TUNEESIA RINGREIS - NELJAS PÄEV!

NELJAS PÄEV - 18. oktoober 2025

Äratus 6.30. Täna ootas meid ees sõit üle Chott el Jeridi soolajärve. Chott el Jerid on Sahara suurim soolaväljak oma 7000 ruutkilomeetri suuruse pindalaga. Siin valitseb tüüpiline kuum kõrbekliima - aastane sademete hulk on alla 100 millimeetri ning temperatuurid tõusevad päevasel ajal tihtipeale üle 50 soojakraadi. Vesi aurustub kiiresti, mistõttu on suvisel perioodil järv suhteliselt veetu. Talvisel ajal võib järves olla isegi vett, mis suubub siia väikestest jõgedest. Loomulikult töötab siin kohalik soolatööstus! Minu ettekujutuses oli soolajärv muidugi kiiskavalt valge, millega majesteetlikud flamingod loovad oma roosakas rüüs imelise kontrasti! Aga midagi sellist siin muidugi ei olnud. Saharas olev soolajärv on peaaegu kogu aeg kaetud liivakihiga. Ainult kohati paistis tükati valget soola. Aga teatakse rääkida, et tegelikult võib järve värv varieeruda roosakas, lillakas, rohelistes ja valgetes toonides... täna oli see toon siiski äravahetamiseni sarnane tavalisele kõrbeliivale!

Jalutada seal peal muidugi ei tohiks, kuna kohati võib pealmise, näivalt tugeva pinnase all, olla veel mitu meetrit vett. Tegime keset järve ka ühe pildistamise peatuse. Maantee läkski läbi suhteliselt järve keskelt. Varsti jõudsime Touzeuri. Jalutasime vanalinna ehk mediinasse, kus kõigepealt ootas meid kohustuslik turistilõks väikese poe, muuseumi ja kohviku näol. Meie käisime sellel ajal Viktoriaga hoopis omal käel vanalinna kõrvaltänavatega tutvumas. Jalutasime turule välja ja siis pöördusime tagasi. Kui grupiga uuesti kokku saime, ootas meid ees jalutuskäik pisikesse Sidi Ben Aissa arheoloogia ja pärimusmuuseumi, kus saime tutvuda 19. sajandi sellise suhteliselt rikka linnakodaniku ja tema pere elamisega. Vot, see oli äge koht! Mina muidugi pigem nimetaks seda pisikest muuseumi lihtsalt majamuuseumiks.

Muuseumi on palju kiidetud asjatundlike ja äärmiselt külalislahkete giidide eest, kes pakuvad huvitavat ülevaadet Tuneesia kultuurist, kommetest ja ajaloost. Maja perenaine rääkis meilegi tolleaegsest elust ja toimetamistest. Käisime läbi kõik ruumid - igas ruumis saime tutvuda ruumi otstarbe, suhteliselt autentse sisustuse ning ajalooga. Magamistoas tegime läbi lausa abiellumistseremoonia. Valiti pruut ja peigmees ja riietati nad traditsioonilistesse pulmarõivastesse. Muuseumi perenaine saatis seda kõike kusjuures traditsioonilise rahvalauluga. Päris äge kogemus! Kui muuseumis saime kõik vaadatud läksime nüüd juba kõik koos edasi turule. Turg oli iseenesest päris pisikene. Paar letti kaamelipeade ja sisikondadega, üks kalalett, veidi muud pudi-padi ja siis muidugi ohjeldamatult datlimüüjaid.

Dattel on Tuneesias kõige olulisem vili! Juba Piiblis ja Koraanis on mitmeid kordi mainitud just seda vilja, kui väga olulist toitu inimeste toidulaual. On tõendeid, et Põhja-Aafrika ja Lääne-Aasia aladel on datleid kasvatatud juba üle 6000 aasta. Datlipalm on oma teadusliku nimetuse Phoenix saanud tuhast uuele elule tõusnud mütoloogiliselt linnult fööniksilt. Nimi viitabki puu tohutule elujõule ja vastupidavusele. Tundub uskumatu, aga Iisraeli teadlased suutsid kasvatada elujõulise datlipalmi 2000 aasta vanusest seemnest!!! Datlipalmi võib võrrelda meie kauaaegse põhitoiduse kartuliga, sest lõunamaa kuivadel aladel on datlid sama oluliseks kõhutäiteks. Kuid neil kõrgetel puudel on teinegi otstarve. Kui õnnestub kõrbes datlipalmid kasvama saada, siis on oaas olemas! Palmid annavad inimestele ja loomadele kuuma eest varju ning samas saab neilt ka toitu. Kusjuures datlid meeldivad ka kaamelitele väga!

Ning datlimüüjate juurde me lõpuks välja jõudsimegi. Kuna just siin piirkonnas pidid kasvama Tuneesia parimad datlid, siis ostsimegi kaasa kogu koju viidava koguse. 10 dinaari oli kilone karp. Koguselt neid ühes kilos meeletult palju ei olnud, sest dattel on päris raske. Parim sort pidi olema Deglet Nour. Eks me siis neid ostsimegi. Arvasime küll, et ilmselt on hinnad siin poes, kuhu meie läksime, väga ülehinnatud võrreldes tavahindadega turul. Pärast turul ringi jalutades selgus, et loomulikult nii oligi. Aga kuna need olid nagunii odavad, siis polnud erilist vahet. Touzeure on Lõuna-Tuneesia põhiline keskus ka turistide jaoks. Siin piirkonnas on neid ringi liikumas päris palju. Samuti on siin üks suuremaid oaase oma ligi 3000 palmipuu, granaatõunapuude, viigimarjade ja oliividega. Ja seda juba mainisin, et parimad datlid pididki just siin kasvama!

Linna vanim osa on pärit lausa 14. sajandist. Touzeure on täiesti omamoodi linn Tuneesias - valgete, sinise akende ja ustega, majade asemel on siin kollastest tellistest ehitatud majad. Enamusele majadele on tellistest laotud ka erinevaid sümboleid kaunite mustritena. Kokkuostetud datlid (ostsin 4 kg) olid aga päris rasked käe otsas tarida. Otsustasime viia kotid bussi, mis oli siin samas turu lähedal. Panime kotid ära ja läksime jalutama. Soovisime veel turul natukene ringi vaadata. Kui me lõpuks bussi juurde tagasi jõudsime, müüs seal kõrval üks armas pisikene vana mees samuti datleid ja ka igasuguseid muid tooteid datlitest. Natukene väiksem karp võrreldes varem ostetutega, aga hind oli ka poole odavam.

