IMELINE HIINA!

NELJAS PÄEV - 22.10.2018.

Ka täna hommikul ärkasime kell seitse. Läksime Taevatemplisse. Nii hommikul vara sõitsime templisse sellepärast, et soovisime oma silmaga ära näha Hiina parkides hommikuti toimuvad kehalise kasvatuse imed. Hiinlastel on kombeks hommikul vara, enne tööd, koguneda avalikesse parkidesse ja igasuguseid erinevaid liikumisviise harrastada. Inimesed tantsivad, võimlevad, venitavad, tegelevad võitluskunstidega, tegeletakse erinevate hiina pallimängudega, taijiga, mõned grupid isegi laulavad ja teevad orkestriproove. Seal oli ka mänguväljak! Täiskasvanutele siis. Seal sai venitada, jõuharjutusi teha, rööbaspuude moodi asjad olid. Olenemata vanusest kasutasid inimesed neid. 80-90 aastased vanaprouad venitasid ennast kringliks imelike agregaatide vahel ning sama vana härrasmees tegi rööbaspuudel minu jaoks kaelamurdvaid trikke. Meie käisime seal nende kõikide väga aktiivses tegevuses olevate inimeste vahel ringi ja natukene tundsime ennast küll väga teises maailmas olevatena. Kõige lihtsama asja - venitamise, proovisime ka omal nahal järgi.

Pargipuude all oli vähemalt kaks meesterahvast, kes pidasid iseendaga mõõgavõitlust. Siis oli veel igasuguseid imelikke abivahendeid osavuse treenimiseks (umbes nagu žonglööridel), palli asendavaid vahendeid vähemalt 4-5 sorti ning veel sellised mitme spordiala vahepealseid harrastusi/vahendeid, millele me ei osanud isegi nime anda. Kuid kõik inimesed olid rahuolevad ja rõõmsad. Üldse pean ütlema, on kõik hiinlased väga õnnelikud. Nad tunnevad ennast hästi. Vaatamata väikestele palkadele, riigikorrale, ülerahvastatusele (või just sellepärast!) ja kõikidele muudele probleemidele, mis Hiinas esinevad. Muidugi, probleemid on need tihti võib-olla ainult meie silmis, nemad ise näevad asja hoopis teistmoodi ega oskagi näha mingis, nende jaoks neutraalses nähtuses, probleemi.

Olles seal pargis juba küllaldaselt imestanud ja uudistanud, otsisime lõpuks üles ka Taevatempli enda. Läbisime veel ühe turvakontrolli (parki sisenedes olime seda küll juba teinud) ja kõrguski meie ees äkki siis hiinlaste kõige tähtsam tempel. Taevatempel on suur ja võimas! Ning ilus. Kuid kõigele sellele vaatamata jätab natukene kõleda mulje. Kui võrrelda (no seda muidugi ei peaks ilmselt tegema, aga ikkagi kipub inimene võrdlema eelnevate kogemustega) Hiina templeid näiteks Tai või Nepaali omadega, siis viimased on sellised äärmiselt soojad, armsad ja kodused. Tihti väikesed, on nendes maades, templitesse siiski tohutult soe tunne sisse astuda. Peab muidugi ütlema, et Hiinas ei saagi templitesse, mis on kasutusel pigem turismiobjektina, kui usulistel põhjustel, üldjuhul sisse minna. Mis jällegi süvendab seda kauguse ja kõleduse tunnet. Ka on Hiina templid kõik ühesugused. Seinamaalid, laekaunistused, katusekarniiside kaunistused jne, on kõik eristamatult sarnased. Ühed mustrid ja ühed värvid igal pool üle Hiina. Väikeseid erinevusi kogesime alles lõuna poole liikudes. Tais ja Nepaalis ei leia aga kahte sarnast templit - kõik laed ja seinad on täis erinevaid maale. Ja päris maale! Hiinas võib tulla ette ka olukordasid, kust eemalt paistab nagu maal, aga lähemale jõudes saad aru, et tegelikult on seinale kleebitud vakstu.

