Üldiselt plaanin ma pikalt oma reise. Indoneesiasse mineku mõte tuli aga nagu välk selgest taevast paar kuud enne reisi. Tehtud-mõeldud! Pikaajalised head reisikaaslased Evelin ja Simmo olid Aasias rändamas ja otsustasin ühineda nendega Indoneesias. Lennukipiletid said ostetud 13ndaks ja reedeks! Ebausklik ma pole ning seega ei tundunud see probleem. Aga sellel korral ikkagi tekkis tõrge - ei saanudki ma lennukile! Lennukipiletid olid läbi Moskva Denpasari Balile, kust pidin järgmisel päeval sõitma laevaga edasi Nusa Penida saarele, et saada kokku ülejäänud seltskonnaga.
Hakates aga Tallinnas pagasit ära andma, check-in oli ilusasti eelmisel päeval tehtud, anti mulle teada, et ma ei saagi selle lennuki peale minna. Sest lennuk pole veel hakanud Moskvast Tallinna poole tulema ja kindlasti ei jõua ta õigel ajal sinna tagasi ja mina jätkulennule. Järgmine sama lend oleks järgmisel päeval. Ma tahtsin ikkagi võimalikult kiiresti saada minema. Olin ju juba lennujaamas, lastega hüvasti jäetud, auto välja laenatud. Otsiti siis mulle muid kiiremaid võimalusi. Ega muidugi väga palju pakkumisi polnud. Pakuti Helsingi kaudu - õhtul Helsingisse ja sealt hommikul Dohasse ja sealt omakorda Denpasari. Pikk reis, kuid mis teha! Kõrvu jäi mulle ainult öö Helsingis. Uurisin, kas siis seal ka paigutatakse mind hotelli? Ei seda mitte, see luksus on ainult selles kohas, kus lend nö toppama jääb. Imestasin siis, et miks ta tahab mind just õhtuse Helsingi lennu peale panna, minu teada läheb sinna mitu lendu hommikul varagi, olen nendega ise sõitnud. Noormees tegi üllatunud näo pähe ning asus uurima. Ja imede-ime, saigi teada, et Helsingisse läheb Tallinnast esimene lend juba kell kuus hommikul! Õnneks oli sellel vabu kohti.
Saingi uued piletid marsruudil Helsingi-Doha-Denpasar. Vastavalt nendele pidin jõudma laupäeva õhtu asemel Denpasari pühapäeva hommikul. Loobusin sealsest hotellist laupäeva õhtuks. Uue plaani kohaselt pidin otse lennujaamast minema Sanuri sadamasse Balil, kust väljuvad paadid Nusa Penida saarele. Õnneks sain teha ära kohe kõikidele lendudele check-ini ja siis minna Ülemiste hotelli mõneks tunniks magama. Hommikul kell 6.00 sain lennuki peale, sealt paari tunni pärast Helsingis istuda ümber Doha lennuki peale ja seal omakorda Denpasari lennuki peale. Aeg ümber istumiseks oli suhteliselt napp, sain sõna otseses mõttes joosta ühest lennujaama otsast teise. Kaks pikka lendu niiviisi järjest olen lennanud ainult aastaid tagasi Havailt koju tulles. Kuid lõpuks Balile kohale jõudes ei olnudki väga väsinud. Lennujaamas vahetasin kohe ruupiateks 50 eurot. Halb kurss küll, aga ei viitsinud hakata taksoga otsima seda paremat kohta. Võtsin takso ja lasin ennast sõidutada Sanuri sadamasse. Lennujaamast on sinna umbes 20 kilomeetrit. Ning ametliku taksoga läheb see maksma 200 000 kohalikku raha. Hoiatuseks - mitte ametlikud küsivad alates 350 000 tuhandest.
