KEVAD MAROKOS - ÜHETEISTKÜMNES PÄEV!

ÜHETEISTKÜMNES PÄEV - 27. aprill 2022!

Hommikul pidime nüüd pakkima kõik asjad kokku selliselt, et suure kohvri saaks anda lennuki pagasisse ära. Järgmiseks kaheks päevaks pidi piisama seljakotti mahtuvatest asjadest. Kummaline, aga kohvri pakkimine ei olnudki nii lihtne - oma arust ei ostnud nagu eriti midagi, tulles ei olnud kohver sugugi üleliia täis... aga nüüd pidin ikka väga korralikult asju pakkima! No minul muidugi võtavad alati suure osa kohvri ruumist ära raamatud. Ma kohe ei oska nendeta! Aga täna oli meil vaadata veel kaks vaatamisväärsust! Alustasime Majorelle´i aiast. Selle aia ja maja rajas prantsuse orientalistlik kunstnik Jacques Majorelle peaaegu neljakümne aasta jooksul alates 1923. aastast pärast seda, kui oli sattunud vaimustusse Maroko loodusest ja inimestest. Kubistliku villa projekteeris prantsuse arhitekt Paul Sinoir 1930ndatel aastatel. Villa oli kunstniku ja tema naise elukoht 1923. aastast kuni nende lahutuseni 1950ndatel. 1980ndatel ostsid Majorelle´i villa moedisainerid Yves Saint-Laurent ja Pierre Bergé, kes nägid kõvasti vaeva imelise villa ja aia taastamise nimel. Tänaseks on kogu territoorium külalistele avatud. Villas asub berberi ehete muuseum ning selle läheduses avati 2017. aastal Yves Saint-Laurent´i muuseum. Sellesse viimasesse meie ei jõudnud.

Villa on krohvitud julge koobaltsinise tooniga, mis inspireeritud värvilistest plaatidest, mida võib leida Marrakechi ümbruses ja berberite majades. Jacques Majorelle tõi selle tooni julge kasutamise taas ausse ning toon on saanud tema järgi lausa nime "Majorelle´i sinine" ning enne oma surma kunstnik lausa patenteeris selle tooni. Sinine toon on tõesti lummav! Seda enam, et sinine on üks minu lemmikvärve. Sellist säravat tooni ei kohtagi nii tihti. Majorelle asus elamist ümbritsevale territooriumile rajama uhket aeda, mis ongi tuntud Majorelle´i aia nime all. Aiast sai tema elutöö ning ta pühendas selle rajamisele ligi nelikümmend aastat oma elust! Sellise mastaapse aia ülalpidamine osutus aga äärmiselt kulukaks ning 1947. aastal avas Majorelle aia üldsusele külastamiseks eesmärgiga teenida tasa aiale kuluvad summad. Tihti oli ta sunnitud siiski müüma üha kasvava ja suurenema aia rahastamiseks selle küljest maatükke.

Pärast 1950ndate aastate lahutust oma naisest oli ta sunnitud aia, maja ja kogu maa hoopis maha müüma. Aed jäi hooletusse ning kõik lagunes kuni 1980ndate aastateni, mil selle avastasidki uuesti moedisainerid Saint-Laurent ja Bergé, kes asusid kinnistut päästma ning taastasid selle. Neile kuulus villa kuni aastani 2008, mil Yves Saint-Laurent suri. Oma tuha lasi ta puistata laiali just siia aeda. Hetkel kuulub kinnistu Prantsusmaa MTÜ-le Foundation Pierre Bergé - Yves Saint-Laurent ning seda hooldab Marrakechis tunnustatud MTÜ Jardin Majorelle (Jacques Majorelle´i poeg). Aed on kujundatud kõige suuremas osas erinevate kaktustega! Päris pikka aega pole ma näinud nii ilusat ning lummavat aeda. Vaatamata tõesti suurele hulgale rahvale, kes seda koos meiega külastas, oli siin keset kärarikast linna kui vaikne rahu oaas. Ning loomulikult oli hämmastav see, kui hooldatud ja korras aed oli - mitte üks kaktuse okas ei olnud ka kõver või vales suunas! Samal ajal kui meie aeda imetlesime töötaski seal päris mitu aednikku. Majas asus pood, kus müügil kallite Prantsuse moekunstnike looming. Maarja proovis selga jakki, mis oli imeline, sobis talle oivaliselt ja maksis hingehinda. Päris mitme riideeseme hinnad küündisid tuhane euroni. Mis olid aga enam-vähem normaalse hinnaga oli täisnahast kotid. Minagi mõtlesin ja mõtlesin seal ühe sinise koti ees. Et kas osta või mitte: minu vana sinine kott oli ära kulunud, aga kas seda uut nüüd just siit peaks ostma... Pealegi olin jätnud rahakoti bussi. Maarja oli aga lahkelt nõus minu eest alguses ära tasuma ja nii ostsingi koti ära. Tegelikult väga ilus kott!

