IMELINE HIINA!

TEINE PÄEV - 20.10.2018.

Vaatamata sellele, et hotellitoas oli veidikene jahe, magasime me hommikul poole kümneni. Öösel toimus hotelli terassil, mis juhuslikult asus kohe meie akna all, kõva pidu. Ja no, kes olid pidutsejad, on kerge ära arvata neil, kes varem minu reisidest lugenud. Loomulikult - ikka venelased. Kuid selleks ajaks, kui pidu kõige lärmakamaks muutus ehk kell 12 öösel, olin mina maganud juba neli tundi. Ja pärast väikest pausi magasin edasi. Hommikul tellisime endale homseks ekskursiooni Mutianyo´sse. See on koht, kust saab Hiina müürile ronida. Uurides natukene omal käel sinna seiklemist tundus mõistlik ja suhteliselt odav minna sinna siiski organiseeritult. See tuur ei läinud ka kõige külastatavamasse kohta ehk Badalingi. Valisimegi Mutianyo põhjusel, et seal on vähem rahvast. Asub küll Pekingist kaugemal ja juurdepääs on raskem. Kuid väiksem turistide hulk kaalub selle kõik üles. Maksin tuuri eest kohe ära ja ega meil nüüd eriti raha enam järgi ei jäänudki.

Saime hotellist kaasa Pekingi metrookaardi, juhised lähima metroojaama leidmiseks ning asusime teele. Proovisime veel paarist ATM-ist raha võtta. Lootusetu! Metroosse jõudes (pidime ainult korraks teed küsima!) avastasime oma suureks üllatuseks, et metroossegi sisenedes tuleb läbida põhjalik turvakontroll, mis hõlmas kottide läbivalgustamist ning läbiotsimist. Järgmine katsumus oli automaadist pileti ostmine. Kusjuures, see õnnestus meil üle ootuste hästi. Isegi kui võrrelda näiteks suvise Lissaboniga, kus kulus ikka rohkem aega, kuni selle selgeks saime. No loomulikult võib juhtuda siingi, et mõni automaat keeldub koostööst või konkreetselt sellest rahast, mida sina püüad talle sisestada või lihtsalt vestlemast mõnes teises keeles peale hiina. Aga siis aitab hädast välja kassa, mis alati igas peatuses igaks juhuks olemas on. Metrood on minu arust täiesti geniaalsed leiutised! Ka kõige võhiklikum turist suudab ideaalselt kõige suuremas linnaski orienteeruda imeliselt hästi kasutades selleks metrood.

Meie suundusime avastama kõige tähtsamat osa Pekingist ehk Tianmeni väljakut ja Keelatud linna. Hiinlased väga armastavad igasuguseid turvakontrolle ja läbi otsimisi. Mille muuga nende rohkust seletada? Olles alles pool tunnikest tagasi metroosse sisenedes läbi otsitud, pidime sama protseduuri Tianmeni väljaku territooriumile sisenedes uuesti läbi tegema. Selle erinevusega, et nüüd kontrolliti ka passi. Ning kõik kohalikud pidid ID-kaardid ette näitama. Milleks selline asi vajalik on, ei suutnud mina küll välja mõelda? Et tuvastada mõni passita turist? Kuidas oleks aga võimalik tal üldse ilma nõuetekohase dokumendita riiki siseneda? Igal juhul Hiinas peab pass olema kogu aeg endaga kaasas, sest kunagi ei tea, millal võib seda vaja minna. Ja veel üks oluline asi: mitte kunagi ei tohi metroopiletit ära visata või kaotada. Ilma selleta metroost välja ei saa!

Aga olles lõpuks vaatamata pikale järjekorrale Tianmeni väljakule sisse saanud suundusime Keelatud linna poole. Otsides kohta, kust saaksime piletid osta, tuli meiega rääkima üks meesterahvas. Ning soovitas meil osta kõigepealt piletid keisripalee kõrval olevasse parki, sest sealt pidi pääsema otse Keelatud linna sissepääsu juurde ning sealt piletite ostmine pidi olema palju kiirem ning ilma järjekorrata. Natukene küll kahtlesime, sest mehe peamine eesmärk oli saada meid oma kauplust külastama. Kuid riskisime! Pargis oli ka mitu templit, mille sopilisi nurki ja kauneid fassaade kasutasid ära noorpaarid. Siin oli umbes 20 pruutpaari tegemas oma fotosessiooni. Hiinas on traditsiooniline pruutkleit punane. Meie jaoks harjumuslikku valget kleiti nägin mina siin ainult ühel pruudil ja Kristi kahel. Jalutasime pargi läbi ja sellest teise värava kaudu väljudes ei suutnud me küll neid piletikassasid leida. Jalutasime pikalt ringi, siis selgus, et peame minema tagasi alguspunkti ja no sealt lõpuks leidsimegi selle piletikassa. Kokkuvõttes võime öelda, et ise lollid! Enne pikka jalutuskäiku oleks võinud asja selgeks teha. Igal juhul soovitus töötas: saime praktiliselt ilma järjekorrata oma piletid kätte. 

