ANDORRA: CORONALLACS´I MATKARADA - ESIMENE PÄEV!

ESIMENE PÄEV - 20. juuli 2024

Alguses ei olnudki mul mõtet minna Andorrasse just matkale. Kuna nimetatud riik oli veel viimane Euroopas, mida mul pole olnud senini õnnestunud külastada, otsisin lihtsalt võimalust sinna minna. Seiklema peab Andorrasse igal juhul, pisikene riik, asukoht suurte hiiglaste Prantsusmaa ja Hispaania vahel, ei soodusta just sinna reisimist. Aga minu eesmärk oli kindel - nii et otsisin ikkagi aeg-ajalt lennukipileteid ja viise sinna jõudmiseks. Kuni jäi silma Sportmatkade matk Andorra Püreneedes ehk Coronallacs´i matkarada. Nimetatud matkarada kulgeb ringi läbi kogu Andorra. Rada on kokku ligi 100 kilomeetrit pikk ning seda peetakse Püreneede üheks raskeimaks rajaks. Mitte küll pikkuse vaid raja profiili tõttu, mis kulgeb väga suurelt üles ja alla - igal päeval tuli nii tõusta kui ka laskuda keskmiselt 1500 meetrit. Mõnel päeval ligi 2000 lausa.

Nii ma siis siia sattusingi ja ärkasin tänasel kenal laupäeva hommikul Andorra pealinnas Andorra la Vella´s, et minna hommikust sööma. Söök oli fantastiliselt hea! Eriti värskelt pressitud apelsinimahl. Asjad olime pakkinud toakaaslase Kristinaga ringi juba õhtul: seljakotti läksid eesootavaks viieks matkapäevaks vajalikud asjad ja kohvriga hotelli hoiule jäid matkale järgnevaks puhkuseks vajalik kraam. Kõht täis oli aeg liikuma hakata! Pidime korraks käima läbi veel toidupoest, et osta kaasa esimese matkapäeva lõunasöök. Edaspidi pidime lõunasöögipakid saama kaasa ööbimiskohtadest. Ostsin igaks juhuks ka päikesekaitsekreemi. Selle olin unustanud kaasa võtta. Järgmine peatus oli infopunktis, kust saime kaasa raja kaardi ning passi. Tegime nüüd selle päris alguse puhul ka esimese grupipildi. Meie grupp koosnes matkajuhist Kaupost ning üheksast vaprast matkajast. Kokku kümme teelist: kaheksa naist ja kaks meest.

Matka esimene päev oli plaanitult lühem järgmistega võrreldes. Täna pidime ronima ainult mäest üles. Tõus oli see eest päris korralik ronimine suurte kivide vahel. Ilm oli kuum. Jahutamise peatuse tegime jõe ääres, kus paar vaprat käis isegi ujumas. No päris ujuda seal muidugi ei saanud, aga sisse kasta ja jahutada küll. Piirdusin jalgade leotamisega - vesi oli jääkülm! Aga mõjus karastavalt ning äärmiselt virgutavalt. Üsna varsti tegime lõunasöögipausi. Sõin ära hommikul ostetud võileiva, mis iseenesest oli väga hea, kui võtsin ümbert ära suurema osa saiast. Pärast lõunat lagunes meie seni koos püsinud grupp päris pikaks riviks. Ja just nüüd olime jõudnud kõrgemale metsavööndist, mistõttu avanesid lõpuks ometi imelised vaated mäestikule. Püreneed oma täies hiilguses!

Matkasin päris pika maa koos meie matkajuhi Kaupoga. Kiiremad olid meist ees, suurem osa grupist tagapool. Mingi aja pärast pööras Kaupo otsa ringi ja läks tagasi, et minna tagant tulijatele vastu. Mina läksin üksi edasi imetledes imelisi vaateid ja tundes rahulolu juba ainuüksi selle üle, et mul on taas võimalus viibida mägedes! See on ikka suur asi. Tegin oma telefoniga fotosid. Telefoniga sellepärast, et aeg-ajalt ma ei tea rumalamat inimest, kui mina ise! Eile hommikul, kui minu armas poeg Karl mind lennujaama sõidutas, käisime läbi Ülemiste keskuse fotopoest. Et osta uus akulaadija minu fotoaparaadile. Eelmise olin totaalselt ära kaotanud. Ja seda veel nii, et mul polnud isegi aimu, et olen selle ära kaotanud. Ainukene variant, mille suutsin nüüd välja mõelda, oli see, et ilmselt jäi see sügisel Etioopiasse. Kadunud olid ka mu päikeseprillid. Mõlemad olid viimati kasutuses seal... Aga kuhu ja kuidas täpsemalt: sellest polnud mul aimugi.