Kõige fantastilisem oli aga majas asuv berberi muuseum, kus eksponeeriti traditsioonilisi berberi ehteid. Paar päeva tagasi olin jõudnud kahetseda, et meil on olnud vähe (või õigemini pole olnud mitte ühtegi!) muuseumikülastusi, aga nüüd sai see suurepäraselt tehtud. Berberi ehted on imeliselt suured... lausa nii suured, et turul neid kohates, pidas Monyca neid hoopiski hobusekaunistusteks. Kollektsioon oli tõesti hästi valitud, ei olnud korduvaid esemeid ning see andis suurepärase ülevaate berberite riietusest ning seda kaunistavatest traditsioonilistest ehetest. Pean tunnistama, et kogu nüüd lõppeva Maroko reisi jooksul, olles näinud ära väga suure osa sellest riigist, oli Majorelle´i aed üks parimaid elamusi!

Aga vaatamata oli meil veel Koutoubia mośee! Pühakoda on algselt rajatud 1147. aastal Almohaadide dünastia kaliifi poolt pärast seda, kui ta oli Marrakechi vallutanud Almoraviidide käest. Aga juba 1158. aastal ehitati hoone täielikult ümber. See teine versioon ongi see, mida meie tänasel päeval saame imetleda. 77 meetri kõrgune minarett sai valmis 1195. aasta paiku. Koutoubia mośeed peetakse klassikaliseks ning parimaks näiteks Almohaadide perioodist ning ka kogu Maroko pühakodade arhitektuurist on see üks parimaid näiteid. Minarett on kaunistatud erinevate geomeetriliste kaaremotiividega ning selle tipus on tornikiiver ja metallkaunistused. Koutoubia mośee on inspireerinud ilmselt paljude hilisemate hoonete ehitamist. Näiteks nagu Sevilla Giralda ja Rabatis asuva Hassan II torni. Need ehitati varsti pärast Koutoubia torni. Minarett on saanud Marrakechi oluliseks sümboliks ning maamärgiks. Kuid nagu ikka: kes pole moslem hoonesse sisse ei saa! Nii jäi meil ainult jalutada ümber mośee ning imetleda seda arhitektuurilist saavutust väljast poolt. Hoone on ümbritsetud ilusate aedadega, kus kasvavad imelised roosid. Samuti on aias mitmeid purskkaevusid. Kuid täna andis juba ilm aimu, milline kõikehõlmav kuumus valitseb Marokos suvisel perioodil. Õhk virvendas kuumusest ning kõik, nii inimesed kui loomad, otsisid varjulisi paikasid. Jalutasime bussi juurde tagasi. Sellega oligi kahjuks lõppenud meie tutvus Marokoga.

Siin oli palju imelist ning reisi jooksul nägime ning kogesime tõesti palju ja saime hea ülevaate sellest väga erilisest ning eripalgelisest riigist. Kõrgmäestikust Saharani. Nüüd ootas meid veel ees uuesti lend Istanbuli, seal öö hotellis ning järgmisel päeval lend kodusesse Tallinna. Kõige rohkem vaimustusin mina Maroko linnade vanalinnadest, nendest imelistest kitsastest tänavate labürintidest ning kohalikust linnamelust. Samuti jättis unustamatu mulje vana berberi arhitektuur, karm kõrb ning selles peituvad pelgupaigad roheliste oaaside näol. Ning loomulikult panustasid reisi õnnestumisesse fantastilised reisikaaslased! Aitäh Maarja, Natalja ja Monyca!

Raha ei kulutanud täna üldse! Kogu reisile kokku kulus 305 eurot Marokos koha peal olles ning sellele juurde 1099 eurot oli reisi maksumus. Lisaks juurde 70 eurot koroonatestile, mis sai enne reisi tasutud. Kokku siis 1474. Päris kallis reis! See ongi põhiliseks põhjuseks, miks enamus reise teen omal käel. Lisaks veel vabadus, mis kaasneb vaid omal käel ringi seigeldes. Järgmisena on meid ootamas ees Katariina, Eliisabeti ja Elinaga puhkus Roomas!

KEVAD MAROKOS - KÜMNES PÄEV!

KÜMNES PÄEV - 27. aprill 2022!

Marrakechiga tutvumist alustasime pool kümme jalutuskäiguga vanalinnas. Linna tähtsust läbi ajaloo näitab kasvõi see, et Marrakech on andnud nime Maroko riigile. Enam kui kaks sajandit on see Sahara, Altase ja Antiatlase mäestiku vahelisel ristumispunktil asuv berberi linn olnud võimsa impeeriumi süda. Tänasel päeval on Marrakech küll suuruselt ja tähtsuselt kolmas linn Marokos, kuid külastajaid lummavad endiselt muinasjutulised paleed ja varjulised palmisalud, mis on teinudki linnast ühe külastatavaima kogu riigis.

