OMAAN - KOLMAS PÄEV!

KOLMAS PÄEV - 26. veebruar 2025

Äratus 7.00! Siis sööma ning startisime 8.30. Täna ei oodanud meid enam buss vaid läikivad valged maasturid. Igavesti suured ja uhked! Erilise luksusena oli arvestatud vaid 3 reisijat ühe auto kohta. No jah, taga keskmine koht pole just maailma kõige mugavam, kuid meil polnud meeletult pikki sõite ees ootamas. Minu ja Heleniga tuli ühte autosse meie giid Hille. Esimese asjana sõitsime vaatama lähedalasuvasse istandusse mürripuid. Istandus polnudki nagu ainult istandus, kus pisikesi mürripuid kasvatati, vaid ka väikest viisi loomaaed. Esimese asjana viidigi meid pisikesi gaselle vaatama. Samal ajal meie külastusega viibis istanduses Omaani turismikooli grupp. Loomulikult pani nende õpetaja kasvandikud kohe proovile tehes ühele noormehele ülesandeks tutvustada meile istandust või parki nagu nad ise seda nimetasid.

Noormees sai kenasti hakkama. Olime Omaanis nüüd kolmandat päeva ning hakkasin harjuma omaanlaste traditsioonilise riietusega. Umbes 90% (minu täiesti ebapädeva hinnangu kohaselt!) meestest kannab valget pikka tuunikat ning peas kohalike mustritega traditsioonilist Omaani mütsi. Ja jätkuvalt ikka imestan, et kuidas need ürbid neil nii kenasti lumivalged püsivad!? Kuigi palavas kliimas kergesti tekkiva ebameeldiva lõhna vastu on nad leidnud lahenduse: tuunika rinnal ripub väike tutikene, mis lõhnastatakse, et see siis head lõhna levitades peletaks halva... või vähemalt varjaks seda. Naised seevastu eelistavad tumedaid toone. Peaaegu alati on neil kaetud pea, aga küllaldaselt on ka naisi, kellel näost pole näha muud kui silmad. Noored turismiõpilased soovisid veel hiigelhulga pilte meiega teha. Ka sellele mõtlen reisidel päris tihti, et miks ometi peaks noormehed soovima endale mingite valgete võõraste vanainimestega fotosid telefoni!?

Meie aga jõudsime vaatamata igasugustele segajatele lõpuks siiski mürripuude juurde. See müstiline inimeste lõhnameeli juba tuhandeid aastaid hullutanud mürr on tegelikult tavaline puuvaik. No mitte küll tavaline - väga hinnaline ja kallis! Mürr oli näiteks üks kolmest väärtuslikust kingitusest, mis Piibli lugude järgi viidi sündinud Jeesuslapsele kuningate poolt. Kogutakse seda vaiku sarnaselt kautšuki kogumisele puudelt: koore sisse tehakse sälgud, kust siis vaik voolama hakkab. Omaani ereda päikese käes kuivab see kiiresti heledateks tombukesteks, need korjatakse kokku ja mis siis põletades eritavadki meeliülendavat lõhna. Lõpuks vaatasime kilekottides kasvavaid mürribeebisid. Puukese juurdumiseks ning arenemiseks on vaja 60 kraadilist temperatuuri ja palju niiskust, mida siis selline kasvukott neile just pakub.

Õues valitses päris korralik kuumus - 36 kraadi. Sõitsime edasi Wadi Bani Khalidi kanjonisse. Tegemist on ühe Omaani suurima vaatamisväärsusega, mis eriti armastatud just turistide hulgas. Pole ka ime, sest siingi saab ujuda ning Omaani kõrbekliimas on see üks mõnusamaid ajaviiteid. Meie Heleniga küll ujuma ei läinud vaid ostustasime taas hoopis matka kasuks. Kanjonit pidi ülespoole jalutades oli koobas, mida võis uurima minna. Jalutasime koopani ära, kuid sisse ei hakanud siiski minema, sest see eeldas päris korralikku roomamist. Istusime hoopis korraks varjulisse kohta maha. Siiani välja olid peale meie siiski vaid mõned üksikud inimesed tulnud, mistõttu oli mõnusalt rahulik ja vaikne. Tegelikult oleks tahtnud jalutada veel rohkem kanjoni sügavusse edasi. 

Aga jalutasime hoopis tagasi, ostsime mõnusalt jääkülmad kohvid ja istusime ühe tiigi kaldale imetlema meie ees avanevat kaunist vaadet. Jalad vees. Üsna varsti kogunes meie jalgade ümber päris korralik kalaparv, kes asus hoolega tööle! Nimelt elavad siin looduslikult just need nn puhastuskalad, keda heaoluühiskondades suure raha eest pakutakse käsi-jalgu puhastama ja koorima. Garra Rufa kalad toituvad surnud naharakkudest ehk siis eemaldavad need kätelt-jalgadelt. Siinsed olid hea ja pideva toidu peal päris pirakateks kasvanud. Aga tööle hakkasid suure hoo ja innuga: juba minut pärast jalgade vette pistmist oli meie nelja jala ümber tohutu parv agaralt toimetavaid tegelasi.

Minule muidugi see tunne väga ei meeldinud: kõdi oli ning juba see mõte, et keegi sööb mu jalgu, oli ebameeldiv. Helen pidas paremini vastu ja oli hulga kannatlikum minuga võrreldes. Kohv joodud ja jalad kooritud oligi aeg hakata edasi liikuma. Paras aeg oli ka lõunat süüa! Edasi ootas meid sõit Wahiba kõrbesse, kus asus meie tänane ööbimiskoht. Enne päriselt kõrbesse jõudmist käisid kõik meie autod läbi teenindusest, kus lasti osa õhku rehvidest välja - kõrbes liiva peal sõites peavad rehvid natukene pehmemad olema. Wahiba kõrbes katavad liivadüünid ligi 200 kilomeetri pikkuse ja 100 kilomeetri laiuse ala ulatudes kohati lausa 200 meetri kõrgusele. Wahiba kõrb on veel tänapäevalgi koduks mitmetele beduiinihõimudele.

Täna jõudsime hotelli ootamatult varakult: kella kolme ajal juba! Viisime oma asjad tuppa ära ja tõmbasime seal korraks hinge. Pikemalt siiski ei mallanud toas istuda. Pidime kell viis minema maasturitega sügavamale kõrbesse liivadüünide vahele sõitma. Sinna oli aga veel aega ja nii käisime Heleniga hotelli ümbruses jalutamas. Kui kella viieks vastuvõttu kogunesime kutsus Hille meid vastuvõtulaua juurde ja pakkus meile, et siis ei oskagi öelda päriselt mida - ilmselt siis liivakelke!? Mõte oli selles, et proovida luidetest nendega alla sõita. Loomulikult olime me Heleniga sellise asja proovimisest huvitatud! Ja natukene meelitas kindlasti ka see, et just meid, kui siis ilmselt hakkajamaid, välja valiti nimetatud eksperimendis osalemiseks. Haarasime kelgud kaenlasse ja ronisime autodesse. 

Aga tänu just nendele samadele kelkudele sõitsime me palju sügavamale kõrbesse sisse ja nägime võimsamaid düüne! Sest kelgutamiseks pidid nõlvad olema ikka kõrged ja järsud. Igal juhul proovisime liiva peal kelgutamise ära. Liival muidugi puudub loomulik libedus ja sõit oma ekstreemsuses ei ole võrreldav lumel saadavaga, aga kogemus oli äärmiselt rahulikele  laskumistele vaatamata üliäge! Proovisid ka mõned meist kõvasti nooremad reisikaaslased kelgutamise ära. Muidugi on kordades lihtsam seda kelku pärast mäest üles vedada lume peal. Liiva peal vajuvad jalad sügavale liiva sisse, astud ühe sammu ja siis vajud kaks sammu tagasi... Vot see oli päris ränk trenn!

