ANDORRA: CORONALLACS`I MATKARADA - NELJAS PÄEV!

NELJAS PÄEV - 23. juuli 2024

Äratus jälle kell 7.00. Magada sain umbes kaks tundi. Õhtul sain Kristina käest kodeiiniga ibuprofeeni tableti, mille enne voodisse minekut sisse võtsin. Võib-olla isegi aitas natukene. Meie selle ööbimiskoha luksus jätkus: ka hommikusöök oli kuninglik! Pakuti sooja saia ja mitut sorti sinki. Päris apelsinimahla. Liikuma hakkamiseks olime valmis 7.35. See oli täitsa hea saavutus! Alustasime täna uuesti laskumisega. Pidime läbima päris mitu küla. Kõige suuremas, el Serratis, tegime väikese peatuse: tänagi oli meie hulgast lahkujaid! Meeleolu, vähemalt minul, oli küll natukene morbiidne ja rusuv. Et kuidas me siis põhimõtteliselt ainult neljakesi edasi läheme!? Nii paljukest meid siis algsest kümnest matkajast oligi järele jäänud. Matka alguses tehtud nali kümne matkaja kohta tuntud krimiloo valguses, kus lõpuks mitte kedagi alles ei jäänud, hakkas vaikselt tõeks saama. Must huumor!

Aga ega meil midagi üle ei jäänud. Kaupost oli natukene kahju, et meid nii vähe talle juhendada jäi! Sain ühelt lahkujalt täna õhtuks tal endal üle jäänud unerohutableti. Pakkisin selle hoole ja armastusega ära, et selline väärtuslik asjake veel enne õhtut kuskile ära ei kaoks. Saatsin alla tagasi ka oma raamatu: lugemiseks siin küll aega üle ei jää! Jätkasimegi teekonda edasi nüüd vaid neljakesi - Kaupo, mina, Kristina ja Marju. Varsti pärast külast lahkumist algas meie tänane tõus. Tõus oli väga raske. Vahetasime poole mäe peal Kaupoga koti ära: mina sain tema kõvasti kergema ja tema minu palju raskema seljakoti. Kui Kaupo oli üles jõudnud tuli ta uuesti tagasi ning viis ka oma koti üles. Kotita oli loomulikult palju lihtsam üles rühkida!

Tänase päeva puhul oli tegemist matka kõige raskema ning pikema matkapäevaga! Olime selleks valmistunud, kartnud ning lootnud, et äkki osutub siiski oodatust kergemaks. Seda ei olnud muidugi oodata, aga nüüd oli kõige raskem osa ehk päeva suurim ning järseim tõus tehtud. Edasi oli veel pikk tee, aga maastiku reljeef kergem. Pärast tõusu tegime lõunasöögi peatuse. Söögiisu mul väga ei olnud, aga tänases lõunasöögi pakis olnud õun päästis päeva. Ühe võileiva sõin ka. Puhanud ja kõhud täis hakkasime laskuma. Minu jaoks algas päeva kõige kergem osa, kuid Marjule oli keeruline just laskumine. Mitu päeva olid meiega suhteliselt samas tempos liikunud kaks belglast, kes läbisid samuti Coronallacs´i rada. Sattusime nendega ikka aeg-ajalt kokku. Pärast tõusu laskuma hakates suundusid nemad aga teises suunas.

See pani meid kahtlema meie raja valikus, et kas olime ikka õigel teel!? Kaupo jooksis tükk maad edasi, et selgust saada. Olime ikka õigel rajal! Lihtsalt ees oli ootamas väga raske teelõik, kus kohati pidime ronima mööda väga järsku siledat ja libedat kaljunõlva pidi. Belglased oli ilmselgelt vältinud seda osa rajast. Päike paistis halastamatult: täna oli ka matka kõige kuumem päev. Määrisime aga päevituskreemi peale. Aga ega väga pikalt seegi ei aita. Lõpuks tahaks ikka lihtsalt varjulisse kohta saada. Ka joogiveega muutus täna mingil hetkel keeruliseks. Olime nagu ikka mäest alla voolavate ojade ja jõgede juures täitnud oma joogipudeleid. Täna oli aga isegi ojadega kehvasti. Refugi de les Fonts´i juures oli küll voolik, millest nirises natukene vett. Kuid vooliku all olnud veekogumise nõu oli täis mingeid kummalisi ussikesi. Igaks juhuks võtsin sealt natukene ühte pudelisse. Et parem juba siis mingid kõhuhädad, kui surm janusse!

