VIIES PÄEV - 3. august 2026
Äratus kell 8.00. Tegime köögis kiired kohvid, haarasime kaasa õhtul valmis tehtud võileivad. Kusjuures võileivamaterjali valikus oli ka meie poolt palavalt armastatud lapi leib. Peale meie oli siin veel üks perekond ööbimas. Rääkisime köögis natukene juttu: nemadki olid minemas Kungsledeni rajale matkama. Täna panime siis kohe päris matkariided selga, saapad jalga ja pakkisime lõplikult matkaasjad seljakotti. Muud asjad jäävad kõik autosse. Tassisime kotid autosse ning asusime teele Kiruna rongijaama. Kohale jõudes avastasime, et parklas võib auto parkida tasuta 7 päeva. See sobis meile ideaalselt! Vinnasime kotid selga ja jalutasime perroonile. Jaa, no nüüd oli tõesti nii, et järgmised viis päeva tassime me kogu oma elamist ja vara seljas. Rong tuli õige varsti. Matkajaid oli terve perroon täis.
Läksime rongi, istusime maha, piletid ostsime juba rongis, aga siiski internetist. Kusjuures oli ka piletikontroll. Tema käest sai muidugi ka pileteid osta. Mina sõin ära ühe oma võileibadest. Teised olid enda omad osaliselt juba varem ära söönud. Sõitsime umbes 40 minutit Abisko Turistiko peatusesse. See siis pidi olema lähemal matkaraja algusele võrreldes lihtsalt Abisko peatusega. Enamus reisijaid tuli meiega koos rongilt maha. Rong iseenesest sõitis veel pikalt edasi - Stockholmi ja Narviku vahel sõitev rong. Alati, kui päris täpselt ei tea, kuidas asjad käivad, saab jälgida masside liikumist. Ja mass suundus rongilt maha tulles bussipeatusesse. Nii meiegi. Ilmselt peeti matkajaid natukene laiskadeks, et nad ei suuda enne päris matka natukene veel jala käia. Igal juhul viis see buss, mida nüüd ka meie ootasime, Abisko turismikeskusesse, kust siis algasidki need päris matkarajad. Sättisime veel kotte. Korra jäin mõtlema, et peaks turismikeskusest võtma raja kaardi. Aga no, lapsed arvasid, et ei viitsi!
Leidsime Kungsledeni raja alguse väga kergelt: oli viitsitud lausa uhke väravat meenutav moodustis selle tähistamiseks ehitada. Ilm oli pilves. Hakkasime astuma. Inimesi liikumas oli, samas tundus kuidagi vähe. Vihma hakkas sadama, siis jäi järele. Oli palav. Nii jamasime nende riietega kohe teekonna alguses ikka mitmeid kordi. Matka esimesed sammud on ju tavaliselt kerged ja lihtsalt - nii astusime meiegi päris kiiresti ja eriti süvenemata sellesse, et kuhu. Olime paar kilomeetrit käinud, kui hakkasin siiski kahtlema, et kas oleme ikka õigel teel: ükski silt ei näidanud meie tänase päeva eesmärgi ehk Abiskojauri poole. Aga ikkagi läksime veel jupp maad edasi. Mingil hetkel tegime siiski peatuse ning Karl pani tööle oma matkaäpi, mis näitabki just matkaradasid.
See siis näitas, et me liigume küll õiges suunas, aga mitte õiget rada pidi. Nüüd oleks kulunud ära kaart, millest loobusime. Päris raja alguses oli paar kaarti maas vedelenud - isegi neid me ei taibanud üles korjata! Iseenesest oleks saanud liikuda ka lihtsalt mööda loodust eesmärgi suunas, aga kuna võõrast maastikku ju ei tunne, tundus turvalisem olevat minna siiski mööda ettenähtud teed. Seda enam, et vahele jäi jõgi, mille ületamine mitte ette nähtud kohas ei pruugi õnnestuda. Seega keerasime tagasi. Parem nüüd kui hiljem! Vihma hakkas uuesti, seekord päris kõvasti, sadama. Aga nüüd olime vähemalt õigel rajal. Ronisime kõrgel jõe kohal. Imelised vaated ning ka vihm jäi õige pea järele. Nüüd õnnestus meil isegi ülejäänud päev enam-vähem vihmata matkata. Päris mõnus oli! Ühe astangu äärel kõndides kuulsin mingit rabistamist põõsas ning korraga tõusis sealt õudse laperdamise saatel õhku mingi kanalaadne lind. Täpsemat nime me kahjuks talle anda ei osanud.
