AUTOREIS BALKANIMAADESSE! ESIMENE JA TEINE PÄEV!

ESIMENE JA TEINE PÄEV - 18. ja 19. juuli 2021!

Minul ja lastel oli kindel plaan teha meie autoreiside sarja viimane reis Balkanimaadesse kaks aastat tagasi. Siis kujunes suvi aga üllatavalt tihedaks ning kiireks ja otsustasime lükata selle aasta võrra edasi ehk siis eelmisesse suvesse. No ja eelmisel suvel toimus kõik see, mis igasuguse reisimise väga keeruliseks tegi. Kuni viimse hetkeni olime me siiski peaaegu kindlad, et kõigele vaatamata teeme oma plaani teoks! Aga juuli alguses koroonaviiruse leviku olukorda Euroopas jälgides pidime ikkagi tunnistama, et me ei saa reisile minna - minek oleks olnud küll võimalik, aga tagasitulek Euroopa Liitu mitte sinna kuuluvatest riikidest võis osutuda keeruliseks - aga me tahtsime ikka koju tagasi ka! Ja õige otsus see oli, sest juba eelmise aasta juuli lõpust läks olukord näiteks Horvaatias uuesti kiiresti keerulisemaks.

Ja nii tuligi veel korra lükata meie reis edasi! Edasi lükkamise kurvaks tagajärjeks oli kahjuks see, et Karl ei saanud meiega nüüd enam liituda. Temal oli oma rahvatantsurühmaga juba 10 päevane reis Küprosele juuli alguses. Veel peaaegu kolm nädalat suve jooksul poleks ta saanud töölt puududa. Karli asemel liitus minu, Katariina ja Eliisabetiga aga juba kogenud reisikaaslane Evelin. Siiski polnud see valmistumine ja minek eriti kerge sellelgi aastal. Otse vastupidi: ma pole mitte kunagi nii palju uurinud ja puurinud erinevatesse riikidesse sisenemise tingimusi. Meie seltskond on 3/4 ulatuses täielikult vaktsineeritud. Eliisabet oli saanud ainult ühe süsti. Tema ei jõudnud enne minekut teist doosi kätte saada. Kui selle 3/4 oligi kõik selge ja mingit probleemi polnud, siis 1/4 puhul oli kõik väga segane. Lõpuks kirjutasin lausa riikide kaupa alates Lätist üles mida ja kuidas nõutakse. 

Lõpliku tulemusena selgus, et lisaks oma ühele vaktsiinidoosile peab Eliisabet tegema enne minekut kiirtesti, mida nõutakse Poolas. Lätti ja Leetu sisenemisel sobis ta kenasti erinevate väikeses kirjas erisuste alla: tuli kasuks, et tegemist on koos vanemaga reisiva alaealisega, kelle ülejäänud reisiseltskond on täielikult vaktsineeritud. Vot, kui keeruliseks ja peeneks võivad minna erinevad nüansid! Ja niiviisi mööda internetti surfates jõudsin järeldusele, et ma ei jõua eluski kõikide nende iga päev muutuvate tingimustega ennast lõplikult kurssi viia ning otsustasin, et esialgu teeme endale asjad selgeks kuni Horvaatiani ja siis vaatame jooksvalt edasi. Pidin paratamatult arvestama sellega, et meie teekonna jooksul tuleb meil Eliisabetile teha mõned testid järgmisesse riiki sisenemiseks.

Riike oli meil plaanis ju palju. Osad tuli muidugi lihtsalt läbi sõita nagu Läti, Leedu, Poola, Slovakkia ja Ungari. Poolas oli plaanis siiski paar peatust. Meie põhiliseks eesmärgiks olid aga Balkanimaad ehk Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro, Albaania, Makedoonia (ametlikus kõnepruugis nüüd Põhja-Makedoonia), Kosovo ja Serbia. Kuna riike väga palju ja aega napilt, siis otsustasime jätta välja Sloveenia. Kindlalt oli paika pandud startimise kuupäev 18. juuli. Oma reisi alustasime sellel korral üldse mitte kodust nagu alati vaid Meremäelt. Olime Katariinaga seal kaks eelnevat päev Ostrova festivalil. Eliisabet ja Evelin tulid laupäeva õhtul bussiga järele ja pühapäeva hommikul 18. juulil kell 8.00 istusimegi autosse ning meie seiklus algas.

