VENEMAA KARJALA!

VIIES PÄEV - 26.07.2019.

Täna hommikul olime päris varased - kell seitse sõime juba hommikust. Kell 9.00 väljus meie laev Belomorskist Solovetsi saarestiku suurimale, samanimelisele saarele. Kokku koosneb saarestik 106 saarest kogupindalaga 347 ruutkilomeetrit. Saime nüüd sõita laevaga ise läbi osakese Valge mere kanali, millest eilse ekskursiooni jooksul väga palju teada saime. Läbinud lüüsi olime varsti sattunud keset Valget merd. Erakordne rahu valitses merel. Veepind oli nii peegelsile ja liikumatu, et tekkis kummaline efekt, kus ei saanud enam aru, kus taevas ja kus meri. Vanad sillapostid tundusid hõljuvat merepinna kohal. Müstika!

Sõita oli meil 4 tundi. Päike säras lagipähe ja pikalt seda ei kannata. Siis oli võimalus minna päikese eest varjule laeva sisemusse. Jah, nii uskumatu, kui see on, meie Karjala reisil on olnud äärmiselt soojad ja imelised ilmad. Tänagi pea 30 kraadi sooja! Kui oma silmaga poleks näinud ja kogenud, ei usukski. Tunnikese veetsin laevatekil, siis hakkas isegi minul liiga palav. Suundusin siseruumi. Lugesin. Mulle väga meeldivad need ülimalt nauditavad hetked, kus saan võtta kätte oma raamatu ja süveneda sellesse. Varsti tuli uni peale ja üks tunnikene kulus sinna. Erinevalt algsest infost ei kestnud meie merereis mitte neli vaid koguni viis tundi. Midagi olla juhtunud. Kohale me aga jõudsime ja esimesel pilgul saarele üllatas  see oma elujõulisuse ja asjalikkuse ning samas malbe rahuga. Sadamast jalutasime Solovetsi kloostri juurde. Infos paluti meil kohe kombekalt riietuda, mis tähendas, et mina pidin oma lühikeste pükste peale siduma selleks otstarbeks kaasa võetud salli pikaks seelikuks. Meiega tuli kaasa giidist noormees. Isegi ainult eemalt vaadates tundus Solovetsi kloostrer täiesti erakordne! Solovetsi kloostri kompleks on kusjuures üks esimesi objekte Venemaal, mis lülitati UNESCO maailmapärandi nimistusse.

1429. aastal asusid saarele kaks munka - German ja Savjati. Nad elasid saarelt lahkumata siin järjest 6 aastat. Siis läks German varusid täiendama. Tema järel lahkus saarelt ka Savjati, kes oma kõrge ea tõttu tundis, et ei suuda mandrist ära lõigatud saarel üksinda talve üle elada. Savjati surigi mandril. German läks aga Solovetsile tagasi koos uue kaaslase Gemmaga, kellega koos rajas kloostri 1436. aastal. Esimene klooster oli loomulikult puitehitis. Tulekahjud hävitasid neid mitmeid. 16. sajandil hakati rajama kivihooneid. Kaitsemüürid kloostri ümber ehitati 16. sajandi lõpul.

1558. aastal alustati esimese kivikiriku ehitamist. Kaheksa aasta pärast valmiski Issanda Muutmise kirik, mis suures osas ehitati tollase Venemaa pea Ivan Groznõi annetuste eest - 1000 rubla hõbedas, millega sai kiriku täiesti valmis ehitada. Ühe reana kõrvuti paiknevad mainitud uhke Issanda Muutmise kirik, väike Nikolai kirik ja 18. sajandil ehitatud 50 meetri kõrgune kellatorn. Suurejoonelised ehitised paiknevad keset kloostriõue, mis on ümbritsetud vägeva müüriga. Müüriehitised ning müüride ääres paiknevad hooned on ühendatud katustega. See annab võimaluse vihmaga käia läbi kõik ruumid märjaks saamata. Nikolai kiriku II korrusel paiknes kloostri varakamber. Kellatorni kahel esimesel korrusel asus suurepärane raamatukogu, mis kahjuks langes tuleroaks 1923. Enne 1917. aasta revolutsiooni peeti Solovetsi kloostrit kogu Venemaa kultuurikeskuseks. Kellatorni kell (väärtus 2000 rubla) kingiti kloostrile Aleksander II poolt pärast suurt ja rasket võitu Krimmi sõjas.