Mitu korda päeva jooksul saime väikese vihmasabina. Tuli vihmajope jälle selga toppida, kui vihma ei sadanud hakkas kohe palav. Nii me siis sahmisime pidevalt nende riietega - selga ja siis jälle seljast ära. Lõuna ajal tegime natukene pikema peatuse. Üks kand tundus mul natukene hell. Võtsin jala lahti: oligi tekkinud juba väike vill. Õnneks oli terve. Otsisin kotist välja teibirulli ning teipisin kanna kõvasti kinni. Teise jalaga tundus kõik korras olevat. Ka Katariinal saabas hõõrus kuskilt, mistõttu tegi ta sama protseduuri läbi. Edasi minnes kuskilt rohkem ei hõõrunud, aga mida lähemale tänase päeva lõpule hakkasime jõudma, seda väsinumad olid jalad. Viimane teelõik Abiskojaurini tundus eriti pikk. Aga kohale jõudsime päris vara - umbes kella viie ajal ning just siis hakkas kõvasti vihma sadama uuesti. Selgus, et kuna hetkel oleme Abisko looduskaitseala territooriumil, siis siin suvalises kohas telkida ei tohi. Keskuses maksis telkimine aga 30 eurot inimese kohta! See tundus küll meeletult kallis. Variant oleks olnud minna veel edasi (looduspark pidi paari kilomeetri pärast ära lõppema), aga meie seltskonnale selle idee mahamüümine ei oleks mul ilmselgelt õnnestunud. Ehk meil ei olnudki tegelikult muud valikut, kui jääda siia. Maksma minnes selgus, et alla 26aastased (kõik siis peale minu!!!) saavad siiski ainult 24 euroga hakkama. Vihmasadu läks järjest tugevamaks. Ei olnud just kõige parem hetk telgi püstitamiseks. Läksime siis hoopis kööki süüa tegema. Kui vihm natukene vähemaks jäi läksid Katariina ja Eliisabet telki üles panema.
Kaua vihm muidugi taevas ei püsinud ja õige varsti hakkas uuesti sadama. Telgi püstitamine meeldiv ülesanne ei olnud. Mina ja Karl tegime süüa. Meie esimesest autoreisist Põhja-Jäämere äärde aastaid tagasi (lapsed olid siis ikka päris väikesed) on meil need rollid olnud selliselt jaotunud ja kuidagi on see püsinud tänase päevani välja. Aga õhtusöögiks oli täna koorene lõhepasta! Kõlab täitsa nagu kolmetärni restoran. Ja ega ilmselt maitse ei jäänud ka alla. Lõhe tuli muidugi konservist. Koore olime eile Kirunast kaasa ostnud. Telk sai siiski üles täpselt õigel ajal, et Katariina ja Eliisabet jõudsid tagasi ühel hetkel söögi valmimisega. Vihmas telgi püstitamine oli neile päris suur väljakutse olnud, eriti suhtlemise ja koostöö osa selle juures. Aga täis kõht teeb kõik asjad paremaks! Söök oli imehea! Ja saime süüa soojas ning kuivas ruumis mugavalt laua taga. Pärast sööki läksid lapsed sauna, jaa siin oli lausa selline suurepärane asi olemas. Mina siiski ei tahtnud pärast märja peaga telki magama minna ja loobusin sellest mõnust. Kirjutasin ja lugesin sellel ajal köögis.
Saun oli olnud aga megahea: kuum saun, kust sai külma jõkke kohe hüpata! Pesime hambad ja käisime veel WCs. Mina jäin oma kohmitsemisega viimaseks, koristasin veel meie söögiasju, telkimisplatsi juurde asutasin ennast minema teistest hiljem. Siis olid aga lapsed jõudnud juba hakata muretsema, et kas ma ikka leian telgi üles, kas ma üldse tean, mis värvi telk meil on jne-jne!? Poole tee peal tuligi Eliisabet mulle vastu veendumaks, et ma ikka ka õige telgini jõuan. Põhjust muretsemiseks võib-olla isegi oli, sest meie telk tegelikult asuski kõvasti kaugemal sellest kohast, mis meile alguses ette näidati. Ronisime kõik telki, sättisime ennast magamiskottidesse, vestlesime veel natukene ja siis jäimegi magama. Või noh, vähemalt üritasime. Aga eks telgis magamisel on mitmeid häirivaid elemente. Käisime täna maha õiget rada 14 kilomeetrit ning ekslesime veel 5 kilomeetrit. Raha kulutasin rongipiletitele 10 eurot ja ööbimisele 30 eurot, kokku siis 40 eurot.