Lätti sisenesime läbi Misso. Ei piiril ega terve tee läbi Läti ei tundnud meie vastu keegi huvi. Sama oli Leeduga. Ning Poolaga. Esimese päeva eesmärgiks oli meil jõuda Poola lõuna osas asuva Krakovi lähedale pisikesele Wieliczka linnale võimalikult lähedale kuna järgmisel päeval kell 12.00 olid meil ostetud Wieliczka soolakaevanduse muuseumisse piletid. Evelin leidis juhuslikult kämpingu parajas kauguses meie eesmärgist. Ööbisime seal. Telk üles ning tegime kiire õhtusöögi kaasa võetud varudest. Sellel reisil polnud meil plaanis küll kogu aeg telgis ööbida ega ise süüa teha, aga igaks juhuks olid kaasas nii priimus, söök kui telk. Et olla valmis kõigeks...

Järgmisel hommikul ärkasime kell kaheksa. Hommikune puder, tee ja kohv valmisid priimusel. Katariina ja Eliisabet pakkisid telgi kokku - nad on selles juba omandanud meistriklassi kõigi meie eelnevate autoreiside raames. Pärast üheksat hakkasime sõitma ning jõudsime kena varuajaga muuseumi juurde. Auto saime parkida peaaegu muuseumi sissepääsu juurde, kenasti juhatati ainukese vaba kohani ja sujuvalt kasseeriti selle eest sisse 3,5 eurot. 3-5 eurot osutus kogu reisi jooksul kusjuures tavaliseks taksiks, mis parkimise eest küsiti. Aega selle eest ei limiteeritud peaaegu kuskil - oleks saanud parkida terve päeva. Igal juhul odavam kui Tallinnas mõni tund parkimist!

Muuseumi juures otsisime natukene seda õiget järjekorda, milles pidime seisma. Vahetasime oma netipiletid nö päris piletite vastu ning saime varsti kätte oma inglise keelse giidi. Ilma giidita kaevandusse arusaadavatel põhjustel ei lubata. Pole vaja, et mõni turist maa-alustes labürintides ära kaob. Kaevanduskäikude kogupikkus on umbes 250 kilomeetrit, millest turistide ringkäik 3,5 vaid. Kogu maailmas ainulaadne Wieliczka kaevandus, mis on ka UNESCO nimistusse kantud, on nagu suur maa-alune linn oma tänavatevõrgu, transpordi, poodide, restoranide, kontserdi-, konverentsi- ja näitusesaalide ning kirikutega. Ei puudu ka hotell ning tervisekeskus! Sest sool mõjub ju tervendavalt mitmetele terviseprobleemidele. Samamoodi ei saanud kunagised kaevanduse töölised, keda oli mitmeid tuhandeid, lisaks veel mitu sada hobust, kurta ebatervislike töötingimuste üle, mis on maa-alustes kaevandustes tavalised. Soolakaevandus oli pigem tervistav keskkond. Töö oli muidugi raske sellele vaatamata.

Wieliczka soolakaevandus on toonud Poolale kõvasti rikkust. Poola käes oli sajandeid Euroopa soolamonopol ning kui arvestada seda, et soola hind oli peaaegu võrdne kulla hinnaga, siis on arusaadav miks eelkõige Krakow, mille külje all Wieliczka asub, kui ka kogu kuningriik, olid sajandeid majanduslikult väga heal järjel. Soolakaevandamine oli toonasele riigile suurim sissetuleku allikas andes ajuti lausa 1/3 kogu riigi sissetulekutest. Esimesed soolakaevandamise asulad tekkisid Wieliczkasse juba pea 5000 aastat tagasi. Ametlikult loetakse Wieliczka kaevanduse sünniks aga 1289. aastat, mil Krakowi ja Sileesia hertsog Henry IV andis ametlikult loa soolakaevurite küla asutamiseks. Soolakaevandamine lõpetati soola varude ammendumise tõttu 1996. aastal. Kuid näiteks viimane tööhobune viidi kaevandusest välja alles 2002. aastal.