Saime laadija. Pakkisin selle kotti ja karbi saatsin Karliga koju. Pool ööd laadisin hotellis usinalt fotoka akusid. Hommikul alustasin rõõmsalt matka nagu korralik turist fotoaparaat kaelas. Kuni hetkeni, mil jäin vaatama kirja, mida iga pildi järel kaamera ekraan mulle kuvas. Mälukaarti polnud!!! Ja siis mul tuli meelde küll: olin laenanud oma kaamerat töökaaslasele, kes piltide arvutisse laadimiseks võttis mälukaardi välja. Mina muidugi rumalusest või laiskusest tingituna seda tagasi kohe ei pannud ja nii ta meelest läkski... Nüüd aga olin tassinud kaasa täiesti tarbetut kola! Ja pilte pidin ikkagi telefoniga tegema. Kui ma hommikul linnas olleski oleksin tähele pannud kaardi puudumist, oleksin saanud sealt kindlasti osta uue kaardi. Aga no ei pannud! Õnneks on mul uus telefon, mis teeb ka päris ilusaid fotosid. Vaikselt üritasin leppida, et sellel korral on siis nii... Ja veenda ennast, et ka nii on kõik hästi.

Vaated läksid aga järjest ilusamaks! Kiire edasiliikumise asemel imetlesin vaateid, mägesid, loodust. Astusin ja astusin, rada oli õnneks tähistatud päris kenasti, mistõttu ei tekkinud kahtlust, et kas olen ikka õigel teel. Ja niiviisi neid vaateid imetledes avastasin järsku, et olengi ootamatult jõudnud meie esimesse ööbimiskohta. Tegin veel ühe auringi ümber maja, sest ei suutnud aru saada, millisest küljest peaksin lähenema hoonele. Loomulikult valisin vale poole ehk tegingi ringi ümber terve maja ning kokkuvõttes jäi mulje, et tulin täiesti valest suunast. Meie grupiliikmed istusid imelise vaatega terrassil. Ostsin endale preemiaks ühe radleri (õlu + sidrunimahl) ning asusin samuti terrrassile vaateid nautima. Maju, milles matka jooksul ööbime, nimetatakse hispaania keeles refugi. Tähendabki see siis maja, mis mõeldud matkajatele ööbimiseks.

Meie tänaõhtune refugi oli päris uus, modernselt paadikujuline. Majja sisenedes tuleb matkasaapad jätta ukse juurde ning minna edasi kas sukkis või siis vahetusjalanõudes. Igas majas on olemas ka hulk vabalt kasutatavaid kummiplätusid. Kaupo saabudes saime ka meie oma toa kätte. Kuna meil suur grupp, siis saimegi enda käsutusse ühe kümnekohalise toa. Toas olid kahekordsed narid. Mina sain koha ülemisele voodile. Voodis on madrats, padi ja tekk. Padjapüür ja lina või magamiskott peab olema endal kaasas. Elektrit täna ei olnud, seega ei saanud ka dušši alla minna. Kell 19.30 paluti meid sööma. Kõik ööbijad söövad hüttides üldjuhul ühel ja samal kellaajal. Meie imestuseks toodi lisaks veele lauale ka kann punase veiniga. Mis kusjuures oli päris hea! 

Meie õhtusöök koosnes lausa kolmest käigust: supp, praad ja magustoit! Kuum supp pärast matkapäeva oli tõeliselt hea üllatus. Teiseks roaks olid makaronid hakklihaga. Magustoiduks creme brulee. Kõlab uskumatult, aga nii see oli! Me ei suutnud ka alguses uskuda, et valmistatakse tõesti sellist delikatessi, kui nägime kokka põletiga töötamas. Sisult oli natukene liiga vedel, aga maitselt suurepärane! Pärast õhtusööki käisime Kristina ja Kaupoga veel jalutamas. Käisime vaatamas veehoidlat. Tagasi jõudes oligi aeg magama minna. Hambad puhtaks ja pugesime igaüks oma voodisse. Tänane marsruut oli 12,6 kilomeetrit, tõusime 1473 meetrit ning raja läbimiseks on rajameistrid arvestatud 6 tundi ja 38 minutit. Millise ajaga mina selle läbisin ei oska kahjuks öelda. Ööbisime de L´Illa refugis 2488 meetri kõrgusel. Ning raha kulus päikesekaitsekreemi peale 5 eurot ja õhtul joogi peale 3 eurot. Hommikune poeskäimine oli Sportmatkade arvel.

NIZZA JA MONACO - NELJAS JA VIIES PÄEV!