Taevatempel oli koht, kus kunagi Mingi ja Qingi dünastiad ohverdasid taevale ja palvetasid hea saagi eest. Tempel ehitati 1406-1420. aastatel keiser Youngle ajal, kes samal ajal valvas ka Keelatud linna ehitamise üle. Alguses oli templi nimi Taeva ja Maa tempel, kuid praeguse nime sai tempel Mingi dünastia keiser Jia Jingi ajal, kes lasi ehitada eraldi kompleksid Maa, Päikese ja Kuu kummardamiseks. Maatempel asub Pekingi põhja osas, Kuu ja Päikese omad lääne ja ida osas. Templi arhitektuur ja põhiplaan baseeruvad keerulistel sümbolite ja numeroloogia süsteemil. Taevatemplid ehitati alati ümmargused nagu taevas. Taevast saab ju vaadata ainult kui ümmargust kohta ümberringi. Templi vundament ja teljed on neljakandilised ehk siis kahedimensioonilised nagu Maa paistabki. Siin peegelduvadki hiinlaste uskumused, et Maa on lame ja taevas ümmargune. Peamised ehitused on sätitud põhja-, lõunateljele. Altar ja tempel on samuti ümmargused ja neid ümbritsevad ka ümarad müürid. Templi lagesid hoiavad üleval 28 rikkalikult kaunistatud sammast. Nelja keskmist hiigelsuurt sammast nimetatakse Draakonikaevu sammasteks ja need sümboliseerivad aastaaegu, 24 väiksemat sammast aga kuid aastas ja kahetunniseid perioode ööpäevas.

Samamoodi on pargi põhjaosa poolringi kujuline ja lõuna osa ruudu kujuline. Neid kahte osa jagab müür, mille keskkohas on poolringi kujuline kaar, mis peegeldab kogu pargi kuju. Põhjast lõunasse on ala ligi 6,5 kilomeetrit pikk, mida ühendab maapinnast kõrgemale tõstetud valgetest kividest kõnnitee. Oluliste ehitiste katused on sinised, mis siis justkui peegeldab taevast. Kuni 1860. aastani oli Taevatempel keisri suletud territoorium. Siin ohverdas keiser jumalatele ja tegi teisi rituaale. Enne ohvritalituse juurde asumist pidi keiser Kasinuse saalis mitu päeva paastuma. Ohverdamine oli tõsine ülesanne - terve riik ootas ju head õnne ja piisavat saaki ning tseremooniast saadeti uudiseid üle terve Hiinamaa. Taevatempli park avati avalikkusele 1912. aastal.

Edasi soovisime hommikust süüa. Ja kohvi kindlasti. Kuskilt oli meieni jõudnud teadmine, et KFC-s saab head kohvi! Ja neid on siin väga palju: tuli ainult natukene jalutada, kui jäigi üks ette. Astusime sisse, tegime ukse peal olevast reklaamist foto ja näitasime teenindajale ette, mida me kohvi juurde soovime. Kohvist nad juba saavad aru. Üldjuhul soovivad vist kõik välismaalased enam-vähem alati ainult kohvi. Kohv on aga siin tõesti imehea! Pean ütlema, et minu senise elu üks parimaid. Ja juba Hiinas olemise neljandal päeval tuli meile meelde, et Kristil on ju telefonis Pekingi kaart, mida saab kasutada internetis olemata. Millegipärast ei meenunud see meile esimeste päevade ekslemiste käigus. Ja siis tuli meile veel meelde, et meil on ju mõlemal üliõpilaskaardid, millega saaks tõenäoliselt igasuguseid pileteid osta odavamalt.

Jalutasime Paleeväljakule ehk Tianmen´ile ehk Taevase Rahu väljakule uuesti. Esimesel korral siin olles olid kõik meie mõtted ainult Keelatud linna juures ja meil ei tulnud meeldegi heita pilk Paleeväljakule endale. Soovisime nüüd selle vea parandada, aga ei õnnestunud: Paleeväljak oli täna suletud! Teadsime küll, et Keelatud linn on suletud tänase esmaspäeva tõttu. Et hiinlased tulevad selle peale, et terve väljak kinni panna, ei tulnud ausalt öelda meie! Egas midagi, jalutasime siis aia taga ja vaatasime sealt seda hiiglaslikku betoonavarust. Selle keskel on Mao mausoleum ning äärtel 1950. aastate kommunistlikud ehitised (Hiina Rahvusmuuseum, Koosolekute palee) koos praeguseks lammutatud linnamüüri siiski säilinud väravatega. Hiinlastele väga meeldivad tohutud lillekompositsioonid. Ikka sellised hiiglaslikud. Sätivad nad selliseid igale poole ja siis nad teevad pikki fotosessioone nende taustal. Paleeväljakul ilutses seni nähtutest see kõige uhkem ja suurem. Edasi asusime jälle tegevuse juurde, mida me olime siin juba paar päeva varem teinud: otsima prints Gongi häärberit. Aga nüüd oli see meil üle ootuste lihtne tänu Kristi telefonile. Läksime läbi Beihai pargi. Siin on avalikes parkides üleval suured stendid kuhu kleebitakse klaasi alla iga päev värsked ajalehed. Ilusasti kõik leheküljed, et inimesed saaksid lugeda. Ning inimesed tõesti loevadki neid.