Kui olime kelgutamisest isu täis saanud ja selle mäest üles vedamisest hing paelaga kaelas, oligi paras aeg istuda düüniharjale ja asuda imetlema päikeseloojangut. Sest tegelikult oli siiski just see meie tänase väljasõidu eesmärk. Mitte kelgutamine. Olin toimetanud siin liival kogu aja ringi paljajalu. Pean ütlema, et jalgadele oli see imepeenike liiv väga mõnus. Ma tavaliselt vihkan liiva - suvel rannas käimine on minu jaoks suhteliselt piinarikas tegevus. Aga see siin oli äärmiselt mõnus! Päikeseloojang, mis oli muidugi imeliselt kaunis, toimus ära väga ruttu. See on soojadele maadele iseloomulik. Nii pikalt ja kaua, kui see Eestis võib kesta, ei ole vist mitte kusagil mujal maailmas. Siin oli umbes 5 minutit ja kogu etendus läbi! Erinevalt paljudest lõunamaadest ei olnud pärast päikese loojumist siiski kohe veel pime. Selleni läks suhteliselt pikalt aega.

Saime veel superägeda džiibiralli läbi kõrbe! Meie autojuht oli autojuhtidest üks eakamaid. Samas kindlasti üks kogenuimad: meie auto ei jäänud kordagi kinni ega tõusul poole mäe peal pidama. Hotelli tagasi jõudes oli meil taas tunnikene aega õhtusöögini. Veetsime selle hotelli teeruumis. Omaani külalislahkuse juurde kuulub väga armas komme, et igal pool pakutakse kohvi-teed ja datleid. Poodides, hotellides, külas, mošeedes, muuseumides jne-jne. Vestlesime väiksema seltskonnaga islami ja islamimaade elukorralduse üle. Hille oli meile selles muidugi hindamatu teejuht. Ma proovin ikka ja alati kõiki riike ning rahvaid külastades jätta kõrvale eelarvamused, hinnangud, stereotüüpsed hoiakud jmt. Aga ega see tegelikkuses ei kipu alati õnnestuma. Ja seda eriti just juhul, kui tegemist islamimaadega.

Eurooplastel on kohe nagu mingi sisse ehitatud umbusk ja eelarvamus moslemite suhtes. Kindlasti on selle taga nii mõnedki arusaadavad ja põhjendatud hoiakud, aga paljuski hirm tundmatu ja arusaamatu ees. Olen täiesti kindel, et meie grupi liikmed, kes vähegi Hillega rohkem rääkisid, said oma maailmapildi paljuski avaramaks ja avatumaks. Tunnikene vestlust läks kiiresti ja peagi oli teetoa kõrvale õue kaetud suurepärane õhtusöögilaud. Õhtusöögid hotellides on tavaliselt kaetud rootsi lauana. Nii siingi. Ikka ja jälle olen ma reiside puhul hädas sellega, et nii kohutavalt palju peab sööma! Eks Omaanis täpselt sama asi: siin on lihtsalt nii meeletult hea söök!

Üks väga huvitav fakt, mille täna Omaani kohta teada saime, oli nende nimede päritolu või traditsioon. Nimelt kutsutakse siin inimesi nende esimese lapse nime järgi. Selle järgi ei oleks minu nimi mitte Kerti vaid Katariina ema. Sellisest nimede panemise viisist ei olnud ma varem küll kuulnud. Olin senini kõige huvitavamaks pidanud islandlaste perekonnanimede kujunemise traditsiooni, aga Omaani oma tundus nüüd vähemalt sama huvitav ja originaalne. Pärast sööki olime piisavalt väsinud, et minna tuppa ära. Käisin veel dušši all. Sooja vett küll polnud. Kirjutasin natukene. Lugesin, kuid üsna pea kustusin ära. Ega väga ei mäletanud, millest ja mida olin lugenud. Raha kulutasin täna 2 kohalikku raha kelgu laenutusele, 3,5 lõunasöögile ja 1,7 jääkohvile kanjonis. Kokku 7,2 kohalikku raha.

OMAAN - TEINE PÄEV!

TEINE PÄEV - 25. veebruar 2025

Täna hommikul oli meil äratus kuidagi hääletule režiimile jäänud. Ärkasin hoopis mingi muu segaja peale, kui avastasin, et imelik valgus plingib peeglikapi peal. Tõmbasime kiiresti midagi selga ja jalanõud jalga ning läksime alla vastuvõttu oma kohvritele järele! Need õnneks olidki öösel saabunud. Ruttu tuppa tagasi ja dušši alla. Saime selga puhtad ja õhukesed riided! Kella kaheksaks läksime hommikust sööma. Kohv tundus isegi natukene parem... või olin ma juba tänaseks teiseks hommikuks sellega harjunud. Pärast hommikusööki liikusime pealinnast edasi Omaani avastama. Lisaks kohvritele olime saanud tagasi ka 6 kadunud reisikaaslast. Nüüd oli kogu grupp koos!

Kuna nüüd meid ka arvuliselt rohkem, siis asusime teele suurema bussiga. Meie esimene külastatav koht oli täna Bimmahi karstikoobas. Soovijad said seal ujuda. Mulle, nagu ikka kehvadele ujujatele, tundmatus koha ujuda ei meeldi. Aga auk või koobas oli vägev! Järgmine peatus oli Wadi Shabi oaas. Seal oli samuti võimalus ujuda või sellel ajal kui teised ujusid, teha väike uurimisretk või jalutuskäik orus. Eelistasime Heleniga mõlemad pigem jalutuskäiku. Orgu sisenedes pidime pisikese paadiga kõigepealt ületama orgu mööda alla voolava jõe. Omaani territoorium moodustubki 80% just orgudest ehk wadidest (wadi ongi roheline org) ja mäeahelikest liigendatud kiltmaa. Mägede keskmine kõrgus on 800 kuni 1000 meetrit. Samas kõige kõrgemad tipud ulatuvad isegi üle 3000 meetri. Üle kogu maa on püstloodsete seintega kanjoneid. Kuid püsivad jõgesid nagu Wadi Shabis on kuuma ja kuiva kliima tõttu vähe.

Jätsime enamus meie grupikaaslasi ujumiskoha juurde veemõnusid nautima ning jalutasime Heleniga kõrgel kanjoni seinal kulgevat kitsukest rada pidi edasi. Kanjoni põhjas voolas aeglaselt imeliselt türkiissinine jõgi. Kokkuvõtteks olime meie oma otsusega igati rahul, sest vaated olid kanjonit pidi ülespoole minnes tõesti veelgi kaunimad! Tegelikkuses oleks isegi pikemalt võinud seal jalutada. Kuigi õues oli päris kuum: 32 soojakraadi ning päike kõrvetas päris korralikult. Aga lõpuks pidime siiski hakkama tagasi liikuma, et jõuda õigeks ajaks paadsilla juurde, kus paadimees meid taas teisele kaldale viis. Edasi sõitsime mööda lausa pimestavalt helesinist ookeani äärt mööda Sur´i linna. Sur on vana kaubateede ristumispaik.