Kuna müüja nägi nii heatahtlik ja armas välja ostsin ka tema käest veel ühe karbi datleid. Lisaks datlisiirupit, datlisuhkrut ja datlijahu. Ega ma küll ei tea täpselt, mida nende kahe viimase asjaga peale hakata, aga tundusid huvitavad. Datlisiirup on mulle juba tuttav ja hea asi. Ja nagu juba kodus tagasi olles selgus, olid selle vanamehe käest ostetud datlid kõige maitsvamad!!! Suundusime nüüd edasi hotelli poole. Viisime oma asjad tuppa ära ja tegime kiire riiete vahetuse! Selga ujumisriided ja basseini äärde. Meil oli poolteist tundi aega nautida basseini ja lamamistooli. Esimese asjana käisimegi kohe ujumas. Super mõnus! Vesi oli basseinis küll suhteliselt jahe, aga soe päike korvas selle. Siis kerge lõunasöök, mis koosnes paarist saiakesest, datlitest ja puuviljadest.

Tunnikese saime mõnusas päikeses lesida, korraks tegime veel ühe kiire ujumise ja siis tuppa uuesti riideid vahetama. Kella kaheks kogunesime fuajeesse. Nüüd jagati meid maasturitesse ja läksime Sahara kõrbe avastama. Istusin ette, et saaks pildistada paremini ka autost. Alustuseks ületasime jälle soolajärve - täna siis juba teist korda. Tamerza piirkonnas käisime vaatamas koske ja mahajäetud külasid. Kosk oli küll suhteliselt väike, aga kanjon, milles jõgi voolas, oli võimas ja väga ilus. Natukene häirisid täna mind kõikjale jõudvad ja äärmiselt intensiivsed kaubitsejad, kes olid vallutanud loomulikult ka loodusliku kose äärsed alad. Teiselt poolt võib neist muidugi ka aru saada - eks kõik tahavad ilusatest kohtadest oma osa saada.

Kui olime kose ära vaadanud võtsime suuna eemal paistvate kõrgemate mägede poole ning alustasimegi sõitu üle mägede. Paaris imelise vaatega kohas tegime pildistamise peatused. Olime mingil hetkel ka päris lähedal Alžeeria piirile. Kui kõrgematest mägedest uuesti allapoole jõudsime, siis tegime pikema peatuse Chebikas. Siin oli paar mahajäetud küla ning looduslikult fantastiliselt ilus koht. Tegime pisikese matka läbi Chebika nõo või kanjoni, kus leidub palju allikaid. Tänu allikatele, mis toidavad puid, on siin tegemist elujõulise palmioaasiga. Ja vot nüüd siin kanjonis mind kohe päris vihastasid need kohalikud kauplejad! Tabasin ennast mõttelt, et kohe, kui on mõni ilus koht, mis inimestele meeldib ja mida hea meelega vaatamas käiakse, asub mingi teine seltskond oma tegevusega kohta saastama! Samas, ei saaks need müüjad seal midagi müüa, kui neilt midagi ei ostetaks. Surnud ring!

Enne kanjonisse laskumist oli imeilus romantiline mahajäetud küla, aga kuidagi sain mina aru, et tuleme sama teed tagasi, mistõttu ei teinud ma sellest mitte ühtegi pilti. Jätsin just tagasituleku ajaks, sest eeldatavalt oleks siis olnud parim valgus. Hiljem selgus muidugi, et hoopis teist teed pidi tulime ringiga tagasi. Aga siis polnud enam midagi teha! Istusime autodesse uuesti ja suundusime Sahara kõrbesse. Eilse meeletu vihma tagajärgi saime veel täna õhtulgi tunda: lausa uskumatult imelik ja hämmastav oli vaadata kõrbes laiuvad veelompe. Sellel samal põhjusel ei saanud me sõita kõrbes alguses paika pandud või määratud marsruuti pidi. Meie kohalikul giidil ja autojuhtidel oli eesmärk jõuda päikeseloojangu ajaks mingisse kindlasse kohta. Kuhu me aga ei jõudnud. Päikeseloojang sai siiski nähtud ka täiesti suvalises kohas ning ei usu, et kuidagi vähem ilus oli.

Aga meid ootas ees tegelikult veel üks lahe koht: Tuneesias on teatavasti väga palju üle maailma kuulsaid filme üles võetud. Üheks selliseks lausa kultusfilmiks on saanud "Tähesõjad" ning just selle filmi ühte Tuneesias asuvasse võttepaika nüüd suundusimegi. Keset kõrbe on ehitatud Tattooine planeet. Inspiratsiooni nimele pole vaja kaugelt otsida - Tuneesia linn Tatouine ei jää siit kaugele! On täiesti mõistetav, et just siinne maastik ja loodus režissööri inspireeris. Läbi ebamäärase vine hõõguv päike, igavanad pruunikashallid mäed, silmapiirini laiuv määrdundkollane liiv ning kõige lõpuks veel see ühetooniliselt vilistav lakkamatu tuul. See ongi justkui ebamaine, tüdinud, väsinud ja lootusetu... tundub, et meenutab kauget ja võõrast planeeti küll.

Aga "Tähesõjad" pole ainus siin kandis filmitud kuulus film. On veel "Inglise patsient", "Indiana Jones" jne. Kahjuks oli õues juba päris pimedaks läinud ja me väga pikalt seda filmikülakest imetleda ei saanud. Ikka aeg-ajalt imestan mõnede selliste asjade puhul kohalike suhtumist: see on ilmselgelt koht, mis tõmbab "Tähesõdade" fänne lausa magnetina ligi (ning sellest filmist on kuulnud absoluutselt igas vanuses inimesed!), aga tegelikkuses on see koht armetus ja õnnetus seisus! Kõik laguneb ja pole näha, et neid ehitisi plaanitakse lähiajal, või üldse kunagi, kuidagi parendada või säilitada. Meil hakkas nüüd uuesti kiire - suundusime veel täielikus pimeduses Neftasse. Enamik sufisid peab Neftat sufismi, islami müstilise suuna, vaimseks koduks.

Sufide liikumine tekkis 12. sajandil sufi Abu Mediani (suri 1197) ümber. Nimi tulenes nende lihtsast villasest rõivast suf. Nad uskusid, et islami kõrbereligiooni järgijad peaksid käituma eriti tagasihoidlikult ja askeetlikult. Sufid olid kiindunud müstikasse, pühade meeste austamisse (Neftas on sadu pühameeste haudasid), vaimsesse mõtisklusse ja meditatsiooni. Sufid suhtuvalt austavalt ka berberitelt üle võetud islami-eelsetesse uskumustesse nt usk vaimudesse, nõidadesse, amulettidesse, ennustamine jne, mida ortodoksne islam üritab maha suruda. Arvatakse, et Nefta on sufismi viimane tugipunkt. Näha meil muidugi midagi ei õnnestunud õues valitseja kõikehõlmava pimeduse tõttu! Vaateplatvormilt saime heita pilgu allpool aimatavale kunagisele sufide asulale.

Sõitsime hotelli tagasi. Suurem osa meist kiirustas nüüd berberi rahvuslikule õhtusöögile hotellist väljapoole. Mina sellega liituda ei soovinud. Olen neid erinevatel reisidel ja erinevates maades näinud väga palju ja suurem osa neist on kahjuks suhteliselt kehvad palaganid olnud. Eks ma siis kuulan hiljem Viktoria muljeid. Õhtust sõid need, kes rahvusõhtule ei läinud, lihtsalt hotellis. Ülejäänud aja lugesin ja kirjutasin ning sain natukene hinge tõmmata päris tihedatest päevadest. Raha kulus täna 40 dinaari datlitele, 20 dinaari veel datleid + muud tooted, 2 dinaari kogusime igalt reisijalt kokku meie autojuhile jootrahaks. Kokku kulus seega täna 62 dinaari. Raha on suhteliselt vähe kulunud.