Sahara Almoraviidid rajasid Marrakechi 1062. aastal. 1106. aastal lasi Ali ibn Yusuf Andaluusia käsitöölistel ehitada pealinna paleed ja mośeed. Rajati ümber linna kaitsevallid ning khettara´ad (maa-alused niisutuskanalid). Marrakechi kaitsevall on Maroko kõige muljetavaldavam linnamüür. Hästi säilinud kindlustused ümbritsevad vanalinna ning sealseid paleesid ja aedu. Tambitud pinnasest müür on 19 kilomeetrit pikk, kuni 2 meetrit lai ja 9 meetrit kõrge. Müüris asuvad väravad on osa taas äärmiselt kauni mauri arhitektuuri näited. Müüril saab ka jalutada. Parim aeg on selleks varahommik või päikeseloojang, sest siis vahelduvad müüri soojad ookrikarva toonid vastavalt valguse muutumisele. Õhtul on müürid näiteks roostekarva tooni. Ja mõnikord hoopis roosad.

1147. aastal hõivasid linna Almohaadid ning rajati mauri arhitektuuri meistriteos Koutoubia mośee. Pärast Almohaadide dünastia langust tulid võimule Fesi Mariniidid ja üle 200 aasta püsis Marrakech nüüd muutumatuna. Linn hakkas taas kosuma alles 16. sajandil pärast Saadiidide võimuletulekut ning seda kõige silmapaistvamalt Ahmad al-Mansuri ajal. Seda kuldset ajastut tähistavad Saadiidide hauakambrid, Ibn Yusufi medrese ja Palais el-Badi varemed. 1668. aastal langes Marrakech Alaviidide kätte, kes tegid pealinnaks Fesi ning seejärel Meknese. Marrakech kaotaski nii suure osa oma tähtsusest.

Esimese asjana külastasimegi kuulsaid ja imelisi Sadiidide hauakambreid, milles on mõned kaunimad näited Maroko islami arhitektuurist, mis vastanduvad täielikult Almohaadide arhitektuuri lihtsusele oma suurustleva, suurejoonelise ning üle pakutud stiiliga. Sadiidid ehtisid kalmistuarhitektuuri sama uhkelt nagu kõiki muid ehitisigi. Samal kohal on asunud nekropol aga juba Almohaadide perioodil alates 1145. aastast, sama surnuaia võtsid üle Mariniidid ja siis Sadiidid. Viimaste hauakambrid on pärit 16. sajandi lõpust kuni 18. sajandini. Austusest surma vastu ning suurest soovist kustutada kõikide oma eelkäijate jäljed (ilmselgelt oli see viimane olulisem!), lasi juba meilegi tuttav Alaviidide sultan Mulai Ismail püstitada hauakambrite sissepääsu ümber müüri, mis need sulges.

Alles 1917. aastal avati hauakambrid külastajatele. Müüride vahel asuvas aias on Allahi paradiisi sümboliseerivate lillede vahel kaks mausoleumi. Esimeses, uhkes ja suurejoonelises ehitises, puhkab Ahmad al-Mansuri (1578-1603) oma järeltulijatega. Mausoleum koosneb kolmest saalist: esimene on palvesaal; keskset saali, mauri arhitektuuri tippteost, kroonib tähelepanuväärne kärgvõlvidega lehtkullaga kaunistatud seedripuust kuppel, mis toetub kaheteistkümnele marmorsambale, kus ruumi keskel puhkavadki lahkunud; kolmas saal on tuntud kolme niśi saalina, ehitud sama luksuslikult ning seal asuvad noorte valitsejate hauad. Teine hauakamber on palju tagasihoidlikum. Puhkab seal 1591. aastal surnud Lalla Messaouda, Ahmad Kuldse ema. Lalla´ks kutsutakse valitseja naist, ema, õdesid ning tütreid. Praeguse kuninga, Mohammad VI, naine on näiteks Lalla Salma.

Hauakambritesse päris sisse täiesti arusaadavatel põhjustel ei saa. Saab neid piiluda avatud uksest. Nii siis käisimegi korda-mööda uste peal seda ilu uudistamas. Kogu see hiilgus on ikka hämmastav tõesti: et isegi surnutele ehitades kulutatakse nii palju ja nähakse nii palju vaeva. Meie puukirstu ja kaevatud hauaga ning lihtsa ristiga kalli kadunu peatsis ei anna isegi võrrelda mitte! Aga järgmisena ootas meid berberi apteek. Koht, kus iidsete berberi retseptide ja tarkuste järgi, valmistatakse igasuguseid raviomadustega kosmeetikatooteid. Üheks põhiliseks koostisosaks on loomulikult taas argaaniaõli. Müügimees tegi toodete tutvustamisel head tööd! Isegi nii head, et minagi ostsin päris mitmeid kreeme ja muid totsikuid küll endale, küll kingitusteks. Argaaniaõli tehase hindadega, kus varasemalt olime käinud, võrreldes maksid siin tooted ikka väga palju vähem. Ning tagantjärele võin öelda, et need tooted on tõesti kõik super head!