Omaan oli sumerite kaubanduspartner juba 3000 aastat eKr. Tollane üks hinnalisemaid kaubandusartikleid, viiruk, on nõutud ja kallis kaup tänaselgi päeval. Samuti on Sur´is ehitatud Omaani traditsioonilisi laevu  dhow´sid ning neid ehitatakse linnakeses siiani. Aga meil oli kõigepealt vaja minna lõunat sööma! Ilusa koha leidsime imelise vaatega ookeanikaldal. Hille tellis meile taas kogu grupi peale söögid ära. Roogasid oodates käisime Heleniga rannal jalutamas. Meeletult palju linde oli mere ääres! Enamus kajakad, aga olid ka mõned muud linnud, keda mina kahjuks siiski täpsemalt määratleda ei osanud. 

Tänasel lõunal, vähemalt minu poolt, sai parima roa tiitli lambaliha. Liha oskavad nad tõesti siin väga erinevatel viisil äärmiselt maitsvalt valmistada! Kõht täis läksimegi ühte laevatehasesse, kus pidi valmistatama Omaani traditsioonilisi laevu dhow´sid. Saime vaadata ühte juba äärmiselt kaua pooleli olevat laeva. Kui juba pikalt olime seal aega veetnud ilmusid jalgu lohistades mitmest erinevast nurgast välja paar-kolm töölist, kes natukene nagu vastu tahtmist hakkasid midagi töö tegemisele sarnast tegema. Ehk minule jäi tegelikult kahjuks mulje, et mingeid laevu siin päriselt küll juba ammu ei ehitata. Pigem on keskendutud turistidele. Laevaehitusplatsi kõrval oli ka pisikene muuseum, kus siis väljas mõned kunagised tööriistad mida laevaehitusel kasutatud. Üht-teist siin vaadata nagu oli, aga poleks ka midagi hullu juhtunud, kui me ei oleks siin käinud! Aga äärmiselt puhas linn oli ka Sur! Ma tõesti pole vist mitte kunagi varem näinud nii puhast riiki kui Omaan. Alguses arvasin Muscati puhul, et ilmselt pealinna värk ja üles vuntsitud: aga Sur oli veelgi puhtam. Samuti maanteede ääres ei hakanud mulle silma mitte mingit mahavisatud prügi. Üleüldse on Sur ilus linn! Madalad lumivalged majad, palju rohelust ning õisi. Mida suve poole, seda rohkem värvi ilmselt veel lisandub. Nüüd edasi ootas meid ees sõit hotelli. 

Meie tänane ööbimise koht asus linnast päris palju väljas. Igal juhul kohale jõudes oli juba pime. Saime toad kätte, viisime asjad tuppa ära ja pidimegi tulema kohe tagasi õhtust sööma. Juba teisel reisipäeval on söömisest saanud üks meie lemmiktegevusi, sest omaani köök on tõepoolest väga isuäratav! Täna õhtul olid parimad kala ja kana! Pärast sööki saime umbes pool tunnikest toas hinge tõmmata ja kell pool üheksa pidime kogunema taas fuajeesse, sest ees ootas merikilpkonna vaatlus. See hiiglane, keda me kõik kogu hingest näha lootsime, on roheline merikilpkonn. Ta on suurim kõva kilbiga merikilpkonn kogu maailmas! Kilpkonna nimi tuleneb mitte kilbi vaid tema rasva värvusest.

Merikilpkonnad elavad soojades vetes Atlandi ja Vaikses ookeanis ning India ookeanis. Kuna merikilpkonn on rändav liik, sis võib neid leida ka avaookeanist. Arvatakse, et nende pesitsuspaiku on ligi 140 riigi rannikualadel ning poegimisalasid ligi 80 rannikul. Roheline merikilpkonn kasvab kuni 115 sentimeetri pikkuseks ja täiskasvanud loomad kaaluvad keskmiselt 200 kilogrammi. Samas suurim leitud on kaalunud 395 kilogrammi ja oli 152 sentimeetrit pikk! Neil on südamekujuline kilp ja labataolised lestad, mis muudab nad väga headeks ujujateks. Pea on pisikene, kuid sellele vaatamata ei ole seda võimalik kilpi sisse tõmmata. Huvitav on fakt, et rohelise merikilpkonna toiduvalik muutub vanusega.

Noored isendid on lihatoidulised ehk söövad kalamarja, molluskeid, meduuse, väikseid selgrootuid, usse ning ka vetikaid ja käsnasid. Enamik täiskasvanuid on aga taimtoidulised. Nende suhteliselt aeglane kasv ongi tingitud toitainevaese toidu söömisest. Ning see mainitud rohekat tooni rasv ongi tingitud just klorofülli sisaldavast toidust! Ehk siis roheliste merikilpkonnade värv muutub elu jooksul vastaselt nende menüüle! Kõige põnevam ja erilisem roheliste merikilpkonnade juures on kindlasti nende paljunemise viis: emased kilpkonnad tulevad munema liivasele rannale. Üldjuhul valivad nad sama piirkonna, kus ise koorusid. Täiskasvanud emasloom naaseb iga 2-4 aasta tagant munema. Leides sobiva koha, kaevab ta oma labataoliste lestadega munemiseks sügava augu.

Munad munetaksegi sinna auku, korraga kuni 200 muna. Pärast munemist kaetakse munad liivaga. Kilpkonna ema suundub tagasi merre ning rohkem oma järglaste käekäigu vastu huvi ei tunne. Munadest kooruvad pojad umbes kahe kuu pärast. See juhtub üldjuhul öösel ning kohe pärast koorumist liiguvad pisikesed kilpkonnapojad merre. Seda teekonda peetakse kõige ohtlikumaks ajaks merikilpkonnade elus kuna ümberringi varitseb palju ohtusid - linnud, loomad jne. Seega väga suur osa vastkoorunud poegadest ei jõuagi merre. Arvatakse, et koorunud poegadest jõuab täiskasvanuikka vaid 1%. Täpselt ei ole teada, mis vanuses saavutavad merikilpkonnad suguküpse, kuid arvatakse, et selleks kulub 25-50 aastat! Elavad nad kuni 80aastaseks.

Ja no vot selliseid haruldasi ja huvitavaid mereloomi lootsime ka meie täna õhtul näha! Kogu hotelli ümber olev rand on merikilpkonnade kaitseala. Lihtsalt niisama randa minna polegi nt lubatud siin. Kogunesime hotelli tagumise ukse juurde, kus läksime bussi peale, mis viis meid ranna lähedale. Hotellil on rannas väljas luurajad, kes jälgivad, kas tuleb mõni isend rannale. Kui ühtegi kilpkonna pole näha, siis ei viida huvilisi üldse rannale. Kobisime bussist maha. Õues oli kottpime! Kilpkonna asjatundjad aga käisid ringi punase valgusega lampidega, mis väidetavalt ei häiri haruldasi loomi. Ja haruldased on nad tõesti - merikilpkonna kõik liigid on looduskaitse all! Eelneva info kohaselt oli meil teadmine, et üks kilpkonn on merest rannale tulnud ning pidi otsima hetkel sobivat kohta munemiseks. 

Meil tuli oodata. Istusime maha. Mingil hetkel nägime pimedas mingit kuju liikumas. Kilpkonna jaoks oli ta aga ilmselgelt liialt väle ja väike. Iseloomuliku kuju ja saba järgi tuvastasime olendis meilegi väga tuttava rebase. Ka rebased on rannal varitsemas koorunud kilpkonnapoegi. Meeletu õnn on osaks saanud ikkagi neile vähestele, kes neist merre jõuavad! Mingi aja pärast sai meie teejuht sõnumi, et kilpkonn on asunud auku kaevama ja me võisime tasakesi talle lähemale hiilida. Vaatepilt oli võimas! Päris elusalt nähtuna tundus mulle see elukas veelgi suurem ja võimsam kui ettekujutuses. Liiva lendas igasse ilmakaarde laiali. Tema enda kilbil oli juba päris korralik liivahunnik. Mulle üllatuslikult kaevas ta kõigi oma nelja loiva või jalaga. Olin seni arvanud, et selleks kasutatakse ainult esiloibasid. Siis neid suuremaid.