TUNEESIA RINGREIS - KOLMAS PÄEV!

KOLMAS PÄEV - 17. oktoober 2025

Ärkasime kell 6.30. Hommikusöök. Kohvrid võtsime täna kohe kaasa, sest nii kaugelt ei viitsinud enam tuppa tagasi marssida - hotell oli meeletult suur! 7.45 oli väljasõit ning esimene peatus uuesti Fadhlouni mošee, kuhu meid eile ei lastud. Fadhlouni mošee ehitamisel on peetud silmas ka vajadust aeg-ajalt kaitsta rahvast rünnakute eest. Seetõttu ongi hoone madal, müüriga ümbritsetud, mis omakorda tugevdatud veel tugipiilaritega. Ka minaretil oli algselt hoopis signaliseerimise funktsioon. Paljud ruumid on ehitatud pooleldi maa alla. Kompleksi kuulub oma leivatöökoda, vihmaveekogumise- ja säilitamise süsteem. Samuti olid pisikesed ruumid palveränduritele.

Fadhlouni mošee on kohaliku Turismiameti kaasabil tõesti väga kenasti restaureeritud. Sellest tulenevalt ongi jõutud nüüd selleni, et pühakoda saavad külastada ka mittemoslemitest turistid. Kohalikud usklikud ei taha muidugi Tuneesia Turismiametiga eriti koostööd teha nagu kogesime meiegi omal nahal. Üksteise mõistmine on neil keeruline. Aga nüüd hakkasime Djerba saarelt ära sõitma. Saarele tulime teadupärast praamiga, aga lahkusime siit tammi kaudu. Mis oligi hea, sest saime nii mõlemad variandid järele proovida.  Tamm kusjuures on pärit lausa Rooma ajast! Suund oli meil nüüd Matmata küla poole. Olime jõudnud ammustele berberite asualale. Tuneesias elab ligi 12 miljonit inimest. Nendest 98% on araablased ja vaid 1% berbereid ning 1% eurooplasi.

Meie jaoks olid vaieldamatult kõige põnevamad vanad berberite asulad ehk ksarid. Ksar on omapärane Põhja-Aafrika kindlustatud elamute kogum, pisikene linn või küla. Hoonete blokid on ehitatud tavaliselt nelinurkse või mõnikord ka ümmarguse keskme ümber. Mõnikord meenutab planeering ka traditsioonilist linnatänavate süsteemi. Ehitusviisid on piirkonniti erinevad. Näiteks Maroko ja Tuneesia ksarid on täiesti erinevad! Tuneesias paiknevad need vanad traditsioonilised elamud Medenine´i ja Tataouine´i piirkonnas ehk siis jäid need täpselt meie teele. Siin on neid kokku loetletud lausa 92! Meie külastasime sellest suurest hulgast suhteliselt tagasihoidlikku ja lagunenud varianti, mille uudistamise eest ei pidanud midagi maksma. Aga on loomulikult ka täiuslikult taastatud ja restaureeritud imeliselt uhkeid ksare. Need ongi avatud muuseumitena ning loomulikult küsitakse nende vaatamise eest ka raha.

Edasi kulges meie tee ikka Matmata poole! Tee viis mägedesse. Saime nautida uhkeid ja imelisi vaateid. Tee peale jäävas pisikeses külas tegime peatuse. Käisime külas perekonnal, kus kootakse imelisi traditsioonilisi berberite vaipasid. Nende vaibakudumine on täiesti omaette teadus! Need mustrid ja lood, mis vaiba sisse kootakse on keerulised, sügavad ning neis peegelduvad kogu berberite elu nii imelised kui ka mitte nii imelised aspektid. Berberite jaoks oluliste asjade kohta on igaühe jaoks oma sümbol. Kaamel, telk, kõrb, õlilamp, Fatima käsi... Selle viimase sümboli osas peab ilmselt natukene täpsustama, et mis asi see siis on!? Üks vana legend räägib, et Fatima keetis köögis datlisiirupit, kui tuli koju tema abikaasa, kes teatas, et on otsustanud võtta juurde veel teise naise. Selle ootamatu uudise peale ehmatas vaene Fatima nii kõvasti, et siirupi segamise lusikas kukkus tal käest. Kuid ta ei pannud seda tähele liigutades keevat siirupit edasi palja käega!

Kuid Fatima käega ei juhtunud mitte midagi! Võttes käe lõpuks siirupist välja oli see sama ilus ja põletushaavadeta kui ennegi. Fatimaga juhtunud ime tõttu hakati teda pidama Jumala eriliseks soosikuks ning teda hakati austama kui pühakut. Tänasel päeval ongi Fatima käsi äärmiselt oluline kaitsesümbol tuneeslastele! Fatima käe sümbolit kasutatakse absoluutselt igal alal ja igal pool... võib öelda, et ei ole olemas valdkonda, mis ei saaks seda ära kasutada. Vaipade kudumise juures on aga omaette vaatamisväärsus kudumiseks kasutatud lõngade värvitoonid! Vaibad on kohalike lammaste villast tehtud lõngast. Lõngad ka värvitakse ise. Loomulikult pakuti meile ka võimalust kõiki neid imelisi vaipasid endale kaasa osta. Imeilusad olid tõesti, aga minu elamisse sellises stiilis vaibad siiski ei sobi. Kuid mõned inimesed ostsid, mis on väga hea, sest need olid tõesti ilusad ja ehedad!

Tuneesias olevad mäed ei ole väga kõrged: nende keskmine kõrgus on umbes 700 meetrit. Kõige kõrgem tipp on Djebel Chambi oma 1544 meetriga. Paaris ilusa vaatega kohas tegime pildistamise peatused. Vaated olid tõesti imelised! Kui juba teiselt poolt ahelikku alla sõitsime peatusime ühe vaatetorni juures. Loomulikult ronisime sinna üles, et veel kõrgemalt vaadet nautida. Olles mäed ületanud olimegi jõudnud Matmata külla. Matmata on kuulus jällegi omamoodi eripärast stiili elamute poolest - koobaselamud! Vot need on küll täiesti ainulaadsed kogu maailmas. Just nende ehitamise viis. Elamuid ei uuristata mitte lihtsalt niisama kalju sisse ning hoopiski ei kasutata ära looduslikke koopaid. Elamu asupaigaks valitakse suhteliselt horisontaalne ja sile kaljupind. Siis kaevatakse sinna sisse suur ümmagune auk - ikka väga suur! Nii suur, et oleks paras siseõue jaoks. Umbes 3-4 meetrit sügav.