Nüüd ootas meid Marrakechi teine pärl - Bahia palee! Paleekompleksi ehitasid 19. sajandil kaks võimsat suurvesiiri - sultan Sidi Muhammad ibn Abderrah vesiir Si Musa ja tema poeg, sultan Abd al-Azizi vesiir Ba Ahmad. Nimedega on neil siin muidugi keeruline! Neid kõiki ei suuda keegi meelde jätta, hääldada ega kirjutada peast. Si Musa rajatud vanemas osas on toad paigutatud ümber marmorsillutisega siseõue. Ba Ahmadi ehitatud uuem osa on tohutult suur palee, mille luksuslikud toad avanevad siseõuedesse, kus kasvavad puud. Et palee tüsedal isandal oleks lihtsam ringi liikuda asub suurem osa eluruumidest esimesel korrusel. Kõige suurem siseõu on sillutatud marmoriga, ääristatud uhkete kannelüüridega sammasgaleriiga ning keset õue on kolm imelist purskkaevu. Õu, mida kunagi kasutasid sultani konkubiinid, asub kõige suurema, arabeskidega kaunistatud seedripuidust laega luksusliku vastuvõtutoa vastas.

Sellist luksust ja suurejoonelisust annab ikka otsida! Kui palju on ammused meistrimehed viitsinud vaeva näha ja nikerdada kogu seda kivi- ja puupitsi, ladunud neid mosaiike jne-jne. Tänasel päeval ei viitsi mitte keegi selliseid maju ehitada ja minul on sellest oi kui kahju! Loomulikult palgati Bahia palee ehitamiseks riigi parimad käsitöölised. Kasutati kallihinnalisi materjale: Meknése marmorit, Kesk-Altase seedripuitu ja Tétouani keraamilisi plaate. Põhjusega valis Prantsuse protektoraadi ajal marssal Lyautey endale elamiseks just Bahia palee.

Palee juurest läksime edasi Menara aedadesse. Ligi 90 hektaril kasvavad jahedat varju pakkuvad õli- ja viljapuud. 12. sajandil kaevati aia keskele tohutu suur bassein varustamaks Almohaadide sultaneid veega. 19. sajandil lasi valitsev sultan aia korda teha ning ehitas basseini äärde paviljoni, kus sultanid korraldasid romantilisi kohtumisi. Väidetavalt heitsid nad igal hommikul vette konkubiini, kellega olid eelmise öö veetnud. Ning enne mingit meredessanti olevat siin basseinis millalgi ka sõdureid ujuma õpetatud. Kui palju sellest tõsi on, on keeruline öelda. Jalutasime aias ringi. Roose oli siin meeletult palju. Keegi peab neid ju hooldama ja kastma. Sellises kliimas on iga rohelise taime elus hoidmine ikka meeletu töö ja vaev.

Lõunat sõime täna restoranis, mis uhkuselt ei jäänud palju alla Bahia paleele! Mis sest, et siin ainult võlts kuld ja kard oli. Aga sellele vaatamata oli siinsel, tänava kohal kõrguval, rõdul mõnus ja väga ilus istuda: Mohamed oli sellel korral suutnud saavutada selle, mis ei õnnestunud Meknés´is. Kogu meie grupp sai lauad rõdule! Pärast sööki suundusime suuki´desse ehk turgule, kus saime mõned tunnid veeta. Maroko vanade linnade traditsioonilised turud ei erine üksteisest väga palju. Ka Marrakechi turg on sarnane näiteks Feśi omale. Nii paigutuse kui ka müüdavate kaupade poolest. Minul oli täna turul üks eesmärk: leida Katariinale ja Eliisabetile püksid! Sellised kokku õmmeldud, lillemustrilisest kangast püksid, mis seotakse esimene pool seljataha kinni ja tagumine pool ette kinni. Tõin kunagi sellised endale Indoneesiast. Tüdrukud olid neist väga vaimustuses ja palusid nüüd otsida neile ka taolised.

Imekombel siin neid müüdigi päris mitmes kohas. Uurisin hinda: esimeses kohas küsiti peaaegu 25 eurot paari eest, paaris järgmises 12 eurot paar. No, Aasia hinda pole mõtet siit lootagi, Indoneesias maksin nende eest 7 eurot. Aga ostsin kaks paari pükse ära. Ka 12 eurot paari eest oli minu arust päris normaalne hind. Hiljem selgus muidugi, et kvaliteedi osas jäid need kõvasti alla Indoneesiast tooduile. Jalutasime turul veel ringi natukene. Kui kõik olid sellest kauba virr-varrist juba oimetud soovisime vaid mõnda rahulikku kohvikut, kus istuda ja juua värskelt pressitud apelsinimahla ning tass kohvi. Leidsimegi selleks suurepärase koha Place Jemaa el-Fina väljakul.