Seistes lõpuks prints Gongi muuseumi piletikassa ees, ei olnudki meil uuesti meelest läinud rahakotis olevad üliõpilaskaardid, saime need esitada piletimüüjale. Ja saimegi oma piletid kätte poole hinnaga! Tõsi, tuleb tunnistada, et seda küll pärast väikest mõtete vahetust piletimüüjaga. Piletimüüja (uudistades umbusklikult meie tudengikaarte):"Kui vanad te olete?" Kristi (suure optimismi ja positiivsusega):"40!" Piletimüüja kergitas tähendusrikkalt kulme olles ise üks suur küsimärk üleni. Kristi (tundes vajadust selgitada):"Euroopas on see täiesti normaalne!!!" Ja mina juurdlesin omaette, et kas normaalne on olla 40ndates eluaastates või nimetatud vanuses olla üliõpilane? Prints Gongi häärber on aga väga-väga uhke maja ning Pekingi kõige täiuslikum näide ajaloolisest häärberist hutongide piirkonnas. Maja on väga suur ja selle aias on arvukalt avatud koridore ja paviljone, tiike ja väravaid ning templeid. Algselt mandžu ametnikule ja keisri soosikule Heshunile 1777. aastal ehitatud residentsi võttis keisrikoda üle, kui Heshun mõisteti süüdi keiserlike motiivide (mis otse loomulikult oli keelatud kõigile teistele peale keisri enda!) kasutamises oma häärberi kujundamisel. Keiser Xianfengi (1851-1861) valitsemise ajal kingiti häärber prints Gongile.

Kuid natukene harjumatu Hiina muuseumide puhul on nende eksponeerimise viis. Kõik hooned on seest tühjaks tehtud. Mõnesse on seatud üles näitused. Kuid näiteks mina ootaks kõige rohkem sellistelt ajaloolistelt hoonetelt nende eksponeerimist just nende algupärases otstarbes. Eluruume eluruumidena, ametiruume ametiruumidena jne. Klassikalist majamuuseumi näiteks. Et saada just sellist ajastutruud pilti vastava aja elust-olust. Sellist asja ei õnnestunud meil aga Hiinas kahjuks kohata. No ja üle-üldse enamuses ruumidesse sisse ei pääse. Heal juhul saad ukseavast natukene piiluda. Kogu häärber koos meeletult suure ja sopilise aiaga oli muidugi fantastiline! Aia tagumises osas on suur tiik ning selle keskel imeilus paviljon. Istusime seal jupikese aega ja sõime pomelot. Lõpuks hakkas natukene jahe. Kuigi ilmadega on meil siin väga vedanud. Iga päev on olnud enam-vähem päikesepaisteline ning vihma pole me saanud. Ning soegi on - umbes 20 kraadi päeval.

Metroopeatusesse tagasi jalutades jäi meile teele pirukamüügiputka. Otse loomulikult pidime me sealt ostma kaasa kotitäie erinevaid pirukaid. Naani, siis välimuse järgi lihapirukaid, mis osutusid hoopis magusateks saiakesteks ja veel üht-teist. Naan muidugi oli fantastiline! Kuna meil oli seda piisavalt, plaanisime selle võtta kaasa ka homsele rongisõidule, mis meid ees ootas. Oma hotelli juures käisime läbi poest, ostsime jälle mahla ja pomelot. Selle konkreetse mahla pudel osutus väga heaks väikeseks joogipudeliks, mille võtsin kasutusse, kuna olin unustanud oma (tegelikult siiski Eliisabeti) joogipudeli Kopenhaageni lennujaama. Hotelli jõudes pakkisime asjad, tõmbasime natukene hinge ja siis läksime õhtust sööma. Viimast õhtut ikka samasse kohta, kus olime õhtust söönud kõik meie Pekingis viibimise õhtud. Ja hotelli tagasi jõudes kohe magama. Hommikul pidime ärkama pool neli. Seega väga pikka magamist polnud meil oodata.

Raha kulus täna järgmiselt: metroopiletid 7, Taevatempel 34, hommikusöök või siis pigem lõunasöök 31, prints Gongi muuseum 20, saiakesed ja pood 30 ja õhtusöök 12 jüääni. Kokku 134 jüääni.