Õnneks ei läinud seda vett siiski vaja. Järgmises kohas, kus leidsime puhta allika, valasin selle lihtsalt minema. Tänastel laskumistel olid fantastilised vaated. Ilmselt ühed ilusaimad üldse kogu Coronallacs´i rajal. Üks seljakottidega jahmerdamine käis meil kogu aeg: tõusudel vahetasin mina Kaupoga kotid, laskumistel võttis Kaupo Marju koti. Eks tal tegemist meie allesjäänutega oli. Kristina olid vaid tugev ja vapper, kes püsis oma jõududega vajalikus tempos. Laskumist oli täna nii palju, et isegi see hakkas lõpuks keeruliseks muutuma. Kui üles ronimine on raske ja võtab võhmale, siis alla tulemine võtab jalad, eriti põlved, läbi. Lõpuks on jalad nii väsinud, valusad ja läbi, et üks hooletu samm võib saada äärmiselt ohtlikuks. Igale sammule tuleb järjest enam keskenduda ja lõpuks oled olukorras, kus allatulek ei pruugi sugugi kiiremini minna tõusuga võrreldes.

Aga nagu iga asi saab ükskord otsa nii sai ka meie tänane laskumine! Ja loomulikult ei tähendanud see, et meie päev oli õhtule jõudnud vaid seda, et ees ootas uus tõus. Üks järsemaid kogu matka jooksul. Lohutas vaid teadmine, et selle lõpus ootas meid päästev öömaja! Mina tulin rahulikult omas tempos. Meie tuttavaid belglasi polnud pärast lõunat enam näha olnud. Nüüd üles rühkides ühe hingetõmbepausi ajal alla vaadates ilmusid meie sõbrad taas nähtavale. Tõus oli järsk ning neilgi oli hing paelaga kaelas. Natukene enne meie hütti jooksis Kaupo jälle mulle vastu ning võttis koti. Sain viimase osa üles ronida kotita. Lõpp läks õnneks kiiresti. Kui teiste juurde hüti ette jõudsin oodati mind juba jääkülma coca-colaga! Ma pole elu sees joonud nii palju coca-colat kui nüüd viimastel päevadel! Siin tundub see tõelise jumalate joogina.

Istusime päris pikalt õues - ilm oli mõnusalt soe ja vaade imeline. Meie tänase hüti juurest alustatakse tõuse Andorra kõige kõrgemale tipule Coma Pedrosale (2946 meetrit). Sellest tuli ka hüti nimi: Refugi de Comapedrosa. Loomulikult avanes siit ka imeilus vaade tipule. Kuna täna õhtuks oli meid jäänud alles tõesti vaid neli, siis polnud enam lootust saada privaattuba. Saime kohad 12-kohalises toas. Rahvast oli õnneks vähe: peale meie olid samas toas vaid meie sõbrad belglased. Õhtusöök oli super hea! Ainult suppi ei pakutud. Millest oli isegi kahju, sest olin nii harjunud selle õhtuse kuuma supiga. Selle asemel oli pasta. Ning veini pakuti siin kohe eriti lahkelt! Mitu kordi käidi ütlemas, et kui soovime juurde, siis ainult küsige. Kui olime kõhu pastast täis söönud toodi lauale ootamatult uus roog - pajaroog kanaga. Selgus, et pasta oli olnud siin vaid supi asemel eelroog. No minul oli küll kõht juba täis. Moe pärast siiski natukene maitsesin. Roog oli suurepärane!