Aga see koht siiski ei sobinud! Kilpkonn loobus sellest, valis uue koha ning asus seal kaevama. Kuid ilmselgelt oli näha, et ta on juba väsinud. Natukene aega kaevas ja loobus siis ka sellest. Mingi hetke jalutas veel ringi ja taarus lõpuks vaevaliselt mere poole tagasi. Vees nii graatsilised ja liikuvad loomad on maa peal liikudes küll äärmiselt kohmakad ja aeglased. Selline käitumine pidi olema siiski tavaline. Kui ei leia kilpkonnaema seda ideaalset kohta, siis tullakse mõnel järgmisel ööl uuele katsele. Mõnikord minnakse aga ka hoopis uuele rannale. Kogu selle aktsiooni käigus oli meie giid juhtinud meie tähelepanu ka ühele pisikesele vaprale pojale, kes lainete poole rühkis. Elasime temagi pingutustele kaasa ning merre ta jõudis! Samas arvasime, et see võis olla ka väike näitemäng meie heaks ja pojukene salaja giidi taskust liivale poetatud. Aga kes teab! Võis nii olla ja võis ka mitte.

Rohelise merikilpkonna ohustatus on paljuski seotud nii tahtmatu kui tahtliku inimtegevusega. Mõnes riigis kütitakse neid endiselt ning korjatakse mune söögiks. Kuigi see kõik on keelatud. Väga suur hulk neid kilpkonni hukkub kalurite võrkudes. Samuti on ohuks keemiline saaste ookeanides ja elupaikade häving. Ja kindlasti võib ju mõelda, et äkki poleks ka turiste vaja lasta neid imetlema. Samas on oluline inimeste teadlikkuse tõus igasugusest loomade kaitsmiseks. Ning see on üks viis, kuidas saab seda teha. Ning ka raha, mis loomakaitsesse läbi turismi läheb, on oluline. Minu jaoks oli elamusi tänases päevas olnud aga kuhjaga ning nüüd ei olnudki hotelli tagasi mineku vastu midagi. Buss viis meid hotelli juurde. Läksime tuppa. Enne magamaminekut saime natukene veel lugeda. Mina kirjutasin üles tänase päeva sündmusi. Kuid õige pea tuli suur ja kõikehõlmav uni. Kulutasin täna vaid 4 kohalikku raha lõunasöögile. 

OMAAN - ESIMENE PÄEV!

ESIMENE PÄEV - 24. veebruar 2025

Mõte sõita Omaani tuli täiesti ootamatult ning mõneti võib-olla kummalistel põhjustel. Esiteks see, et seal ma polnud varem käinud, seal on soe ka veebruarikuus ja just see veebruarikuu tingis kõige olulisema põhjuse: nimelt oli see reis täpselt koolivaheajal! Sirvisin sügisel Germalo reiside kalendrit ning püüdsin leida mõnda reisi, mis jääks veebruari koolivaheajale. Mulle meeldib algusest lõpuni ise korraldatud reiside kõrval käia mõnel nö korraldatud reisil, kus ma ei pea ise mitte midagi tegema, organiseerima ega mõtlema. See on vahelduseks väga mõnus! Ja nii see Omaan tuligi... Igal juhul ärkasin ma Eesti Vabariigi sünnipäeva hommikul Omaani pealinnas Muscatis! Eilne lennureis siia oli seikluslik... lausa nii seikluslik, et sammu ei suutnud sellega pidada meie kohvrid ja 6 reisikaaslast, kes jäid toppama Istanbuli.

Need vaprad, kes kohale jõudsid, alustasid hommikul kell üheksa tutvumist Omaani pealinna Muscatiga. Magada ei olnud me eriti pikalt saanud: saime voodisse alles kella neljast hommikul. Kuna meie kohvrid pidid saabuma alles täna öösel, pidime oma seljas olevad riided üle vaatama, et kas need sobivad mošee külastamiseks. Sest tutvumist linnaga alustasime peamošeest. Minu riietus käis küll! Alati on mul igaks juhuks ka mõni suur õlarätik seljakotis just sellisteks ootamatusteks. Õues oli palav! 32 kraadi! Aga oi, kui mõnus - sellest ma ju olingi unistanud. Kohutavalt oleks muidugi rihmikuid tahtnud. Mõnusa soojaga seostuvad minul alati paljad varbad. Istusime bussi ja tutvus Muscatiga võis alata. Esimeste pilkudega aknast välja võisin tõdeda, et tegemist on ühe puhtaima linnaga, kus kunagi viibinud olen. Kui mitte kõige puhtamaga! Mošee juurde jõudes said mitte nõuetele vastava riietusega grupikaaslased rentida omale igati kombeka riietuse. Mõnele piisas lisatavast pearätikust, kuid mõned pidid laenutama kogu komplekti keha katmiseks. Lõpuks lubati meil sisse minna. Sultan Qaboos Grand Mosque on ehitatud 90ndatel sultan Qaboos bin Said´i käsul. Sultani soov oli, et tema riigis võiks olla üks tõeliselt uhke ja suur mošee! Ehitati seda kuus aastat. Aga tõeliselt suur, muljetavaldav ja uhke on see tõesti!

Usun, et tegemist on kõige ilusama mošeega, mida ma kunagi näinud olen. Alustuseks külastasime naiste palveruumi, mis oli kordades väiksem ja tagasihoidlikum meeste omaga võrreldes. Islamis ei ole naised nii rangelt kohustatud just mošees palvetamas käima. Nemad võivad selle asja ajada ära kodus. Kuna ilmselgelt on neil rohkem kodus toimetamist ja tegemist ja mitu korda päevas sealt palvetamiseks välja saada võib olla keeruline. Eriti nt väikeste laste juurest. Liikudes naiste palvesaalist meeste omasse ehk siis peasaali olin lummatud: meeletult suur, kõrge lae ja sammastega imeline ruum. Põrandat kattis täies ulatuses pastelsetes sinistes ja kollastes toonides siidivaip. Sinistes toonides mosaiiklagi. Ehitise värvid tulevad Omaani looduse põhilistest toonidest - erinevatest ookeanisinistest ning kollakas-pruunidest kõrbetoonidest.

Kui olime küllalt ruume imetlenud saime kosutava tee-, kohvipausi koos väikese tutvustava loenguga islamist. Eks iga usk üritab oma põhitõdesid laiemale kuulajaskonnale selgitada ning ennast liikmeskonna suurendamiseks atraktiivseks teha. Ning muidugi inimesed kuulavad kui neile kohvi ja teed ning maitsvaid datleid pakkuda! Iseenesest oli see jutt ja nende seisukoht päris huvitav. Islam ei ole tegelikult oma olemuselt sugugi nii kaugel kristlusest. Juured on meil ühised - ka moslemid tunnistavad Vana Testamenti, kõiki selle prohveteid ning isegi Jeesust Kristust ja Uut Testamenti. Kuid nende põhiline seisukoht ja erinevus kristlusest on see, et kuna Muhamed on kõige uuem prohvet, kes tuli pärast kõike seda eelnenut, siis õige on järgida just prohvet Muhamedi õpetust. Meie armastatud ja harjumuspärane kristlik maailm on moslemite vaatevinklist aegunud ja mahajäänud. Rääkimata siis judaismist, mis ei tunnista Uut Testamentigi.