NELJAS JA VIIES PÄEV - 25. ja 26. aprill 2024

Täna hommikul ärkasime juba natukene varem, pool kaheksa, hakkame ilmselt harjuma. Pärast hommikusööki hakkasime jalutama Cimiez´i kloostri juurde. No tegelikult on sellel ka pikk nimi: Notre-Dame-de-Cimiez! Meie hotellist oli sinna jalutada umbes pool tundi või isegi natukene rohkem. Tee ronis kohati päris järsult üles mäkke. Klooster asubki linna kõrval kõrguval künkal. Meid juhatas Google Maps aga suure autotee asemel väga pisikest jalgrada pidi, mis lõppes kloostri aia tagumises nurgas pisikese väravaga. Kogu selle tee jooksul kohtasime me vaid ühte alla tulevat vanahärrat, kes meid äärmiselt üllatunult ja pikalt silmitsema jäi. Õnneks oli värav lukust lahti ning pääsesime sisse. Kloostri ümber laius imekena aed. Jalutasime aia läbi. Minu tegelik eesmärk siia kloostrisse ronides oli aga hoopis Matisse´i haud. Kloostrikiriku kõrval asub surnuaed. Nii ilusat ja armsat surnuaeda polnud mina veel kunagi kohanud!

Eliisabet jalutas läbi väiksema osa surnuaiast ja arvas siis, et see ongi kõik. Mina sattusin veel teise osasse, mis hämmastas mind veelgi rohkem! Tundus uskumatu, et tegemist üldse surnuaiaga. Pigem tundus see mulle nagu mingi skulptuuride aed imeliste eemalt paistvate mägede taustal. Matisse haud on veel omakorda eraldatud aias, kuid selle juurde kahjuks ei saanud. Sain üle aia vaid piiluda ja tõdeda, et tõesti, seal ta on. Kui olin minagi lõpuks küllastunud sellest erilisest paigast, käisime ka kirikus sees. Järgmine sihtmärk oli kohe kloostri kõrval asuv Matisse´i muuseum. Teadsime küll juba ette, et enamus tema siinse muuseumi töid olid hetkel Jaapanis näitusel, aga läksime siiski. Mingi hüper-super hea muuseumiga minu hinnangul tegemist ei olnud. Poleks mitte midagi juhtunud, kui see oleks meil nägemata jäänud!

Kuna Matisse´i enda töid hetkel eksponeerida polnud võimalik, aga päris tühjaks ei tahetud ka seinu arusaadavalt jätta, siis oli üles pandud ühe Matisse´i suurima austaja ja järgija Djamel Tatahi tööd. Iseenesest polnud neil töödel ju häda midagi. Ainukene asi, et ühest oleks piisanud täiesti: kõik tööd oli äravahetamiseni sarnased! Matisse´i enda töödest olid praegu eksponeeritud tema graafilised lehed ning erinevatelt reisidelt kaasa toodud esemed. Matisse veetis Nizzas mitmeid aastaid vaimustudes siinsest Vahemere äärsest valgusest. Vähemalt saime me mõlemad siia muuseumisse tasuta - isegi minu õpilaspiletit arvestati siin ja keegi ei tundud huvi minu vanuse vastu. Siin samas kõrval asuvad ka Vana-Rooma asustusest säilinud termide ja amfiteatrite varemed. Varemetest leitud esemeid eksponeeritakse Matisse´i muuseumi kõrval asuvas arheoloogiamuuseumis.

Need kohad üle vaadatud otsustasime ka edasi minna jalgsi. Järgmine muuseum, mida külastada, oli Chagalli muuseum. Tee sinna viis läbi Nizza peenema elurajooni, kus kohtasime päris uhkeid villasi. Ootamatult oli Chagalli muuseumi ees väga pikk järjekord. Aga no loomulikult ei heidutanud see meid: mitte nüüd küll ainukene, aga see oli üks päris oluline pooltargument Nizzasse reisimise võimaluse kaalumisel. Lisaks siis Monacole. Järjekord läks siiski kiiresti. Kui hakkasime juba väravatele lähenema selgus, et kell üks hakkab muuseumis lõuna. Lootsime väga, et saame ikka enne lõunat sisse. Õnneks meil vedas ja olime Eliisabetiga ühed viimased, kes enne lõunat muuseumisse lubati. Tundub muidugi uskumatu, et tänasel päeval on kuskil veel lõuna. Nad peavad ju nii tegema kaks korda päevas muuseumi rahvast tühjaks! Üllatuslikult arvestati ka siin minu õpilaspiletiga. 

