Saturday, August 3, 2019

VENEMAA KARJALA!

TEINE PÄEV - 23.07.2019.

Kell kaheksa sõime hommikust. Siis ruttu asjad bussi peale ja tegime bussiga tiiru Sortavalas. Ja nüüd kohtusime ka Sortavala vana Raekojaga, mida restaureerima pidi hakatama. Tegemist väga ilusa ja armsa puumajaga suurte puude all. Siis jalgsi väikene tiir. Aga tõesti päris tillukene. Nüüd tundus hea, et eile õhtul nii põhjalikult omal käel linnaga tutvusime. Ees ootas meid aga sõit Laadoga järvel asuvale Valamo saarele. Valamo on saar Laadoga järve põhjaosas, mis koos ligi 50 väikesaarega moodustab Valamo saarestiku. Enne Talvesõda kuulusid saared Soomele. Sõit saarele võttis aega natukene üle tunni aja. Sortavala ja Valamo sadama vahel liiguvad üsna kiired tiiburid.

14. sajandil rändasid Valamo saarele kaks kreeka erakust munka -  Sergius ja German, kes saidki Valamo kloostri rajajateks. Valamo klooster on elanud üle igasuguseid aegu - häid ja halbu ja suisa hääbumist. Esimene suur ülesehitamine ja taastamine toimus Peeter I käsul 18. sajandil. Kõik kloostri kirikud on ehitatud kohale, kuhu on sängitatud kloostri rajajate Sergiuse ja Germani säilmed. Algselt puukirikud. Praegune kirik valmis 1896. aastal ning ehitati kloostri elanike jõul suures osas. 15 aastat koguti raha ja materjali. Siis alustasid mungad tööd.

Tööd, milleks polnud vaja erioskusi, tegidki mungad ise. Issanda Muutmise kiriku fassaadi kontrastne värviküllus on tingitud taodeldavast visuaalsusest - et kirik teiste hoonete (kirik tuli mahutada olemas olevate hoonete vahele) keskel rusuvalt ei mõjuks. Kiriku kellatornil on kõrgust 73 meetrit. Välisfassaadi alumine osa on hallist Valamo saarestiku haruldasest rabakivist sümboliseerides maad, keskmine, punane osa, on munkade tulised palved sinise taeva ehk helesiniste kuplite poole. Kirikutes võib leida üldse väga palju sümboleid. Igal asjal on tähendus, igal ikoonil oma mõte ja lugu. Mida rohkem neid lugusid mõistad, seda rohkem saab kirikut lugeda.

Meie giid Anna ootas meid saabumisel juba sadamas. Ette oli nähtud meie grupile kaks giidi. Grupp jagunes kiiresti pooleks - ühed ilma tõlketa, vabalt vene keelt oskavad ja teised mitte nii hästi vene keeles kodus olevad, tõlkega gruppi. Mina valisin igaks juhuks tõlkega grupi, et mitte ükski sõna kaotsi ei läheks. Tõlgiks meie oma giid Ervin. Ringkäiku alustasime kloostri aiast. Valamo saarte puhul on tegemist kaljuste saartega. Eriti veel kloostri rajamise alguses. Munk, kes aia rajas, tassis mulda kokku kivide vahele kogunenud lohkudest kogu saarelt. Nüüdseks on klooster väga uhke karmis kliimas vastupidavate viljapuuaia, kasvuhoonete ja taimeaia üle. Kasvatakse isegi viinamarju ja meloneid!

Edasi suundusimegi Tabori mäele (siin on nimetatud mägi sama nimega paiga järgi, kus toimus Jeesuse kirgastumine, mida tänini tähistatakse Issanda muutmise pühana, mille järgi on nimetatud loetlematul hulgal kirikuid kogu maailmas), läbides selleks 62 trepiastet (loetud!), kloostrihoonete juurde. Valamo klooster koosneb kahes ringis paiknevatest hoonetest. Sisemise ringi (rajatud 18. sajandil; välimine 19. sajandil) keskel kõrgubki kloostri kirik. Esimest korda elus astusin sisse (olles enne nõuetekohaselt riietunud!) kahekordsesse kirikusse. Tegemist pole lihtsalt kirikuga, kus näiteks abiruumid paiknevad mitmel korrusel. Valamo Issanda Muutmise kirikus ongi kaks kirikut ühes hoones. Esimese korruse kirik on pühendatud kloostri asutajatele ehk Sergiole ja Germanile. Teine korrus loomulikult Issanda muutmise pühale.