Ja vot alles nüüd uuristatakse ruumid ümber siseõue kalju sisse. Toad väga kõrged ei ole, mistõttu mahubki kaevatud sügavusse ära lausa mitu korrust. Tihtipeale ühendatakse omavahel veel mitmeid siseõuesid: kokkuvõttes võib saada nii väga suured elamukompleksid. Võhik võib neis maaalustes käikudes lausa ära eksida! Enne kui me täpsemalt Matmata koobaselamutega tutvust tegime oli aeg lõunat süüa. Selle jaoks läksime me täpselt samasugusesse koobaselamusse, millest tänapäeval tehtud restoran ja väike hotell. Tänaseks söögiks pakuti meile tuneesia suppi (vist oli läätsesupp), mis maitses suurepäraselt. Supi juurde  käis brik a l`oef - õlis küpsetatud hästi krõbedast õhukesest taignast pirukas, mille täidiseks võib olla tomat, kartulipuder, krevetid, juust jne ning suhteliselt tooreks jäetud muna. Olime korra hotellis seda pirukat proovinud, kuid seal ei maitsenud see kahjuks sugugi nii hõrgult kui tänane. Ehk siis meie otsus, et täna me jälle sööme lõunat, oli hästi tehtud.  Tuneesia köögis on aga vaieldamatult kõige põhilisem söök kuskuss. Tuneesia köök on saanud palju mõjutusi prantsuse köögist. Näiteks kasvõi see, et enamuse siinmail valmistatavaid suppe on püreestatud. Tuneesia köök on suhteliselt maheda maitsega. Ainus tõeliselt vürtsikas söök on harissa. Harissa on punasest piprast, oliiviõlist, petersellist, küüslaugust ja köömnetest valmistatud kaste ning meenutab pisut kaukaasia soolata adžikat.

Kõht täis vaatasime natukene veel ringi. Edasi sõitsimegi külla ühele perele, kes veel tänase päevani elab sellises koobaselamus, peab loomi, kasvatab lapsi ja võimalusel võõrustab turiste. Berberist perenaine lubas lahkelt minna meil kõikidesse ruumidesse. Kui olime kogunenud kõik päris suurde elutuppa, saime veel väikese kontsertetenduse, naine laulis ja mängis trummi. Päris tore oli sellises elamises ringi vaadata. Vaatamata arhailisele elamutüübile, on tihtipeale tänastes ksarides ja koobaselamutes sees näiteks elekter ja internet. Rääkimata televiisorist. Nüüd alustasime sõitu meie tänase hotelli poole. Mis omakorda tähendas, et suundusime kõrbesse.

Alguses sujus kõik nagu väga hästi ja ladusalt. Mingil hetkel märkasime aknast välja vaadates, et sõidutee on liiva täis. Siis panime aga tähele, et tegelikult oligi väljas päris korralik liivatuisk. Tihtipeale olid teel päris suured tuisuvaalud. Tegime veel nalja kohalike ehk giidi Abdalla ja bussijuhiga, et väga tuttavad olud meile, kes me pärit kaugelt põhjamaalt! Aga meil on liiva asemel lumi... külm ka veel. Sõitsime aga edasi, kui järsku hakkas vihma sadama! Sahara kõrbes ja vihm!? Vihm läks peagi üle rahe- ja äikesetormiks. See oli nüüd midagi täiesti ebaloomulikku ja ootamatut kõrbe juures. Eelkõige just kohalikele, sest põhjapoolsed inimesed on kõige sellisega harjunud. Aga äge! Rahesadu oli nii tugev (terad oli sellised minu näpuotsa suurused), et pidime tee äärde seisma jääma, et suurema saju möödumist oodata. Meie ees jäid seisma mootorratas ja suur maastur. Koheselt kutsuti mootorrattur autosse varjule. Mis tegelikult ka ainuõige, sest need raheterad olid tõesti suured ja nendega pihtasaamine võis olla üpriski valus.

Umbes 15 minutit pidime ootama, siis sai tormi ägedaim faas läbi ja saime edasi sõita. Hotelli jõudes sadas ikka veel vihma. Saime toad kätte ja viisime asjad sinna ära. Suhteliselt kohe kogunesime aga hotelli fuajeesse tagasi. Meid ootas veel ees sõit kaamelitega. Olen siiani alati kaamelisõidu võimalustest reisidel loobunud. Mulle on olnud vastumeelne turistide lõbustamiseks nende loomade halbades tingimustes pidamine ning ka üldisemas plaanis nende kohtlemine. Kuid nüüd Tuneesias tuli mul kuidagi mõte, et siin tasub proovida! Siiski oli palju neid, kes kas juba korduvalt kaamelisõitu proovinud või kes lihtsalt ei soovigi seda proovida ja hotelli jäid. Istusime bussi ja sõitsime kõrbesse. Seal jagati meid kiiresti ja sujuvalt kaamelite vahel ära, öeldi kuidas peab püsima hetkel, kui loom püsti tõuseb või laskub ja saigi alata see seiklus!

Ja siinkohal pean ma nüüd täielikult oma sõnu sööma: kõikidele minu eelarvamustele vastupidiselt mulle tegelikult väga-väga meeldis kaameliga sõita! Minu kaamel oli ka kenasti rahulik, samas uudishimulik. Ilus ja valge! Kui kaamelite juurde jõudsime tibutas veel natukene vihma, kuid kui juba teele olime asunud, jäi vihm järele. Päike hakkas loojuma. Eemalt paistvate mägede taustal oli fantastiliselt imeline sähvivate välkude mäng. Ja see sõit ei olnud mingi kaheminutiline ring ümber posti vaid me tegime vähemalt tunniajase tiiru kõrbes. Pärast olid küll püksid märjad, sest vihm oli sadanud märjaks kaamelite sadulad. Aga õues oli soe ja see ei seganud üldse. Kõrbe ilu on ikka midagi erakordset ja unustamatut! Olen kõrbes käinud palju kordi, Saharaski vist juba kolmandat korda, aga ikka olen veel vaimustuses sellest karmist, kuid ilusast looduse avaldumise vormist. Kõige hämmastavam selle juures on veel see, et mulle tegelikult ei meeldi üldse liiv. Ma ei armasta rannas käimist, sest seal on liiv, see poeb absoluutselt igale poole, on äärmiselt vastik. Võiks öelda, et ma isegi vihkan liiva... aga siin oli see kõik kuidagi teisiti. Aga lõpuks sai ka see, nagu iga hea asi, otsa ja meil oli aeg bussi juurde minna ning hotelli tagasi pöörduda.

Hotellis käisime pesemas ja siis söömas. Siin hotellis oli kummaline kord õhtusöögil. Näiteks ei lubatud meil Viktoriaga istuda ühte lauda. Igale grupile oli määratud kindlad lauad ning meil kästi leida endile koht kuskil meie grupile määratud lauades, aga igas lauas oli vaid üks vaba koht. Lõpetasime söömise siiski samal ajal ja suundusime oma toa poole. Enne põikasime korraks õue basseini äärde - Viktoria käis ujumas. Lõpuks läbi sisehoovi toa poole suundudes ehmatas meid poolsurnuks kohalik folklooriansambel, kes suutis tekitada kõrvulukustavat lärmi. Nimelt on Tuneesia rahvuspill sellise heliga, mis äratab surnud ka üles! Aga ansambel suundus eraldatud sisehoovi, kus toimus mingi privaatne rahvusõhtu. Läksime neile järele.

