ESIMENE PÄEV - 16. oktoober 2026
Mõte minna Belgradi poleks mulle tulnud ilmselt mitte kunagi, kui poleks olnud meie autoreisi Balkanimaadesse. Aja kokkuhoidmiseks ei käinud me toona eriti pealinnades ning nüüd olengi võtnud ette just need. Eelmisel suvel käisime Eliisabetiga Sofias, sügisel käisin täiesti üksinda Ljubljanas ja nüüd olime otsustanud Marikaga veeta pika nädalavahetuse just Serbia pealinnas. Nii saimegi reede hommikul õige vara, kell 6.45, Tallinna lennujaamas kokku, et alustada lendu Belgradi. Üle aastate pääsesin Tallinnas turvakontrollist läbi igasuguste lisakontrollide ja sekeldusteta!!! Tavaliselt saan ma alati põhjaliku viirusekontrolli vmt, pagasikontrolli või vähemalt lõhkeaine kontrolli osaliseks. Viimati Tallinnast lennuki peale minnes otsiti isegi mu raamatud leht lehe haaval läbi! Aga sellel korral mitte midagi! Mitte keegi ei tundnud minu vastu mitte mingisugust huvi!!! Rääkimata kõrgendatud huvist. Samas muidugi mugav - ei mingit lisa sehkendamist.
Sõime lennujaamas hommikusöögi. Meie reis kulges läbi Riia. Belgradis maandusime kella ühe ajal. Passikontroll. Linna pidime saama bussiga number 72. See oli suhteliselt ainukene eeltöö, mille jõudsin enne reisi teha. Olen tavaliselt oma reise planeerides ja ette valmistades väga hoolikas ja põhjalik. Aga sellel korral jäin ajahätta, ja nii ta läks... Aga transpordi lennujaamast kesklinna olin jõudnud üle vaadata. Astusime bussi. Lootsime, et pileti saab osta bussist, aga bussijuht ei tahtnud meile seda müüa, väites, et see on tasuta. No tasuta, siis tasuta, seda parem. Hiljem tegime kindlaks, et Belgradis ongi ühistransport tasuda. Ja mitte ainult linnakodanikele Tallinna näitel vaid kõigile. Olen kindel, et pileti ostmise ja kontrollimise süsteemi üleval pidamise kulusid ei tee tasa üksikutele väljastpool linna tulijatele ja turistidele müüdavatest piletitest saadav tulu.
Buss viis meid kesklinnas turu juurde, kust oli veel umbes kilomeeter jalutada meie hotellini. Selle osa teest orienteerusime Marika telefoni abil - tema oli ostnud endale elektroonilise SIMkaardi interneti kasutamiseks. Hotelli otsimine võttis natukene aega. Leidsime küll kiiresti õige numbriga maja, aga mitte sissepääsu hotelli. Tegemist oli meeletu suure ja pika sisehooviga, kus paiknes väga erinevaid asutusi: teater, tantsukool, turismifirma, mitmeid advokaadibüroosid jne-jne. Aga meile vajalikku hotelli mitte! Lõpuks avastasime, et siiski oli täitsa olemas, lihtsalt silt oli maha kulunud ning nimi oli teine võrreldes Booking`us broneerituga. Läksime sisse. Uhke kahepoolse keerdtrepiga fuajee muidugi tundus tuttav piltidelt. Ilmselt ikkagi tegemist õige kohaga.
Mitte kedagi näha ega kuulda ei olnud. Ootasime tükk aega. Andsime kella. Ikka mitte kedagi. Nüüd oli küll hääli, päris valjuhäälset jutuajamist, lõpuks kuulda. Aga ikka pidime veel tükk aega ootama kuni üks proua meie juurde tuli. Vabandas, täitsime ankeedi ja saime toavõtme, mille kohe küll ringi vahetasime, sest olime broneerinud kahe voodiga toa, aga saime ühega. Vahetasime teise toa vastu. Administaator küll arvas, et algne tuba on võib-olla mugavam, kindlasti suurem, aga valisime ikkagi kahe eraldi voodiga toa. Mahtusime sinna ära küll! Tuba oli iseenesest väga ilus. Võiks öelda, et isegi päris uhke. Aknast vaadet ainult ei olnud - umbes poole meetri kaugusel oli teise maja sein.