Magustoiduks toodi veel kooki, aga sellest küll loobusin. Tänane teekond oli ettenähtult 11 tundi ja 13 minutit. Jäime kenasti selle aja sisse. Tõusime kokku 1904 meetrit ja laskusime 1608 meetrit ning raja pikkus oli täna 21,9 kilomeetrit. Kõikide nende näitajatega oligi siis tegemist tänase päeval puhul kogu matka kõige pikema ja raskema päevaga. Käisin dušši all ära ja sättisin magama minema. Täna oli mul siis unetuse vastu varuks imerohi: võtsin selle voodisse minnes sisse koos ühe tableti kodeiiniga ibuprofeeniga. Huviga jäin ootama tulemust. Enne tuli aga üks belglastest meie juurde ning uuris ettevaatlikult, et kas meil on kõrvatropid? Tema sõber nimelt norskavat väga kõvasti. Teistel kahjuks ei olnud, aga mina otsisin küll enda omad uuesti välja. Olin enne mõelnud, et kõik eelnevad ööd on vaiksed olnud ning ma ei pane neid kõrva. Potensiaalse norskamise fakt muidugi muutis mu arvamust. Raha ei kulunud täna üldse. Tänases öömajas oli samuti dušš tasuta. Nii, et ka selle eest ei pidanud maksma. 

ANDORRA: CORONNALACS´I MATKARADA - KOLMAS PÄEV!

KOLMAS PÄEV - 22. juuli 2024

Ka täna öösel mina ei maganud. Jälle nagu midagi otseselt ei seganud: kõik oli vaikne, mitte keegi ei norsanud, täielik vaikus, ei olnud ei palav ega külm... Sellest ei saanud aru ainult kas kõht oli liiga täis või hoopis tühi?! Samas olin endale üllatuslikult väga rahulik selle kõige juures. Kogu aeg ikka ootasin, et kohe-kohe tuleb see päästev uni! Ilmselt ma kokku umbes kaks tunnikest siiski tukastasin. Kell helises ikka natukene enne seitset - sellest polnud pääsu. Kella seitsmeks oodati meid hommikust sööma. Olemine oli kuidagi äärmiselt tuikuv. Magamatus andis tunda ikka! Süüa ka eriti ei tahtnud. Midagi surusin puuduvale isule vaatamata endale sisse. Seda enam, et täna pakuti saia juurde isegi sinki ja juustu. See tundus ju lausa delikatessina. Matkaja jaoks oleks kokku võttes ka väga rumal jätta hommikusöök söömata.

Täna hommikul pidin ka oma kanna kinni plaasterdama. Saapa sees pole lootustki, et püsiks tavaline plaaster. Seega kasutasin vana nippi! Lõikasin tavaliselt plaastrilt kleepribad ära mõlemast servast jättes vaid peenikesed ribad, et sain plaastri marli osaga haava katta. Siis võtsin tavalise tugeva liimiga leukoplaastri (õnneks olin selle viimasel hetkel igaks juhuks kotti toppinud) ning tõmbasin selle mitmekordselt veel sinna peale. Ning lootsin, et kogu see asi õhtuni püsib. Liikuma hakkamiseks saime valmis 8.30. Alustasime tänast hommikut kõik koos, kuid õige varsti liikusid osad matkajad meist erinevasse suunda: jah, täna oli lausa kolm katkestajat! Eilne raske ja pikk päev oli teinud oma töö. Hommikul taipasin tagasiminejate käest ka küsida, kas nad oleksid nõus viima tagasi minu täiesti kasutuks osutunud fotoaparaadi? Olid lahkesti nõus ning võtsid veel teisteltki mõned kasutuks osutunud esemed kaasa.

Natukene aega kulges meie tee eilset rada pidi tagasi. Varsti keerasime aga ära ning alustasime kohe hommikul väga rasket tõusu. Nende tõusudega on see lugu, et on rasked küll ja higistad ja ähid korralikult. On vastik ja ennast tuleb ikka ületada mitmekordselt! Aga ülevalt avanev vaade lunastab selle kõik! Püreneed laiuvad kogu Andorra territooriumil: Andorra asubki Püreneede kõrgorus, mis on tekkinud jääajal, kui liustike liikumine laiendas algselt kitsaid orge. Mägises riigis on üle 2000 meetriseid mäetippe koguni 65. Kõrgeim mägi on Coma Pedrosa (2946 meetrit). Kääbusriigi piir on 120 kilomeetrit pikk. Meie matkarada läheb natukene seestpoolt seda kord liginedes kord kaugenedes vastavalt siis kas Hispaania või Prantsusmaa piirist.

