse. Esimeses süvendis on jalavägi, teises süvendis, kus kaevamistööd veel pooleli, ratsavägi ja sõdurid. Kolmandas süvendis, kus kaevamised alles algusjärgus, asub juhtimiskeskus 68 kõrge ohvitseriga. Sõdalased on 1,6-1,7 meetri pikkused ja iga viimane kui üks on individuaalsete näojoontega (ei leidu kahte ühesugust!). Tõenäoliselt on kujud tehtud keisri enda sõjaväelasi eeskujuks võttes nende täpsete savist koopiatena.

Osad sõdalased on püstiasendis, osad toetuvad ühele põlvele, hoides käes paljastatud mõõka. Paljud sõdalased on turvises, kuid enamik kannab vöötatud sõdurikuube, sääriseid ja kandiliste ninadega jalanõusid. Kujude kehad on seest õõnsad, kuid käed ja jalad on umbsed. Kõik relvad, pronksist odad ja mõõgad, puidust vibud pronkskaunistustega, on tõelised. Arvatakse, et neid võidi kasutada varem ka tõelise sõjategevuse käigus. Isegi hobustel on päris pronksist valjad!!! Jalaväelaste juuksed on pealaele rulli seotud. Ratsaväelased kannavad aga mütse. Kõik savifiguurid olid algselt pärast põletamist värvitud eredate värvidega, mis on aga 2000 aasta jooksul ära kulunud. Üle 6000 skulptuuri on leitud esimesest, ligi viie meetri sügavusest kaevandist mõõtmetega 230 korda 60 meetrit. Kõik sõdalased seisavad lahingurivistuses pikkades koridorides. Teisest, väiksemast kaevandist, on leitud veel sadu sõdalasi, ratsaväelasi, sõjavankreid ja vibulaskjaid. Kolmandast kaevandist leiti ainult 68 figuuri - väepealik oma staabiga.

Jalutasime need kõik kolm süvendit läbi ja olime täitsa pahviks löödud: midagi sellist polnud mina oma elu sees veel näinud... . See kõik oli nii suur ja võimas ja mastaapne. Samas oli selles tohutu loogika, rahu ja sümmeetria. Kõik oli nii nagu pidigi olema. Vaadates neid kujusid sisendasid nad rahu. Turvalisust ja rahu. Ehk siis tõesti täitsid nad ilmselgelt oma eesmärki veel 2000 aastat pärast nende loomist - kaitsta. Ja kaitsevat tundusid nad tõesti. Polegi oluline vast keda ja mida. Kõikide kujude näod olid enesekindlad ja rahulikud, harmoonilised. Kujudel on pead valmistatud eraldi ning asetatud kehadele lihtsalt õlgadele. Nii võimsad kui terrakotasõdalased ka on, on nad siiski vaid üks osa suurest nekropolist - selle kaitsearmee. Süvenditest 1,5 kilomeetrit lääne pool asub suur 40 meetri kõrgune küngas, mida pole veel lahti kaevatud, kuid mis arvatakse olevat keisri hauakääbas. Siiani ei tea veel keegi, kus asub hauakambri sissepääs. Ühe arvamuse kohaselt on see meelega peidetud hoidmaks ära kõrgesti sündinud isiku hauataguse elu segamise ja rahu rikkumise.

Keiser Qin Shi Huangdi ei hiilanud just tagasihoidlikkusega. Seega ei hoidnud ta endale hauakambri ehitamiselgi kokku ja värbas 36 aasta jooksul ligi 700 000 inimest endale hauakompleksi ehitama. Ajalooallikad on värvikalt kirjeldanud tema impeeriumi miniatuurplaani. Põrandat läbisid elavhõbedajõed, lage ehtisid öötaevast järele aimavad pärlid. Kompleksis olevat olnud 48 hauda konkubiinidele, kes arvatavalt maeti elusalt koos keisriga. Samuti usutakse, et keisriga koos maeti ka paljud ametnikud ja teenijad, et nad saaksid keisrit teenida ka pärast viimase surma. Sama saatus olevat tabanud ka töölisi, et haua asukoht ja kujundus ei saaks teatavaks. Kääpa lähedalt on kaevatud välja kaks suurepärast pronkskaarikut, mis paiknesid algselt puust kirstus ja pandi hoolikalt kokku tagasi. Kaarikute suurus on pool tegelikkusest ning üks kaarik koosneb 3600 metallosast. Nüüdseks on tänapäevaste seadmetega tuvastatud, et keisri hauas on suur kogus münte. Siiski pole lähiajal veel plaanis hauakambrit avada, kuna kardetakse, et avamine võib tuua paratamatult kaasa väärtusliku arheoloogilise leiu hävinemise. Seega on hauakamber hetkel väga hoolikalt valvatud ja turvatud ja ootab tehnoloogia uut võidukäiku. Et selle saaks kunagi tulevikus turvaliselt avada kartmata mõnegi väärtusliku eseme kaotust selle käigus.