Kaevanduses ringkäiku lõpetades meid põhimõtteliselt visati sealt maa alt välja täiesti tundmatus kohas. Keegi ei hoiatanud meid ette, et me tagasi ei satu samasse kohta, kust maa alla läksime. Natukene aega pidime nüüd orienteeruma, et auto üles leida. Edasi sõitsime aga Auschwitzi. Sinnagi olid meil piletid ette broneeritud kella viieks. Auschwitzi koonduslaagri muuseum on kõigile külalistele tasuta, kuid külastusaeg tuleb siiski ette broneerida nimeliselt. Auschwitzi koonduslaager oli Hitleri Saksamaa suurim ja tuntuim II maailmasõja aegne koonduslaager okupeeritud Poolas. Laager töötas aastatel 1940-1945. 1947. aastal tehti laagri territooriumile muuseum ning alates 1979. aastast on see kantud UNESCO nimistusse.

Kuna kõhud olid meil juba väga tühjad parkisime auto muuseumi parklasse ja läksime üle tee kohvikusse sööma. Söögid käes, hakkasime vaatama, kus asub siis muuseumi sissepääs, kus peame 30 minuti pärast olema. Suureks üllatuseks, mitte meeldivaks, avastasime, et muuseumisse on jalutada 30 minutit! Imestasime, mis me imestasime, et kuidas nii, enne olime ju tulnudki juba muuseumi juurde, aga teha polnud midagi. Pakkisime oma toidud kaasa ja hakkasime liikuma. Autoparkla ees silmasime muuseumibussi. Hetke ajel tulime mõttele, et kui see muuseum on parklast nii kaugel, äkki siis käibki buss sinna!? Jooksime bussi peale, juba sees olijatelt küsisime üle, et kas see läheb Auschwitzi muuseumisse, saime jaatava vastuse. Olime suhteliselt õnnelikud sellise kiire avastuse peale, mis päästis meid ligi poolest tunnist kiirkäigust ja veel käigu pealt söömisest. Buss sõitis aga päris pikalt...ning olime veelgi õnnelikumad, et ei pidanud seda teed jala käima.

Muuseumi sissepääsu juurde jõudes ei soovinud keegi meie ette broneerituid pileteid näha. Imestasin jälle, et miks nii pikk ettevalmistus, kui kohapeal keegi ei kontrolli mitte midagi. Ja oli ometi veel öeldud, et kindlasti peab kaasas olema isikut tõendav dokument, et kontrollida pileti vastavust tegelikule isikule. Läksime siis väravast sisse lihtsalt - meie saime siseneda sinna omal vabal valikul, mis kunagistel vangidel, kelle mälestuseks ongi endisest vangilaagrist muuseum tehtud, loomulikult puudus. Auschwitz oli üks kurikuulsamaid kunagise natsirežiimi koonduslaagreid olles otseselt vangide, kellest suur enamus olid juudid, süstemaatilise hukkamise koht. Kuna laagrisse tuli raudtee oli suure hulga vangide transportimine siia kerge.

Üks koonduslaagri ülematest, Rudolf Höss, tunnistas Nürnbergi kohtuprotsessidel, et Auschwitzis suri kuni 2,5 miljonit inimest, kellele lisandus veel pool miljonit nälga ja haigustesse surnut. Suur osa vange tapeti gaasikambrites mürkgaasi Zyklon-B abil. Surmapõhjustena järgnesid järjekindel näljutamine, sunnitöö, haigused, enesetapud ja meditsiinieksperimendid. Kõige kurikuulsam natsist arst Josef Mengele töötas just Auschwitzis, kus tegi vangidega erinevaid meditsiinilisi katsetusi. 1990. aastal teatas aga laagri muuseum, et hukkunute arv oli umbes 1,1-1,6 miljonit inimest, kellest 90% olid juudid. See seisukoht on tänapäeval üldtunnustatud. Erinevad revisionistlikud ajalookäsitlused pakuvad hukkunute arvuks hoopis 70 000-120 000 inimest. Aja jooksul ongi hukkunute ametlikku arvu mitmel korral vähendatud. Auschwitzi koonduslaagri ellujäänud vangid vabastas Punaarmee 27. jaanuaril 1945. Selleks ajaks oli jäänud laagrisse 7000 vangi.