Natukene jalgu puhanud liikusime edasi. Meid ootas parfüümitehas Amouage. Tegemist on 1983. aastal rajatud luksulikke lõhnu tootva firmaga. Algselt valmistati parfüüme vaid sultani perekonnale ning ekslusiivseteks kingitusteks. Tänasel päeval on siiski kõigil võimalik seda luksust endale soetada ja seda ligi 80 riigis üle kogu maailma. Amouage lõhnaõlid rajanevad paljuski aastasadade tagustele traditsioonilistele ja luksuslikele lõhnaainetele nagu mürr ja viiruk, damaskuse roos, sandlipuu jne. Kasutatakse, vähemalt nende endi sõnul, vaid looduslikke koostisaineid. Ning kõik parfüümid valmistatakse käsitsi Muscatis asuvas tehases. Pärast väikest ekskursiooni läksime poodi. Lõhnaõlid olid kusjuures väga head! Korraks mõtlesin isegi, et võiks endale siit mõne osta, aga selle mõtte mattis maha mõistmine, et olin Omaani kohalikust rahast ja selle kursist täiesti valesti aru saanud: hinnad tuli mitte jagata umbes 2,5ga vaid korrutada!!! Ühe pudeli hind oli seega kuskil 300-400 eurot keskmiselt!

Aga edasi läksime ilmselt ühte kõige ilusamasse ooperiteatrisse, kus kunagi käinud olen! Sarnaselt suurele mošeele on ka Muscati ooperimaja ehitatud sultan Qaboosi käsul ehk ilusamalt öeldes sultan Qaboosi kuninglikul korraldusel! Hoones on sama meisterlikult kasutatud ära ja toodud välja Omaani tänapäevase arhitektuuri omapärased ja ainulaadsed jooned. Imetlesin mõlema hoone puhul nende ehituskvaliteeti. Kõik oli viimse detailini lihvitud täiuslikuks! Ehitamiseks on kasutatud ainult parimat marmorit ja väärispuitu. Muscati ooperimaja avati 2011. aastal "Turandoti" lavastusega. Ooperimaja juurde kuulub veel luksuslik kaubanduskeskus, konverentsiruumide ja restoranide ala ning imeliste lillepeenardega park selle kõige ümber. Pärast ooperimajaga tutvumist oli aeg minna lõunat sööma. Arvasin, et ega minul pärast korralikku hommikusööki enne õhtut kõht tühjaks ei lähegi, kuid söögikohta jõudes minu kõht igal juhul korises vist kõige kõvemini. Ja omaani köök on täiesti fantastiline! Siin leidub üks maailma parimaid leibasid. Loomulikult meie musta leiva järel... Meenutab india naani. Süüakse seda siin iga söögi kõrvale koos erinevat sorti hummustega. Ja nii head hummust, kui oli just meie tänase lõunasöögi juurde pakutu, polnud ma saanud ei enne seda ega ka pärast pole õnnestunud saada. Kahjuks!

Ning inimene harjub tõesti vist absoluutselt kõigega: minu vaieldamatuks lemmikuks kujunes siin kaameliliha! Olin seda korra varem küll Marokos söönud hautise kujul, kuid seal ei jätnud see mulle mingit erilist muljet. Omaanis valmistatakse tavaliselt kõiki liharoogasid aga grillituna või šašlõkina. Ja sellisel kujul viis see keele alla! Sõime ja kiitsime. Söögid toodi meile suurte vaagnatega lauale. Siis sai igaüks vastavalt oma soovile võtta. Pärast sööki käisime turul. Jalutasin korra turu läbi. Rohkem see mind ei suutnud siiski köita ning läksin hoopis mereäärsele promenaadile jalutama. Õhtu hakkas kätte jõudma ning just mere ääres oli imeline valgus. Jalutasin päris pikalt kuni pidin õigeks ajaks turu väravasse jõudmiseks hakkama tagasi tulema. Mere äärest hargnesid imearmsad pisikesed vanalinna tänavad. 

Omaanis on ametlikult valitsevaks riigikorraks konstitutsiooniline monarhia, kuid tegelikku võimutäiust omab sultan, kelleks on hetkel Haitham ibn Tariq. Eelmist sultanit toetati siiski rohkem kuna just tema tõi riiki majandusliku õitsengu ja stabiilse valitsusvõimu (ja nagu just teada saime, siis ka pealinna Muscati suure mošee ja ooperimaja). Omaani kahekojaline parlament koosneb 58liikmelisest Riiginõukogust, mille liikmed määrab ametisse sultan isiklikult ja 83liikmelisest Konsultatiivkogust, mille valib rahvas. Erakonnad on keelatud. Seega ka demokraatia. Põhirahvas on araabia keelt rääkivad omaanlased. Arvestuslik rahvaarv ulatub 4 miljonini. Ligi miljon neist on võõrtöölised põhiliselt Pakistanist, Bangladeshist, Egiptusest, Indiast ja Filipiinidelt. 

Kõneldakse veel belutši, pärsia ja urdu keelt. Suurlinnu Omaanis ei ole. Vastupidiselt läheduses asuvate Dubai ja Abbu Dabiga on Omaanis teadlikult hoitud majad madalad ning väga kindlalt on jäädud traditsioonilise ehituskunsti juurde. Omaan on olnud alates 6. sajandist eKr kuni aastani 1632 Pärsia impeeriumi osa. Seejärel vallutasid riigi araablased ning levima hakkas islam. 751. aastal sai Omaanist moslemite keskus. 1508 vallutati Muscat Portugali poolt, 1659 langes see türklaste kätte. 1741 tõrjuti türklased välja ja rajati sultanaat. 19. sajandil oli Omaani võimsuse kõrgaeg, mil riik omas isegi kolooniaid nagu Sansibar. Viimased neist kaotati alles 1947. 

Jõudsime käia veel ka sultanilossi juures. Sisse ei saa sinna vaatamata sellele, et see pole sultani elupaik vaid esindushoone, kus võetakse vastu külalisi, peetakse riiklikul tasemel vastuvõtte ja diplomaatilisi kohtumisi. Jällegi oli siin ümber imeilus park. Jalutasime seal ringi ja natukene ka ümbruskonnas. Jõudsime välja väga ilusa vaatega mereäärsesse kohta. Siit oli äärmiselt hästi näha, miks kunagine riigipeade kindlus valitsejate residentsiga just siia rajati. Looduslik sadam - suurde abajasse, mida ümbritsevad kõrged mäed, toob vaid kitsuke läbipääs. Erilist kindlust ei olnudki vaja siia rajada - piisas kõrgematel tippudel paiknevatest vahitornidest.

Nüüd olime tänaseks päevaks tõesti küllalt käinud ja näinud ning sõitsime hotelli tagasi. Hommikusöögi juurde käiv kohv oli olnud päris jube, nüüd oli aga avatud hotelli vastuvõtus olev lobby baar, kust ostsime  tõeliselt head kohvi. Kella seitsme ajal sõime õhtust. Meie kohvrite saabumist oli oodata alles vastu hommikut ehk siis sama lennuga, millega meie eelmisel ööl olime saabunud. Mõned grupiliikmed palusid öösel ennast üles ajada, et kohver kohe esimesel võimalusel kätte saada, kuid meie tuba soovis pigem magada ja hommikul oma pagasi võtta. Saime natukene toas lugeda ja juttu rääkida. Minu toakaaslaseks oli Helen, kellega koos kujunes meie järgnev reis äärmiselt toredaks ja meeldejäävaks.