Ka Peeter I, kes külastas saart 1694. aastal, andis oma panuse kloostri kirikute ehitamisesse - tema hinnangul olid kirikud liiga tagasihoidlikud ja nõnda annetas ta 700 rubla kirikute ikonostaasi uuendamiseks. Kuni 16. sajandini polnud kloostril kaitsemüüre. Siis aga tekitasid kloostrielanikes hirmu järjest lähemale jõudvad rootslaste luureretked. Nõnda kirjutati tsaarile palvekiri kloostri kaitsmiseks. Arusaamatutel põhjustel jõudis kiri tsaarini alles 7 aasta möödudes, mille järel saadeti Solovetsi saarele kaitsesalk ning ehitati ümber kloostrihoonete puidust kindlus.

Lõpuks 1596. aastal lõppes korralike kivimüüride ehitamine. Ning tõesti, need müürid on täiesti erakordsed! Meeletult suurtest, kuni 5 meetri pikkustest, maakivirahnudest üles laotud 5-7 meetri paksused ja 8-11 meetri kõrgused müürid jätavad unustamatu mulje. Need oleksid siin olnud nagu igavesti. Ja on igavesed. Üle 400 aasta juba! Otseselt kloostri kaitsmiseks on neid vägevaid müüre küll ainult kaks korda reaalselt vaja läinud. Esimene kord oli aastal 1668 pärast Venemaa usureformi kui otsustati saata Solovetsi kloostri veel reformimata tõrksate vanausuliste vastu tsaari väesalk. Kloostrit piirati uskumatud 8 aastat! Lõpuks langes klooster reetmise tõttu. Kõik ketserid, umbes 400 munka, hukati. Müüt jutustas, et kui langeb Solovetsi klooster, kui vanausuliste viimne kants, langeb ka Vene tsaar. Tõesti surigi tollane tsaar varsti pärast seda. Aga muidugi tuli tema asemel uus. Teine kord, kui tuli kloostrit kaitsta oli 1854. aastal. Saarele lähenesid ootamatult kaks inglise lipu all sõitvat laeva. Klooster polnud oma 10 kahuriga sugugi valmis sõjategevuseks.

Sõduriteks olidki ainult veteranid, kelle peaülesandeks oli valvata vange. Mungad ei mõistnud laeva signaliseerimisi. Siis lasti arvatavasti tervituseks kahurit laevadelt, mida mungad tõlgendasid sõjakuulutusena ja avasid omakorda laevade pihta tule. Kogemata saadigi ühele laevale pihta, mida inglased seejärel kaks tundi remontisid. Kloostrile anti nüüd ultimaatium alistumiseks, viimast aga ei järgnenud. Nüüd tulistasid inglased omakorda 9 tundi kloostrimüüre, milledele nad siiski suuremat viga ei suutnud teha. Lõpuks löödi käega ja lahkuti Jänese saarele röövretkele. Mungad tegid aga sellest natukene halenaljakast sündmusest tohutu kangelasteo.

Pärast Venemaa 1917. aasta revolutsiooni suleti (ametlikult pole kloostri tegevust siiski mitte kunagi lõpetatud!) muidugi Solovetsi klooster. Kloostri ruumidesse ja kogu saarele rajati esimene GULAG-i sunnitöölaager Stalini poolt. Solovetsi saadeti 20ndatel suurel hulgal Venemaa kirjanikke ja muud kultuuri eliiti. Kõige kuulsam nende hulgas oli vaieldamatult Nikolai Solzenitsõn, kes on oma vangiaastatest nii Solovetsil kui teistes laagrites üle Venemaa, kirjutanud hiigelteose "GULAG-i arhipelaag". Sünge teos. Aga väärib lugemist igal juhul, andes väga isikliku ülevaate tollest häbiväärsest ja inimese suurust ning individuaalsust alavääristavast ajajärgust Venemaa ajaloos. GULAG-i laager tegutses saarel kuni 1937. aastani. Laagri põhitegevus oli metsaraie ja kui see ressurss sai ammendatud otsustati laager sulgeda. Solovetsist sai tavaline vangla. Kunagine kloostri hoov muudeti vangide loetlemise kohaks. Enne II maailmasõda jõudis saarel tegutseda veel mereväe kadettide kool.