Mul oli Evelinilt vihje sadamast hea hinnaga paadi leidmiseks. Käisin paar kontorit läbi, ütlesin, mis hinnaga soovin ja varsti oldigi sellega nõus. Pool tunnikest ootamist, siis olin paadis ja veel pool tunnikest sõitu ning randusin Nusa Penida saarel vaid mõni tund hiljem plaanitust. Indoneesia koosneb rohkem kui 17 000 saarest (6000 neist asustatud), millel elab 237 miljonit inimest. Selle näitaja poolest on Indoneesia kusjuures maailmas neljas riik. Enamus inimesi teab sellest tohutust arvust saartest siiski vaid Balit ning nendest suur osa pole kuulnudki, et see asub Indoneesias! Natukene rohkem teatakse Jaavat, kus asub Indoneesia pealinn Jakarta ja Sumatra saart. Meie oma reisi käigus olime plaaninud käia läbi viis saart ning alustada just Nusa Penida saarest.
Evelin ja Simmo ootasid mind kail. Jalutasime hotelli. Kiire duśś ning edasi oli meil plaanis minna kohe saart avastama. Aasias, kus on palju inimesi ja vähe ruumi, on seda parim teha rolleriga. Loomulikult polnud mina kunagi rolleri roolis varem olnud. Põhja-Tais ringi seigeldes olin kaasreisija rollis. Nüüd pidin aga selle kunsti ära õppima, sest muul viisil oleks siin ringi liikumine läinud kalliks. Jalutasime rollerite rendikohta. Simmo abil valisime kaks enam-vähem normaalset välja. Õnneks olid rollerid paigutatud tänavast eemale tühermaale puude vahele, kus sain paar tiiru teha. No nii igaks juhuks! Enne, kui vasakpoolsesse liiklusesse sukelduda!
See on nüüd jälle see koht, kus peab ütlema, tehtud-mõeldud, ja nii me siis teele asusimegi - ees rolleril Simmo ja Evelin. Simmo siis juba kogenud rollerijuht Aasias ja mina esimest korda elus roolis. Loomulikult oli minu suhtumine alguses liiga kergekäeline, et mis see ära ei ole, ma keerulisemate asjadegagi mängeldes hakkama saanud! Ajapikku läks aga tee kehvemaks ning liiklus tihedamaks. Meeletult kurviline tee ülesmäkke ei olnudki nii hull, kui mõne aja pärast sihtpunkti lähenedes alanud lihtsalt lagunenud tee, kus auk augus kinni. Vot see osutus keeruliseks! Manööverdada, olles esimest korda elus rolleril, kitsal olematu asfaldiga auklikul teel, mis kohati suundus püstloodis kääneldes mäkke - sellega suutsin isegi kuidagi hakkama saada. Aga kui siis ühel hetkel tuli vastu auto ja samal hetkel üritas minust möödasõitu sooritada roller ja mina vältida auke, sõitsin lihtsalt kraavi. No kraavi siin küll ei olnud, oli lihtsalt kalju tee ääres. Kõige tavalisem viga, mida algajad rollerijuhid teevad, on minu arust teiste liiklejatega liigne arvestamine. Kõige olulisem oleks hoopis keskenduda iseendale.
Nii ma sealt kalju otsast ennast leidsingi. Kohalikud jooksid kohe appi ja olid äärmiselt mures. Mina muidugi üritasin nende tähelepanust kiiresti lahti saada seletades, et minuga on kõik korras. Eks tegelikult oligi! Olin elus, vasak jalg oli saanud kõvast muljuda terava kaljuseina ja rolleri vahel, aga kõik luud-kondid terved. Sõidutasin rolleri käekõrval mäe otsa ja sealt sain juba alla sõita. Evelin ja Simmo ootasid mäe all. Pühkisin kriimustused verest puhtaks ja kiirel nõupidamisel otsustasime, kuna tee läks järjest hullemaks ja meie sihtkoha Diamond Beach´ini ei olnud enam väga pikk maa, et ma jätan enda rolleri siia ja jalutan edasi, kuni Simmo viib Evelini lõppu ära ja tuleb siis mulle järele. Ega ma ei saanudki väga pikalt jalutada, kui Simmo oli juba tagasi.
