VENEMAA KARJALA!

ESIMENE PÄEV - 22.07.2019.

Karjalasse minekut olin kaalunud juba paar aastat. Küll autoga, bussiga, omal käel, lastega, turismigrupiga ja mitmeid muidki variante. Talvel jäi mulle silma Germalo reisikalendrit sirvides nende reis. Kõik minu soovide nimekirjas olevad kohad olid  sees! Ning giid oli sama, kes paar aastat tagasi Katariinaga Peterburis käies. Seega juba järele proovitud variant, mis välistas ebameeldiva üllatuse. Kui suutsin veel meelitada endaga kaasa Marika, oli otsustatud, et juuli viimase nädala veedame me koos Karjalas.

Täna hommikul istusingi siis kell seitse Tallinnas takso peale, kus Marika juba ees. Sõit viis meid sadamasse, kust väljus 8.00 laev Helsingisse. Enne laevale minekut saime suured kotid panna bussi peale ja nii suundusime väheste asjadega laevale hommikust sööma. Kahe ja poole tunni pärast olime Helsingis, kust algas meie bussisõit Lappenranta poole. Seal oli lõuna. Kõht väga tühi polnud, ostsin poest ühe piruka ja kohvikust tassi kohvi. Et peaaegu kogu Karjala kuulub pärast Talve- ja Jätkusõja sündmusi mitte Soome, vaid Venemaa alla, oli meil kõigil vaja viisat ja nüüd ootaski ees piiriületus. Soome-Vene piiril olin esimest korda elus.

Venemaa piiril ei lähe aga pooltki nii kaua aega kui näiteks Valgevene või Ukraina piiril ja 1,5 tundi pärast piirile jõudmist olimegi me selle juba ületanud.  Sisenesime Venemaale Värtsila piiripunkti kaudu. Natukene tüütu on Vene piirivalvurite alatine nõue, et bussireisijad peavad kõik oma asjad bussist välja võtma ja koos nendega minema passikontrolli. Siis seisa seal järjekorras kogu oma koluga. Ega see väga kiiresti ei liigu. Ning piirivalvurid võtavad asja rahulikult: iga passis vaadatakse tavaliselt kõik sees olevad viisad läbi. Neil ka huvitav ja mul neid seal jätkub. Mõne riigi passikontrollis, kus töötajad on veendunud, et passiomanik nende keelt ei mõista, kommenteeritaksegi aeg-ajalt mõne eriti huvitava (või nende jaoks tundmatu) riigi viisa üle. No ja kui jõuad teisele poole, siis tuleb veel tükk aega oodata, kuni ka buss läbi saab. Bussi otsivad läbi alati koerad. Täna ei viitsinud koer meie bussiga tööd teha. Väga palav ju ka! Aga venelased on kanged: kui ühest koerast tahtmine üle ei käinud toodi kohe teine. Kuigi ega teine väga palju entusiastlikum ei olnud.

Olles kogu piiriületuse selja taha jätnud suundusime me Ruskeala marmorikaevanduse poole. Ruskeala on kunagine ehk siis praegu enam kasutuses mitte olev kaevandus, kust varuti näiteks paljude Peterburi suurejooneliste ehituste jaoks marmorit. Kaevandus rajati 1765. aastal. Siit kaevandatud imelist, erinevates toonides halli triibulist marmorit, on kasutatud Kaasani ja Iisaku katedraalide ehitamisel. Ruskeala marmoriga on kaunistatud Ermitaaži aknad, Peterburi metroojaamu ning palju muid suursuguseid ja tähtsaid ehitisi.

Marmorit on kaevandatud kuni 60 meetri sügavuselt. Nüüdseks maha jäetud kaevandus on avatud uudishimulikele külastajatatele imetlemiseks. Endise marmorikaevanduse ümber on kaevandamise käigus tekkinud kõrgele kaldapealsele alale rajatud valgustatud teeradadega mägine park. Mitmekümnemeetrises sügavikus asuva karjääri pikkus on 450 meetrit, laius 60-100 meetrit ja sügavus 30-50 meetrit. Karjäär täitus Tohmajoki jõeveega, kui soomlased selle Talvesõja ajal õhkisid ning väidetavalt pole seda enam võimalik tühjaks pumbata. Ruskeala karjäärist sai 1998. aastal Venemaa looduskaitseala. Sukeldujad võivad leida sügava veekihi all soomlaste mahajäetud kraana ja veoauto, mis pärit veel karjääri töötamise ajast.

Jalutasime karjäärile ringi peale. Keset karjääri leidsime trepid, millest alla minnes sattusime sügavasse käiku. Keset suhteliselt pimedat käiku avastasime äkki ülevalt tuleva valguse. Veidikese mõtlemise järel saime ka aru, et see on sama auk, millest natukene aega tagasi just sisse vaatasime. Ülevalt pool siis. Käike oli siin kaevatud igas suunas ja palju. See erinevates toonides hall triibuline marmor, mida karjääri seintel kenasti imetleda võis, oli tõesti väga ilus. Korralikult töödelduna ja erinevates ehitistes kasutamisel oli see ilmselt väga efektne.