Tegemist on täiesti fantastilise muuseumiga! Soovitan tõesti kõigil, kes vähegi siia kanti satuvad seda kindlasti külastada. Nizzas on maailma suurim Marc Chagalli tööde kogu. Õnneks olid kõik tööd ka eksponeeritud. Kolm tööd olid vaadeldavad küll ainult ruumi ukselt. Selle tõttu oli isegi tavapärast piletihinda alandatud. Uskumatu, et sellega arvestati! Kõige olulisemad tööd siinses muuseumis on 17 õlimaali "Piibli sõnumi" seeriast, mis põhinevad Vana Testamendi Moosese ja Ülemlaulu raamatutel. Muuseum loodi veel kunstniku elu ajal 1973. aastal. Marc Chagall andis üksikasjalikke juhiseid hoone rajamiseks ning valis ise iga üksiku teose jaoks parima võimaliku asukoha. Hoone juurde tegi kunstnik imelise mosaiigi, mille juurest avaneb vaade tiigile ning kontserdisaali sinistele vitraažidele.

Marc Chagallil oli ka soov, et muuseumis toimuks igal aastal mõni näitus maailma vaimse ja religioosse ajalooga seotud teemadel. Kas sellega siiani arvestatakse ei oska kahjuks öelda. Marc Chagall sündis 1887. aastal juudi perekonnas Vitebski lähedal Valgevenes, mis tol hetkel oli Vene impeeriumi koosseisus. Enne esimest maailmasõda reisis ta palju Pariisi, Peterburi ja Berliini vahet. Sõja ajal töötas ta Vitebskis rajades sinna isegi kunstikolledži. Pärast sõda töötas ta väga rasketes tingimustes revolutsioonijärgses Moskvas, kust lahkus siiski 1923. aastal uuesti Pariisi. Teise maailmasõja ajal põgenes ta USA-sse, kust naases Prantsusmaale uuesti 1948. aastal. Marc Chagalli on nimetatud parimaks juudi kunstnikuks läbi aegade. Mina isiklikult nii tagasihoidlik ei oleks ja nimetaksin teda üldse üheks maailma parimaks kunstnikuks läbi aegade. Ta on teinud palju monumentaalset kunsti suurte vitraažide ja seinamaalide näol. Pablo Picasso ütles 1950ndatel, et kui Matisse sureb, siis on Marc Chagall ainukene järelejäänud kunstnik maailmas, kes mõistab veel värvi tähendust. Ning värvi on Chagalli töödes tõesti imeliselt palju. On raske leida mõnda teist kunstnikku, kes kasutanud värve nii rikkalikult ja samas nii harmooniliselt. Üksi tema töö ei tundu liialdusena vaid salapärase ja müstilisena!

Jõudsime Chagalli muuseumi enne selle sulgemist kenasti ja põhjalikult läbi vaadata. Nüüd jalutasime uuesti vanalinna. Sõime seal kerge lõunasöögi ja suundusime Lascarise paleesse. 17. sajandi paleed kaunistavad rikkalik stukkdekoor, flaami seinavaibad, ilusad puitelemendid ja illusionistlikud laemaalid. Ja taas saime sisse tasuta! Saades küll piletimüüja siira imestuse osaliseks, et nii vana üliõpilane! See käis siis minu kohta! Paleest avastasime vanade muusikariistade kollektsiooni. Oma rohkem kui 500 pilliga on see Prantsusmaal suuruselt ja tähtsuselt teine vanade muusikariistade kogu. 1942. aastal ostis Nizza linn hoone endistelt omanikelt just siia muuseumi rajamiseks. Meie seal olles saabus muuseumisse parajasti õpilasgrupp. Temperamentsed puberteedieas teismelised on ilmselt kõikide muuseumitöötajate hirm. Nüüd käisid nad neil kõikjal katastroofi aimava pilguga järel valmisolekuga kukkuvaid asju lennult kinni püüda. 

Meil oligi aeg lahkuda. Viimane vaatamisväärsus meie tänases programmis oli Massena palee - nüüd siis see õige. Täna leidsime selle üldse mitte kaugel Massena väljakust. Kuid nüüd oli järgmine ületamatu tõrge: nimelt oli muuseum suletud kaheks päevaks mingi uhke ürituse tõttu. Kodulehele loomulikult pole mõistlik sellist infot panna. Sellel korral ma isegi eile külastasin seda: midagi suletud oleku kohta mulle silma ei hakanud. Aga samas; ega nad olulist infot varjavad kiivalt jagades seda vaid prantsuse keele oskajatega. Aga kui nii, siis nii! Ei jäänud meil muud üle, kui jalutada tagasi Massena väljakule ning veeta aega kohvikus. Ilm oli äärmiselt palav ja üks külm õlu kuluski ära. Põhimõtteliselt oli meil nüüd kõik plaanitu tehtud! Jäi üle leida veel kingitus Katariinale. Karlile olime ostnud lahedad sokid Chagalli muuseumist. 

