Kuna täna ootas meid ees veel hullem tee eilsega võrreldes, siis uurisime sobiva liiklemisvahendi leidmiseks ka takso variante. Enamus pakkujatest küsisid liiga kõrget hinda, mis isegi kolme peale maksmisel oleks ületanud meie eelarve võimalused. Kaubale saime ühe taksojuhiga, kes oli meid nõus sõidutama meile sobiva summa eest ning viima meid soovitud kohtadesse. Hinnas kokku leppinud, istusime autosse ja alustasime sõitu. Tee ei olnud tõesti kõige parem! Käänuline tee üles mäkke, kitsas ja suhteliselt suure liiklusega. Ei ole just algaja rollerijuhi tee. Esimene koht, kuhu palusime end viia, oli nüüd eilsega võrreldes teises suunas saare teises otsas ookeani kaldal asuv Peguyangani kosk. Kosk on kohalike hinduistide seas püha koht ning sinna on rajatud tempel.
Kohale jõudes jätsime autojuhi ootama ning hakkasime alla ronima. Enne alla ronimist pidime aga ennast jälle kombekalt riietama. Tuleb kanda sarongi! Indoneesias on hämmastav see, et naistel ei pruugi piisata näiteks sellest, kui Sul on seljas pikk seelik. Selle peale tuleb veel siduda sarong. Sarong on suur rätik, mida seelikuna ümberseotuna kannavad nii mehed kui naised. Kaetud peavad olema ka õlad ja pikad juuksed ei tohi olla lahtiselt. Täiesti arusaamatu oligi minu jaoks ühes templis ette tulnud situatsioon, kus kohalik templi kombluspolitsei rabas mul õlgade ümber oleva rätiku ning käskis selle siduda juba niigi peaaegu maani oleva seeliku (ei olnud läbipaistev seelik!) peale. Imestasin, mis ma imestasin, aga käsk on vanem kui meie ja ega ma poleks tahtnud, et templist välja visatud saan. Samas, erinevalt näiteks vene õigeusu kirikust, ei pea naised pead katma.
Tänagi tuli meil kõrgelt kaldapealselt alla ronida. Kuid nüüd oli see kordades suurem väljakutse, sest kõrgust oli kõvasti rohkem. Õnneks olid olemas täiesti talutavas seisus trepid. Eilseid kaljusse raiutuid ebaühtlaseid ning piireteta astmeid mööda ei oleks tahtnud nii pikalt küll turnida seal maa ja taeva vahel. Aga allaminek võttis päris tükk aega. Ohates saime vaid mõelda sellele, et peame pärast siit ka üles ronima selles tohutus kuumuses. Olin täna pannud jalga pikad püksid varjamaks oma ööga potisiniseks muutunud jalga (vaatepilt polnud kena tõesti - jalg oli natukene ülalt poolt põlve kuni varvasteni päris koledalt sinine) ja nüüd olin sunnitud pükste peale veel siduma rätiku. Kuid vaated olid muidugi jälle fantastiliselt ilusad! Ronimise vahepeal või siis ettekäändeks hingetõmbepausile pidime ikka mõned fotod ka tegema.
Kui jõudsime alla, mitte küll päris ookeanikaldale (nii alla polnud võimalik saada), avanes meile imeline pilt helesinisele ookeanile. Tempel oli rajatud ookeani kohal rippuvale kaljueendile, millelt ülevalt poolt voolas alla kosk. Kosk moodustas mõnusa väikese basseini, kus sai ujumas käia. Algselt võis bassein olla isegi loodusliku tekkega. Ilmselt selle suurendamiseks, et saaks ka ujumiseks kasutada, oligi ehitatud mere poole ette väike sein. Loomulikult soovisime me sinna basseini minna! Koorisime ennast riidest lahti ja sulpsasime sisse. Korraks tekkis küll lühis selles mõttes, et tegemist kirjade järgi nagu templiga ja meie riietus ilusasti üle kontrollitud, et kuidas siis nüüd hoopis bikiinid võiksid sobida!? Aga kuna meile üleval teekonda alustades oli veel tuletatud meelde, et all saab ujuda, siis ilmselt on siin mingi klausel, mis seda kõike lubab, aga millest meie lihtsalt aru ei saa. Basseini juurde jõudes suples seal enne meid paar kohalikku - samuti bikiinides! Seega ei olnud tegemist ka üldtuntud tõega, et basseini minnakse kõigi riietega, mis parajasti seljas juhtuvad olema. 