Andorra Vürstiriik rajati 8. septembril 1278 ning on ainus riik maailmas, kus riigipea funktsiooni täidavad kaks välismaa ametikandjat: Urgelli piiskop ja Prantsusmaa president. Riigi pindala on 468 ruutkilomeetrit, mida pole just palju, kuid sellele vaatamata on Andorra Euroopa kuuest kääbusriigist suurim. Andorrat peetakse põhiliselt talispordi- ja maksuparadiisiks. Talisport on siin kõrgel tasemel loomulikult mägede tõttu. Mäesuusakeskuseid jääb meie matkarajalegi mitmeid. Maksuparadiis väljendub eelkõige vähestes maksudes kodanikele ning suhteliselt odavates hindades. Näiteks ei ole siin bensiini- ja alkoholiaktsiisi. Kütus ikka tunduvalt odavam Eestiga võrreldes. Ja ilmselt siis alkohol samuti. Isegi meie põgus poeskäimine esimese matkapäeva hommikul pani imestama hindade väiksuse üle.

Siinne keskmine maksukoormus on vaid pool ülejäänud Euroopa keskmisest. Näiteks sotsiaalmaksu suurus on 18% töötaja väljateenitud palgast, millest 13% maksab tööandja ja vaid 5% töötaja. Palgad muidugi ei jää alla Euroopa keskmistest.  Meie saime aga pärast väga järsku tõusu natukene laskuda enne kahte järgmist ränka tõusu. Tegime peatuse imelise vaatega nõlval, mida mööda voolas alla korralik oja. Ilm oli ilus ja saime ennast värskendada natukene. Enamus leotasid jalgu külmas vees. Mina muidugi jalgu igaks juhuks lahti ei võtnud: ei soovinud küll näha, mis seal saapa sees toimub ühega neist. Hommikune liikuma saamine oli olnud valus ja keeruline, aga pika peale harjusin ära ja lõunaks ei olnud enam eriti ka tunda midagi. Tavaliselt olen matkadel käies päikese kaitseks sidunud pähe rätiku. Nüüd võtsin aga sõna-sõnalt meile saadetud vajaliku varustuse nimekirja, milles oli toodud välja hoopis nokamüts! Ostsin siis endale roosa nokamütsi. Kusjuures päikesekaitseks töötab tõesti palju paremini. Ojade ja jõgede juures kastsime oma nokamütsid märjaks - see jahutas ja värskendas ka väga hästi.

Tänase päeva järgmised tõusud ei olnud muidugi nii järsud ega väsitavad päeva esimesega võrreldes. Saime need üllatavalt ruttu tehtud! Nüüd ootas ees väga pikk laskumine. Kuni tänase päeva ööbimiskohani välja. Minu magamatus andis ikka tunda lõpuks: olin uimane ja laiali oma olekuga, keskendumisega oli raskusi. Tunda andis see just laskumisel, kus mõte peab olema äärmiselt keskendunud käesolevale tegevusele. Vähimgi tähelepanematus võib järskudel ja ohtlikel laskumistel kurvalt lõppeda. Minul õnneks piirdus see siiski paari õnnelikult lõppenud komistamisega. Lisaks ei tahtnud ma ka süüa. Ilmselt oli ka see magamatusega seotud. Matkadel pole mul kunagi olnud probleeme söögiisuga, aga nüüd hakkasid meie lõunasöögipakid oma ohtra saiaga mulle küll vastu.

Tänase päeva päästis suur virsik, mida olin hoidnud alles ja tassinud usinalt kaasa esimesest päevast alates. Sõin selle ära pärast kõige raskemat tõusu - maitses imehästi! Samas esimese päeva lõunasöögiks olnud kuskussi jätsin kivi alla ümisejatele. Mina polnud suutnud sellest kolme päevaga jagu saada: see oli nii kuiv, et juba ühe suutäiega tundsin, kuidas see kogu mu sisikonna ähvardas ära kuivatada. Natukene sõin tänases lõunapakis olnud makarone - need olid tunduvalt paremad. Laskumine meie ööbimiskoha juurde oli tõesti äärmiselt pikk. Alguses läks see väga kiiresti. Pikapeale tuli muidugi väsimus ning siis tuli olla ettevaatlikum. Kui tõus on füüsiliselt raske ja nõuab kõvasti võhma, siis laskumine nõuab küll kordades vähem energiat, kuid võtab samas jälle jalad, eriti põlved, läbi.