Meenutas mulle kunagist Odessa hotelli, kus samuti rohkem kui saja-aastases majas uhked punase vaibaga kaetud keerdtrepid, kõrged laed ja kristalllühtrid. Ainult selle erinevusega, et Odessas oli see kõik autentne ja päriselt vana, siin siiski mitte. Aga ilus oli sellegipoolest! Tõmbasime hetke hinge ja pakkisime kotid lahti. Toas olid meile olemas sussid ja üks hommikumantel. Küsisime ühe juurde. Siis läksime otsima mõnda toredat kohvikut või söögikohta. Mõtlesime natukene süüa ja siis minna juba Belgradiga tutvuma. Suhteliselt hotelli lähedalt ühe sellise kohviku ka leidsime. Menüüst jäi mulle kohe silma porgandisupp! Sellist sööki ei olnud mina mitte kunagi varem söönud ja seetõttu just selle tellisingi. Supp maitses kusjuures imehästi - oli maitsestatud värske koriandri ja toorjuustuga. Kõhtu täitis ka hästi. Siit edasi jalutasime Nikola Tesla muuseumi juurde.
Kell kuus pidi olema inglisekeelne ekskursioon, millele soovisimegi minna. Päris pikk järjekord oli juba, aga võtsime sappa. Palju inimesi siiski lasti korraga sisse. Järjekord jõudis ka meieni. Nii, et me oleksima sisse saanud, aga siis ilmnes juba järgmine probleem: pileti eest tasuda sai ainult sularahas ning kohalikus valuutas! Sellega me polnud arvestanud. Sest enamus kohtades saab Belgradis maksta kaardiga ja kus ei saa, seal võetakse eurosid vastu. Aga mitte siin! Nii ei jäänudki meil muud üle, kui tulla ära. Otsustasime proovida uuesti homme hommikul. Õige pea leidsime küll nii valuutavahetuse kui ka ATMi, aga ei viitsinud enam tagasi minna. Otsustasime niisama jalutades linnaga tutvust teha. Läksime meie hotellile lähimasse suurde Tašmajdani parki.
Pargis asub ka üks Belgradi suurimaid ja olulisemaid kirikuid Püha Markuse katedraal. Evangelist Markusele pühendatud kirik paikneb Rahvusassamblee hoone lähedal ning seda peetakse üheks serbia-bütsantsi stiili kauneimaks ehitiseks maailmas. Kiriku välisilme meenutab Gracanica kloostrit, mille eeskujul see ongi rajatud. Püha Markuse kirik on Serbia suuruselt teine kirik Püha Sava kiriku järel. Mis meid aga hämmastas oli see, et kiriku taga, vahetus läheduses, no see tõesti oli täiesti kõrval, paiknes hiljuti ehitatud Vene õigeusu kirik. Ilmselt Venemaa kingitus oma sõpradele Serbias. Püha Markuse kirikul ei ole tegelikult väga õnnelik saatus olnud. Esmane puukirik ehitati siia 1835. aastal. Esimese maailmasõja käigus hävitati kirik Austria vägede poolt, kuid taastati väga kiiresti, juba aastal 1917. Teise maailmasõja käigus, 1941. aasta palmipuudepühal, sai kirik Saksamaa korraldatud pommirünnakus Belgradile rängalt kannatada. Varemed koristati 1942.