Mõnulesime basseinis ja nautisime vaadet tükk aega - tore jahutus siinses kuumas kliimas. Lõpuks ronisime ikka välja. Panime riidesse ja hakkasime üles tagasi ronima. Valmistusime tohutuks pingutuseks! Tegelikult tundus, et olime alla kauem tulnud. Eks märjad riided seljas aitasid hoida kõige hullema kuumuse eemale. Otsisime oma valget autot, ega alati ju täpselt ei mäleta, milline see õige just oli. Üllatav on see, et Indoneesias on enamus autosid valged. Umbes kolm neljandikku kõikidest autodest. Otsisime küll, aga ei leidnud me seda õiget valget. Ka juhti mitte. Ootasime, mõeldes, et äkki läks vahepeal kuskile. Kuigi see ei tundunud mõistliku vabandusena. Miks ta oleks pidanud minema, teadmata, kaua meil aega läheb?
Üks teine kohalik autojuht tuli uurima, mida me ootame? Mis me ikka öelda oskasime - oma kadunud autojuhti. Jäime kahtlema, et äkki lasigi jalga? Kohalik arvas aga, et kindlasti mitte. Kui ikka oli kokku lepitud, et ootab siin, siis kindlasti tuleb. Parkla valvur tõi meile suure pudeli külma vett! Olime hämmingus ja üllatunud sellisest hoolitsusest. Ootasime veel tunnikese. No ei tulnud! Nüüd hakkas meiega juttu teinud autojuhtki kahtlema. Küsis, kui palju me maksime? Summat kuuldes oli veendunud, et meie petmine plaaniti juba ette. Nii odavalt keegi tavaliselt siia ei sõida. Ja millegipärast olime maksnud kogu summa korraga ära. Hakkasime mõtlema, mis variandid meil on? Polnud ühtegi! Pöördusime selle sama, juba meiega juttu teinud, autojuhi poole. Meile üllatuseks oli ta nõus meid viima sadamasse ära, kui tema perekond templist tagasi jõuab. Tasuta!!!
See oli midagi erakordset! Mees põhjendas seda sellega, et on Indias korra samas olukorras ise olnud ja väga tänulik ühele kohalikule indialasele, kes sarnases situatsioonis teda lahkelt abistas. Erakordne oli seegi, et me olime nii rumalalt üldse sellise pettuse ohvriks langenud! Meie, kes me oleme pool maailma läbi rännanud ja kellega pole kunagi mitte midagi sellist juhtunud! Aga eks ükskord on ikka esimene kord! Nüüd oli siis meie kord kätte jõudnud. Proovisime võtta asja optimistlikult kuid sant tunne jäi ikka. Autojuht aga kinnitas meile korduvalt, et küll karma karistab meie petjat! Ei tea, äkki tõesti. Ootasime veel kõvasti üle tunni. Kuigi nüüd oli see eesmärgistatud tegevus ja läks kiiremini. Rääkisime autojuhiga juttu. Meesterahvas osutus väga targaks ja intelligentseks inimeseks, kes reisinud palju nii Aasias kui Euroopa suurlinnades.
Saime indoneeslaste mõtlemise ja ellu suhtumise kohta päris palju targemaks. Üks suur teema, mis meesterahvale endale korda läks ja puudutas, oli loodushoid ja jäätmemajandus tema enda kodumaal. Tõsi, Indoneesias on must, prügi vedeleb absoluutselt igal pool. Seda ei koristata. Kohalikel ei tule mitte kunagi pähegi, et ta võiks nt veepudelit mitte maha visata. Justkui kogu selle suhtumise illustreerimiseks lendas meie kõrvalt puu otsast alla 3 jäätisepaberit. Kohalikud lapsed olid hetk tagasi õndsa näoga koos jäätistega puu otsa roninud. Neile pole mitte kunagi nende elu jooksul isegi mainitud ega õpetatud, et oleks olemas teistsugunegi viis prahiga ringi käimiseks. Mees on levitanud sõnumit, sest tundub, et see on ainukene viis, kuidas see võiks kohalikke puudutada, öeldes, et teile ei tule varsti siia mitte ükski turist! Turistid ei tule mustuse ja kõikjal vedeleva rämpsu sisse. Nad tahavad puhast keskkonda ja loodust!
