VENEMAA KARJALA!

KUUES JA SEITSMES PÄEV - 27.-28.07.2019.

Kui meie õhtusöök Rabotśeostrovskis oli täitsa hea vaatamata sellele, et suhteliselt kasin, siis hommikusöök oli küll äärmiselt kehvakene. Pakuti putru, mis nägi välja selline vedel haiglates pakutav dieetkört. Ja siis suures koguses saia! Seda pakutakse siin üldse igal pool ohtralt. Eestlased on ikka hädas oma musta leiva armastusega. Saia pole me aga harjunud sööma! Vähemalt natukenegi tervislikemate söömisharjumustega inimesed. Kohv oli siiski üle ootuste joodav. Üllatavalt nõuti aga piima eest lisaks 25 rubla kõigilt. Võtsime ühe kannu Marikaga kahe peale. Jätkus ilusasti. Olles kõik jälle bussis koos alustasime sõitu Kemi poole. Suuri atraktsioone ega vaatamisväärsusi meil enam ette polnud nähtud - nüüd oli ainult sõit kodu poole. Kuid ootamatult saime siiski väga toreda elamuse, kui jõudsime Kemisse. Meie giidile teadaolevalt pidi vana Kemi puukirik olema suletud ning remondis. Sellele vaatamata otsustasime sõita kiriku juurest läbi, et korraks saaksime pilgu peale visata. Meie õnneks avastasime õige ruttu, et kirik avatud uuesti ja remont valmis saanud. Loomulikult läksime me sisse, eesotsas meie väga kultuuri- ja ajaloohuvilise giidi Erviniga. Kirikus võttis meid vastu tore ja sõbralik kirikuteenija, kes lahkelt tutvustas meile äsja remondist tulnud ehitist!

Selle suurepärase kiriku puhul on tegemist 1717. aastal ehitatud Uspenski (Jumalaema Uinumise) katedraaliga. Samal kohal on olnud kirik juba 17. sajandist alates. 1710. aastal hävitas aga tuli vana kiriku. Uus kirik on põhijoontelt sarnane vanaga esindades traditsioonilist vene ja karjala puitarhitektuuri. Kirik koosneb mitmest osast: mitu erinevat kabelit, eeskoda, söögituba ja veranda. Uspenski katedraal Kemis on olnud läbi aastasadade koht, kuhu tihti rändasid inimesed kokku üpriski kaugelt, kas siis lihtsalt sugulastele-tuttavatele külla või äriasju korraldama. Kiriku eesmistes ruumides sai jalgu puhata, ööbida, süüa, kohtumisi korralda jne.

Traditsioonilised vanad puitehitised on siin piirkonnas kõik ehitatud kasutades tööriistana vaid kirvest. Hoonete palgid on tahutud kirvega. Põrandateks on poolitatud palgid, mille töötlemiseks samuti abiks meesterammule üksnes kirves. Sellele vaatamata on kõik pinnad ilusad ja siledad. Nüüd lõppenud katedraali restaureerimise käigus vahetati välja mitmed seinapalgid, tahuti uued põrandad ja laed. Ja kõike seda nüüdki vana traditsioonilist ehitusviisi kasutades! Õnneks leidub veel kuldsete kätega meistreid, kes selliseid töid teha suudavad. Muide, Kiži saarel on töötamas puitehitiste restauraatorina üks eestlanegi, kes lõpetanud vastava eriala Viljandi Kultuurikolledžis, õpetanud seda ise Norras ja on suviti nüüd Karjalas abiks. Ja Kemi kirikuteenri juuredki toovad Eestisse välja. Kui kaardile pilk heita polegi Karjala meist nii kaugel. Inimesed ja rahvad on alati ringi liikunud ja rännanud. Oleme meiegi segunenud oma sugulasrahvastega juba aastasadu. Isegi tuhandeid.