Mind hämmastas see, kui hästi olid kõik säilinud hooned korras hoitud. Kohati jäi mulje, et iga väikseimgi puidutükk on eraldi konserveeritud. Laagri territoorium tundus samas kuidagi lage. Küll oli aga väga hästi aimatav kunagise laagri plaan. Kuna osad vangide majutamise barakid olid puidust, ei ole suur osa neist säilinud, kuid alles on jäänud barakkide betoonist ja kividest vundamendid, mis lasevad aimata kogu laagri suurust ja mastaapsust. Barakid on säilitatud täpselt samasuguse sisustusega nagu nad kunagi olid, majutamaks neid sadu tuhandeid õnnetuid poliitiliste mängude ja Hitleri ohvreid. Jalutasime laagri läbi. Katariina ja Eliisabet olid läinud kahekesi. Ning endiselt oli mul tunne, et me pole nagu näinud päris kõike, et mingi osa muuseumist on kuskil veel, mida me üles ei leia. Olime uurinud laagri plaani väga põhjalikult. Aga ikkagi ei vastanud see muuseum minu ettekujutusele ning eelnevatele teadmistele. Helistasime tüdrukutele, nemad olid kaugel teises laagri servas, kuhu meie polnud taibanud minnagi, läksime sinna järele neile. Otsisid samuti kõiki neid kohti, millest Eliisabeti siin varem käinud sõber, talle rääkinud oli. Kuid sealgi ei olnud midagi teistmoodi.

Olles nüüd juba vägagi põhjalikult käinud laagri territooriumi läbi imestasin ka külaliste vähesuse üle. Pileteid broneerides jäi mulle mulje, et tegemist on väga rahvarohke kohaga, kus turiste hordides. Siin jalutasid aga ainult mõned üksikud seltskonnad. Muidugi territoorium on suur ja inimesed hajusid laiali. Aga ikkagi... Lõpuks liikusime bussipeatuse poole tagasi. Bussis istudes jäin mõtlema nähtud muuseumi üle ja mulle hakkas lõpuks kohale jõudma, et me ilmselt ei olnud üldse õiges kohas!!! Selles mõttes, et olime õiges kohas küll, aga mitte põhimuuseumis. Auschwitzi laager koosnes kolmest suurest laagrist: Auschwitz I, Auschwitz II ehk Birkenau ja Auschwitz III ehk Monowitz. Lisaks oli veel 45 väikelaagrit. Meie olime käinud Birkenaus, mis territooriumilt oli küll kõvasti suurem põhilaagri Auschwitz I võrreldes, kuid siiski mitte muuseumi tähtsaim osa. Ning ma ju teadsin enne kõike seda...ja ometi ei süvenenud.

Oeh, milline tohutu pettumus! Ja siis kõige hullem veel see, et ise olime oma tormakuses nii rumalad. Aga bussiga põhimuuseumi juurde jõudes, jah, see hoone oli täpselt see, mille Eliisabet kohe alguses arvas olevat, kui autost välja astusime, saime kinnitust juba niigi arvatule, et tänaseks on muuseum ka suletud. Egas midagi, nüüd polnud enam midagi teha. Pakkisime ennast autosse tagasi ja hakkasime Slovakkia poole edasi sõitma. Vihma hakkas sadama. Ja teekond muutus mägiseks. Lõpuks kulgesimegi vihmasajus ja hämarduvas valguses läbi metsade ja mägede. Piirile jõudes olid seal isegi kaks piirivalvurit, kes uurisid kuhu me läheme, suutsime telefoni abiga tuvastada koha kuhu me siis läheme. Piirivalvurid jäid meie konarlikult nimetatud kohaga rahule: järelikult siis ikkagi eksisteerib selline kämping! Noogutasid tunnustavalt pead ja laususid, et sinna on sõita umbes 20 kilomeetrit - no tegelikult ütles täpselt asja meile sõber Google ka. Uurisid ka koroonatestide kohta. Vastasime, et oleme vaktsineeritud. Vaatas korraks neid pabereid, aga ega väga ei süvenenud. Ja dokumente ei soovinud üldse näha.