Pärast puhkepausi liikuma hakates jäi meile suhteliselt ruttu teele raamatupood. Ning see oli just see, mida vajasime! Suhteliselt kiiresti leidsin täpselt Katariinale mõeldud inglisekeelse raamatu. Valisin ka endale ühe inglisekeelse juturaamatu. Jäin nende hindade ja valiku lummusesse! Kui riigi rahvaarv on ikka ligi 70 miljonit, siis on võimalik tõlkida oma keelde kõiki raamatuid normaalse hinnaga. Alustuseks sattusin nagu nõiutult reisiraamatute osakonda. Ma usun, et siin oli absoluutselt iga väikseimagi riigi reisijuht. Ja hinnad olid keskmiselt 10 kuni 15 eurot! Aga asi, mida ma poleks isegi unes suutnud ette kujutada: siin oli eraldi korrus ajalooraamatutele!!! Kõik tõlgitud prantsuse keelde, kõrgeim hind 15 eurot. Jah, peaaegu kõik olid pehmekaanelised, kuid seal pole ju mingit vahet. Ma oleksin nagu paradiisi sattunud... Mõnikord on uhke olla väikese rahva esindaja, aga siis mõnikord tajud terava selgusega, kuidas mingid asjad jälle selle vastu räägivad.

Veetsime raamatupoes päris tükk aega. Teel hotelli käisime läbi meie tänaval asuvast pagaritöökojast ja ostsime õhtuks mõned saiakesed. Juust ja natukene veini oli meil veel alles eelmistest õhtutest. Olime esimesel hommikul maksnud küll kõikideks päevadeks hommikusöögid ette ära, aga süvenedes äralennu aega, selgus, et me ei jõua hommikust süüa. Kaasa nad ei saa ka meile pakke panna, sest värsked saiad tulevad neile sealt samast pagari juurest kell seitse. Aga meie pidime lahkuma hiljemalt 6.45. Saime siis raha tagasi kenasti! Toas pakkisime asjad enam-vähem kokku. Sõime ära saiakesed ning muud jäägid. Lugesime. Mina kirjutasin. Hommikul läksime lennujaama ja lennuki peale. Kenasti õigel ajal olime Riias. Ilm oli Riias meie reisi algusega võrreldes ka paremaks läinud - lumest polnud enam igal juhul jälgegi.

Sõit koju läks kiiresti. Ilma ühegi ootamatuseta. Ühe söögipeatuse tegime Lidos. Eliisabet võttis isegi seal söögi kaasa ja läks autosse sööma algava loengu tõttu. Sealt edasi otse koju. Kahel viimasel päeval kulutasime raha Chagalli muuseumis 8 eurot, Matisse´i muuseumist ostetud kingitus Karlile oli 12 eurot, lõunasöök 30 eurot, kohvik 15 eurot ja raamatupoes kulus 16 eurot. Kokku siis 81 eurot. Kõikide päevade peale kokku kulutasime 453,5 eurot. Lennukipiletid maksid kahe peale kokku 210 eurot. Hotell oli 340 eurot ning 26 eurot maksime parkimise eest Riia lennujaamas. Kogu reis kokku siis 1029,5 kahe inimese peale. Umbes 500 eurot siis inimene! 

NIZZA JA MONACO - KOLMAS PÄEV!

KOLMAS PÄEV - 24. aprill 2024

Ärkasime 8.00, mis on päris hea tulemus, arvestades, et Eestis oli kell sel hetkel juba üheksa. Seega me magasime päris normaalselt. Sõime oma armsas hotellis hommikusöögi ning läksime rongi peale. Täna ootas meid Monaco! Kuna pea alati on piletiautomaat meie saabudes lõpetanud töö, siis nüüd oli meil harukordne võimalus osta pilet päris inimese käest ja loomulikult otsustasime seda kasutada. Aga no see järjekord venis ikka tõeliselt! Piletimüüjal olid vist kõik kunded parimad sõbrannad... vaevalt ta muidu igaühega nii pikalt lobisenud oleks! Isegi kohalikud hakkasid ilmutama lõpuks teatud närvilisuse märke. Saime siiski piletid kätte ja tormasime perroonile. Suure kiiruga jäi meil aga märkamata kuhu poole peame sõitma ja nii me selle vale rongi peale sattusimegi.