Raha kulutasin täna lõunasöögile 4 eurot, 40 eurot maksime meie giid Hillele kogu reisi vältel makstavateks jootrahadeks ja õhtune kohv oli 1,8 eurot. Kokku siis 45,8 eurot.

PARIIS, PARIIS... VIIES JA KUUES PÄEV!

VIIES JA KUUES PÄEV - 29.-30. detsember 2024

Täna hommikul oli jälle rahulikult aega magada. Igaüks tegutses meist täna eraldi vastavalt oma soovile, maitsele ja tujule. Katariina plaanis nüüd täna minna Shakespeare´i raamatupoodi. Eliisabet tahtis poodides käia. Karl plaanis minna samuti raamatupoodi, aga mitte Katariinaga koos vaid sellisesse, kus müügil raamatud ainult autodest. Ja minul oli plaanis teha taas muuseumide päev - soovisin siiski minna Monet muuseumisse, kuhu esimesel päeval käik ei õnnestunud ning lisaks plaanisin külastada Rodin´i ja Victor Hugo muusemi. Proovisin hommikul osta ka pileteid ette Monet muuseumisse, aga meist ei suutnud keegi nii kiiresti reageerida, kui ettemüügi piletid müügilt kadusid. Mis tähendas, et pidin ikkagi ehku peale minema! Muuseumi kodulehel oli küll öeldud, et pileti ette ostmine ei ole vajalik. Lihtsalt soovitatav.

Natukene kõhklesin: kui peaks olema siiski suletud, siis oleks see juba teine asjatu käik ühte ja samasse muuseumi! Aga no, ma ikka nii väga tahtsin sinna minna! Läksin lähimasse metroojaama. Seal selgus kahjuks, et mina pileteid sellest osta ei saa. Seal oli vaid selline automaat, kust sai pileteid soetada selle kaardiga, mida meil ju ei olnud! Hetke mõtlikult ringi lonkides jäi mulle silma metroo sissepääsu kohal olev kiri, kus kirjas, et kaardita saab pileteid osta sama jaama teises sissepääsus, mis asus üle ristmiku. Jalutasin sinna. Sain sealt lõpuks selle nii vajaliku paberilipiku ja sõitsin rongiga vajalikku peatusesse. Ümber pidin ka istuma. Jalutasin muuseumi juurde. Jälle läbi selle sama ilusa pargi! Ukse taga oli väike järjekord. Piletiga külastajatele. Ja eraldi neile ehk siis mulle kellel piletit ei olnud. Seisin õigesse sappa. Olin esimene selles teises... õige pea tuli siiski inimesi juurde.

Uksehoidja vabandas, et kuna mul piletit ei olnud, siis pidin kahjuks ootama. Mul polnud selle vastu mitte midagi. Peaasi, et sisse saab! Aga see ootamine oli tõesti väga lühikene - juba vähem kui kümne minuti pärast palus ta mul sisse minna. Minu taga olevad inimesed pidid siiski veel ootama jääma. Täpsemalt on tegemist siis Musee Marmottan Monet´ga. 1882. aastal ostis Jules Marmottan tänapäeval muuseumiks oleva maja, mis pärast tema surma jäi tema pojale Paulile. Paul armastas sarnaselt oma isale kirglikult kunsti. Kuid erinevalt isast oli poeg ka tunnustatud ajaloo- ja kunstispetsialist, mis teeb tema kogu veel eriti väärtuslikuks. Majas olev hoolikalt valitud mööbel on näiteks pärit eelkõige Tulieries´i paleest, ühest Napoleoni residentsist ja Palazzo Reale di Poticist Napolis, mis oli sisustatud Napoleoni õele, prints Murati abikaasale Caroline´ile.

1934. aastal avati maja muuseumina. Ning kuna Claude Monet liini pidi ei olnud tema töödele pärijat, siis jäigi 1966. aastal kogu kunstniku pärand Marmottani muuseumile. Ja kuna siin asub maailma suurim Claude Monet tööde kogu, siis kajastub tema nimi muuseumi nimeski. Ja siin asub üks tema kuulsamaid maalide sarju - vesiroosid! Hiljem on mitmed teisedki kunstnikud järginud eeskuju ning jätnud oma pärandi Marmottani muuseumile. 2024. aastal on ka Marmottani muuseumi juubeliaasta - 90 aastat muuseumi asutamisest. Selle puhul oli toodud siia ka d´Orsey muuseumist Claude Monet töid. Olen pannud tähele, et ekspressionistide puhul on paljudel läbi erinevate loomeaastate sarnane läbiv joon: noorema ea tööd on sünged ja tumedates toonides, tihtipeale on need kunstnike vanemate portreed, muutudes läbi aja järjest helgemaks ning erksavärvilisemaks.

Mina läksin edasi aga järgmisesse muuseumisse: Rodin´i muuseumi! Mulle väga meeldis selle muuseumi ühe osa ülesehitus. Põhimõtteliselt oli skulptori ühe taiese kohta tehtud eraldi väljapanek, mis tutvustas töö kulgemist alates ideest kuni kuju lõpliku valmimiseni. Tegemist oli ühe kuulsaima Rodin´i töö ehk Balzaci monumendiga. Lugu oli esitatud algusest peale töö tellimisest, kuju jaoks vajalike kirjaniku riiete hankimisest, proovitööde valmimisest kuni lõpliku skulptuurini. 1891. aastal telliti Rodin´ilt Honore de Balzaci monument. Teos pidi valmima kahe aasta jooksul. Et aga Balzac oli selleks ajaks juba mitukümmend aastat surnud olnud, siis ei olnud Rodinil muidugi võimalik saada aimu ning osata edasi anda kirjaniku olemust ja välimust. Rodin uuris palju kirjanikust tehtud pilte ning külastas temaga kunagi lähedalt suhelnud inimesi, kes siis kirjeldasid teda.

Nende mälestuste põhjal saigi Rodin nt teada, et Balzac oli elu viimastel aastatel väga palju kaalus juurde võtnud ning eelistas kanda dominiiklaste mungarüü sarnast lohvakat kuube. Just sellises kuues Rodin Balzaci lõpuks kujutaski. Rodin oli fantastliline skulptor, kelle tööd panevad imestama ilmselt iga inimese, kes neid lähemalt silmitsenud. Tõetruudus ja elavus! Need iseloomustavad ilmselt kõige paremini Rodin´i töid. Tema skulptuurid tõesti elavad ja hingavad! Tundub, et vaid hetkeks on peatunud igasugune liikumine ja vaid viivu pärast jätkavad nad pooleli jäänud tegutsemist. Rodin nõudis iga töö juures endalt ainult ja ainult suurepärast ja erakordset tulemust!

Rodin oli tõeliselt vaba kunstnikuhing, keda polnud võimalik kammitseda tavamaailma raamidesse. Ta ei pidanud palju lepingutest ega kokkulepetest. Tihtipeale heitis ta nt tellimustöö kõrvale pühendades ennast jäägitult, kogu ihu ja hingega, mõnele uuele ideele, mis oli ootamatult pähe tulnud. Rodin´il ei olnud võimalik oma loomingulist talitseda - kogu see imeline kunst lihtsalt pidi tema seest välja pääsema. Kõik see muidugi ei teinud tema loometeed sugugi kergeks. Muuseumis on vaatamist nii hoones sees kui väljas. Suuremad skulptuuride grupid on eksponeeritud maja ümber imelises pargis. Muuseum asub kunagise Hotel Bironi hoones. 1905. aastal üüris Rodin oma tööde hoidmiseks hoone esimesel korrusel mitu tuba. Ruumidest sai tema ateljee. 1909. aastal, oma kuulsuse tipul, hakkas ta tööd tegema selle nimel, et Hotel Biron´ist võiks saada tema loomingu muuseum tehes ettepaneku, et kingib kogu oma pärandi Prantsuse riigile. 1916. aastal, aasta enne kunstniku surma, riik nõustuski. Vastutasuks nõustus riik ostma Hotel Bironi hoone. Ja juba 1919 avatigi siin Rodin´i muuseum.