Kämpingusse jõudes ei olnud seal omanikku kohal. Aga keegi sõbralik naisterahvas, kes võis ilmselgelt olla ka kõigest suvaline külastaja, näitas meile kõik vajalikud asjad kätte ja lubas lahkelt telkida, et küll homme maksame ja suhtleme omanikuga. Tüdrukud panid Eveliniga koos telgi püsti, mina tegin õhtusöögi. Õhtust süües vaatasime korraks homset päeva. Peale minu polnud meist keegi varem Slovakkias käinud. Vaatamata sellele, et algselt oli meil plaanis Slovakkiast lihtalt läbi sõita (välja arvatud ühe erandiga, milleks oli Vkolineci muuseum-küla, mis kuidagi iseenesest sattus mulle ette ja jättis kustumatu soovi seda näha!), jäime nüüd kahtlema. Evelin oli leidnud mõned väga huvitavad ja ilusad kohad veel, mida oleks soovinud siin juba olles külastada. Päeva lõpuks tegime kompromissi: võtame lihtsalt läbi sõitmise asemele ühe päeva Slovakkiale ja vaatame neid kohtasid, mis ei jää meie põhimarsruudist liiga kaugele. Õnneks on Slovakkia suhteliselt väike maa. Täpsemate plaanide paika panemise jätsime hommikuks ning läksime magama.

Esimesel päeval sõitsime 1096 kilomeetrit ja teisel 347 kilomeetrit. Raha kulus kahe päeva peale kokku bensiinile 165, ööbimistele 36 (esimene öö 12 ja teine 24), söögile-joogile 10, parkimine ja teemaksud 9,5 ning soolakaevanduse piletid ja sealt kaasa ostetud kingitused olid kokku mulle, Katariinale ja Eliisabetile 71 eurot (üks pilet oli 22 eurot). Kokku siis 291,5 eurot. Kuludest üldised nagu bensiin, teemaksud, ööbimised ja parkimine jagame kõigi osaliste vahel ja Evelin maksab siis enda osa ja mina ülejäänud seltskonna eest. Katariina, kui tavaelus juba ise omal rahakotil toimetulev, tasus reisi jooksul mõned söömise arved, võttis natukene sularaha välja ja pidas üleval väikest õde nende omakäelistel retkedel.

INDONEESIA - 17 JA 18 PÄEV!

17 JA 18 PÄEV - 31.12.2019-01.01.2020!

Täna oli hommikust peale minu päev! Sõin kell üheksa koos hea raamatuga hommikust. Pannkoogid olid täna veelgi paremad kui eile - banaaniga. Ei tea, kas neil oli meeles minu eilne küsimus selle kohta? Igal juhul olid need ühed paremad Indoneesias oldud aja jooksul! Ning põhimõtteliselt oligi täna minul siin Bali saarel ju viimane reisipäev. Homme lõunast pean hakkama liikuma Denpasari lennujaama. Viimasel päeval oli mul plaanis nautida pikalt hommikusööki selles fantastilises kliimas! Kuidas ma armastan seda kindlust ja teadmist, et mul ei ole külm! Et ma ei pea terveks päevaks või mitmeks ette mõtlema, mis riided ja mis ilm ja temperatuur ja kui külmaks võib siis ikkagi minna? Siin pole see lihtsalt üldse teema. Selline mõte ei tule pähegi!