Aga järgmises peatuses tulime maha, ootasime 15 minutit uut rongi ja sõit võiski alata. Nüüd, õiges suunas sõitev rong, oli ootuspäraselt puupüsti täis Monacosse sõitjaid. Ei taha üldse teada, kui palju neid inimesi oleks siin nt juulikuus!? Sõit võttis aega natukene alla tunni aja. Eliisabeti telefonil oli siin mingi error: kui mina olin veendunud, et oleme Monacos ja peame maha minema, näitas tema telefon, et peame veel tükk aega edasi sõitma. Õnneks läksime siiski maha. Muidu oleksime ühe päeva jooksul kaks korda valesti sõitnud. Jalutasime kõigepealt sadama juurde. Monaco Vürstiriigi puhul on tegemist pisikese kääbusriigiga (2,02 ruutkilomeetrit)  - ainult Vatikan on veelgi väiksem riik. Rahvastiku tiheduselt on Monaco aga maailmas esikohal (38 350 inimest). Huvitav on võib-olla seegi, et Monacos puuduvad looduslikud taimekooslused, kuid on näiteks 7 parki!

Monaco on väga tihedalt olnud läbi ajaloo seotud Prantsusmaaga ning selle märke on säilinud tänase päevani. Näiteks nimetab Monaco vürst valitsust juhtiva riigiministri kolme Prantsusmaa esitatud kandidaadi seast. Kuni 2002. aastani sai riigiministriks määrata vaid Prantsusmaa kodaniku. Vürstil ja riigiministril on täidesaatev võim. Seadustandev võim kuulub Rahvuskogule. Kolmandik Monaco elanikest ongi prantslased. Kusjuures 2016. aasta rahvaloenduse andmetel elas riigis ka 31 eestlast! 1861. aastal sõlmitud kokkuleppe järgi tagab Monaco kaitse sõjalise rünnaku korral Prantsusmaa. 6. sajandil eKr asus siin piirkonnas Vana-Kreeka koloonia Monoikos, mis andiski nime Monacole. Monaco ajalugu on sarnane Nizza omale ning aegade jooksul on mõningad ühed ja samad valitsejadki neil kahel linnal olnud.

Monaco iseseisvus 8. jaanuaril 1297. aastal, mil asumi ostsid Genova käest Grimaldid. Vaatamata suurtele perekonnatülidele ja vähemalt ühele poliitilisele mõrvale on üks maailma vanim dünastia endiselt võimul. Monaco võlgneb oma kuulsuse eelkõige kasiinole. Lõputute legendide allikaks olev Grand Casino rajas 1865. aastal pankrotist pääsemiseks Charles III. Ettevõte osutus niivõrd edukaks, et 1870. aastal sai riigis kaotada ära maksud. Kasiino rajati iidse Monaco-Ville sadama vastas asuvale viljatule kaljuneemele, mis hiljem nimetati valitseja auks Monte-Carloks. Monte-Carlo on siis üks Monaco linnaosa. Tänapäeval on Monaco paljude jaoks maksuparadiis ning kohalike elanike sissetulek on maailma kõrgeim. Monacol on Prantsusmaaga sellel teemal olnud ka lahkhelisid. Hetkel on kokkulepe kahe riigi vahel, et 5 aastat Monacos resideerinud prantsuse ärimehed peavad hakkama maksma makse. Teisena on kindlasti kuulsad Monacos toimuvad rallid: Grand Prix de Monaco ja Monte-Carlo ralli! Nimed on tulnud küll Monacost, kuid ralli ise kulgeb suures enamuses siiski Prantsusmaa teedel. Monaco on lihtsalt ilmselgelt liiga väike rallisõitmiseks! Mulle see ralliasjandus üldse ei meeldinud: suur osa mereäärsest alast on ehitatud täis ilgelt koledaid tribüüne, mis kasutusel vaid paaril korral aastas. Mereäärsed kohvikud paiknevad tribüünide all, kus puudub igasugune vaade merele!!!

Sadam üle vaadatud asusime vürstipaleed otsima. Selleks tuli ronida üles mäe otsa. Ostsime piletid ning käisime paleed ka seest vaatamas. Palais Princier on ehitatud 13. sajandil ning täidetud hindamatute freskode, mööbli ja vaipadega. Palee on avatud vaid suvekuudel. Aprill kuulub nende hulka siin. Hetkel on Monaco valitseja vürst Albert II. Kahtlemata on kõige kuulsam Monaco valitseja läbi aegade aga hoopis tema isa, prints Rainier III. Monaco oli pärast II maailmasõda madalseisus, riigikassa oli kehvas seisus ning Rainier otsustas ehitada uuesti üles Monaco õitsengu tehes riigist maksuparadiisi ning turismikeskuse. Selle aluseks oli vaja aga nii öelda positiivset reklaamikampaaniat riigile, millele arvati kaasa aitavat prints Rainieri abielu mõne kuulsusega. Asuti otsima abikaasat kuulsate filminäitlejate seast. Üheks variandiks olevat olnud isegi Marilyn Monroe. Valituks osutus lõpuks Grace Kelly, kellega olevat korraldatud kohtumine Cannes´i filmifestivali ajal fotosessiooni ettekäändel printsi palees. Kui palju sellest loost on tõsi otsustagu igaüks ise!