Rodin´i muuseumist tulles olin juba päris näljane. Olin päev läbi jalgel olnud. Välja arvatud mõned hetked metroos rongis sõites. Aga olin järjekindel ning otsustav: mul seisis ees veel üks muuseumikülastus! Sõin ära kaasas olnud šokolaadi ja liikusin edasi Victor Hugo majamuuseumisse, mis oli samuti täiesti fantastiline koht ja tasuta kusjuures! Victor Hugo elas siin aastatel 1832 kuni 1848 ehk siis 16 aastat, mis on Pariisis tema pikemaajalisem elukoht. Majas on päriselt Hugole kuulunud mööbel ning isiklikud esemed. Samuti tema teostega seotud esemed - maalid, joonistused jne. Vosgeeside väljakul asuva hoone ostis muuseumi rajamiseks Prantsuse riigile üks rikas metseen. Aga nüüd oli isegi minul muuseumitest küllastus ning jalutasin kodu poole tagasi.

Tee peale jäid imearmsad väikesed poed, kuhu mõnda sisse astusin, ei ostnud aga midagi. Jõudes Bastille´i väljakule võttis mind vastu puhkpilliorkestri saatel manöövreid sooritav ratsapolitsei üksus. Jalutasin hotelli. Tegin endale kosutuseks tassi kohvi ja võileiva suurema nälja kustutamiseks. Lugesin. Tehtud sai tagasilennule check-in. Kella kaheksa ajal läksime õhtust sööma. Kaugele ei pidanudki minema: Bastille väljakult leidsime restorani "Bastille", mis kõlbas meile küll. Tellisime ka pudeli valget veini. Aga suures tellimise tuhinas unustasime täiesti täpsustamata, millist veini me soovime, et kas kuiva või magusat. Igal juhul see, mis meile toodi, oli vist halvim vein, mida olen kunagi joonud!

Aga õhtu oli tore! Suuredki lapsed on fantastiliselt toredad reisikaaslased! Pärast restorani käisime läbi veel tee peale jäävast baarist, kus jõime igaüks ühe kokteili. Kogu selle pika päeva lõppedes olime hotelli jõudes nii väsinud, et suhteliselt kiiresti nohises igaüks oma voodis. Karl, kes tahtis minna autodeteemalisse raamatupoodi lõpuks sinna ei saanudki, sest see oli ikkagi suletud. Läks lõpuks vanakraamiturule ning ostis sealt üht-teist. Katariinal õnnestus Shakespeare´i raamatupoes ära käia - oli väga meeldinud! Eliisabet käis lihtsalt poodides! Katariina läks järgmisel hommikul juba poolest ööst ära - temal oli tagasilend eraldi. Mina magasin isegi kelle üheksani. Koristasin natukene, pakkisin asju. Kui Karl ja Eliisabet ärkasid sõime hommikust.

Eliisabetiga plaanisime täna külastada Sainte Chapelle´i. Kuid sinna jõudes oli seal meeletu järjekord, mis lookles pea ümber kogu kvartali. Ei viitsinud seista seal ega isegi mitte selle lõppu üles otsida! Igal juhul nägemisulatuses see polnud. Käisime hoopis kaltsukaid mööda, mida oli siin piirkonnas meeletult palju! Eliisabet sai omale imeilusa kashmiirist džempri. Kahjuks tal pikalt sellest rõõmu polnud, sest Eestisse tagasi jõudes pani Karl selle abivalmilt pesumasinasse. Karl läks aga teisele, nüüd õnnestunud, katsele autode raamatupoodi. Kell üks saime Bastille´i väljaku ääres ühes creperie´s kokku, et veel mõned pannkoogid süüa. Hotelli jõudes panime viimased asjad kokku, viisime prügi välja ning tagastasime võtme karpi, kust selle 6 päeva eest olime võtnud. Metroosse. Ostsime piletid. Mingi aja pärast pidime ümber istuma ja sealt pidi siis saama osta eraldi piletid lennujaama.

Kui me aga sinna ümberistumise jaama jõudsime, siis sai sealt lihtsalt niisama istuda ümber teise rongi peale. Uut piletit ostmata. Tagasilennul kõik sujus ja õige pea olimegi Tallinnas. Raha kulus viimastel päevadel Monet muuseumipiletile 14 eurot, Rodin´i muuseum 14, metroosõidud minu muuseumipäeval 6, restorani õhtusöök 120, kokteilid baaris 40, pannkoogikohvikus 25 eurot ja metroopiletid lennujaama 6 eurot. Kokku 225 eurot. Kõikide päevade peale kokku kulutasime kohapeal umbes 790 eurot. Lennukipiletid olid 90 eurot inimese kohta. Ööbimine 800 eurot. Autorent 200 eurot. Kõik kokku siis umbes 2150 eurot ja see jagada nelja inimese peale teeb umbes 540 eurot. Igal ühel olid lisaks veel muidugi oma väikesed kulud, mida sellesse ühte suurde potti pole arvestatud. Aitäh parimatele reisikaaslastele unustamatu reisi eest! Aitäh, Pariis!

PARIIS, PARIIS... NELJAS PÄEV!

NELJAS PÄEV - 28. detsember 2025

Äratus 6.50! Täna ootas meid Normandia rannik! Tegime kiire hommikusöögi ning hunniku võileibu teele kaasa. Siis seiklesime tund aega kuskile Pariisi äärelinna, kust saime kätte oma rendiauto. Nimelt oli Karl rentinud meile uhke Mersu, et avastada lisaks Pariisile Normandia rannikut. Ja Karl tegi seda sellepärast, et kui see ülesanne mulle jätta, siis mina ilmselt oleksin valinud mõne säästuauto! Auto üleandmine võttis jupp aega - tuli teha pildid autost ja siis läbi mingi äpi auto vastu võtta jne. Lõpuks saime kõik autos kohad sisse võtta ja sõitu alustada. Karl oli loomulikult roolis! Tema sooviks oli külastada mõnda Normandia dessandiga seotud paika. Sama huvi oli minulgi ja nii otsustasime ühel päeval Pariisist välja sõita. Võtsime esialgu suuna Le Havre´i poole. Ilm oli täna erinevalt kahest eelmisest päevast kahjuks pilves ja vihmane. Päris korraliku sajugi saime. Maastik oli kohati kadunud uttu.

Normandia on oma nime saanud aga hoopis viikingitelt! Põhjast tulnud mehed purjetasid 9. sajandil mööda Seine´i jõge ülesvoolu. Rüüstajatest saidki esiasukad, kes seadsid oma pealinna sisse Rouenis. Korra mõtlesime ka sellele, et äkki põikaks sealtki läbi, imetlemaks uhket Roueni katedraali. Aga andsime endale aru (õigemini mina olin sunnitud seda tegema!), et kõike ei jõua parima tahtmisegi juures. Läbi Normandia lookleb Seine mere poole voolates mööda iidsetest kloostripaikadest nagu Jumieges ja Fontenelle (ka need jäävad ootama järgmist külastust!) jõudes välja rannikule, mis 19. sajandi keskpaigas kujunes välja impressionistide lemmik vabaõhuateljeeks. 