Olles oma pika nautlemise kohvi ja raamatuga lõpetanud, ootas mind enne muuseumisse minekut veel üks asi - saades kätte oma spetsiaalse tellimusena tehtud nahkkoti ja rääkides sellest oma tütardele, avaldasid nad arvamust, et aga neil on ju täpselt sellist kotti hädasti vaja! Lubasin siis üritada. Jalutasin sinna poodi tagasi, kuigi see oli päris kaugel hotellist. Kuid pood oli kinni! Jalutasin ümbruses ringi tunnikese, leidsin ühe suure poe, peaaegu nagu kaubanduskeskuse, ostsin sealt viirukit veel. Ning kordades odavamalt kui turult. Suure ootamise peale, kui pidin hakkama juba loobuma sellest üritusest, oli pood lõpuks avatud! Rääkisin oma jutu ära. Poeomaniku naine, kes ise õmbleski neid kotte, tõi naeratades tagant ruumist täpselt õige koti - ta oli kohe kaks tükki õmmelnud minu tellimuse peale. Aga mul oleks ikkagi ühte veel vaja! Rääkisin ka selle ära, et mul kiire, pean kotid hiljemalt homme kell 12 kätte saama. Kõik pidi sobima, jõuab selle ajaga õmmelda ühe juurde, pakkus isegi, et võib ise ära tuua mulle hotelli. Selline heatahtlikkus kohutas mind, kui tagasihoidlikku eestlast, siiski ära ja loobusin sellest. Väitsin, et ma armastan jalutamist! Mis iseenesest on täiesti tõene.

Edasi suundusin Blanco muuseumisse. Antonio Blanco (1911-1999) oli 1952. aastal Hispaaniast Balile rännanud kunstnik, keda hüüti ka Bali Daliks. Tegemist oli eksentrikust kunstnikuga, kes maalis indoneeslannasi, olles vaimustuses nende ilust. Ta arvas, et keegi peab jäädvustama indoneesia naiste võrratu ilu, pidades neid kauneimaks kogu maailmas. Seda kinnitab ka fakt, et Blanco abiellus 1962. aastal kuulsa Bali tantsijanna Ni Rondji´iga. Neil oli neli last kelledega nad elasid idüllises traditsioonilises indoneesia majas Ubudis, mille kõrval asubki praegune muuseum. Blanco suur unistus oli rajada muuseum, kus eksponeerida oma maale. 1998. aasta 28. detsembril tema unistus täitus! Kuigi kaua ta kahjuks seda nautida ei saanud, sest suri järgmisel aastal.

Blanco maalid on tehtud mitmes eri tehnikas, ta kasutas julgeid värve ning katsetas hoogsalt kõige uue ja huvitavaga. Ometi ei ole tema maalides midagi ülepingutatud ega võõristavat - kaunid indoneeslannad tunduvad endiselt maailma kauneimate naistena! Veel suurem vaatamisväärsus kui maalid on aga muuseumihoone ise. Imposantne, suursugune, muinasjutuline, ehtne renessanssiaja loss! Jalutasin üles ja alla nendest uhketest paraadtreppidest, täiesti ihuüksi, sest samal ajal polnud muuseumi külastamas kedagi teist. Kujutasin ette, milline võttepaik see oleks filmitööstusele, samas ei suutnud endale teadaolevalt meenutada ühtegi filmi, kus seda lossi oleks kasutatud. Ning kõigele lisaks ei tohtinud muuseumis sees pildistada - pidin jätma selle kõik endale meelde!

Üleval hoone katusel olid aga imelised skulptuurid indoneesia tantsijatest ja tantsijannadest. Imetlesin, kui tõepäraselt oli autor suutnud jäädvustada nende poosid ning jutustada indoneesia tantsu lugu. Neid ei keelanud keegi pildistada. Ilm oli küll pilve läinud. Katuselt alla tulles jalutasin veel korra lossi läbi. Alla jõudes sattusin Blanco ning tema ainukese poja Mario ateljeesse, mis asub kohe muuseumihoone kõrval, olles ühendatud kitsukese koridori ja väikese, peaaegu märkamatu, uksega. Antonio Blancol oli omapärane maalimisviis, mida ma seni pole ühegi kunstniku juures täheldanud - tal oli keset ateljeed tehtud põrandasse umbes poole meetrine süvend. Kõik maalimistarbed asetas ta süvendi servale, molbert seisis samuti seal, kunstnik ise seisis augus või istus maalides selle äärel.