Praegust uut kirikut plaaniti ehitada tegelikult juba 20. sajandi algusaastatest peale - jumalateenistusteks vajati lihtsalt suuremat kirikut. Ehitust alustati juba 1931. Uue sõja algus takistas aga kiriku lõplikku valmimist. Jumalateenistusi peeti kiriku eeskojas juba sõja ajal, sest enam ei olnud ju ka vana kirikut. Kirik pühitseti lõpuks 1948. aastal, kuid on siiski veel tänaseni täielikult lõpetamata, eriti siseviimistluse osas. Ning tõesti - nii tagasihoidliku, lausa askeetliku, interjööriga kirikut ei ole ma ammu näinud. Astusime korra sisse ka ajaloomuuseumi. Väga võimas hoone! Muuseumiga põhjalikumalt me siiski tutvuma ei hakanud. Sulgemiseni oli jäänud vaid pool tunnikest. Mõtlesime, et kui aega jääb, siis tuleme siia mõnel järgneval päeval tagasi. Jalutasime muuseumi juurest veel edasi. Belgrad on väga huvitav linn! Siin on fantastilisi (seda nii positiivse kui negatiivse poole pealt) arhitektuurilisi pärle! Palju on meile nii tuttavast nõukogude ajast pärit ehitisi. Mõned pärlid on ehitatud juba enne maailmasõdu. Ja loomulikult on siis tänapäevane moodne arhitektuur.
Kogu selle virr-varri juures on kõige hämmastavam see, et kõik see kõlab omavahel kuidagi kokku! Isegi mitte kuidagi vaid hästi!!! Kõige koledam majagi võib olla mingi nurga alt vaadatuna või mingis koosluses ümbritsevaga väga ilus. Meie eesmärk oli nüüd aga leida mõni armas pubi või kohvik, kus juua klaas veini. Kõhud meil tühjad ei olnud - lõunaks söödud supp täitis veel endiselt küllaldaselt kõhtu. Väga kaua sobivat kohta otsima ei pidanud. Astusime sisse ja istusime. Lisaks veinile tellisime siiski väikese magusa ampsu šokolaadikoogi näol. Vein oli joodav, kook täitsa hea. Ainukene häiriv asjaolu oli kõrvallauas istuv ahelsuitsetajast naisterahvas. Jah, lugesite õigesti: Serbias on endiselt avalikes kohtades, kohvikutes, restoranides, rääkimata baaridest, suitsetamine lubatud ja vägagi soositud. Kõrvallaua naisterahvas oli õhtust söömas oma väikese tütrega, kelle kõrval ta vahet pidamata tossas. Selle kannatasime kuidagi ära, aga kui neid tossajaid järjest juurde lisandus, enam mitte.
Seega, tuli edasi liikuda! Hotelli poole tagasi jalutasime nüüd juba pimedas. Imetlesime kenasti valgustatud hooneid: parlament, ajaloomuuseum, Markuse katedraal, Serbia postiteenistuse maja - kõik need jäid meie ööbimise kohast umbes 10 minutilise jalutuskäigu kaugusele. Õues oli soojem Eestiga võrreldes. Samas ei olnud sugugi nii soe kui mina olin arvanud - jope pidi siiski seljas olema ja päris tihti vedasin kaitseks külma tuule eest pähe ka kapuutsi. Sellega oli muidugi vaateväli väga piiratud, mistõttu oli mul üks lõputu jamamine: kapuuts pähe ja jälle peast ära jne-jne. Riiklikud hooned, millest õhtul pimedas veel mööda kõndisime, olid väga kenasti valgustatud. Ja alati on nii, et pimedas näevad kõik asjad välja teistsugused kui päevavalguses. Hotelli jõudes jõime enne magamaminekut veel tassikese teed.
Raha kulutasin täna 12 eurot Tallinna lennujaamas hommikusöögile, 8 eurot lõunasöögile, 9 eurot õhtusele koogi ja veinile ja lisaks mõned eurod poes, mis teeb seega siis kokku umbes 30 eurot.
