Ärkasime kella seitsme ajal, sõime hommikust, tasusime ära hotelliarved. Natukene sain kaubelda oma toa hinnaga. Aasias on suhteliselt odav ringi reisida. Ning eriti odav on teha seda siis, kui seltskonnas paarisarv inimesi. Meid sellel korral aga kolm ja kahjuks ei ole neil sellist mõistet nagu "ühene tuba"! Ehk mina pidin olles üksi toas maksma toa eest sama hinna (keskmiselt 8-9 eurot öö eest), mis maksid Evelin ja Simmo kahe peale. Enamuses kohtades sain tingida, rõhudes sellele, et ma söön vähem, kasutan vett vähem ja üleüldse olen ainult üksi toas, hinna alla selle võrra, et sain tasuta hommikusöögi. Hämmastas mind ka see, et sellise odava hinna eest olid meil väga kaunid ja mugavad hotellid. Kohe päriselt! Tais on võimalik leida muidugi veel odavamaid (Põhja-Tais) hotelle, aga nende tase on tunduvalt kehvem.
Asjad koos jalutasime sadamasse. Läksime kella üheksase laeva peale. Järgmine avastamist ootav saar oli Nusa Lembongan. Sõit võttis umbes 30 minutit. Kuna oli mõõn, tuli viimane osa saareni sõita väga aeglaselt mõne meetri laiust sügavamat, ilmselt süvendatud, kanalit mööda. Mingit paadisilda siin tihtipeale sadamates ei ole, paadist tuleb lihtsalt ronida välja põlvini vette ja jalutada ise kaldani. Õnneks on see siin kliimas väga mõnus! Meie välja valitud hotellini oli kolm kilomeetrit jalutada. Selleks kulus pool tunnikest. Hotellis kauplesin jälle natukene hinna üle - ka siin õnnestus saada mul hommikusöök nö tasuta. Hotelli pidaja lubas meile rollerid organiseerida, sest loomulikult soovisime sedagi saart kohe avastama minna. Panime asjad tuppa, rollerid saabusid samuti suhteliselt kiiresti. Uurisin veel teede seisukorra kohta saarel - pidid olema tunduvalt paremad Nusa Penidaga võrreldes. Ja tasasemad! Ei ühtki mäge, ainult mõned künkad. Seetõttu arvasin, et pole hullu ja pean ikka rolleriga lõplikult sõbraks saama!
Nusa Lembongan on muidugi kõvasti väiksem saar Penidaga võrreldes. Kõige kuulsam on saar oma rahuliku ja natukene unise elutempo poolest. Saare ümbruses ookeanis kasvatatakse päris palju vetikaid söömiseks. Päris kuulsad on mangroovimetsad, mis saare ühes otsas laiuvad. Neid plaanisimegi esimesena imetlema minna. Olin aga sunnitud jalga panema matkasaapad. Täiesti valed jalanõud siin kliimas, aga kuna mu rihmikud olid hõõruma hakanud, siis ei jäänud muud üle. Saabas jälle oli väga halb valik arvestades mu vasakul jalad olevaid haavu, mis jäid nüüd sellises kuumuses saapa sisse ja ei plaaninudki paranema hakata. Rolleri kätte saanud, sõitsin hotellist esimesena tänavale, kuna mul kulub ikkagi kõvasti rohkem aega igasuguste manööverduste peale võrreldes oskaja sõitjaga. Seal oli selline auklik-künklik tee (õigemini nagu polnudki teed!). Eks ma ikka suhteliselt koba olen just aeglaselt sõites halva tee ja erinevate manöövrite puhul. Suures ähmis unustasin muidugi kiivri maha. Pidin sellele siis järele minema.
Rolleri juhtimine sujus päris ilusasti juba korralikul teel. Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult mulle väga meeldib igasuguste sõiduriistade roolis olla - mulle meeldib sõita jalgratta ja autoga. Ja nüüd ka rolleriga tuleb välja. Ning igal juhul on parem olla rolleri roolis võrreldes kaasreisija positsiooniga, kus selg jääb haigeks, tagumik hakkab valutama, hirmus on ka, sest üldse mitte ei kontrolli olukorda. Tasapisi sain aru, et see asi hakkab mulle väga-väga meeldima! Väikese peatuse tegime tõelises paradiisirannas! Nii hele-helesinise veega randa pole mina veel näinud oma elus. Aga kuna oli parasjagu ikka veel mõõn, siis ujuda seal väga ei saanud - kivine. 