Ja saime osa äärmiselt lahedast ning unustamatust elamusest! Kunstratsutajad, tantsijad, pillimängijad jne. Ratsutajatest olid noorimad, ilmselt õde-venda, 5-7 aastased. See pisikene tüdruk oli kindlasti sünnist saadik hobuse seljas istunud. Vaatasime päris tükk aega seda etteastet. Polnud küll meile mõeldud, aga keegi meid minema ei ajanud. Tuppa läksime lõpuks siis, kui ratsutajad lõpetasid. Aga selgus, et meie toa aknad avanesid täpselt selle sisehoovi poole, mistõttu saime ikka ürituse lõpuni sellest osa. Nind pärast veel äärmiselt meeleolukast ning valjuhäälsest koristamise protsessist. Aga oligi meil veel natukene aega kirjutada ja lugeda enne kui saime võimaluse magama jääda. Raha kulutasin täna Djerba saare mošee külastusele 5 dinaari, lõunasöögile 36 dinaari, Matmata külas jootraha pererahvale 2 dinaari ja kaamelisõit 40 dinaari. Kokku 83 dinaari.

TUNEESIA RINGREIS - TEINE PÄEV!

TEINE PÄEV - 17. oktoober 2025

Täna äratus alles 7.00 - eilsega võrreldes lausa hilja. Ja olin ka natukene enne kella helisemist jälle üleval: vana rütm on visa kaduma! Viktoria uuris hommikul murelikult, et kas ma üldse magada ka sain? Olin väga hämmeldunud, sest olin tõeliselt hästi maganud. Selgus aga, tema oli olnud öö läbi magamata! Alustuseks oli meie kõrvaltoas meesterahvas kella kolmeni pidanud väga valjuhäälselt videokõnesid. Viktoria oli talle koputanud ja igatipidi püüdnud viisakalt märku anda ebasobivast tegevusest keset ööd. Väga tulemust ei olnud - demonstratiivselt olid kõned veelgi valjemaks muutunud. Lõpuks oli abikaasa mehe siiski korrale kutsunud. Aga no see polnud  veel kõik: kui kõrvaltuba lõuks vaikis oli õues alanud kõva pidu prantslastel. Minul olid aga tropid kõrvas ja ma ei kuulnud sellest kõigest mitte vähematki!

Täna alustasime oma päeva eile ära jäänud etnograafiamuuseumiga. Ega see ausalt öelda midagi erilist ei olnud: kõvasti värvi, pappi ja värvilist riiet. Autentsust võis tikutulega taga otsida. Põhimõtteliselt oli lavastatud erinevate mannekeenidega Tuneesia ja just Djerba saare alade rahvaste kunagisest elust igapäevaseid pilte. Mõnel mannekeenil oli kusjuures tänapäevane silmapaistvalt tugev õhtumeik! Tore oli aga muuseumi maa-alune osa: eesli- või härjajõul töötav oliivide purustamise press ja kangakudumise ruum. Siin nägime ära ka marabuti ehk Tuneesia teadjameeste hauakambri. Need on sellised pisikesed kupliga valged ehitised. Kui olime ringkäiguga juba lõpuni jõudnud ja enamus grupi liikmetest läks uudistama poodi, leidsin kuskilt nurgatagusest pisikese ruumi, kus olid välja pandud mõned päriselt autentsed ja imelised vanad berberite kootud kangastest rõivad!

Edasi läksime vaatama El Ghriba sünagoogi. El Ghriba sünagoogi peetakse maailma kõige vanemaks! Või vähemalt mõningaid osasid sellest. Lisaks saare juudielu keskusele on sünagoog ka juutide palverännakute sihtkoht ja kogu Põhja-Aafrika tähtsaim juutide pühakoda. Djerba saare juutide kodukonda kuulub tänasel päeval umbes 700 juuti, kogu Tuneesia peale on neid kokku ligi 3000. Kui nii vaadata, siis elab neist neljandik Djerba saarel. Hooned renoveeriti ulatuslikult 19. sajandil, kuid vanimad osad pärinevad ilmselt lausa 6. sajandist eKr! Üks sünagoogi asutamise kohta käiv legend pajatab, et algse hoone ehitamisel on kasutatud lausa Saalomoni templi kive ja ust. Sünagoogi juurde kuuluvad algusaegadest peale ka ruumid palverändurite majutamiseks.

Kahjuks on El Ghriba sünagoog olnud aga mitmetele terrorirünnakutele heaks sihtkohaks islamistlike äärmuslaste poolt vaadates. Viimane rünnak toimus alles natukene aega tagasi - 2023. aastal. Aga sünagoog, selle rabi ja kogu Djerba saar üritavad sellest toibuda ja mitte üleliia meenutada traagilisi sündmusi. Rabi oli tänagi meid vastu võtmas. Igale külastajale andis väikese sissepääsutasu eest postkaardi! Mina saatsin hiljem, kui suutsin leida margi sellele, oma kaardi sõbrannale Ameerikasse! Loodetavasti saab ta selle kenasti ikka kätte. Sünagoog aga meeldis mulle: see oli tõesti pisikene ja armas. Siin oli tunda vaikust ja rahu. Ja seda vaatamata sellele, et kogu Djerba saarel on see üks külastatavamaid kohtasid. Kui meie lahkusime saabuski juba järgmine grupp.

Väikese kõrvalepõike tegime pisikesse Erriadhi külla, kus asub Djerbahood. Tegemist on omapärase tänavakunstimuuseumiga, mille loomiseks 150 kunstnikku 30 riigist lõid alates 2014. aastast 250 kunstiteost. Kasutati majade kõikvõimalikke pindasid - uksi, orvasid, aknaid, seinu ja isegi katuseid. Eesmärgiks oli anda mõista, et Djerba on ka palju muud ja enamat kui vaid kenad rannad, uhked kuurordid ja hotellibaarid. Pärast imelist jalutuskäiku Erriadhi kaunitel tänavatel oli lõunasöögi aeg juba ootamatult kätte jõudnud. Meie Viktoriaga täna ühisest lõunast osa ei võtnud. Jalutasime lihtsalt natukene ringi kuni leidsime toreda kohviku, kus pakuti imemaitsvaid smuutisid! Tellisime! Mina võtsin tassi kohvi ka veel juurde. Smuuti ähvardas tõesti keele alla viia ja hea kohv pärast hommikust hotelli oma oli ka taevalik!