Väljak on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja, kui ainukordne ja ebatavaline linnakeskus. Ehkki väljak ei ole midagi enamat kui korrapäratu hooneteta suur plats on see Marrakechi südameks olnud juba sajandeid. Siin kohtab veel ehedat Marokot! Väljakul on aga kahjuks verine minevik - 19. sajandil raiuti siin pea maha kurjategijatel, kellele oli määratud karistuseks surmanuhtlus. Mõnikord hukati siin päevas kuni 45 inimest, kelle pead soolati ja riputati teistele hoiatuseks ja hirmutamiseks linnaväravatele välja. Praeguseks pole sellest õnneks enam jälgegi. Tänasel päeval on hommikuti ja päeval siin turg, kus müüakse põhiliselt ravimtaimi, erinevaid pähkleid ja maiustusi. Pärast päikeseloojangut saavutab elu väljakul aga haripunkti - sellest saab suurejoonelise ja mitmenäolise vabaõhuetenduse toimumiskoht. Väljaku vallutavad muusikud, tantsijad, jutuvestjad, meelelahutajad, hammaste väljatõmbajad, ennustajad ja maotaltsutajad.

Ülevalt, kohviku rõdult, oli kogu seda sebimist päris mõnus jälgida. Tellisime kohvid ja apelsinimahlad. Läbi paari viimase sajandi on mitmed reisisellid seda paika oma reisikirjades kirjeldanud. Isegi tuntud eestlasi on siia jõudnud! Tunnikene mõnusat istumist, siis pidime liikuma hakkama. Kogunesime kella viie ajal Place Jemaa el-Fina väljaku ääres postkontori (sain panna posti oma kaardi kodustele!) ees. Buss ootas meid Marrakechi kõige kuulsama mośee, Koutoubia mośee, kõrval. Hotelli jõudsime täna õhtul samuti suhteliselt vara. Aga oligi vaja asjad kõik kokku pakkida, nüüd jälle lennuki pagasisse minev kohver eraldi. Tänane öö on Marokos meil viimane. Päris kahju! Raha kulus mul täna kosmeetikale 100 eurot, kingitustele 24 eurot, lõunasöögile 12 eurot ning kohvikus 4 eurot. Kokku 140 eurot, millest siis reisi jaoks vajalik kulu vaid 16 eurot!

KEVAD MAROKOS - ÜHEKSAS PÄEV!

ÜHEKSAS PÄEV - 26. aprill 2022!

Täna hommikul oli meil lahedalt aega - hakkasime hotellist edasi sõitma alles 9.30. Esimesena asjana külastasime argaaniaõli valmistamise tehast. Argaaniapuud kasvavad suhteliselt väikesel maa-alal Sousi jõe orus ning Agadiri ja Essaouira vahel. Neid kuiva ja põuase kliimaga poolkõrbelisi alasid asustavatele berberitele on argaaniapuu eluliselt oluline. Puu vilju kasutatakse loomasöödana, seemnetest pressitud õli on asendamatu toidu valmistamisel ja nahahädade leevendamisel ning puit sobib ka küttematerjaliks. Viimase poole saja aasta jooksul on puude massiline maha raiumine põllumaade laiendamiseks põhjustanud aga soovitule hoopiski vastupidise tulemuse: maa on muutunud viljatuks ning kõrb tungib peale endisest kiiremini ja jõulisemalt.

Ei tuldud selle peale, et argaaniapuude võimsad juured kaitsevadki pinnast erosiooni ja kõrbe laienemise eest. Kuivõrd õli pressitakse puu viljadest, siis puud ennast selle käigus ei kahjustada ning mida suurem on nõudlus argaaniaõli järele, seda vähem on puude mahavõtmist muuks otstarbeks. See omakorda kaitseb jälle piirkonda jätkuva kõrbestumise eest, pakub puude alustaimedele varju kuuma päikese eest ning aitab säilitada haruldast puuliiki. 1998. aastal kuulutas UNESCO argaaniapuude kasvukohad Marokos biosfääri kaitsealaks. Kompensatsiooniks puude raiumisele kehtestatud piirangutele hakati toetama argaaniaõli tootmist. UNESCO on aidanud kogu maailmale tutvustada selle eksootilise õli häid omadusi, seda on nimetatud ka Maroko vedelaks kullaks, luues nii argaaniaõlile globaalset turgu.

Kasutades puust ainult viljasid ei kahjusta see kuidagi puud ennast ning suurendades veelgi nõudlust õli järele, väheneb järjest puude maha võtmine, mis aitabki nagu iseeneslikult kaitsta seda haruldast puuliiki, kaitsta piirkonda kõrbestumise eest ning pakkuda vajalikku varju argaaniasalude alustaimestikule kõrvetava päikese eest.  Samas on tõesti tegemist äärmiselt heade omaduste ning kvaliteetse õliga. Argaaniaõli pressitakse viljas olevast seemnest, mis asub kõva koorega pähklis, mida omakorda ümbritseb magusa lõhna, kuid ebameeldiva maitsega viljaliha. Ometi armastavad kohalikud kitsed neid - ronides viljade valmides nende kätte saamiseks osavalt mööda argaaniapuid. Ühes viljas on üks kuni kolm õlirikast seemet. Õlitootmisest üle jäänud pähklikestasid ja seemnepastat kasutatakse loomasöödana.