Kogu see ilmaime vaadatud viidi meid lõunat sööma. Meile tõbistele, ostsin granaatõunaveini. See on selline kange naps, mis polegi üldse traditsioonilise veini moodi. Igal juhul tundus, et sobis meile hästi. Tänaseks olime saanud mõlemad oma esimesele hädale, Kristi siis nohule ja mina kurguvalule, lisaks köha. Õnneks on meil Pekingist ostetud imetabletid! Lõuna sisaldus meie tuuri hinna sees, joogid pidime ise juurde ostma. Nii on siin üldiselt igal pool kombeks. Kui bussiga Xiani tagasi sõitsime õnnestus meil bussiaknast näha ära ka keisri hauaküngas. Palusime ennast mitte viia tagasi hotelli lähistele vaid panna meid maha Xiani lõunavärava juurde. Seal saab ronida linnamüürile jalutama. Xian on üks väheseid Hiina linnasid, kus on säilinud ristkülikukujuline 14 kilomeetrise kogupikkusega linnamüür täies ulatuses. Müür rajati Mingi dünastia esimese keisri Hongwu valitsemise ajal 1370. aastal Tangi keisripalee vundamendile ning selleks kasutati kokkupressitud mulda, kustutamata lupja ja kleepuvat riisiekstrakti. 12 meetri kõrguste bastionide jalamid on kuni 18 meetrit paksud.

Külastajad võivad mitmes kohas müürile ronida. Meie tegime seda Lõunaväraval. Aga enne, kui me sinna jõudsime tuli meil bussi juures meeletu liiklusega 6 realisel tänaval tipptunnil sõidutee ületada. Enne Hiinasse tulekut olime saanud selgeks, et kõige ohtlikum asi, mida Hiinas teha võib, on rohelise tule ajal sõidutee ületamine ülekäigurajal. Meie oleme aga väga vaprad ja surmapõlglikud ning oleme selle siin oldud päevadega suurepäraselt selgeks saanud ja teeme seda nüüdseks juba kõigutamatu rahuga. Olles üle tee just saamas, panime tähele, et meie buss polegi veel edasi sõitnud ja bussijuht viipleb ja vehib meile teisel pool teed. Ei osanud aimatagi, mida ta meist veel tahab. Kõik asjad olime bussist kaasa võtnud. Otsides kohta, kust pileteid osta, tuli üks meesterahvas ennast meile giidiks pakkuma. Keeldusime viisakalt. Käis ikka peale. Keeldusime. Lõpuks seletas, et me ei saavat aru, et tema on meie giid. Keeldusime, tõsi, mitte enam nii sõbralikult. Jalutasime edasi. Meesterahvas jooksis meile järele ja ei jätnud oma jonni. Tema on meie giid, sest temal on meie bussijuhiga kokkulepe. Selle peale ikka natukene ärritusime. Vastasime, et meie ei tea sellest kokkuleppest midagi ja üle-üldse pole see meie mure, kui keegi meie teadmata mingeid kokkuleppeid sõlmib ja kõigele sellele vaatamata: me ei vaja giidi! Kusjuures ta üritas ikkagi veel midagi seletada, aga me rohkem ei pööranud talle tähelepanu. Mingit soovi meil linnamüüril giidiga ringi asjatada ei olnud.

Ostsime piletikassast õpilase piletid! Tegelikult on siin Hiinas nii, et üliõpilaspiletiga saavad soodustust ainult Hiina ülikoolides õppivad üliõpilased, aga alati tasub proovida. Sest tuleb välja, et osad piletimüüjad ei tea seda või siis ei viitsi/oska meiega vaielda. Siin igal juhul vedas meil. Ronisime treppe mööda müürile. Vaade oli väga ilus. Samuti säilinud vahitornid, mis nüüdseks ilusasti restaureeritud. Müüril oli jalgrattalaenutus. Sellega saaks siis näiteks sõita ringi peale müürile. Meie jalutasime aga niisama natukene maad edasi ja siis tagasi. Varsti pidime müürilt alla ronima ja hakkama hotelli tagasi minema. Olime oma kotid jätnud pagasihoidu. Nüüd tuli neile järgi minna ja taas hakata sõitma rongijaama poole. Tundus, et nüüd oli meie rongijaam kuskil veel kaugemal pärapõrgus Pekingiga võrreldes, sest administraator tegi eile igal juhul suured silmad ja hüüatas, et miks me sinna piletid ostsime ja siis nentis kahetsevalt, et nüüd ei saa enam ringi ka vahetada, kell juba liiga palju. Meie rong läks pool üheksa. Kolmveerand kuus hakkasime hotellist liikuma tänavale, kust saaksime takso võtta.

