Täna hommikul ärkasin jubeda palavuse tõttu: õhtul läks ju elekter ära ja konditsioneer elektrita teadupärast ei tööta. Kella kaheksa ajal sõime hommikust. Tänane hommikusöök oli aga kõvasti kehvem kui eelmisel saarel ja hotellis. Pärast sööki sõitsime oma rolleritega sadama juurde uuesti. Tankisin. Evelin ja Simmo vahetasid raha. Ostsime ära laevapiletid homseks Lomboki saarele. Nusa saared koosnevad kolmest saarest: Penida, Lembongani ja Ceningani saarest. Penidalt tulime eile, Lembonganil ööbime ja nüüd plaanisime sõita läbi ka Ceningani saare. Penida on siis kõige suurem saar, Lembongan keskmine ja Ceningan kõige tillukesem!
Kaks viimast on omavahel ühendatud kollase sillaga. Ja see kõige tillukesem on tõesti väga väike! Rolleriga teeb Ceningani saarele umbes 10-15 minutiga tiiru peale. Autod ei ole kahel väiksemal Lembongani ja Ceningani saarel üle-üldse lubatud! Ainukeseks liiklusvahendiks on jalgrattad, rollerid või siis turistide vedamiseks mõeldud spetsiaalsed pisikesed kahe pingikesega kastiautod. Need viimased on nendest kaksiksaartest siiski vaid suuremal ehk Lembonganil. Ceninganil pole sedagi. Sõitsime läbi mõned ilusa vaatega kohad. Esimesest väga midagi ei näinud (ilmselt segas mõõn) ja teise puhul ei leidnud esialgu ookeani vaateni viivat jalgrada üles. Vaated muidugi olid tõesti ilusad!
Imetlesime Blue Lagooni ja sõitsime siis Secret Beachi randa. Tõeline salajane rand oli see küll: hästi peidetud! Tee oli väga järsk. Jätsime rollerid alla minnes poolele teele ja jalutasime kuni jõudsime pisikese laguunini kõrgete kaljude vahel. Vaate varjasid küll hotell ja baar. Baaris asus aga kauni ookeanivaatega bassein. Selleks, et ka meil lubataks basseinimõnusid nautida, ostsime baarist jäätisekokteilid. Need küll suuremad asjad ei olnud, olles liiga magusad ja liiga piimased, kuid basseinis vedelemise lunastusena ajasid asja ära. Vette minnes sain aru, et bassein küll, aga täidetud ikkagi ookeaniveega - haavad minu jalgadel reageerisid koheselt soolase merevee peale kipitusega. Samas ongi see mõistlikum ja ohutum, kuna soolane merevesi tapab ära suure osa igasugustest pisikutest ja mikroorganismidest. Seetõttu olengi ujumas käinud mõned korrad vaatamata oma katkisele jalale. Et haavu desinfitseerida. Kuumas kliimas paranevad haavad kehvasti. Olen seda juba kogenud. Eestis oleks sarnased haavad olnud kaetud kõva koorikuga järgmiseks päevaks ja kolmandal-neljandal päeval oleks asi korras olnud. Indoneesias paranesid mul haavad enam-vähem ära alles reisi lõpuks. Kaasa ei aidanud muidugi ka see, et olin sunnitud aeg-ajalt vältimaks hõõruvaid rihmikuid käima saabastega.
Vedelesime basseinis ja lamamistoolides umbes tunnikese. Peale meie oli siin lõõgastumas veel kaks venelasest meesterahvast ning noormees ja neiu meiega samast hotellist. Varsti sõitsime tagasi Lembongani saarele. Minu rollerisõidu oskused saavad muidugi iga päevaga paremaks. Täna tegin korra uuesti kaljuseinaga väikese kokkupõrke, tõesti väga väikese ratast ringi pöörates, aga seda seetõttu, et ei osanud arvestada veel rolleri pööramis- või manööverdamisraadiust. Mingitel hetkedel tundub, et see on väga hea, aga seal samas mingis teises situatsioonis, et ikka vist ei ole ka eriti hea. Õnneks sellel korral ei juhtunud ei ratta ega minuga mitte midagi. 
Üle kollase silla Lembonganile tagasi jõudes sõitsime esmalt Devil Tears´i. See on koht, kus ühel pool väikest poolsaare tippu on äärmiselt rahulik meri ja teisel pool siis kõrged lained pekslemas vastu kaljusid. Massiivsed lained, mis murduvad paekaldal asuval kitsal orval, jätavad mulje dramaatilisest ja halastamatust loodusjõust. Efekti lisab veelgi kõva müra! Seda looduse jõudemonstratsiooni tulevadki sajad inimesed iga päev imetlema. Pean aga ausalt tunnistama, et kas tänu mõõnale või meie lihtsalt halvale õnnele, ei õnnestunud meil päris nii suurejoonelist vaatepilti näha! Saime lihtsalt aimu, millega tegemist.
Et seal mõnikord on tegemist siiski kuratlike ja ohtlike lainetega, tõestab hiljutine (pärast meie reisi!) surmaga lõppenud õnnetus hiina turistiga, kelle laine lihtsalt kaldalt minema viis, kui too oli pildistamise käigus roninud liiga kalda lähedale. Devil Tears on tuntud ka oma looduslike basseinide poolest. Kalda ääres on kaljusse tekkinud pidevate lainete kulutamise tagajärjel süvendid, mis nüüd püsivadki kogu aeg veega täidetuna. Siin kohtasime esimest korda oma Indoneesia reisi jooksul ka päris palju turiste. Enamus loomulikult Hiinast. Meil hakkas kõht tühjaks minema - seega läksime lõunat sööma.