Rada oli alguses imeline! Suhteliselt järsk, kuid tempo oli hea ja jõudsime jõudsalt edasi. Eemalt orust paistsid paar katust. Olin kindel, et seal meie tänane kodu ongi. Aga ei, läksime neist rahulikult mööda ja isegi hoopis teise orgu. Ning sealtki veel pikalt-pikalt edasi. Laskumine on küll lihtne, aga iga sammuga alla vasardas peas mõte, et ükski samm mäest alla pole mitte niisama: mingil ajal tuleb kõik need sammud jälle uuesti üles ronida. Õnneks mitte täna - see kõik tuleb alles homme! Järjest allapoole sammudes jõudsime imelisele aasale, kus kasvasid meeletult suurte õitega tumelillad looduslikud iirised. Midagi nii ilusat, kui need iirisepõllud, polnud tükk aega näinud! Meie rada kulges iiriste vahel! Nagu oleks hiigelsuures lillepeenras jalutanud. Fotole loomulikult ei jäänud veeranditki kogu sellest vaimustavast ilust.

Meie maja aga ei jõudnud ega jõudnud meieni! Ja lõpuks tuli ta ikkagi jälle ootamatult. Täna tundus meile nagu oleksime pärast meeletult väsitavat päeva ja pikka rännakut paradiisi jõudnud. Kogu matka parim ööbimiskoht! Kui sisse astusime pakuti jääkülmast klaasist vett juua. Ka täna saime omaette toa, meid oli alles jäänud vaid kuus ja saimegi kuuekohalise toa. Saapaid ja sokke jalast võttes selgus, et minu imeplaasterdus oli peaaegu püsinud. Võtsin plaastrid ära ja jätsin haava lahti. Et see natukene kuivaks ja saaks paraneda. Dušš oli tasuta. Õlut pakuti sügavkülmast võetud jäistes klaasides. Baarmen polnud niisama isehakanud: Kristinale valmistas ta kokteili sellise osavuse ja teatraalsusega, mida mul pole õnnestunud pikka aega näha. Wifi oli. Mina hoidsin sellest küll eemale. Kohe kuidagi ei raatsinud rikkuda rahulikku puhkust mägedes muu maailma sissetungiga ära.

Õhtusöögiks pakuti harjumuspärase supi asemel (millest mul natukene isegi kahju oli) värsket salatit. Praeks olid ahjukartulid ja vorstid. Magustoiduks ahjuõun. Samuti kuulus söögi juurde kohv või tee. Isegi prügikastid olid olemas. Kõikidest teistest majadest tuli oma isiklik prügi kaasa võtta. Elektrit ka ei võetud ära ööseks ja telefoni sai laadida rohkem kui kümme minutit. Ja kõike seda luksust pakkus meile täna õhtul refugi de Sorteny! Tänane teekond oli ette nähtud 10 tundi ja 18 minutit, mille meie läbisime kiiremini. Aplaus meile!!! Tõusime 1425 meetrit ja laskusime 1771 meetrit ning käisime maha kokku 16,9 kilomeetrit. Raha kulus 3 eurot ühe õlle peale.

ANDORRA: CORONALLACS`I MATKARADA - TEINE PÄEV!

TEINE PÄEV - 21. juuli 2024

Hommikul äratus natukene enne kella seitset - kell 7.00 oodati meid hommikusöögile! Mina olin jäänud magama alles natukene enne äratust! Miks ma öö läbi magada ei saanud ei oska öelda. Midagi nagu ei seganud, oleksin võinud eilsest päevast olla piisavalt väsinud, aga võta näpust! Öösel oli vägev äike. Otse meie pea kohal. Aga äike mulle meeldib: seega ei saanud ka see kuidagi mu und mõjutada. Aga vaatamata magamata ööle tuli nüüd üles kobida, riidesse panna ja sööma minna. Ilm oli pilves. Kogunesime söögisaali. Hommikusöök oli normaalne. Isegi kohvi sai. Piimaga. Väga palju magusat muidugi. Enamuse sellest jätsin järgi. Hommikusöögi ajal tuli uus sajuhoog. Aga mitte enam pelgalt vihm vaid meeletu rahe. Osad raheterad olid sellise väiksema linnumuna suurused. Telgis ööbijad ei rõõmustanud just.