Seemnetest õli valmistamine on aeganõudev ja töömahukas tegevus, millega iidse kombe kohaselt tegelevad ainult naised. Ka selles tehases, kus meie peatusime, töötasid ainult naised. Paljudele naistele on see ainukeseks viisiks siinses piirkonnas natukenegi raha teenida. Alustuseks tuleb eemaldada kõva koorega pähkel. Siis viljaliha. Seemnest pressitakse käsipressi kasutades välja õli. Toiduõlina on argaaniaõli siin piirkonnas asendamatu. Berberite traditsiooniline hommikusöök on argaaniaõlisse kastetud koduleib. Ka traditsioonilistes maroko toitudes on see asendamatu: omapärase pähklinüansi näiteks kuskuss´ile ja tagine´ile annabk just see. Ameeriklased ja eurooplased on õli hakanud kasutama ka salatites, kala- ja liharoogades jmt.

Küllastamata rasvhapped ja samuti kõrge E-vitamiini sisaldus on peamised põhjused, miks kosmeetikafirmad argaaniaõli nii vaimustunult vastu võtsid! Teatavasti on E-vitamiin üks efektiivsemaid antioksüdante, mis on parim relv võitlemaks nahka vanandavate vabade radikaalidega. Kui uskuda kosmeetikatootjaid, siis on tegu tõelise imevahendiga! Ta sobib kõigile imikust eakateni, ei ummista poore, on vananemisvastane ja reguleerib naha tegevust, kaitseb päikesepõletuse eest, ravib nahapõletikke, ekseeme, psoriaasi ja ärritusi, niisutab, toidab ning pehmendab. Kui uskuda kõike seda, mis meile kokku räägiti argaaniaõli suurepärastest omadustest! Suur osa sellest muidugi vastab ka tõele. Olles reisilt tagasi jõudnud ning saanud seda suurepärast õli ise proovida, olin samuti vaimustuses! Ning just selles osas kui hästi ja kiiresti see nahka imendub. Argaaniaõlile iseloomulik pähklilõhn mulle küll eriti ei meeldi.

Õlitehasest tulles sõitsime Essaouria´sse. Enne vanalinnaga tutvumist käisime ookeaniäärses restoranis lõunat söömas. Söök oli siin üsna kehv, aga selle eest väga kallis! Vaade ookeanile aga lummav. Jalutasime veidi aega rannikut pidi ja siis suundusime lõpuks edasi Essaouria vanalinna, mis oma valgeks lubjatud seintega majade ning avaratesse haik´idesse (põhimõtteliselt on naised mässitud varbaotsast pealaeni heledasse jämedakoelisse kangasse, milles vaid pilu silmade jaoks) riietatud naistega on tüüpilisemaid ja lummavamaid Maroko linnasid. Oma asukohast tulenevalt on linnas aasta läbi väga mõnus kliima ning esmaklassilised tingimused näiteks surfajatele, kui sellele vaatamata on jäänud linn massiturismist puutumata. 1970ndate aastate hipide meka on praeguseni kunstnike linn ning populaarne just omal käel reisijate hulgas.

Essaouira on väga vana linn. Juba 7. sajandil eKr rajasid siia oma tugipunkti foiniiklased ning 1. sajandil tegi Juba II linnast purpurpunase kanga tootmiskeskuse. 15. sajandil lõid oma kaubandusliku ja sõjalise tugipunkti siia portugallased nimetades linna Mogadoriks. Päris linn rajati siiski alles aastal 1760, mil Alaviidid otsustasid rajada siia mereväebaasi. Sadama, linna ja kindlustused kavandas kuulus Prantsuse arhitekt Théodore Cornut, kes oli töötanud ka kuningas Louis XV juures. Alates 18. sajandist on käinud 40% Atlandi ookeani liiklusest Essaouira kaudu, mis sai toona tuntuks kui Timbuktu sadam. See oli teiselt poolt Sahara kõrbe tulnud karavanide sihtkohaks, kust viidi kaubad edasi Euroopasse.

Tänasel päeval töötab linnas vaid 500-600 kalurit ning on säilinud traditsiooniline laevatehas, mis valmistab puidust paate. Essaouria on mediina ehk vanalinna on ebatavalise kaootilise tänavavõrgustikuga. Uuemas linnas on aga sirged ja laiad, üksteisega täisnurga all ristuvad, tänavad. Linna puutöömeistreid on olnud kuulsad juba ammustel aegadel, valmistades tänagi veel vanadest kommetest ja töövõtetest kinni pidades, kohalikust elupuust ning selle pahast kõikvõimalikke esemeid. Ühte töökoda ka külastasime: tõesti, ei olnud eset või asja, mida siin ei leidunuks! Ning taas olid nad loomulikult valmis saatma meie ostetud kauba igasse maailma otsa!