Näpus oli meil siis jälle paberitükk rongijaama hiina keelse nimega. Aga vot nüüd oli takso saamine keeruline! Sest ilmselgelt asus see koht tõesti kuskil teises Hiina otsas, üks taksojuht hakkas isegi naerma seda nime nähes, enne nentimist, et sinna ta küll ei sõida. Lõpuks tuli üks rikśajuht meiega rääkima. Seletas, et sinna jaama ei sõida mitte üks takso, et sinna peab minema metrooga ja tema võib meid viia metroopeatusesse. Metrooga minemise jaoks polnud meil aga aega. Sest metrooga minnes oleks saanud ainult poole tee peale ja siis pidi veel bussiga edasi sõitma. Meil jäi üle loota ainult takso peale! Pidasime neid kinni ja aina uurisime. Vahepeal tuli politsei ja teatas, et selle koha peal ei tohi me küll seista. Liikusime natukene edasi. Lõpuks tundus asi suhteliselt lootusetu, kell muudkui tiksus. Aga lõpuks see meil siiski õnnestus! Ausalt öelda ei huvitanud meid isegi hind enam. Peaasi, et keegi ometi oleks nõus meid peale võtma.

Takso oli suhteliselt päevi näinud ja kui kadus ära normaalne tee, mida mööda sõita, hakkas mulle küll silme ees terendama meie kuskil Hiina nimetus kohas, katkise taksoga, keset ööd. Sest linn oli ammu otsa saanud, aga meie ikka veel sõitsime. Selline tühermaa tundus ümberringi olevat. Ega ei näinud ka: väljas oli ju kottpime. Ja nii me seal sõitsime ja sõitsime. Ümbrus muutus järjest lootusetumaks - meie ise ka. Hakkas tunduma, et taksojuht on otsustanud meid Chongqingi ise ära viia. Või siis jumal teab kuhu... . Olime sõitnud kõvasti üle tunni aja juba. Viimaks hakkas tasapisi asustus tagasi tulema. Esimesed tänavalaternad. Majad. Isegi inimesi hakkas liikuma uuesti. Ja imede ime - varsti olimegi selles vahepeal miraažina tunduvas rongijaamas. Taksojuhile olime tohutult tänulikud ja raha küsis ta meie käest selle meeletu sõidu eest ainult 90 jüääni, kuigi isegi hotellist oli meile öeldud, et vähemalt 200 jüääni kulub.

Lausa jooksime rongijaama. Saime jälle lunastatud oma paberi eest piletid. Jõudsime suhteliselt täpselt ehk pikalt ootama ei pidanud. Nüüd ootas meid ees öö rongis. Hard sleeper. See oli siis meie tänaöine staatus. Hiinas jagatakse rongipileteid kolme klassi - istekoht, hard sleeper ja soft sleeper. Meie siis saime täna hard sleeper´i variandi, mis võrdub kunagises Moskva rongis platskaardi kohaga. Avatud vagun, kus kolmekordsed vaheseintega eraldatud narid. Ja kui Moskva rongis olid tegijad keedetud munad ja grillkana, siis Hiina rongis loomulikult kiirnuudlid ja pomelo. Meie olime aga tänasest päevast suhteliselt läbi, nii et päris ruttu kustusime oma voodites ära ja magasime. Mina magasin alumises voodis ja Kristi pidi ronima kolmandale korrusele. Pikka pidu ei olnud aga kellelgi: Hiina öörongides kustutatakse kogu valgustus (peale avariivalgustuse) umbes kell kümme õhtul ja ongi uneaeg.

Raha kulutasin täna terrakotasõdalaste ekskursioon 350 jüääni, hommikukohv 20, taksosõit 45, puuvili rongi 10, müüripilet 27 jüääni ja rongipilet 336 jüääni. Kõik kokku täna 788 jüääni.