Saime kaasa lõunasöögipaki. Pärast sööki pakkisime asjad kokku, täna läksid küll selga pikad riided. Liikuma hakkamisega läks natukene aega. Lõpuks jõudsime hommikuse grupipildi tegemiseni ja siis hakkasime astuma. Ilm oli tuuline ja jahe, sadanud rahe moodustas kohati päris paksu kihi. Õnneks oli sadu lõppenud. Alustuseks ootas meid järsk ronimine mäkke. Pidime ronima täna üle 2828 meetrise kuru, mis on ühtlasi meie matka kõige kõrgem punkt, kus viibime. Natukene ekslesime ka õige teeotsa leidmisega üle mäe. Mina, Kristina ja Marju olime teistest natukene ees. Mida kõrgemale jõudsime seda kõvem tuul meid tabas. Väga seisma ei tahtnud jääda ja seetõttu liikusime päris kiiresti. Läksime märkide järgi, kuid vaatamata sellele olime mingist hetkest täiesti vales suunas läinud. Kaupo oli hakanud õnneks kahtlema meie suunavalikus ja üritas meie tähelepanu võita. Aga ega meie ei kuulnud mitte midagi! Lõpuks ta vilistas.

Seda kuulsime ja jäime lõpuks seisma. Jalutasime tagasi teiste juurde ning Kaupo jooksis korraks üksi õiget teeotsa otsima. Tee leitud, astusime aga vapralt edasi. Tuul oli vastik. Aga samas oli sellises jahedas päris hea mäest üles ronida - vähemalt palav ei hakanud! Viimane lõpp tippu oli üllatavalt raske ning võttis täitsa võhmale. Aga kõik me sinna meie matka kõige kõrgemasse punkti kenasti jõudsime. Sealt edasi algas alla ronimine. Kohati oli laskumine väga järsk. Täna oli meie tempo juba palju aeglasem eilsega võrreldes. Vahed venisid järjest pikemaks. Olime liikunud siiani kogu aja suures udus. Kohati oli nähtavus null. Samas oli see udus liikumine väga äge! Aeg-ajalt udu äkki hajus paljastades pool mäekülge või tekkis lihtsalt mingi auk muidu ühtlasse läbipaistmatusse massi.

Allapoole jõudes sattusime tõelisele muinasjutumaale! Udu, selles kivimürakad nagu suured hiiglased ning jändrikud männipuud. Nende vahele pikitult müstilised auravad peegelsileda pinnaga järvesilmad. Meenutas mulle Põhjamaade saagade illustratsioone. Pärast muinasjuttu jõudsime väga reaalsesse maailma ehk tagasi tsivilisatsiooni - restorani. Tegime seal lõunapeatuse. Paljud meist ostsid kohe korraliku lõunasöögi. Minu jaoks oli aga isegi hommikul kaasa saadud toidupakk liiga suur. Ostsin vaid ühe coca-cola ning suutsin nimetatud pakist süüa ära ühe võileiva. Olime tänase päevaga erinevalt eilsest keskmisest päevatempost kõvasti maas. Teine päev oli ette teada pikk matkapäev (10 tundi ja 35 minutit), aga lootsime ikkagi püsida graafikus, pidime aga nüüd tunnistama,  et see ei õnnestunud kuidagi. 