Djerba saarel asub lisaks arvatavalt maailma vanimale säilinud sünagoogile ka 14. sajandist pärit  kindlus-mošee! Fadhlouni mošeed nüüd vaatama läksimegi. Kuid kahjuks selgus, et olime jäänud natukene hilja peale oma tulekuga ning kohalikud palvetajad olid reedese päeva puhul juba mošee hõivanud ning meid enam sisse lasta ei soovinud. Mošee on nüüd küll ametlikult avatud külastajate jaoks kuna sai tõesti hästi ning korralikult renoveeritud ja siis peab ju sellest ka mingi kasu olema riigile. Aga moslemid ise selle üle eriti õnnelikud ei ole ning parema meelega ei laseks mittemoslemeid oma pühamut uudistama. Kultuurilist ning ajaloolist väärtust nad praktiliselt kasutuses olevate hoonete puhul eriti ei hinda. Nende jaoks on tegemist siiski nende palvelaga. Ja rääkis meie kohalik kohalik giid, mis ta rääkis - sisse meid igal juhul ei lastud! Abdullah tuli sealt ukse vahelt üsna ruttu ka ära, et oma sõnul mitte rohkem vihastada ja asi jääks ikka viisakaks.

Djerba saare ilu kiitis aga juba Homeros oma maailmakuulsas loos "Odüsseuses". Müüdi kohaselt oli just Djerba saar see saar, kus Odüsseus ja tema meeskond lootosesööjatega kohtusid. Olles Trooja sõja järel koduteed alustanud, tõusis Vahemerel suur torm, mis laevad kursilt lootusetult kõrvale juhtis. Lõpuks õnnestus neil randuda Djerba ehk Lootoseõgijate saarel. Mõned Odüsseuse meestest sõid samuti lootoseid ja see pani neid tervelt seitsmeks pikaks aastast unustama koduigatsuse, sest kes lootoseid sööb, ei pidavat tahtma enam mitte kunagi saarelt lahkuda. Ometi õnnestus Odüsseusel kuidagi oma mehed laevadele tagasi saada ning lõpuks siiski naasta koju pärast kõiki neid aastepikkuseid rännakuid.

Järgmine peatus oli Djerba Explore! See hõlmab endas kolme erinevat muuseumi või selle osa: krokodillifarm, vabaõhumuuseum ja etnograafiamuuseum. Viimast osa nimetan ainult mina siin etnograafiamuuseumiks. Ise on nad nimetanud selle lihtsalt muuseumiks ja meie giid rääkis hoopis kunstimuuseumist. Kunstiga ei ole siin küll muud seost, kui et eksponeeritavad esemed on väga kaunid! Kuigi kunst ei pea päriselt ju üldse kaunis olema... Muuseumi on rajanud erakapitalile toetunud Lalla Hadria. "Lalla" tähendab araabia keeles "proua" ehk tegemist on siis proua Hadria muuseumiga. Krokodillifarm on suurim taoline Vahemere piirkonnas. Siin on erinevatel andmetele 400 (nii ütleb nende koduleht) kuni 750 (selle numbri käis välja pargi giid) Niiluse krokodilli. Kuni krokodillide 7aastaseks saamiseni võib talitaja nende juures vabalt käia ja toimetada. Vanemate juurde pole ohutuse mõttes inimestel siiski asja.

Eks farmi krokodillid ole mõistagi laisad ja ülesöödetud, aga see nende ohtlikkust muidugi olematuks ei muuda. Lisaks krokodillidele on pargis ka hiidkilpkonnad ning palju erinevaid reptiile. Vabaõhumuuseumi osa on väike ja seega kiiresti läbikäidav. On üks hästi säilinud rikkama pere taluhoone näidis, õlipress jne. Kõige väärtuslikum eksponaat on aga ilmselt kaamelijõul töötav kaev, mis tänase päevani töökorras ja kasutatav ja mille tööpõhimõtteid meile ka demonstreeriti. Ikka kaameliga! Suurima elamuse sain mina aga lõpuks siis sinna päris muuseumi osasse jõudes! Väljapanek on tõsiselt muljetavaldav! Korraks tekkis mul isegi kahtlus, et ükski meie giididest ei ole tegelikult päris hästi kursis, mida see väljapanek endast kujutab: möödaminnes mainiti, et kes soovib, võib ka sinna minna.

Väljapanek koosneb aga umbes 1000 eksponaadist, mis jaotatud mitmete erinevate saalide vahel. Siin on tarbekunstiesemeid, berberite traditsioonilisi rõivaid ja ehteid, keraamikat ja isegi kalligraafiat. Ning tükk musta siidi Kaaba kardinast! Kõik esemed on väga kõrgel tasemel restaureeritud ning eksponeeritud. Kahju ainult, et enamus infost on väljas vaid araabia või prantsuse keeles. Vot, ning kõige selle pärast, ma nimetaksingi just siinse muuseumi pigem etnograafiamuuseumiks hommikul nähtuga võrreldes. Too hommikune muidugi võrdlust välja ei kannata. Djerba Explore´i hoonete kompleksi kuulusid veel mitmed erinevad poed. Need jätsin mina vahele.

Nüüd ei olnud meil rohkem täna midagi plaanis ja sõitsime hotelli tagasi. Üllatavalt vara, kell polnud veel isegi neli. Kuna meie tuba ei olnud just kõige mugavam ja kui Viktoria öistest katsumustest korra meie reisisaatjale Kirthyle rääkisime, siis organiseeris ta nüüd hotelli tagasi jõudes kohe meile uue toa. Igaks juhuks, enne kui asjad kokku pakkisime, vaatasime pakutava toa üle, et kas ikka on parem: oli küll! Seega tegime kiire tubade vahetuse, et siis minna ujuma! Saab ka Vahemere vesi taas järele proovitud. Ujuma minnes nägime kohe oma toa ukse taga vaenukägu!!! Eestis on vaenukägu nii haruldane lind, et tema arvukust hinnatakse vaid 10-15 pesitsevale paarile, mistõttu olin küll ääretult õnnelik sellise ootamatu kohtumise üle. Ilm oli täna suhteliselt pilvine ja jahedama poolne. Ega vesigi just palav ei olnud. Aga ikkagi oli väga mõnus ja värskendav!

Pärast ujumist ei tahtnud tuppa veel kohe tagasi minna, aga niisama rannas lebamiseks oli ilm natukene liiga jahe, mistõttu läksime jalutama. Kõndisime päris pikalt mere äärt pidi edasi. Õige pea selgus, et oleme sattunud poolsaare peenikesele otsale. Looduslikult oli tegemist väga ägeda kohaga. Kui meie hotelli territooriumiga piirnev rannaala oli suhteliselt puhas, siis see pilt, mis avanes hotelli territooriumilt välja jõudes, oli päris masendav! Minu mõistus lihtsalt ei võta, miks ei tegeleta prügiga ja miks kogu see saast ja sodi lihtsalt maha visatakse!? Jaa, kohalikud toovad muidugi välja tuhandeid põhjuseid miks seda teha ei saa!