Solovetsist on käinud läbi umbes 100 000 vangi, kelledest jättis oma elu siin 15 000. Vangide magamisruumid asusid kirikuhoones ja kloostri söögisaalis (mis on Venemaa suurim ainult ühele sambale toetuv ruum!). Ruumid olid tihedalt topitud täis kolmekordseid narisid. Ööseks suleti kõik ruumide uksed. Oma loomulike vajaduste rahuldamiseks jäeti vangidele ämber. Väikesesse, 1601. aastal ehitatud pisikesse Rõõmu pühale pühendatud kirikusse, mida 19. sajandil pikendati kloostri müürini, rajati ateismi muuseum. Paradoksina on just tänu sellele säilinud osa kloostri varandusest: muuseumis pidi midagi ju eksponeerima. Muude väärtuslike esemete ja reliikviate hulgas säilitati seal kloostri asutanud munkade säilmeid. Säilmed said küll peidetud kommunistide eest, kuid sellele vaatamata suudeti need leida. Hiljem säilitati neid Peterburis, sealses ateismi muuseumis. Tänaseks päevaks on kloostri asutajad jõudnud suure ringiga Solovetsile tagasi. Ja see pisikene kirik oligi esimene, mis taasavati pärast Nõukogude võimu lõppemist ja kloostri taastamist 90ndate alguses. Hetkel elab kloostris igapäevaselt umbes 50 munka. Koos kõigi filiaalide ja eraklatega 100.

Ekskursioon, mille saime oli täiesti fantastiline. Kestes kokku kolm tundi ei tekitanud see ei tülpimust ega väsimust. Meie giid rääkis nii huvitavalt kloostri ajaloost, selle rajamisest, headest ja halbadest aegadest. Tekkis tunne, et tema juttu võiks kuulata veel kolm tundi. Minule meeldis kõige rohkem lugu saare kõige vanemast vangist. Tegemist ei olnud sugugi GULAG-i aegse vangiga! Ka Venemaa tsaarinnad armastasid endale ebameeldivaid inimesi just kloostritesse jalust ära saata. Solovetsi saarele mõisteti 25 aastaks vangikongi 85 aastane aadlik, kes kandis ka kogu oma karistuse ära ja elas pärast seda veel saarel kaks aastat vaba mehena. Muidugi olid härrasmehel äärmiselt luksuslikud tingimused - tema ülalpidamisraha oli 1 rubla päevas. Võrdluseks: ülejäänud vangide ülalpidamiseks oli Venemaal ette nähtud 1 rubla aastas. Külastades tolleaegseid konge meenus millegipärast kohe film "Ifi lossi vang". Kongides puudus sile põrand. Nö põranda pinnaks olid need samad meeletult suured maakivirahnud, mille vahele pidi siis ilmselt kuidagi mahutama ennast.

Samas hakkas tühi kõht ennast tundma andma. Jätnud giidiga hüvasti suundusime Marikaga otsima kohta, kus saaks midagi hamba alla pista. Valisime esimese koha ja tellisime omale supid! Söök oli maitsev ja nälg sai kustutatud. Edasi läksime GULAG-i muuseumisse. Muuseum asub pisikeses majas keset Solovetsi südant. Võib isegi öelda, et peatänaval. Jalutasime muuseumi läbi. Tegemist oli armsa väikese puumajaga. Väga iseloomuliku kohaliku ehitusstiiliga. Astusime sisse ka kohalikku pirukapoodi, kust ostsime kaasa imemaitsvaid kloostri pagarite küpsetatud pirukaid. Nii soolaseid kui magusaid.

Vaikselt hakkasime sadama poole tagasi jalutama. Solovetsi saar jättis mulle väga toreda mulje. Täiesti eriline koht! Paljud tuttavad küsisid minu käest enne reisi, et kas ma ikka tahan sellisesse kohta sõita? Et kõik see GULAG ja kogu see piin ja ahastus ja ebaõiglus, mida nii paljud inimesed selles kohas on kogenud. Kuid mina pean ütlema, et mina ei tunnetanud siin mitte mingit ängi. Vastupidi, kogu saar on väga eriline koht! Kas annab selle tunnetuse kloostri vaimsus, just kõikide inimeste õilistunud kannatus või hoopis midagi muud, aga tunda see siin on.