Vaieldamatult kõige kurvem ajajärk kloostrile saabus Talvesõjaga. Õigemini selle lõppedes, kui Laadoga järve põhjakallas sai rahulepinguga kommunistlikule Venemaale. Kui Talvesõja saatus kõigile selgeks sai, võttis Valamo kloostri juhtkond vastu raske otsuse evakueerida klooster Soome sisemaale. 1940. aasta veebruaris andis marssal Mannerheim armeest 40 veoautot, mis üle külmunud Laadoga järve jääteed mööda Valamo saarelt kloostri varanduse ja paarsada munka lääne poole Soome sisemaale sõidutas. Kaasa võeti kõige väärtuslikum kloostri reliikviate seast: väärtuslikumad ikoonid, jumalateenistuse tarbed, väikesed kellad, oluline osa arhiivist ja raamatukogust. Pidama jäädi Heinävesil. Sinna siirdusid põgenikena hiljem ka Petsamo ja Konevitsa kloostri mungad. Lahkuti lootuses peagi naasta. Kuid ajalugu tahtis teisiti. Nii rajatigi Heinävesile Uus-Valamo klooster.

Vene ajal oli Valamo kloostri ruumides hooldekodu aastatel 1952-1984. Enne hooldekodu oli Valamos mõnda aega poiste sõjakool. Laskeharjutusi tehti paigale jäänud ikoonide ja surnuaiast kohale veetud kivist inglite pihta. Vene aja lõpus asuti kloostri kirikut konserveerima, et säiliks seegi, mis seni alles veel. 1989. aastal saabusid uuesti esimesed 6 munka ning 1992. aastal taasasutati Valamo klooster. Tavainimesed on enamuses Valamo saarelt lahkunud. Hooldekodu aegsest tuhandest elanikust on alles jäänud 25. Klooster näeks hea meelega neidki lahkumas, et taastada kunagine kogu saare pühadus. Kloostri seisund polnud just kiita 90ndate alguses: munkade kambrid olid hõivatud tsiviilisikute poolt. Nende ümberasustamiseks ehitas klooster Sortavalasse 4 korterelamut. Vaikselt hakati kloostrit ja kirikut taastama. Kõikidest kunagi kirikut kaunistanud ikoonidest tehti koopiad, välja arvatud kahest (üks ülemises, teine alumises kirikus), mis on säilinud algupärastest. Kloostrile kuulub ka 13 eraklat, mis on laiali kogu saarel. Eraklate arvu poolest on Valamo klooster kõige suurem Venemaal.

Pärast ametliku ekskursiooni lõppemist, mis kestis kaks tundi ja oli täiesti fantastiline, jalutasin saarel natukene ringi veel. Küll lõunasöögiks mõeldud ajast, kuid kõht mul tühi polnud. Kloostrihoonetest eemale minnes näeb natukene teistsugust Valamot. Mitte nii korralikku ega ilusat. Aga seda ehtsamat. Ja mitte ühtegi inimest ei õnnestunud mul oma teel kohata! Õigeks ajaks tuli siiski minulgi sadamasse minna, et saada laeva peale. Sortavala sadamas ootas meid jälle buss. Alustasime sõitu Petrozavodski (soome keeles Petroskoi) poole. Umbes poolel teel külastasime veel ühte täiesti unikaalset ja fantastilist kohta - Kinerma küla. Tegemist on vana karjala külaga, kus hetkel elab aastaringselt vaid 5 inimest - üks 90 aastane vanahärra ja üks 4-liikmeline perekond. Küla hiilgeaegadel, 1911. aastal, elas siin 168 inimest. Oli raamatukogu ja kool.  Külas elav perekond ongi võtnud enda südameasjaks karjala arhitektuuri ja kultuuri tutvustamise. Loomulikult on see samas nende elatusallikas. Jälle jagati meie grupp pooleks ning kaks perepoega, 16 ja 17 aastased, alustasid oma koduküla tutvustamisega. Meiega oli Ivan. Alustas karjala keeles, mida kuulsin esimest korda elus. Noormees rääkis väga kenasti karjalastest, nende kultuurist, elamutest ning töödest-tegemistest.

Esimene hoone, kuhu sisse astusime, oli tsässona. Tsässsona on karjalaste kirik. Vahet tehakse põhjusel, et tsässonas pole altarit. Küll on aga ikonostaas ja kõik muu kirikule omane. Nagu meie setudelgi. Imetlesin selle puidust tahutud seinte ja põrandatega kiriku vastupidavust. Täiesti imeline hoone. Tundus igavene. Nii pisikene, et vaevu mahtusime sisse, aga samas lõputu. Äkki tekkis mul tohutu kahjutunne kõige selle kaduva pärast, mille hääbumist me ei suuda takistada, mida iganes me ka teeksime. Kõik need 90 aastased vanapapid ja -mammid, kes veel teavad ja mäletavad asjade sisu, ei suuda seda ealeski päriselt edasi anda. Sest seda ei saagi rääkides teha, selle sees peab kasvama, seda peab tunnetama ja igapäevaselt nägema. Nii nagu nemad on kasvanud üles oma külas ja tsässonas, oma karjala kultuuri sees ja sellest läbi imbunud. Võib küll säilitada (ja peabki!) need hooned, aga sisu me ainult aimame. Hetkel olin aga õnnelik sellegi üle, et sellisesse erilisse hoonesse on minul olnud õnn olla palutud sisse astuma. Just nimelt palutud, sest kutsumata ei tihkakski nii pühasse ruumi siseneda.