Pärast lõunat edasi marssides oli meil õnn kohe õige mitu kilomeetrit jalutada täiesti siledal maastikul. Sealt edasi ootas aga taas väga järsk laskumine suurte kivide vahel. Ühel matkakaaslasel oli laskumine aga ääretult keeruline varasema vigastuse tõttu. Väga vapralt püsis ta meil kannul trotsides ebamugavust ja valu. Kristina ja mina laskusime mingi osa kõige ees, aga lõpuks jäime toppama oskamata leida õiget teeotsa. Ootasime teised ära ja Kaupo leidis õige raja üles sekunditega! Laskumine viis meid pisikesse külla nimega Envalira. Seal tegime väikese puhkepeatuse ning meie esimene armas matkakaaslane otsustas matka katkestada ning minna tagasi. Kaupo juhatas meid ülejäänuid õigele rajaotsale ning jäi ootama transporti, mis viiks lahkuja tagasi pealinna. 

Meie aga sammusime vapralt edasi. Nüüd uuesti jälle mäest üles. Ilmselt astusime väga vaikselt, sest äkitselt sattusime metsseakarja peale. Nad kuulsid ja nägid meie tulekut küll suhteliselt viimasel hetkel, sest olime ikka väga lähedal neile enne kui nad põgenesid. Samas astusime me mitmekesi hanereas ja seega nägime neid enne kadumist ainult Kristina ja mina. Juba poole tõusu peal jõudis Kaupo meile järele. On ikka kiire tempo! Edasi ronisime kõik koos. Üles jõudes tegime natukene pikema peatuse, millest küll väga midagi välja ei tulnud, sest kohutavalt külm tuul oli. Selle eest imelised vaated! Sõin natukene kergemaks jälle oma lõunasöögipakikest. Kuid põhisöögi ehk kuskussini ei jõudnud ikkagi veel. Külm tuul peletas meid suhteliselt kiiresti uuesti liikvele. Natukene aega oli meil jälle õnn jalutada nende imeliste vaadete vahel tasasel rajal. Enne järgmist laskumist.

Laskumisel venisid vahemaad meie vahel jälle päris pikaks. Alla jõudes ei olnud me aga ikkagi veel ööbimiskoha juures. Ees ootas veel tänase päeva kõige raskem tõus. Nüüd jagunes meie grupp pooleks: esimese poole juhatas Kaupo jälle õigele rajaotsale ja jäi ootama ise teist poolt. Neljakesi asusime nüüd rinda pistma tänase päeva viimase väljakutsega. Ja väljakutse oli see tõesti! Tuli ronida mäest üles, jupikene ka laskuda meeletult suurte kivirahnude vahel ja neist üle ronides. Ajaliselt näitas lõpuni 1,5 tundi. Kuid meie hommikune tempo oli meid ettevaatlikuks teinud, kui olime kõvasti aeglasemad olnud ette nähtust. Kell oli juba seitse. Kartsime, et jääme pimeda peale. Pimedas ei oleks meist aga keegi tahtnud seda rada läbida.

Mingi aja pärast jagunes meie nelik veel omakorda kaheks grupiks. Kaks kiiremat läksid ees ja meie Kristinaga läksime natukene rahulikuma tempoga järele. Kuskil nende kivimürakate vahel toetasin vist liiga tugevalt oma matkakepile, mis selle tulemusena lihtsalt pooleks läks. Mis siis ikka - edasi tuli minna 1,5 kepiga. Kui olime jõudnud umbes poole sellest viimasest tõusust läbida põhimõtteliselt jooksis meile järele ja meist mööda Kaupo kandes kahe tagantpoolt tuleva matkakaaslase kotte! Meie aga muudkui jätkasime omas tempos eesmärgi poole rühkimist. Õige pea tuli Kaupo rõõmsalt tagasi minnes juba tagumistele uuesti vastu kaasas neile kosutuseks jääkülm coca-cola. Refugi pidi olema kohe varsti - saime aru, et no põhimõtteliselt nurga taga. Aga nii nurga taga see ikkagi ei olnud - oli veel hulk ronimist ja mitu nurgatagust, kust ikka veel ei olnud näha meie öömaja! See maja lihtsalt põgenes meie eest. Lõpuks, kui ta siis tõesti oligi nurga taga, ei pannud ma seda esimese hooga isegi tähele: kuidagi ootasin, et hoone peaks ilmuma meie vaatevälja vasakult poolt. Kuid tegelikkuses oli hoopis paremal. Peaaegu oleks mööda kihutanud! Nüüd selle tänase päeva viimase  tõusu osa läbisime enam-vähem selle ajaga, mis ette nähtud ning õnneks pimeda peale ei jäänudki.