Siin oli huvitav piletiostmise süsteem, millist ma polnud kunagi varem kogenud. Pileti ostmiseks läks vaja passi ning passinumber oligi piletiks. Piletikontrolör võttis passi, sisestas oma süsteemi passinumbri ja olimegi sisse pääsenud. Väga nutikas ja milline kokkuhoid paberi arvelt! Keelatud linn on olnud aastasadu Hiina keisrite elupaigaks ning on Hiina kõige suurejoonelisem arhitektuurikompleks. 1420. aastal valminud hiiglaslik palee on ehedaim näide keiserlikust ehituskunstist. Siin on 24 keisrit valitsenud riiki ligi 500 aasta jooksul. Hiina universumi sümboolse keskusena, oli see territoorium lubatud vaid keiserliku õukonna ülikutele kuni keisrivõimu kukutamiseni 1912. aastal. Külastajatele avati Keelatud linn, ametliku nimega Paleemuuseum, aastal 1949.

Uurisime kogu selle tõesti väga suure kompleksi läbi. Uskumatu, milline seisuste ja võimaluste vahe: kogu see meeletu hullus oli põhimõtteliselt ehitatud ainult ühe inimese tarbeks. Keisri. Yin-yang´i harmooniline printsiip on Hiinas ka arhitektuuris ja kujunduses äärmiselt oluline. Paaritud numbrid sümboliseerivad yang´i (aktiivset maskuliinset elementi, mida seostati keisriga) ning arhitektuuris ilmnevad alatasa arvud kolm, viis, seitse ja viimane ühekohaline paaritu arv üheksa. Väidetavalt on Keelatud linnas 9999 tuba (ma ei saa küll aru, miks väidetavalt, kas keegi pole vaevunud neid siis kunagi üle lugema, kasvõi uudishimust!?) ja kuna üheksa korda üheksa on eriti õnnelik märk, siis nendel ustel, mida kasutas keiser on näiteks 81 messingnuppu. Hiina ehituskunstis on tähtsal kohal katus. Tihti on hoonete kõige kaunim osa just see. Katusel on alati ka valvurid - paaritu arv veega seotud olendite figuure pidid kaitsma ehitist tule eest. Meie olime aga natukene segaduses - lugesime ja lugesime igal katusel neid figuure ja nii mõnigi kord saime paarisarvu.

Keelatud linn on ümbritsetud müüriga, mille kõigis neljas nurgas on uhked nooletornid, milles siis vibukütid kunagi valvasid keiserlikku paleed. Paleemüüri ümbritseb vallikraav. Teine müür kulges ümber Keisrilinna, millest väljapoole jäid veel Pekingi Siselinna ja Välislinna müürid. Keisrilinna müür lammutati valdavalt 1950.-1960. aastatel Mao käsul. Säilinud on vaid üksikud fragmendid. Siselinna ja Välislinna müürid on praktiliselt kogu ulatuses kadunud. Keelatud linna müür ja selle neli väravat on aga õnnekombel säilinud puutumatuna. Hiina ehitiste juures on väga olulisel kohal draakonid, kes on huvitav segu mitmest loomast - tal on mao keha, kotka küünised (viie küünisega draakon sümboliseeris keisrivõimu ja tohtis kaunistada seetõttu ainult keiserlikke ehitisi) ja kala soomused. See üleloomulike võimetega olend on suuteline lendama, ujuma, muutuma teiseks loomaks, kutsuma esile vihma ja tõrjuma kurje vaime. Hiina draakon on heatahtlik loom, kes pakub kaitset ja toob õnne, mistõttu on teda kujutatud sirmidel ja marmorteedel ning ta figureerib tänini Hiina uusaasta pidustustel.