Jalutasime vaikselt sadama poole, tegime viimased ilusad pildid, nautisime vaikselt kulgevat saare igapäevaelu. Ilm oli imeliselt soe ja mõnus. Sadamas oli laev juba ootamas. Päris pika maa lendasid meiega kaasa kajakad. Seda oli tore vaadata! Ma pole kunagi näinud nii lähedal, otse laeva reelingu kõrval, lendavaid kajakaid. Hämmastav oli nende tarkadesse silmadesse vaadata. Tagasi ei sõitnud me nüüd aga mitte Belomorskisse vaid suundusime hoopis edasi Rabotśeostrovskisse. Tegemist on pisikese linnakesega Valge mere kaldal. Otse sadamas on üks ööbimiskoht ning selles ka ainukene söögikoht. Vaatamata sellele näiliselt välja surnud kohale oli kompleksis väga moderne ja äge restoran, kus õhtustasime.

Pärast õhtusööki käisime Marika ja Indrekuga jalutamas. Eemalt paistis üle lahesopi imeline väike kirik. Arvasime, et saame läbi küla ringiga kuidagi sellele lähemale jalutada, et mõned ilusad pildid teha. Õhtu oli imeliselt soe ja sume. Linnakene koosneb tegelikult ainult paarist tänavajupist, mille ääres tihedalt vanad, vihmadest ning tuultest, hõbedaseks kulunud puitmajad. Kõik need majad, iga räämas detail, näis väga armsa, imelise ja romantilisena. Samas elavad selles, tegelikult trööstitus, aguliromantikas siiski igapäevaselt inimesed. Natukene tööd annab hotell ja sadam. Aga see on suviti. Talvisel ajal ei liigu Valgel merel ei laevad ega turistid. Mida nad siis teevad?

Läks hämaramaks. Päris pimedaks siin suvel siiski ei lähe. Vihma hakkas tibutama. Ning tee sai otsa. Pidime tõdema, et soovitud kiriku juurde me ei pääse. Kindlasti oleks saanud sinna valges ja parema ilmaga otsides teed läbi kohalike hoovide. Siinsetes hoovides olid majade vahel laudadest teerajad, mis ilmselgelt aitavad ilma pahkluudeni poriseks saamata sügisesel ajal ringi liikuda. Ning nii korralikke sibula- ja porgandipeenraid pole ma isegi Peipsi ääres näinud. Mitte ühtegi umbrohulibletki! Mitte üks sibul ega porgand polnud millimeetri võrra, ilmselt joonlaua ja loodiga veetud rivist, kõrvale kaldunud.

Pidime leppima kaugelt eemalt imetlemisega. Järjest kõvemini hakkas vihma sadama kuni lõpuks sadas juba päris paduvihma. Kiirustasime hotelli tagasi. Juba hiljem kodus otsides infot Rabotśeostrovski kohta avastasin, et meiegi imetletud kiriku puhul on tegemist väga kuulsa objektiga Venemaal ja kogu maailmas. Kirik on ehitatud Pavel Lungini filmi "Saar" võtete jaoks. Paljud fotograafid tulevad Rabotśeostrovskisse ainult sellepärast, et teha just sellest kirikust mõni haruldane võte. Meil jäi see küll saamata. Aga kuna tegemist on tõesti ühe imelisema paigaga, kuhu olen sattunud oma reiside jooksul, siis võtsin endale vabaduse panna enda tehtud foto kõrval üles ühe professionaali (Igor Gorshkov) tehtud foto.

Natukene märjana jõudsime oma hotellituppa tagasi. Õues oli aga vaatamata suhteliselt hilisele kellaajale ja vihmale väga soe ja külm meil hakanud polnud. Raha kulutasin täna pirukatele Solovetsi saarel 200, GULAG-i muuseum 200, lõunasöök 380 ja õhtusöök 500 rubla. Kokku 1280 rubla.