Saime oma toa kätte täna isegi enne Kaupo kohale jõudmist. Päris sünge ruum: akendeta kolmekordsete naridega kong. Aga täna saime käia dušši all! Kohe muidugi hoiatati, et kell 22.00 lülitatakse elekter välja. Selleks ajaks peaksid siis kõik olema magamaminemiseks valmis. Pesema minekuks lahti riietudes sain ebameeldiva üllatuse osaliseks avastades kannalt suure katkise villi. Kummaline, et ma ei olnud mitte midagi tundnud kogu päeva jooksul. Eile oli korra nagu mingi kivikene saapa sees ja üks koht natukene hell, kuid tänaseks tundus mulle see kõik möödas olevat. Järelikult siis ikka ei olnud. Ehk homsest tuleb hakata jälle jalgu plaasterdama. Õnneks oli hetkel mul katki siiski vaid üks jalg. Nepaalis matkates pidin mässama kahe katkise jalaga.

Sain žetooni ja läksin dušši alla. Mulle oli ette nähtud 4 minutit! Sellest oli minu üllatuseks küll ja küll. Rohkem poleks vaja olnudki. Aga mu katkisele kannale oli kuum vesi väga valus. Kui enne polnud mingit valu tunda olnud, siis nüüd oli küll ja kuidas veel! Õhtuks ja ööseks on küll parem haav lahti jätta. Saab õhku ja vast ka paraneb natukene. Kuigi seni kuni peab panema saapad igal hommikul uuesti jalga ja päeva läbi käima ei hakka see ka paranema. Kui hea oli puhas olla!!! Tänane öömaja oli suhteliselt jahe. Eriti andis külm tunda pesemast tulles. Pakkisin ennast soojalt riidesse ja läksin vaatama, et kas need, kes me kohal oleme, võiksime äkki süüa saada - kõht oli jube tühi. Aga ei mingit süüa enne kui on kogu grupp koos! See otsus oli lõplik ja mingit vastuvaidlemist poleks saanud olla.

Läksin sama targalt tuppa tagasi, koridorist avastasin seinakontakti, kus laadis meie grupiliikme telefon. Leppisime kokku, et saan ka paarkümmend minutit oma telefoni laadida enne kui elekter ära võetakse. Ega mul muidu seda telefoni üldse vaja poleks, aga nüüd pidin ju pildistama sellega. Kirjutasin. Varsti jõudis kohale ülejäänud grupp. See viimane raske lõik oli neile ikka äärmiselt keeruline olnud. Aga olime kõik jõudnud valges kohale! Mis oli väga hea. Viimased tulijad said hetkeks hinge tõmmata ja kosuda. Siis läksime sööma kõik koos. Õhtusöögiks oli jälle supp, praad ja magustoit. Supp oli imehea! Praad oleks ka olnud hea, kui meile oleks grillvorsti kõrvale samuti ahjukartuleid pakutud nagu varasematele sööjatele. Neid aga vist ei jätkunud meie jaoks. Saime mingisuguseid oalaadseid asju, mida ma kuidagi määratleda ei osanud. Magustoiduks oli konservvirsik. See muidugi väga hea ei olnud. Isu oli ka kesine ja tegelikult oleks mulle supist piisanud.

Kõht täis asutasime magama minema. Ruumid olid kõik juba pimedad. Elekter kinni keeratud. Õnneks oli mul kaasas pealamp. Sain sellega ringi liikuda ja tualetis ära käia. Siis pugesin voodisse. Täna sain ühe alumise naridest. Olin kindel, et pärast magamata ööd ja rasket matkapäeva ootab mind ees imeline uni! Meie koduks oli täna refugi de Jucla 2310 meetri kõrgusel. Tõusumeetreid läbisime täna kokku 1350 ja laskusime 1527 meetrit ja kokku käisime maha 19,4 kilomeetrit. Raha kulus täna ühe coca-cola peale lõuna ajal ja siis veel ühe coca-cola peale õhtul öömajja jõudmise auks. Hind oli umbes 3 eurot ilmselt mõlemas kohas. Kokku kulus täna raha siis umbes 6 eurot.