Edasi jalutasime läbi veel mõned vanad karjalaste elamud. Nende majad on nii ilusad ja armsad. Need imeilusad pisikesed, samas on neid väga palju, aknad. Kogu see puitpits ja kaunistuste hulk. Meie giidi sõnul on aga nii mõnigi detail (karjalaste majadele nii iseloomulikud rõdud näiteks!) nikerdatud puhtalt uhkuse pärast. Ja lahutamatult  kuuluvad karjala elamu juurde aknalaudadel olevad punased pelargoonid! Jalutades mööda küla kõige vanima, ehk siis 90 aastase, vanapapi majast, kastis ta aknal parasjagu oma punaseid kaunidusi ja lehvitas meile rõõmsal meelel. Kinerma küla kõik majad on kusjuures mõned kümned aastad tagasi üles joonistatud Tallinna Kunstiakadeemia arhitektuuri tudengite poolt.

Küla teises otsas oli Ivani perekonna maja. Oma ringkäigu lõpetasimegi seal väikese pirukasöömisega. Ivani ema oli meile valmistanud kolme sorti pirukaid: tüüpilist karjala pirukat kartulipüreega, marjakooki ja siis veel ühte imemaitsvat kooki, millele me nime anda ei osanud. Minu suhe karjala pirukatega on olnud olematu: pärast esimest söömist pole ma nendega rohkem tegemist teinud. Arvates, et need on ikka suhteliselt vastikud asjad. Aga pidin võtma kõik oma sõnad tagasi. Sest see pirukas, mida mul nüüd õnnestus süüa, oli vist üldse parim pirukas, mida seni söönud olen. Need pirukad, mida müüakse meie kaubanduses, võib vabalt ostmata ja söömata jätta. Need pole ligilähedasedki õigele asjale! Õige asi on nii õhukese taignakihiga, et vaatamata tumedale rukkijahutaignale, kumab peaaegu läbi ja nii krõbedaks küpsetatud, et kolm liigset sekundit ahjus ja pirukas oleks kõrbenud. Peale jõime Ivan-tśai teed. Karjala kaubamärk samuti. Tegelikult on tegemist tavalise põdrakanepi teega. Lihtsalt on ära korjatud lehti natukene töödeldud ja muljutud näppude vahel enne kuivatamist, mis toob kõik maitsed ja lõhnad paremini esile.

Kaua meil oleskleda ega nautida muidugi ei lubatud. Pidime edasi sõitma. Bussi juurde jalutades sain sellest erilisest paigast veel mõned pildid teha. Jälle olin viimane, kes bussi jõudis. Nüüd sõitsime Petrozavodskisse. Petrozavodsk, nagu nimigi ütleb, tähistab kohta, kuhu Peeter I rajas suured metalli valutehased 18. sajandi esimestel aastatel. Meie hotell asus Äänisjärve (Onega järve) kaldapealsel promenaadil. Super luks hotell! Vastu võeti meid väga maitsa jõhvikamahla pokaaliga. Kaua aega me oma luksuslikus toas muidugi ei veetnud. Panime jalga pikad püksid ja läksime otsima õhtusöögi kohta.

Minu ja Marikaga liitus meie reisiseltskonnast veel Indrek. Kolm on just paras seltskond ja nii me linna peale suundusimegi. Kaua ei pidanud otsima. Üsna varsti leidsime väga mõnusa koha õhtustamiseks. Ning üksmeelselt tõdesime, et kahjuks on Tallinnastki selline koht just puudu. Olles kõhud täis söönud ja uksest välja astunud, avastasime, et sadas ladinal vihma. Ega meil siiski muud üle ei jäänud, kui kapuutsid pähe tõmmata ja kiirel sammul hotelli poole minema hakata. Kaugel see polnud ja päris läbimärjaks me ei saanudki. Raha kulutasin täna õhtusöögile 270 rubla ja meie giidile maksin ära kogu vajamineva summa ehk siis lisaks veel eilsele 3450 rubla. Kokku 3720 rubla.

No comments:

Post a Comment