Nusa Lembongan on tõesti väga pisikene saar. Selle teise otsa sõitmine võttis aega 20 minutit. Jalutasime mangroovimetsa äärt pidi. Need on mudased ja soolased soised metsad. Soolasus tuleb sellest, et tõusu ajal ujutatakse metsad ookeaniveega üle. Mangroovipuudele on iseloomulikud õhujuured, millede abil puud mõõna ajal õhust hapnikku saavad. Mangroovimetsade säilitamine on kogu maailmas äärmiselt oluline kaitse tõttu, mida nad rannikualadel pakuvad erosiooni vastu. Loomulikult pakuti meile seal erinevaid paadisõite, sup-laudade ja muude vee peal püsimise asjade laenutust. Nendest aga loobusime. Jalutasime hoopis ookeani äärde, kust leidsime varjus imelise koha vaatega pisikesele mangroovisalule. Istusime seal natukene aega.
Lõpuks läks kõht tühjaks! Sõitsime saare keskossa tagasi, kus söögikohad. Lõunatasime. Tellisime smuutikausid. Need on siin piirkonnas väga levinud! Puidust kausi sisse on pandud soovitud puuviljast (mina tellisin mango) smuuti, sinna lisatud igasugu pähkleid ja seemneid, müslit natukene ning tükeldatud puuvilju. Maitseb jumalikult! Rääkimata sellest, et tegemist väga tervisliku söögiga. Tagasiteel hotelli sõitsime läbi veel Dream Beachi rannast lootuses, et äkki saame korra ujumas käia. Hästi see ei õnnestunud. Koorisime ennast küll riidest lahti ja plaanisime vette minna, aga siis tuli üks hiiglaslik laine, mis meid lihtsalt pikali paiskas ja märjaks tegi. Sellest meile piisas kah: rohkem üritada tundus juba ohtlik.
Käisime hoopis hotellis pesemas. Natukese aja pärast läksime Eveliniga linna peale. Simmo jäi tööd tegema. Meil oli vaja aga käia mööda turismifirmasid ja laevafirmade kontoreid ning uurida laevapiletite hindasid Lomboki saarele. Lombok siis meie järgmine sihtkoht, kuhu plaanisime minna üle-homme. Hotelli omanik pakkus meile pileteid hinnaga 475 000 (õige hind olevat 550 tuhat) ruupiat, mis tema sõnul pidi olema absoluutselt kõige odavam hind kogu saarel. Ega me hästi ei uskunud seda juttu! Ja õigesti tegime. Laevafirmad pakkusid kõik 400 000 eest pileteid. Jalutasime kokku paar tunnikest. Siis läksime hotelli tagasi. Meie hotelli tee ääres laius meeletu prügimägi. Ühelt poolt on see muidugi hea, see näitab, et vähemalt mingi osa prügi kogutakse ikkagi kokku. Aga kas see just keset linna mägedena peab kõrguma on teine asi. Minu toas oli isegi veekeedukann ja kohv. Keetsime kohvi ning mõnulesime terrassil. Siin on hotellid suhteliselt sarnased: meeletult suured voodid toas, WC ja duśśiruum ning lükandustega toa ees mööbliga terrass-rõdu.
Kella kaheksa ajal läksime õhtust sööma ja nii sain ka pimedas sõidu kogemuse. Sest kella kaheksa ajal on siin juba kottpime. Söömast tulles käisime poest läbi ja ostsime paar õlut kamba peale. Oma lemmiku, "Prosti", leidmiseks pidime mitu poodi läbi käima. Aga lõpuks saime! Natukene maad enne hotelli mäest üles sõites suri minu roller välja. Ja rohkem käima ei läinud. No selge - bensiin otsas! Hotellist hommikul seda laenutades näitasin hotelli omanikule bensiininäidikut, et paak tühi. Selle peale öeldi mulle, et ah, ära seda vaata, see ei tööta! Ja kuna siin tõesti igal teisel rolleril mitte ükski näidik ei tööta, siis tundus, et nii võibki olla. Aga võta näpust: lihtsalt valetas! Jätsin siis rolleri tee äärde ja jalutasin edasi.
Simmo ja Evelin sõitsid edasi. Natukese aja pärast tuli Simmo tagasi. Ta oli vahepeal leidnud bensiini müüva poe tee äärest, võtnud sealt liitri bensiini, mida müüaksegi siin näiteks liitristes plastpudelites, jätnud Evelini panti (raha neil ei olnud, sest nende rahakott oli minu seljakotis) ja tuli mulle tooma seda. Sõitsime siis tagasi minu rolleri juurde. Poe juurde jõudes sain Evelini pantvangist vabastada. Õhtul, kui toas päevast kokkuvõtet kirjutasin, läks elekter ära. Ilmselt äikese tõttu. Äikest on siin kliimas kõvasti. Lõpuni kirjutasin siis taskulambi valgel. Raha kulutasin täna 300 000 Penida saare hotellile, 50 000 laevapilet, 250 000 tänane ja homne hotell, lõunasöök 55 000, õhtusöök 35 000 ja bensiin 12 000 ruupiat. Kokku 702 000 ruupiat.Meie Indoneesia reisist valmis ka film: https://www.youtube.com/watch?v=fdVHRA4CIsg&t=1s !
No comments:
Post a Comment