Veel teine ja ilmselt olulisemgi põhjus kiirustamaks abieluga oli see, et seaduse järgi pidi Monaco troonil olema meessoost Grimaldi. Vastasel juhul oleks läinud troon Prantsusmaale. Seega oli Rainieril vaja trooni säilitamiseks oma suguvõsale poega! 2002. aastal see seadus siiski muudeti. Ilmselt ongi läbi aegade olnud kuulsam printsess Grace kui tema abikaasa Rainier. Grace Kelly sai õnnetult surma 1982. aastal autoõnnetuses südamerabanduse tõttu kui tema auto mägisel teel teelt välja sõitis. Autos oli ka tema teismeline tütar printsess Caroline, kes pääses imekombel kergelt. Jalutasime läbi ka paar palee kõrval olevat vanalinna tänavat ja ühe pargi. Väga ilusad! Vanalinnast ostsime mõned külmkapimagnetid koju viimiseks. Olid tunduvalt odavamad võrreldes Nizzas müüdavatega! Imetlesime ilusaid vaateid merele ning külastasime Monaco katedraali ehk Cahtedrale de Notre-Dame-Immaculee´d.

Ja ega siin rohkem nagu midagi vaadata ei olnudki. Jalutasime rongijaama tagasi: järgmine peatus Eze! Eze puhul on tegemist pisikese ajaloolise mägikülakesega. Rongilt maha tulles sõime kõigepealt lõunat esimeses kohvikus, mis rongijaama juures asus. Olime lootnud küll leida mõne toreda kohviku Monacos, aga sealt ei leidnud me ühtegi kohvikut. Peale siis nende juba mainitud jubedate seal mere ääres tribüünide all. Tellisime võileivad. Kätte saades saime alles üllatuse - see võileib oleks olnud paras kolmele inimesele! Suutsin süüa kolmandiku ära ja ülejäänud pakkisime kaasa. Nüüd algas matk alles siis tõelisse Eze külla, mis asub kõrgel mäe otsas. Google Mapsi järgi oli sinna tund aega ronimist.

Umbes nii kaua meil läkski. Tegime mõned pildistamise ja looduse imetlemise pausid, sest rada oli tõeliselt kaunis ning vaated imelised. Ajalooline Eze on ehitatud kunagi hästi kaitstud kindlusena. Linnakese ajalugu on olnud kirju. Vallutajaid on olnud palju ning kõiki neid siin üles lugema hakates läheks väga igavaks ja pikaks see lugu. Kuid 1860. aastal läks Eze siinsete elanike ühehäälse otsusega Prantsusmaa koosseisu. Ezet on nimetatud ka Kotkapesaks siit avaneva fantastilise vaate pärast Vahemerele. Selge ilmaga pidavat lausa Itaalia kätte paistma, mida mina küll ei näinud, aga ilmselt peaks olema ka kotka silmad, mida minul kohe kindlasti ei ole! Eze puhul lummavad külastajaid ilmselt kõige rohkem selle imearmsad kitsad tänavad, imeliselt korrastatud väikesed romantilised kivimajad ning loomulikult need mainitud vaated. Lisaks on linnakene täis imearmsaid väikeseid kunstipoode. Siin müüakse ehteid, maale, riideid ja muud kõikvõimalikku kaupa. Tänasel päeval ongi Eze pigem kunsti- ja turismikeskus. Linna on nimetatud ka muuseumikülaks. Algseid elanikke on nüüdseks siia väga vähe alles jäänud. Käisime meiegi paaris ehtekaupluses. Eliisabet uuris käevõrusid. Olid tõesti ilusad! Kuid lõpuks ei suutnud ta siiski valida seda kõige-kõigemat ja nii see ost tegemata jäi... 