Loodame, et see sõnum jõuab ükskord kohalike teadvusse. Viis, kuidas seda juurutatakse on kohati küll imelik meie arvates. Indoneeslastel on kombeks suurtes kogukonnahoonetes traditsiooniliselt kokku saada. Nö külakoosolekutel peavad kõik tooma teatud hulga prügi (esmajoones plastikut) külavanemale. Kes ei too, see maksab trahvi. Sama süsteemi juurutab autojuht oma laste ja lastelaste peal. Trahvi ei pea küll maksma. Plastikut kogunud lastele maksab ta hoopis ise või siis ostab neile jäätist. Loodetavasti ei lenda need jäätisepaberid omakorda tagantkätt uuesti maha. Aga kokkuvõttes saime ülevaatliku loengu indoneesia jumalatest, austusest puude vastu (kahjuks pole see küll kõigi elanike ühesugune suhtumine) ja nimede süsteemist. Indoneesias võib nime järgi öelda mitmes laps antud isik perekonnas on. Meid aidanud meesterahva nimi oli Ketut ehk pere neljas laps. Esmasündinu on alati Wayan, teine Made ja kolmas Nyoman. Vahet pole kas poeg või tütar. Seega võib kogu pere kanda näiteks ühte ja sama nime!
Kui lõpuks autojuhi kogu kaaskond oli alt templi juurest üles jõudnud, hinge tõmmanud ja kõhu täis söönud, saime liikuma hakata. Meie koht oli suure džiibi kastis. Enne sõitma hakkamist kohtusime veel nelja eestlasega, kes saabusid just taksoga. Saime päris meeleoluka sõidu mööda kitsaid mägiteid. Kohalike imestavad pilgud pealekauba - tavaliselt turistid siin auto kastis ei sõida. Peatus tehti järgmise templi juures, kus autojuhi perekond jätkas oma jumalatele ohverdamise rituaale, meie saime nüüd aga autosse sisse istuda ning sõita edasi sadamasse. Kui mõne asjaga meil selle reisi jooksul juhtuski äpardusi, siis üks asi, millega meil alati vedas, oli ilm! Viis minutit pärast meie autosse istumist tuli äärmiselt korralik paduvihm. Autojuht pani meid meie tänuavalduste saatel sadama juures maha ja sõitis ise tagasi oma perekonna juurde. 
Tegime hilise lõuna ning Simmo kiirustas hotelli tööle esmaspäevase päeva puhul. Tal oli Aasias ringi seigeldes saanud puhkus läbi ja nüüd tuli tööpäevadel teha alates kella kolmest tööd. Ajavahe Eestiga siis kuus tundi. Täna jäime ootamatute asjaolude tõttu muidugi hiljaks. Meie Eveliniga otsisime üles ATM-i, mul oli vaja raha välja võtta (sain oma esimese miljoni!), et hommikul hotelli arve tasuda ning suundusime siis sadamasse, et uurida homseks laevapiletite hindasid. Homme plaan liikuda edasi järgmisele saarele - Nusa Lembonganile. Esimesest sadamast saadeti meid teise ja teisest kolmandasse. Lõpuks olimegi õiges, kust saime teada laeva väljumise kellaaja ja piletihinna. Nüüd jalutasime meiegi hotelli tagasi. Saime natukene hinge tõmmata, pesta ja palavusest toibuda.
Õhtust läksime sööma samasse kohta, kus lõunatasimegi, heade söökide pärast. Hiljem hotelli tagasi jalutades käisime poest läbi ja ostsime kolme peale kaks suurt õlut. Siin ei müüda meile harjumuspäraselt 0,5 liitrist õlut. On ainult 0,3 liitrine ja siis juba liitrine. Kusjuures: parim kohalik õlu kannab nime "Prost"! Pärast tänaseid seiklusi kulusid õlled marjaks ära. Hotelli ees olid meil mõlemal toal sellised toredad rõdud või terrassid, mis lausa kutsusid just õhtul istuma, kui pole enam nii kuum. Raha kulutasin täna õnnetult lõppenud taksosõidule 150 000, lõunale 41 000 ja õhtusöögile 30 000 ruupiat. Kokku 221 000 ruupiat. Igal juhul oli tänane päev hea õppetund meile, et ei tohi kunagi maksta ära ikkagi kogu raha. See, et meid varasemalt pole kunagi petetud, on olnud lihtsalt meie õnn. Lõpuks läks kõik siiski ju hästi - me ei pidanud isegi tagasisõiduks raha juurde maksma. Kahju on vaid sellest, et nägemata jäi üks plaanis olnud tempel.Meie Indoneesia reisist valmis ka film: https://www.youtube.com/watch?v=fdVHRA4CIsg&t=1s !
No comments:
Post a Comment