Koht kuhu lõpuks jõudsime oli muidugi kogu seda häda ja viletsust väärt! Asusime kõrgel kaljul, kus all laius imeline valge liiva ja helesinise ookeaniga rand. Aga, et randa jõuda, tuli meil veel ronida alla mööda järsku, kaljusse uuristatud treppi. Kohati olid olemas sellised logisevad köiest piirded, kohati puudusid needki. Jõudsime siiski ilusasti alla, viimane ots tuli päris köieronimist harrastada mööda püstloodis kaljut. Mina jõudsin ilusasti alla, kui hakkas seltskond indialasi üles tulema. Enamus jäid neist ootama, sest parajasti turnis just Evelin köie otsas, kuid üks ei teinud märkamagi ei sellest ega oma ootavatest kaaslastest ega isegi mitte nende märkustest, et oota, praegu tullakse ju alla. Sõna lausumata rabas ta köiest ning turnis seda mööda üles hoolimata sellest, et Evelin parasjagu alla tuli!
Istusime varjulisse kohta - päike on Indoneesias nii tugev, et siin ei taha peale hädavajaliku olla küll rohkem lauspäikese käes. Käisime ujumas. Ujumisega on siin muidugi jälle oma häda. Ei ole kerge leida siin selleks sobilikku randa. On kas teravad kaljud või siis liiga metsikud lained, mis teevad ujumise äärmiselt ohtlikuks. Diamond Beach´il siiski saab ujuda. Lained olid parasjagu suured, kuid ujutavad. Ühe ebameeldiva kaasnähtusena Indoneesias ujumisega kaasneb alati just tänu suurtele lainetele meeletu kogus liiva ja isegi kive, mis suudab ennast ära mahutada ujumisriietesse. Halvemal juhul võib riietest üldse ilma jääda! Võrreldes päevitusriietega on trikoo kindlam valik.
Kaljutempli puhul on tegemist hinduistliku templiga. Naistetempel. Mehed siiski võivad ka külastada. Ega see sisenemine polnudki nii lihtne - oli pisikene auk, millest pidi ennast läbi maa alla suruma, siis mingi maa roomama mööda madalat käiku. Kui natukese aja pärast ruum nii palju suurenes, et sai ennast püsti ajada laius meie ees tõeliselt suur looduslik koobas, millesse kohalikud on rajanud templi. Jalutasime koopa läbi - mitte ühtegi hingelist peale meie, nahkhiirte ja rottide-hiirte templis ei leidunud. Olime oma templikülastusega jäänud suhteliselt hilisele ajale. Tagasiteel saare teise otsa Penida sadamasse, kus asus meie hotell, tegime õhtusöögi peatuse. Jõudes sadamasse, parkisime oma rollerid ära ja teatasime omanikule, et oleme nüüd kohal. Hetke ootasime, ei mingit vastust. Jalutasime hotelli ära, mina jõudsin isegi pesemas käia, kui ta lõpuks oli reageerinud. Tahtis meid näha. No ilmselgelt oli teada mille pärast: minu kraavi sõitmise käigus oli läinud katki üks rolleri tuli, aga kuna see roller oli üleni üks vanaraua (või õigemini plastiku) hunnik, siis ma suurt numbrit sellest ei teinud. Jalutasime tagasi, maksin 13 eurot kompensatsiooni ja olin õnnelik, et see nii lihtsalt läks!
Sellel esimesel, tõesti lõputuna tunduval ja seiklusterohkel päeval (no tegelikult oli tegemist ikka mitme päevaga, aga kuna üks öö peaaegu ja teine täiesti vahele jäid, siis tundus see mulle ühena!), kulutasin raha Balil lennujaamast sadamasse taksole 200 000, laevapiletile Nusa Penidale 150 000, saarele sisenemise maksule 25 000, rollerirendile 60 000, bensiinile 15 000, ranna sissepääsule 5000, kompensatsioonile koba olemise eest 200 000, joogiveele 20 000, templipiletile 20 000 ja õhtusöögile 55 000 ruupiat. Kokku 750 000 ruupiat. Üks euro on 15 000 ruupiat. Arvutamine on igal juhul keeruline nii suurte numbritega!Meie Indoneesia reisist valmis ka film: https://www.youtube.com/watch?v=fdVHRA4CIsg&t=1s !
No comments:
Post a Comment