Kunagi Indoneesias üks kohalik meesterahvas ainult ohkas selle teema peale ja ütles mulle, et noo jaa, mis teil seal Euroopas viga, teil ju kõik prügivedu ja sorteerimine jmt organiseeritud! No tõesti, pole see sugugi taevast kukkunud, ikka ise oleme selle süsteemi loonud. Ja seal samas, meie jutuajamise taustal, viskas sama meesterahva väike tütar jäätisepaberi otse meie jalge ette maha. Siis oskasin küll ainult öelda, et vot alustage sellest siin! Mingil hetkel jõudsime suure hulga mahajäetud väikeste majadeni. Kunagi oli siin olnud ilmselt bangalotega hotell. Kuid koroonapandeemia ja saarel toimunud terroriaktide tõttu, millest mõned olid suunatud ka turistide vastu, on turismisektor viimastel aastatel väga keerulises olukorras olnud.

Tunnikese jalutasime, siis hakkas ikkagi natukene jahe märgade riietega ja suundusime tuppa tagasi. Käisime dušši all ja saime natukene veel lugeda ja kirjutada enne sööma minekut. Kell seitse läksime õhtust sööma. Nii palju peab sööma! Aga inimloomus on ikka nõrk. Kui pakutakse igasugu head ja paremat, siis ei suuda tema mitte kunagi ära öelda! Mis on Tuneesia hotellides kummaline, on see, et ka tavalist vett söögi kõrvale peab eraldi ostma. Ning veini saab osta ainult pudeli kaupa. Ma oleks ühe klaasikese soovinud, aga seda polnud võimalik saada. Raha kulutasin täna aga 1 dinaari sünagoogis ja 25 dinaari lõuna ajal kohvikus.

TUNEESIA RINGREIS - ESIMENE PÄEV!

ESIMENE PÄEV - 16. oktoober 2025

Mulle meeldib Aafrika! Mandrina, maana... Mulle meeldib Aafrika karm loodus ja sõbralikud ning soojad inimesed. Ning alati, kui võimalus avaneb, lähen ma sinna rõõmsa meele ja avatud südamega. Täna hommikul avasingi silmad taas Aafrikas - sellel korral Tuneesias. Eilse päeva olime teel olnud ja rännanud. Õhtuks jõudnud Hammameti. See reis siis taas kõige mugavamal viisil ehk kellegi teise poolt korraldatuna ja korraldaja endiselt Germalo. Natukene sassi läks eile õhtul küll tubade jagamine - sattusin kokku vale toakaaslasega (ega meie poleks seda ise teadnudki, kui meie reisisaatja poleks meile öelnud ja lubanud järgmisel päeval vea parandada). Aga ka "vale" toakaaslane oli väga tore! Äratus oli esimesel hommikul kohe varakult - 5.30! Aga väga hull ei tundunudki: eile oli pikk ja väsitav päev olnud ning olime õhtul kella üheksa ajal juba magama läinud. Ning Eestis oli kell ka juba pool kaheksa!

Söök oli päris hea. Hotell ise aga suhteliselt räämas. Kohviga sain sama kogemuse nagu suvel Sofias - masinast tulnud latte oli minu jaoks tulimagus! Nüüd sain jälile ka põhjusele: ka piim masinas tuli pulbrist ning piimapulber on loomulikult äärmiselt magus. Asusin katsetama jälle erinevaid segusid, et ikka espresso ja piim lihtsalt peale. Kogu reisi jooksul jäin pidama lihtsalt musta kohvi ja sortsukese kuuma piima juurde. Kõht täis, läksime toast asju võtma ja alustasime umbes kümme minutit enne kokkulepitud kellaaega matka fuajeesse. Aga me eksisime ära! See hotell oli nii tohutult suur ja käänuline, et orienteerumine oli paras väljakutse. Päris pikalt tuiasime ringi. Aga lõpuks jõudsime siiski õigel ajal bussi juurde. Meie tee viis nüüd esimese asjana Rooma ajast pärit amfiteatri juurde!

Umbes 200 000 aastat tagasi elasid Tuneesia aladel kiviaja inimesed. 8000 aastat tagasi seoses kliimamuutustega lõigati siinsed alad Sahara kõrbe tekkimisel muust Aafrikast ära. Idast hakkasid saabuma sisserändajad. Alates 10. sajandist eKr rändasid siinsesse piirkonda foiniiklased. Nende tähtsaimaks linnaks ja keskuseks sai 9. sajandil rajatud Kartaago (sellest linnast tuleb hiljem veel juttu); 146. aastal eKr vallutasid ala roomlased, kes suutsid oma ülemvõimu hoida siin päris pikalt. 7. sajandil asusid väga jõuliselt oma uut usku levitama araablased, kes jäidki piirkonda elama. 1881. aastal kulmineerus Prantsusmaa ja Itaalia huvi Tuneesia vastu Prantsusmaa invasiooni ja protektoraadi väljakuulutamisega. Iseseisvaks riigiks sai Tuneesia alles 1956. aastal.

El Jemi amfiteater ehitati 238. aastal ning on üks paremini säilinud amfiteatreid kogu maailmas, samuti üks suurimaid (kolmas maailmas), Aafrikas aga lausa ainulaadne. Ehitise funktsioon on olnud ligi kahe tuhande aasta jooksul väga erinev. Näiteks keskajal kasutati seda kindlusena. 18. sajandi lõpus ja 19. sajandil kasutati ehitist ilmselt salpeetrivabrikuna ning 19. sajandi teisel poolel oli hoone kasutuses poodide, viljaladude ning elamutena. Tänasel päeval kaitseb uhket ehitist UNESCO! Ronisime igal juhul kõige kõrgemale korrusele välja - sealt avanes ka imeline vaade El Jemi linnale. Enne amfiteatri juurde minekut oli meile jäänud silma üks viigikaktuse vilju müüv meesterahvas. Tahtsime neid proovida! Amfiteatrist tulles ostsimegi talt 3 kohaliku raha eest (summa tuleb jagada 3,3 ja siis saabki väärtuse eurodes) neid. Alguses, kui hinda küsisin, öeldi küll kaks dinaari, mis maksmise hetkel muutus sujuvalt kolmeks. Aga vili oli väga hea! Mahlane, mitte liiga magus, pigem parajalt hapukas ja mõnusalt värske. Mistõttu väikese pettuse maigu unustasime kiirelt!

Lõuna poole edasi sõites tegime peatuse ühes väga kummalises kohas - Gabesis. Tee kulges parralleelselt rannaga, mis oli ääristatud skulptuuridega. Aga mitte lihtsalt niisama skulptuuridega  vaid meeletutes mõõtmetes rauast monstrumitega. Seal rannal jalutades, läksin hetkeks teistest eemale, ranna kaugemasse ossa, kus kohalikud kalurid paate paikasid. Ja seal õnnestus mul näha flamingosid! Neid imelisi roosalt kumavaid suuri linde! Flamingosid on Tuneesias tegelikult päris palju. Skulptuurid vaadatud oligi käes aeg lõunat süüa. Enne tegime veel korraks peatuse granaatõuna istanduse juures, et tutvuda ka nende puudega lähemalt. Ikka uskumatu kui pisikesed puud, rohkem isegi põõsad, suudavad neid suuri ja raskeid vilju kanda!