Aga vaevu olime Pariisist välja saanud kui meie uhkel autol hakkas jahutusvedeliku taset näitava anduri tuli vilkuma käskides meil sõita vaid esimese remondipunktini. Karl kirjutas omanikule - too käskis probleemi eirata. Kui nii, siis nii! Tegime pisikese poe juures peatuse, ostsime apelsinimahla, banaane ja croissant´e tee peale kaasa. Meie tee kulges kohati kõrvuti Seine´iga - jõgi suubub merre le Havre´i juures. Väga ilusad vaated: põllud ja neid eraldavad madalad hekid. Kui olime ületanud silla üle Seine´i enne Le Havre´i suutsime ringi mõelda: et tegelikult me ei tahtnudki sinna minna! Otsustasime nüüd hoopis suunduda kohe rannikut mööda alla. Autos Prantsusmaa raamatut lugedes ja kaarti uurides jõudsin selgusele, et mõistlikum on suunduda Honfleur´i ja siis sealt rannikuäärt pidi järjest allapoole.

Hornfleuri peetakse Normandia kauneimaks sadamalinnaks. 19. sajandi keskpaigas oligi linn kunstnike lemmikpaik: Courbet, Sisley, Cezanne, Renoir ja Pissaro viibisid siin sageli. Meie siiski sõitsime Hornfleuri vanalinnast ja sadamast peatumata läbi. Läbisime ka Trouville-sur-Mer´i ja Houlgate´i. Deauville´s proovisime tulemusteta leida mõnda toredat kohvikut. Üks pannkoogikohvik ehk creperie küll oli, aga sinna me ei mahtunud. Millest oli muidugi äärmiselt kahju, sest tegemist tundus olevat väga armsa kohaga! Vaated maastikule olid aga endiselt imelised! Võib-olla tänane udune ja vihmane ilm tegid need veelgi ilusamaks. Sellised kohutavalt romantilised vaated!

Romantilised väikesed maamõisad. Viinamarjaistandused. Hakkasin vaikselt aru saama inimestest, kes järjest oma igasuviseid puhkuseid veedavad Prantsusmaal. Kui meile tänase halluse ja vihmaga tundusid need paigad imelised, mis siis veel keset suvist päikesepaistet olla võib... Kõvasti rohkem rahvast muidugi! Mingisuguse avatud kohviku leidsime lõpuks Cabourg´ist. See oli aga rohkem nagu saiapood, kus lihtsalt mõned lauad kiireks ampsuks. Teenindaja oli aga väga armas ja kokkuvõtteks käis meile küll. Aga meie eesmärk oligi siin hoopis muu: nimelt tutvuda mõne II maailmasõja Normandia dessandi kohaga.

Normandia dessandiks nimetatakse 6. juunil 1944. aastal USA, Kanada, Suurbritannia ja teiste liitlasriikide relvajõudude maabumist Saksamaa poolt okupeeritud Normandias. Pärast kolm aastat kestnud kavandamist alustasid 130 000 meest 6000 laeva ja dessantpargase ning 10 000 lennuki toetusel ajaloo suurimat kombineeritud dessanti. Normandia dessant oli kutsutud ellu Punaarmee toetuseks võitluses Saksamaa ja Hitleri vastu. Nõukogude Venemaa Staliniga eesotsas oli nõudnud dessandi toimumise hetkeks juba pea kolm aastat, et liitlasväed avaks Saksamaa kiiremaks alistamiseks teise rinde. Kuna poolest Prantsusmaast lõunas Norrani põhjas, oli kogu rannik Saksamaa poolt okupeeritud, oli ainukene võimalus liitlastel väed Euroopa mandrile tuua dessant otse merelt!

Liitlasvägedel õnnestus septembriks Prantsusmaa vabastada. Dessandi maabumiskohad oli jagatud viieks erinevaks lõiguks: Utah, Omaha, Gold, Juno ja Sword. Meie olime täpsemalt võtnud sihiks koha, kus maabusid Omaha väed. Normandia rannikul on ka päris mitmeid dessandile pühendatud muuseume, rääkimata lihtsalt erinevatest mälestusmärkidest, kuid sellel korral me neist ühessegi ei läinud ega vaadanud. Sõitsime Cote de Nacre´sse. Tõlkes tähendab see "pärlmutterrannik". Ning tõsi - siinsed rannad on kaetud imeliselt kollase pärlmutterjalt helkiva liivaga. Siit veel allapoole sõites algab rannikuäärne maaliline tee. Mis nii väga maaliline ei olnud II maailmasõja päevil - Normandia dessandi käigus pöörati need suurepärased rannad segi. Hitler oli lasknud püstitada kaitserajatised pea kogu okupeeritud Prantsusmaa ranniku ulatuses. Osa rannakaitsepatareidest on säilinud tänase päevani ning neid me nüüd vaatamas käisimegi.

Ilm oli täna tõesti eelmistest päevadest totaalselt erinev. Sadas vihma kohati. Oli külm ja kõle tuul. Seega me nüüd väga pikka jalutuskäiku mere ääres ei teinud. Vaatasime üle mõned patareid, jalutasime korraks mere äärde ja siis peletas tuul meid auto juurde tagasi. Vaikselt hakkas hämarduma. Läbi Baueux suundusime nüüd Pariisi poole tagasi. Rooli läks Eliisabet. Kuidagi kummalisi teid käis meil see sõit Pariisi poole ja tundus võtvat kohutava aja. Lõpuks avastas Karl, et Eliisabeti telefonis oli Waze´il peal suuremate teede vältimine. Kui Karl selle maha võttis lühenes meie sõiduaeg kohe rohkem kui tunni võrra. Enne Pariisi jõudmist käisime söömas. Burger Kingis. Pole küll minu esimene valik, aga reisil olles, eriti lastega, pole mul mõned korrad seal söömise vastu tegelikult midagi.

Eliisabet on meil küll kõige värskem autojuht, aga ometi sai just tema täna roolis olles trahvi kiiruseületamise eest! Sõitis otse mingisse kiiruskaamerasse. Ja olles keeranud autonina uuesti Pariisi poole nägime väga kummalist mootorrataste rongi - nii mootorrattad kui sõitjad oli riietatud jõuluvana kostüümidesse. Ja neid oli ikka meeletult palju! Kuna nemad liikusid peateel, siis pidime ootama rohkem kui 15 minutit kuni saime edasi sõita. Enne Pariisi sisse sõitmist vahetasid Eliisabet ja Karl uuesti kohad. Andsime auto üle ja seiklesime trammi ja metrooga jälle tagasi oma elamisse. Trammipileteid ei saanud me lõpp-peatuses, kust pidime peale minema, osta. Pidime trammi peale piletita minema. Aga õnneks olid peatuses, kus pidime maha tulema, väravad avatud. Ei pidanudki neist üle ronima!

Jõudsime ööbimiskohta tagasi umbes kell 12 öösel. Nüüd polnudki muud kui kohe magama minna! Söönud olime. Ja ega enam poleks viitsinud ega jaksanudki enam süüa tegema hakata. Päev oli olnud meie jaoks üllatavalt väsitav. Ometi me näiteks eilsega võrreldes nagu ei teinudki midagi. Järelikult väsitab niisama autos istumine palju rohkem ringi käimisega võrreldes! Kulutasime täna trammi- ja metroopiletitele 32 eurot, poes 8, kohvikus 15, Burger Kingis 48 ja bensiinile 70 eurot. Kokku kulutasime seega tänasel päeval 173 eurot.