Olles kiriku põhjalikult läbi uurinud ja tänanud toredat kirikuteenrit pidime edasi sõitma. Meid ootas pärastlõunal ees piiriületus. Seekord siis Venemaalt Soome. Sõitsime läbi Kostamo. Enne Lyttä piiripunkti jõudmist tegime mõned peatused. Venemaal on endiselt väga armastatud Suure Isamaasõja mälestusmärgid. Leidub neid Karjalaski ja ühe sellise juures tegime väikese jalasirutuse peatuse. Käisime poes. Ostsime Marikaga endale täna õhtusesse hotelli kaasa õhtusöögi. Hotell pakkus 20 euro eest õhtusööki. Pidasime seda liiga kalliks ja otsustasimegi osta söögi ise.

Vene-Soome piiril ei meeldinud (või siis just meeldis!) midagi minu kotis piirivalvekoerale. Paluti mul kott lahti teha. Koer nuuskis seal veel natukene, siis kaotaks huvi. Üritati teda veel meelitada. Kuid asjatult! Meeldis talle aga minu kosmeetikakott. Ju seal oli midagi head ja lõhnavat. Lasti meid ikkagi lõpuks sealt tulema. Pärast piiriületust sõitsime kaks tundi meie hotellini. Kuna õues oli nii ilus ja soe ilm, päeva läbi oli olnud tõeline rannailm, otsustasime Marikaga minna kohe ujuma hotelli kõrvale järve. Panime ujumisriided tuppa jõudes selga ja jalutasime järve äärde. Vesi oli natukene jahe, aga suutsin ennast ikkagi kokku võtta. Juba vees olles oli super mõnus! Väga karastav pärast terve päev bussis istumist.

Jalutasime oma hotellitoa juurde tagasi. Meil oli väga mõnus tuba, millest saime kohe astuda õue männimetsa avanevale terrassile. Kõrvalt toa eest laenasime ühe tooli juurde ja saime omale väga mõnusa mööbli akna alla. Katsime laua: soolaheeringas, keedetud kartul, hapukoor, tomatid, juust jne. Olime tekitanud endile tõelise pidusöögi mõne euro eest. Juurde natukene õlut. Sõime. Istusime seal sumedas suveõhtus. Väga mõnus oli olla. Fantastiline lõpetus meie reisile. Ikkagi tegemist meie reisi viimase õhtuga. Uni tuli samuti väga hea, kui lõpuks magama läksime.

Hommikusöök oli eilse hommikuga võrreldes väga luksuslik. Sama imeilus vaade avanes järvele, mis meie toastki. Hotell oli selline natukene vana ja väsinud ning kulunud. Vaevu meenutades oma nii paarikümne aasta taguseid hiilgeaegu. Aga väga armas ja kena. Pakkisime oma asjad jälle bussi ja alustasime sõitu Helsingi poole. Algas viimane reisipäev. Ega meil muud polnud enam jäänudki, kui jõuda õhtuks Helsingisse Tallinna laeva peale. Pärast lõunat olimegi Soome pealinnas. Laeva väljumiseni oli meil paar tundi aega, mille saime igaüks oma parema äranägemise järgi kulutada. Mina otsisin pühapäevases Helsingis esimese välikohviku, ostsin endale ühe latte ja veetsin väga meeldiva tunnikese raamatu seltsis. Marika läks raamatupoodi.

Laevasõit võttis aega kaks ja pool tundi ja olimegi Tallinnas tagasi. Lõppenud oli meie imeline reis mööda vana Karjalat. Raha kulutasin eile 420 rubla ja täna 4 eurot lõunasöögile. Kogu reisi ajal kokku kulus eurodesse arvestades 366 eurot. Reisifirmale maksin alguses kohe 499 eurot. Juurde Vene viisa 65 eurot. Reisi maksumus siis 930 eurot. Ei ole just kõige vähem, aga tegemist ikkagi väga põnevate kohtadega. Suur osa kaasa võetud rubladest jäi aga järgi. Ei osanud neid kuidagi kuskile kulutada. Igasugustest suveniiride ostmisest loobusin ma, kui nüüd õigesti mäletan, pärast oma esimest välismaareisi. Kui pole tegemist just söödavate-joodavate või muul viisil ära kuluvate suveniiridega, mis ei jää kapi peale tolmu koguma.

Järgmiste reiside osas on mitmeid mõtteid, kuid ei midagi konkreetset ega kindlat. Kogu maailm on avatud!