Jalutasime küla kitsad tänavad läbi. Nii kaua kuni hakkasime lõpuks ühte ja samasse kohta tagasi jõudma. Lõpuks sattusime Eze kiriku juurde. Eglise Notre-Dame-de-l´Assomption. Kui prantslased midagi hästi oskavad, siis on see oskus panna kirikutele võimatult pikkasi ja keerulisi nimesid. See tuleb neil tõesti hästi välja. Kirik on ehitatud 1764. aastal ning oli remondis parasjagu, mistõttu me väga head ülevaadet sellest ei saanud. Sisse saime küll minna. Panime põlema küünla. Aga väljast oli hoone ümbritsetud tellingutega. Kiriku territooriumi teises otsas oli üks pisikene roostetanud värav. Lukus see ei olnud ja seega pidin loomulikult vaatama, mis on peidus selle värava taga. Surnuaed. Surnuaiad mulle meeldivad! Eze surnuaed on rajatud kolmele platoole. Tasase maaga on mägedes teadupärast keeruline. Jalutasime need läbi - mulle meeldib surnuaias jalutada. Lugeda hauatähiseid, nimesid nendelt, eluaastaid ning kujutada ette, milline on olnud nende inimeste elu ja saatus. Kiriku ja surnuaia juurest tulles otsisime ühe äärmiselt armsa pisikese kohviku. Tellisime šokolaadikooki vahukoorega ja kohvi. Mina võtsin ka klaasi punast veini. Võin vist ausalt tunnistada, et nii head šokolaadikooki polnud ma mitte kunagi varem saanud! Istusime ja nautisime päris pikalt.

Kuna päike aga meie peale ei paistnud, siis mingi aja pärast hakkas natukene jahe ning otsustasime edasi või siis tegelikult tagasi liikuda. Jalutasime veel natukene ja tegin mõned fotod sellest imelisest külast. Või siis linnast. Prantslased pole vist ise ka veel lõplikult otsustanud, et millega siis täpsemalt tegemist. Kohati mainitakse linna, kohati nimetatakse külaks. Alla minek läks loomulikult kiiremini kui üles ronimine. Aga ikka imestasime, et kas tõesti tulime nii pikalt siit üles!? Tegelikult saab rongijaamast üles külla siiski ka bussiga. Kuid meie soov oli just jalutada. Umbes poolel teel alla kostus meieni eestpoolt kõva venekeelset kisa. Lähemale jõudes avanes meile alguses päris koomiline, aga hetke pärast päris kurb pilt: vanem paar oli suutnud ennast üleval külas nii täis juua, et nüüd tuli meesterahval põhimõtteliselt vedada oma purupurjus naist mäest alla. Naine ainult kriiskas, et seda tulevat teha ettevaatlikumalt. Millegagi meie neid aidata ei saanud. Neil oli omavahel nii palju maid ja puid jagada, et ega nad ei pannud väga teiste inimeste möödumist tähelegi. Lihtsalt kurb, et tore koht ja ilus päev pidi nende jaoks lõppema selliselt.

Raudteejaama juurde jõudes ostsime nüüd küll automaadist piletid Nizzasse. Siin oli eriti huvitav masin: valikuid sai teha pöörates suurt ratast! Selle peale andis ikka tulla. Aga piletid saime kätte ning suhteliselt kohe tuli ka rong, mis meid Nizzasse tagasi viis. Nizzasse jõudes jalutasime hotelli. Käisime dušši all. Mina pidin natukene tööd tegema ja Eliisabet läks jalutama. Kaasa sai ülesande leida läheduses mõni armas baar või kohvik, kus saaksime hiljem klaasikese veini juua. Umbes tunni aja pärast ta helistaski, et on leidnud sellise koha! Jalutas hotelli juurde tagasi. Panin riidesse ja saime tänaval kokku. Baar oli tõesti armas. Pisikesel majadevahelisel väljakul suurte ja vanade puude all. Mina võtsin klaasi punast veini ja Eliisabet mingi kokteili.

Õhtusööki me polnud täna söönudki ja ikka veel polnud kõht eriti tühi. Lõunane võileib oli äärmiselt korralik söök! Seda oli meil hotellis veel alles ka. Pärast tunnikest nautimist, õues oli soe ja mõnusalt hämar, hakkasime tagasi jalutama. Toas sõime ära oma võileibade jäägid. Siis veel lugesime ja kirjutasime natukene ja ega uni ei lasknud ennast pikalt oodata pärast nii tegusat päeva. Raha kulutasime täna rongipiletitele Monacosse 8 eurot, paleepiletitele 10 eurot (saime mõlemad õpilase piletid poole hinnaga), külmkapimagnetitele 6 eurot, rong Ezesse maksis 6 eurot, lõunasöök 25 eurot, kohvikus kulus 31 eurot, rongipiletitele Nizzasse 6 eurot ja baaris kulutasime ära 14 eurot. Kokku teeb see siis 106 eurot.