Olles küllastunud Keelatud linnast lahkusime sellest Jumaliku Vahvuse värava kaudu. Nüüd soovisime minna prints Gongi häärberisse. Otsides teed sinna sattusime pool juhuslikult hutongide piirkonda. Hutongid on siis Pekingi pisikesed ja kitsad kõrvaltänavad. Tasubki lihtsalt Keelatud linna juurest natukene kõrvale astuda. Tavaliselt ida-läänesuunalised hutongid on moodustunud õuemajade (siheyuan) müüridest. Suur osa neist vanadest traditsioonilistest varem riigiametnikele ja jõukale klassile (praegu riigile) kuuluvatest elamutest on jäänud moodsale Pekingile jalgu ning lammutatud. Kuid osa on neist korda tehtud ning uuesti kodudeks muudetud. Siheyuan on müüriga ümbritsetud hoonete kogum, milles elas koos mitu põlve pekinglasi. Paviljonide ja õuede hulk näitas residentsi suurejoonelisust. Ruumi kitsikuse tõttu võis ühes siheyuanis elada ka mitu perekonda ning siseõue sai järjest hooneid juurde ehitada. Sissepääs paikneb alati kagunurgas nagu feng shui ette näeb.

Jalutasime neil kitsastel, kohati vaevu meetrise laiusega, tänavatel. Mingil hetkel jäi meile teele ette imetore pisikene kohvik, mis oli väikese kaupluse teisele korrusele nii ära peidetud, et kui Kristile poleks jäänud silma tagasihoidlik silt uksel, mis reklaamis kohvi, siis poleks seda tähelegi pannud. Ostsime omale kohvid ja saiakesed. Ja lugesime üle oma raha. Seis oli nutune. Tänagi olime proovinud mitut pangaautomaati. Tulutult! Raha oleks meile jätkunud veel paariks päevaks. Olime läbi mõelnud kõik võimalikud ja võimatud variandid raha hankimiseks. Võib üritada esmaspäeval minna mõnda pangakontorisse ja äkki nad seal suudavad mingi lahenduse välja pakkuda. Tagavara variandina oli plaanis pangarööv.

Prints Gongi häärberit me aga ei leidnudki. Jalutasime ümber kvartali, kus ta peaks olema. Tänananurgal oli ka plaan. Ja plaanil oli kahte kohta märgitud prints Gongi häärber! Otse loomulikult olime meie siis selle vale juures. Kell oli aga neli juba ja kella neljast häärber kinni. Täna polnud meil ette nähtud sinna jõuda. Hakkasime jalutama lähima metroopeatuse poole. Teele jäid veel mõned pangaautomaadid. Null. Olles peaaegu jõudnud metrooni sattusime hoopis korralikult restaureeritud hutongide piirkonda kuhu jalakäijate ja väikeste armsate poodide tänav rajatud. Jalutasime selle otsast lõpuni läbi. Väga tore ja armas koht oli. Võib-olla oli isegi hea, et meil raha polnud - jumal teab, mida me sealt muidu kokku oleks ostnud!

Jõudnud lõpuks metroosse sõitsime oma peatusesse ja metroost väljudes panime põhimõtteliselt teadmata suunas ajama. Olles ikka juba tükk aega jalutanud leidsime veel mõned pangakontorid. Hiinas on iga pangakontrori juures 24 tundi avatud ATM-id, kust saab ööpäevaringselt näiteks raha välja võtta. Aga mitte meie kaartidega. Otsustasime olla aga järjekindlad ning ikka veel proovida. Ja nii uskumatu, kui see tundus meile tol hetkel - me saime raha! Mõlemad korraga. Tol hetkel oli kui paitus meie kõrvadele see raha lugemise heli, mida pangaautomaadid teevad. See andis lootust. Päris kõva juubeldus kostus mõlema suust. Pank, mis lõpuks meile halastas, oli ISBC pank. Edaspidi saimegi just selle panga peale alati kindlad olla. Kuigi korra õnnestus meil ka mingi teise (millise, ei mäleta enam) panga automaadist raha saada.

Kuid mida rohkem me edasi jalutasime, seda enam hakkas tunduma meile, et oleme täiesti tundmatus paigas. Läksime tagasi metroopeatuse juurde ja alustasime otsast peale orienteerumist. Olime läinud tõesti täiesti vale tänavat pidi. Aga, seekord oli see meie õnn, raha näol. Hotelli juurde jõudes läksime kohe sööma. Samasse kohta, kus eile sõime. Täna lausa priiskasime: võtsime Kristiga kahe peale ka ühe kohaliku õlle söögi juurde. Ja hotelli jõudes ootasid meid juba meie kotid. No kas saab veel paremaks minna! Saime hambaid pesta ja lausa duśśi allagi minna. Ja lugeda! Kuigi valgustus oli meie toas ülivilets.

Raha kulus täna müüri tuurile 380, metroopiletitele 12, kohvikus 52, Keelatud linna ja aia piletid 75 ja õhtusöögile 17 jüaani. Kokku 536 jüaani.