Essaouiraga tutvus tehtud, alustasime pikka sõitu Marrakechi poole, kuhu jõudsime suhteliselt hilja õhtul. Hotell oli väga mõnus ja uhke meil sellel korral - veedame siin kaks viimast ööd Marokos. Hotelli lähedal oli suur pood. Viisime asjad tuppa ära ja jalutasime Monyca ja Maarjaga kohe poodi. Ostsime nagu ikka apelsine ja apelsinimahla õhtusöögiks. Täna ka jäätist! Ma ei ole küll sugugi jäätisesõber, aga see kulus küll marjaks ära. Koju ostsin kaasa datleid. Raha kulutasin täna lõunasöögile 7 eurot ja poes 10 eurot. Kokku 17 eurot.

KEVAD MAROKOS - KAHEKSAS PÄEV!

KAHEKSAS PÄEV - 25. aprill 2022!

Kella poole kaheksaks olime kõik kõhud täis söönud ning alustasime Agadiriga tutvumist kõigepealt bussituuriga. Alustuseks sõitsime kõrgemale künka (kus kunagi oli kasbah) otsa ja imetlesime vaadet all laiuvale linnale. Eriti kenasti paistis sealt Agadiri pikk rannajoon. Agadir on Maroko lõunapiirkonna pealinn ning Marrakechi järel turistide arvu poolest teine linn. Elanikke on linnas 200 000. Agadiri põhiliseks magnetiks ongi siis mõnus ja pehme kliima (kõige külmemal kuul jaanuaris on temperatuur ikkagi 20 kraadi ümber) ning lõputu varjuline rand. 1960. aastal tabas Agadiri aga suur maavärin, milles hävis peaaegu kogu linn. Linn on küll uuesti üles ehitatud, kuid siin pole pärast seda enam traditsiooniliste Maroko linnade võlu: seega käiaksegi siin vaid randade tõttu!

Peale randade on Agadir veel Maroko tööstuslinn. Linna varasem, enne 16. sajandit, tekkelugu ei ole aga täpselt teada. 1505. aastal ehitas üks Portugali kaupmees praegusest linnast põhja poole kindluse, mille omandas Portugali kuningas Manuel I. Selleks ajaks oli Agadirist saanud sadam Sudaani ja Guinea mereteel. Linna õitseng algas aga 1541. aastal, kui Saadiidid portugallased linnast välja ajasid. 17. sajandil langes linn korraks berberite võimu alla, kuid kõikvõimas Mulai Ismail, kelle vägitegudest juba eelnevatel päevadel kuulda saime, vallutas selle küll hiljem tagasi. 1760. aastal suleti sadam ning avati uus sadam lähedal asuvas Essaouiras. 1911. aastal oli Agadir tuliseks vaidlusobjektiks Prantsusmaa ja Saksamaa vahel, mis ennustas juba ette I maailmasõja puhkemist. Kahjuks hävitas aga juba mainitud maavärin kogu selle eelneva ja nähtava ajaloo.

Ja tõesti sellist vaimustust, mida olin kogenud reisi jooksul eelnevalt külastatud linnade puhul, siin kahjuks ei tundnud. Linn oli aga puhas, korras ning meeldiv. Väga puhas isegi! Olles bussiga mitu tiiru linnale peale teinud, läksime turule Souk el Had. Tegemist on Agadiri suurima turuga, kus kokku ligi 6000 väikest poekest. Turg on jagatud vaheseintega erinevateks sektoriteks nagu näiteks mööbel, käsitöö, riided, puu- ja juurviljad, liha, kala ja meresaadused, maitseained jne-jne. Müüakse loomulikult ka ehteid, antiiki, kotte ja absoluutselt kõike mõeldavat. Jalutasime suure osa turust läbi, et üldse mingigi ülevaade sellest saada! Aga kindlasti jäi nurgataguseid ja soppe, mis jäid meist täiesti nägemata.