Täna otsustasin proovida lõunasööki, et vaadata, kas suudan üldse nii palju süüa. Söök iseenesest oli hea. Aga ikka igal mandril omad kombed: siin armastavad nad endiselt pakkuda ühel taldrikul koos nt kartuleid ja makarone vmt. Magustoiduks oli granaatõun. Tundus kummaliselt magus, mistõttu jäi mulle mulje, et granaatõunaseemneid oli leotatud veel mingis siirupis. Ja lõhnas kogu see kupatus hoopis roosi järele! Tõdemus, mille tegin pärast lõunat, oli aga kindel, et söömist on liiga palju ning mõistlik oleks lõunasöökidest loobuda! Nüüd asusime teele Djerba saare poole. Sadamasse jõudes selgus muidugi, et praami järjekord on ebameeldivalt pikk. Teha meil aga midagi ei olnud - pidime ootama. Kui buss juba sadamale lähemale jõudis, läksime bussist välja, et jalgu sirutada ja natukenegi liikuda. Mere ääres toimetasid rahulikult oma tegemisi kohalikud kalurid.

Ühe esimese ja üldse mitte meeldiva asjana on mulle Tuneesias hakanud silma igal pool maas vedeleva prügi rohkus! Veebruaris külastatud Omaani taustal, mis on ilmselt kõige puhtam riik, mida üldse kunagi külastanud olen, on Tuneesia veel eriti silmatorkavalt must! Sadama kõrval oli pisikene söögikoht, mille nurga taga oli konkreetselt tühjade plastpudelite mägi!!! Vaevalt oli kellelgi kavatsust neid sealt ära viia - vaikselt loksutas laine neid lihtsalt merre! Meie ootamine kujunes aga eriti pikaks - veetsime kokkuvõttes sadamas aega üle kahe tunni! Saare ja mandri vahet sõitis küll vaheldumisi kaks praami, aga ootajaid oli ka palju. Ilm oli siiski väga mõnus, hilisel pärastlõunasel ajal ei olnud enam kõrvetavat päikest ka. Oh, eks see soojus ongi see, millest me Eestis sügisel ja talvel nii palju puudust tunneme! Aga lõpuks me ühele praamile ikkagi saime! Praamid on siin muidugi sellised päevi näinud. Djerba saar iseenesest ei ole mandrist kuigi kaugel - paistis meile kogu aeg kätte ning praamisõit sinna võttis aega vaevu paarkümmend minutit.

Pika praamisaba tõttu ei jõudnud me täna enam teha plaanitud Djerba saare etnograafiamuuseumi külastust. Aga saime sõita siiski veel saare teisele poolele Guellala külakesse, mis on kogu Tuneesias tuntud ilusa ning vastupidava keraamika poolest. Guellala puhul on tegemist ka ainukese külaga saarel, kus võib veel tänaselgi päeval kuulda kohalikke omavahel igapäevaselt rääkimas berberi keeles. No mitte, et mina just araabia ja berberi keelel vahet teeks... Meie jaoks oli kokkulepitud ühe sellise keraamikatöökoja külastamine. Õues oli juba peaaegu pimedaks läinud, aga kuna kogu tööstus oli rajatud pooleldi maa alla, polnudki sellest ausalt öelda midagi. Tegime maa-aluses töökojas, kus siis demonsteeriti meile savipoti tegemise põhivõtteid, ja selle kõrval asuvas poes, tiiru. Imeilusad asjad olid siin tõesti! Ma oleksin nõus vahetama kogu oma koduste nõude komplekti siit mõne uue ilusa komplekti vastu välja... Aga no siit neid Eestisse transportida on ikka suht võimatu (loe: liiga kallis!).

Potitehas üle vaadatud asusime sõitma nüüd juba uuesti tagasi teise saare otsa meie tänaõhtusesse hotelli. Tube jagades sain endale nüüd uue toreda toakaaslase Viktoria, kes ka bussis istub minu kõrval. Eks tõesti on siis ilmselt loogiline, et ollakse ka ühes toas. Sinna jõudes oligi kohe aeg minna õhtust sööma. Hotelli siseõuel algas kuskil kella üheksa ja kümne vahel disko. Käisime Viktoriaga seda ka korraks kuulamas-vaatamas. Mingil hetkel hakkas mulle silma, et kaks noormeest tantsivad kogu aeg. Daamid aga vahetuvad neil. Kuidagi endalegi ootamatult jäin jälgima neid. Sain aru, et ilmselt ongi need kohalikud noormehed hotelli palgal olevad turistide tantsitajad. Nende kohustus oli paluda tantsule üksikuid naisterahvaid. Arusaadavalt olid need naisterahvad mitte enam oma esimeses nooruses. Ootamatult ja minu suureks ehmatuseks ilmus ühel hetkel üks neist ka minu juurde paluma mindki tantsule.

Ma siiski loobusin viisakalt sellisest võimalusest. Pikalt me enam väljas ei olnud ka - uni kippus peale. Läksime tuppa ära. Või õigemini alustasime oma toa otsimist. Ekslemine võttis natukene aega. Õuest kostev lärm oli päris kõva. Aga meie giidi varasemal kinnitusel pidi kella üheteistkümnest algama öörahu ja siis pidi olema lärmil lõpp. Täpselt nii ka oli! Meil oli täna aga mitte kõige sobivam tuba! Esiteks seetõttu, et meie toa ja kõrvaltoa vahel oli uks, mida meie poolt ei saanud lukustada. Hotelli saabudes oli Viktoria pahaaimatult juba avanud selle ukse, mille peale teiselt poolt väga valjuhäälne araabiakeelne pahandamine kostma hakkas. Aga aru me ei saanud, miks nad enda toa poolt ust lukku ei pannud!? Kuidagi ei tahaks uskuda, et ka sealtpoolt see võimatu oleks olnud. Teiseks olid mõlemad kõrvaltoad meil suhteliselt lärmakad.

Olin hotelli poest ostnud postkaardi ja margi. Kirjutasin nüüd kodustele kaardi ära enne magamaminekut. Aga kui uni ikkagi võimust hakkas võtma, panin omale tropid kõrva ja magama jäämisega polnud mingeid probleeme! Raha kulutasin täna 1 dinaari veele, viigikatkusele 3 dinaari, lõunasöögile 30 dinaari, hotellist ostetud postkaardile ja margile 3 dinaari. Lisaks maksime ära kõikide muuseumide sissepääsutasud ja muud lisatasu eest reisi jooksul ees ootavad ettevõtmised: kokku 307 dinaari. Mina loobusin täispaketist ja ei võtnud pakutavat rahvuslikku õhtusööki: esiteks oli see kõikidest lisaks minevatest asjadest kõige kallim ning teiseks pole mul olnud kahjuks mitte ühtegi head kogemust taoliste ettevõtmistega. Ühtekokku kulus täna raha 344 dinaari. Aga kõik ülejäänud päevad peab siis vähem kulutama.