14. sajandiks olid karjalased kujunenud välja tugevaks kultuuri- ja rahvusgrupiks. Tegeleti põlluharimise ja karjakasvatamisega, lisaks küttimine, kalapüük ja karusnahakaubandus. Arvatakse, et karjalastest on kasvanud välja isurid ja vepsalased. Pärast tsaarivõimu kukutamist Venemaal hakkas pead tõstma idee Karjala iseseisvusest. 1918. aastal tugevnes karjalaste soov liituda tolleks ajaks juba iseseisvunud Soome Vabariigiga. Kuid 1920. aastaks saavutasid enamlased siiski kontrolli Karjala üle ning lõid edaspidiste vabaduse ja iseseisvuse ideede ärahoidmiseks Karjala Töökommuuni. Kümned tuhanded karjalased lahkusid uue võimu eest Soome aladele. 1923 loodi Töökommuuni asemele Karjala ANSV. Ametlikeks keelteks jäid vene ja soome keel. Karjala kirjakeele arendamisega ei tegeletud. Karjalaste osakaal järjest langes, kuna piirkonnale liideti juurde uusi, põliselt venelastega asustatud, alasid. Samuti toodi sisse muulastest sunnitöölisi seoses Valge mere-Läänemere kanali ehitamisega aastatel 1931-32. 1937. aastal keelustati soome keele kasutamine Karjala ANSVs. Selle asemel loodi imelik kirillitsal põhinev karjala kirjakeel. Kaks aastat hiljem, 1939. aastal, keelustati Karjala rahvusringkond ning kogu sealne ühiskondlik elu, sealhulgas haridus, muudeti vene keelseks. Pärast Talve- ja Jätkusõda liideti veelgi põliste karjalastega asustatud alasid (Karjala kannas ja Laadoga põhjarannik) Venemaaga.

Praegu on halduslikult tegemist küll taas Karjala Vabariigiga, mis on Venemaa I järgu haldusüksus, kuid sisuliselt on see ikkagi Venemaa. Riigikeel on vene keel. Karjala, vepsa ja soome keeled on seaduse järgi "riiklikult toetatavad keeled". Mis iganes see siis tähendab! Kunagiste karjalaste lapsed ja lapselapsed on kasvanud üldjuhul üles venelastena. Ammune riiklik venestamise poliitika on kandnud vilja. Kuigi 70% karjalastest elab Karjala Vabariigis moodustavad nad selle elanikkonnast vaid 9%. Ning vaid 14% karjalastest valdab karjala keelt veel tänasel päeval.

Ruskeala karjäärist sõitsime meie edasi Sortavalasse. Majutusime hotelli, mis osutus vastu ootusi vägagi normaalseks ja mugavaks ning läksime kohe õhtust sööma. Pärast õhtusööki jalutasime Marikaga paar tundi veel linna peal. Sortavala puhul on tegemist linnaga, mis pärast Jätkusõda sai Venemaale. Kõikjalt linnast kumab läbi nö Soome aegne hiilgus. Linna pole nõukogude ajal (ega ka mitte hiljem!) ehitatud mitte ühtegi ilusat maja. Kõik märkimisväärsed hooned on rajatud enne Talvesõda soomlaste poolt. Õnneks kumab kohalike suhtumisest läbi uhkus ja hoolimine nendest kunagistest aegadest. Möödunud nõukogude võim (ka praegune mitte) pole suutnud kohalikke lõpuni venestada ega panna neid täielikult unustama oma päritolu.

Jäädes imetlema Väinamöise kuju linna keskpargis tuli üks sõbralik noormees kohe meiega juttu tegema ja küsis, kas me teame, kellega on tegemist? Saime ilusasti vastata, et loomulikult teame! Ning Marika pidas pika loengu teemal soomlaste eepos "Kalevala" ja eestlaste eepos "Kalevipoeg". Noormees lahkus soovituste saatel otsida internetist infot "Kalevipoja" kohta ja tutvuda sellega põhjalikumalt, et teha tutvust ka meie rahvuskangelasega. Sortavalas on paljud majad projekteeritud Soome tuntuimate arhitektide eeskuju järgides. Õnneks on paljudele majadele kinnitatud infotahvlid, kust kõike seda lugeda võib. Minu tohutu suureks üllatuseks ka soome keeles!

Sortavala asub Laadoga järve kaldal. Jalutasime sadamasse. Sealt leidsime infotahvlid linna ajaloo kohta. Väga pikalt ei saanud me kahjuks neid lugeda, sest õues oli vahepeal ootamatult pimedaks läinud. Linna kõige uhkem ja ilusam maja on minu arvates 1939. aastal valminud Luteri kirikuvalitsuse hoone. Kaua ei saanud kirik seda hoonet muidugi nautida. Praegu on hoone I korrusel poed ja ülemistel korrustel uhked korterid. Maja nö hoovis asuv lihtsa planeeringuga kirik tundus olevat suhteliselt hüljatud. Imetlesime mõlema hoone arhitektuuri. Õnneks on Sortavala uhked hooned säilinud üldjuhul sellisel kujul nagu nad kunagi ehitati. Pole tehtud hoone välisilmet pöördumatult rikkuvaid ümberehitusi.

Õues oli väga mõnusalt soe ja vaikne. Täiesti vastupidiselt minu ootustele, et iga põhja poole sõidetud kilomeetriga muutub järjest külmemaks! Lõpuks läksime siiski hotelli tagasi. Uni tuli peale. Hotelli välisuks oli juba suletud: ilmselt pole siin harjutud klientide hiliste jalutuskäikudega. Kuid väga kiiresti tuli administraator ja lasi meid sisse. Väga meeldiv naisterahvas tundis huvi, kus me jalutasime ja mida vaatasime. Kiitsime nende ilusaid soomeaegseid maju. Administraator nentis kurvalt, et eks nad ole paljud kehvas seisus. Kuid lisas siis silmade särades, et aga vana Sortavala raekoda (no vot, seda hoonet meie just ei näinud!) hakatakse restaureerima! Kohtusime taas, selle eemalt vaadates jumalastki hüljatud linna, elanike armastust oma kodulinna vastu.  Suundusime tuppa magama. Raha kulus täna 6 eurot hommikuse takso peale, 4 eurot lõunasöögile, õhtusöök oli 500 rubla ja 10 000 rubla maksime giidile eesolevate laevasõitude ning vaatamisväärsuste piletite kuludeks.