Kõigil meil olid erinevad soovid, kes tahtis traditsioonilisi maitseaineid, riideid või argaaniaõli, mis on Maroko põhiline toode. Otsisime üht ja teist, midagi saime ja midagi mitte! Uhke vaatemängu saime maitseainete sektoris, kus müüja valmistas meie silme all traditsioonilise maitseainesegu ras el hanout. Selle jaoks segatakse kokku ligi 20 erinevat maitseainet. Suutsin meelde jätta neist kaneeli, roosiõied, ingveri, aniisi, valge pipra, rohelise pipra, muskaatpähkli, tüümiani, rosmariini, korianderi, seesamiseemned ja tśilli. Ülejäänud ununesid... Kõik erinevad osised kokku segatud, pandi segu võimsasse veskisse, mille ostja sai ise nupust tööle panna! Ras el haout on kõige rohkem kasutuses tagine´i valmistamisel. Üks soov oli nüüd täidetud. Asjatades seal poes ja oodates oma segu valmimist jäid mulle silma argaaniaõlipudelid. Õigemini selle hind! Kõikides kohtades, kus varem olin seda näinud, küsiti hingehinda. Siin oli aga komplekt kuue 100 milliliitrise pudeliga kokku 2 eurot. Põhimõtteliselt ostsime need kõik ära!

Nüüd oli meil juba kaks soovi täidetud. Käisime mõnda asja otsides veel ringi. Mina ostsin roosiõisi ning gargade teed koju kaasa. Apelsinimahla müüjalt ostsime värskelt pressitud mahla. See on siin tegelikult kõige parem jook! Turul oli see ka üsna odav - suur topsitäis mahla maksis vaid 1 euro. Üsna varsti siiski ammendas turg ennast. Turu väravast mõtlesime takso võtta, leppisime hinnas kokku, aga selgus, et peame nelja inimese peale võtma kaks taksot. Sest väidetavalt taha ei mahu istuma kolm inimest. Egas midagi: jagunesime siis pooleks ja võtsime kaks taksot. Taksod on Agadiris sellised väikesed ja punased. Tundub, et Marokos on igas linnas eri värvi taksod: oleme eelnevalt kohanud juba siniseid ja rohelisi ning kollased ootasid veel ees Marrakechis. Hotellis tõmbasime pool tunnikest hinge ning siis saime fuajees uuesti kokku, et minna Agadiri rannapromenaadile promeneerima.

Korra käisime ka Atlandi ookeani vett proovimas, aga see oli ikka suhteliselt jäine. Natukene aega leotasime varbaid vees. Siis läksime lõunat sööma. Kuidagi pooleldi juhuslikult sattusime väga toredasse kohta. Sõin suure mereanni-avokaado salati, mis oli täiesti oivaline! Kamba peale võtsime ka pudeli veini, mis siin oli isegi täiesti joodav. Pärast lõunat jalutasime mööda väikeseid poode, kust sain kingituse Karlile (see on muidugi hämmastav, et seekord sain kõige esimesena kingituse Karlile!) ja endale kaks paari täisnahast kingi 25 euro eest. Õige hind oli 15 eurot paar. Kui alguses küsisime, kas kaardiga saab maksta, vastati et saab. Aga kui maksmiseks läks, siis äkki ei saanud enam. Natukene kauplesin siis hinnast alla kuna ei tahtnud sularaha raisata. Jalutasime Agadiri jahisadamani välja, seal tegime ühes kohvikus pisikese peatuse, kus osad meist kohvi jõid.

Lõpuks hakkasime tagasi jalutama. Õhtusöögi aeg oligi sujuvalt juba kätte jõudnud ning otsustasime minna õhtustama samasse kohta, kus lõunatasime. Peamiseks põhjuseks oli televiisori puudumine: kõikides teistes kohtades, mida samuti vaatasime, oli poole seina suurune ekraan, kust näidati jalgpalli. Eelistasime oma õhtusöögi süüa siiski jalgpallita! Sama kelner, kes teenindas meid lõunasöögi ajal, võttis meid taas rõõmsalt vastu. Kui olime praadidega ühele poole saanud tõi kelner meile maja poolt kohvid ja magustoidu. Magustoiduks, ning üldiselt lõpetatakse kõik söögikorrad taoliselt, pakuvad restoranid tihti apelsinilõike kaneeliga, mis maitsevad väga head!

Kõhud täis lonkisime hotelli tagasi. Olime kõik parajalt väsinud. Ühelt poolt oli täna väga lühikene ja tühi päev, aga käisime jala väga palju! Selle lühikese päeva puhul oli halb veel see, et fotosid olid vaid mõned kogu päeva peale. Nii kasutasingi tänasest rääkides hoopis mõnesid eelmiste päevade fotosid. Hotellitoas lugesin veel natukene, kirjutasin ning siis läksin sisemiste heitluste kiuste vanni! Nimetatud heitlused olid siis sellelt pinnalt, et Marokos on suur puhta vee puudus ja siis üks turist tahab veel vannis mõnuleda! Aga suutsin ennast pehmeks rääkida. Üks põhjendustest (mõistan, et absoluutselt mitte pädev!) oli see, et mul kodus pole vanni ning seega teen seda niigi äärmiselt harva. Vann oli aga koos värskelt pressitud apelsinimahla ja hea raamatuga oivaline!

Raha kulutasin täna turul ostudele 13 eurot, taksosõit 1 euro, lõunasöök 10 eurot, poodides veel 40 eurot ja õhtusöögile 12 eurot. Kokku 76 eurot!