Pärast lõunasööki läksime tagasi hotelli kella kolmeks. Simmo hakkas tööle. Meie Eveliniga vaatasime edasi järgmiste päevade plaane natukene. Jõudsin pesta veel pesu. Hotellitubades on siin igal pool ilusad bambusest pesukuivatusrestid. Tõstsin selle toa ette terrassile ja panin puhta pesu sinna kuivama. Natukene kõhklesin, et ei tea, kas päevitusriideid on sobilik siin kõigile vaatamiseks välja riputada. Aga teiste tubade ette piiludes oli neid mujalgi näha. Rohkem ei muretsenud sellise asja pärast! Hotellitoad on siin suhteliselt sarnased igal pool - meie tänane hotell oli äravahetamiseni sarnane Nusa Penida omaga.
Kella viie ajal oli meil plaan minna Mushroom Bay´sse ujuma ja pärast Sunset Point´i päikeseloojangut vaatama. Mushroom Bay rannas tegime korraks peatuse juba eile mangroovimetsa sõites. Kui me lõpuks saime rollerid pargitud ja randa jõudsime oli vastupandamatu ujumise soov aga kadunud! Rand oli küll natukene kivine, kuid samas ujumiseks loodud - ei mingeid ohtlikke kaljusid ega laineid! Kõikidele neile boonustele vaatamata meist hetkel vette minejaid ei olnud. Küll nautisid aga mõnusat õhtut kohalikud lapsed. Eriti armsad olid kaks pisikest põnni, kes järjekindlalt harjutasid surfamist! Täpselt ei saanud küll aru millega. Mingi laua moodi asi neil ikka oli, millel üks istus peal ja mida teine üritas esimese õpetussõnade ja ergutus- ning rõõmuhõisete saatel vette lükata.
Lembonganil pidi olema kohustuslik imetleda päikeseloojangut. Päikesetõuski olevat siin ilus, aga nii vara me vist ei jaksa ärgata ühelgi hommikul. Päike tõuseb nimelt kella kuue ajal. Ja loojub kuue-seitsme vahel. Parimasse päikeseloojangu imetlemise kohta saarel oli meil alguses plaan sõita rolleriga, kuid rannaäärt mööda oli nii mõnus jalutada, et otsustasimegi hoopis jalutuskäigu kasuks. Korjasime molluskite karpe ja kive ranna äärest. Jõudes piisavalt õigesse kohta imeliseks päikeseloojanguks istusime liivale ja nautisime rahu ning vaikust. Lained loksusid vaikselt, tulevased meistersurfajad tegid väsimatult trenni ja linnud laulsid.
Päikese loojumiseni saime tunnikese nautida maapealset paradiisi. Päikeseloojang ise oli tõesti vaatamist väärt. Siis jalutasime lühimat teed pidi õhtusöögikohani jätteski rollerid teise ranna otsa. Täna õhtuks leidsime väga odava ja hea söögikoha. Imeheale söögile saime boonusena veel peale tasuta magustoidu - küpsetatud banaanid draakonivilja smuuti ja śokolaadiga. Maitses fantastiliselt! Söögid on Indoneesias (tegelikult kogu Aasias) tõesti meeletult head. Üks põhjus, mis mind nii tihti ja kogu aeg siia tagasi veab, (lisaks odavusele - mujal maailmas on lihtsalt liiga kallis reisida!), on kindlasti aasia köök. Kõik need vürtsid, maitseained, köögiviljad, milledel ei tee vahet, kas tegu köögi- või puuviljaga, maailma parimatel viisidel valmistatud erinevad lihad jne-jne. Hiinas eelmisel aastal ei saanud me mõnikord isegi aru, kas tegemist on taimse või loomse ollusega! Kõik oli aga lihtsalt suurepärane!!!
Pärast sööki saime meeldiva jalutuskäigu tagasi rollerite juurde. Naljakas on see, et kohalikud ja üldse kogu Aasia, nimetab neid skuutriteks. Mina, kes ma aeg-ajalt olen liialt kinni oma harjumustes ja traditsioonides, pidin läbi tegema ikka mitmeid reise Aasiasse, kuni suutsin lahti lasta vanast harjumusest ja hakkasin aktsepteerima kohalike harjumust. Et siis suuta öelda vabalt välja "skuuter". Hotelli köögi külmkapis ootas meid aga eilsest veel üks "Prost", mis maitses enne magama minemist hästi. Igaüks sai tassitäie. Klaase siin teadupärast ei armastata tubadesse panna klientidele. Veab, kui on kohvitassidki.
Raha kulutasin täna ette ostetud laevapiletile 400 000, joogivesi 10 000, jäätisekokteil 42 000, maksin kamba peale ostetud õlled Evelinile ära 36 000, lõunasöök 50 000 ja õhtusöök 50 000 ruupiat. Kokku 588 000 ruupiat. Hinnad on siin suhteliselt odavad. Meie söögid on jäänud nii umbes kahe kuni nelja euro vahele kord. Kaheliitrine pudel vett maksab keskmiselt 50-70 senti. Mõnedes hotellides antakse tasuta ka. Ning just siin, Lembonganil, restoranis, kus mitmeid kordi käisime, täideti tasuta joogivee pudeleid. Rolleri saab üheks päevaks väikese tingimise peale samuti kolme-nelja euro eest. Täna öösel oli jälle äike. Elekter siiski ära ei läinud erinevalt eilsest.Meie Indoneesia reisist valmis ka film: https://www.youtube.com/watch?v=fdVHRA4CIsg&t=1s !
No comments:
Post a Comment