Veetsin natukene veel aega nendes ruumides. Midagi omapärast ja aukartustäratavat oli siin. Blanco oli lisaks oma kunstniku tuntusele ka väga mõjukas isik Balil. Teda on külastanud isegi Michael Jackson! Kui kesklinna poole tagasi jalutasin hakkaski vihma sadama. Läksin uuesti turule. Katariinal oli soov saada samasugune seljakott nagu endale ostsin. Läksin siis uuesti tingima. Pika vaeva nägemise peale õnnestuski leppida kokku mulle sobiv hind. Aga ega mul sularaha ikkagi ei olnud. Müüja tuli turuväravasse minuga kaasa, läksin üle tee ja võtsin raha. Nüüd jalutasin hotelli poole tagasi, vihma sadas, äkki jooksis keegi mulle järele mind hüüdes. Ega ma muidugi enne aru ei saanud, et mind hüütakse, kui hingeldav meesterahvas minu ette jõudis ja küsis, kas ma olen sakslane?

Esimese hooga ei osanud kohe midagi öelda. Kas siis sellepärast peab niiviisi vaeva nägema, et saada teada mu rahvus! Ma pidavat nägema väga sakslase moodi välja. Ei oska kuidagi kommenteerida ise. Kuid õige varsti selgus ka tegelik eesmärk: meesterahvas küsis, kas ma oleksin nõus tänasel õhtul võtma uue aasta vastu koos temaga? Issakene, mul oli see täitsa meelest läinud, et täna vana-aastaõhtu! Pidin aga eitavalt vastama, sest tegelikult oli mul olemas suurepärane seltskond uue aasta tervitamiseks. Tänasin viisakalt, sain veel paar komplimenti, teiste hulgas ausa ülestunnistuse, et härra Sakslane pole oma elus varem kohanud nii kaunist naist ja lahkusin. Hotelli jõudes käisin pesemas, paar tundi oli aega ajani, mil pidime Evelini ja Simmoga kokku saama. Pakkisin enamuses asjad ära.

Kella kaheksa ajal saime jälle minu hotelli ees kokku, see jääb lihtsalt kesklinnale lähemale, läksime õhtusöögiks restorani valima. Nüüd suundusime Ubudi kesklinna sellesse osasse, kus me polnudki varem käinud! Valisime ühe restorani välja. Toit oli tõesti hea, kuid ka hind vastav - meie kõige kallim õhtusöök Indoneesias! Kõhud täis jalutasime Evelini ja Simmo hotelli. Uue aasta võtsimegi vastu nende hotelli terrassil kolmekesi. Arvasime, et siin keegi nö meie uut aastat ei tähista, aga eksisime. Rakette lasti kõvasti. Just kohalike poolt. Läksime meiegi tänavale vaatama. Vaatepilt oli ilus! 

Pärast jalutasin enda hotelli tagasi. Kõik vastutulevad kohalikud soovisid väga rõõmsalt toredat uut aastat. Läksin oma tuppa jõudes kohe magama. Nii kaua üleval olla oli keeruline: olime harjunud ikka palju varem magama minema. Järgmisel, oma viimasel hommikul Balil, sööma minnes, oli uus tütarlaps ettekandjaks. Tellisin jälle banaaniga pannkoogid, ta küsis, kas soovin kaks? Muidugi soovisin kahte! Siinne hotell oli ainukene, kus üldse üks portsjon sisaldas kahte pannkooki. Natukese ootamise peale toodi mulle kaks kohvi. Imestasin küll, aga mõtlesin siis, et no mis seal ikka, kulub ära. Hetke pärast toodi ka kaks taldrikut pannkookidega. Siis alles sain aru! Siin müüakse ju kaheseid tube, mitte kohtasid ja iga toa juurde kuulub ka kaks hommikusööki! Aga nelja kooki ma tõesti ei jaksanud ära süüa. Vabandasin segaduse pärast ja saatsin ühe taldriku tagasi. Kuigi need koogid olid imelised!

Kõht täis ja asjad pakitud, tassisin oma suure seljakoti vastuvõttu kena tütarlapse valve alla, kes oli väga sõbralik ja armas olnud. Ühtäkki ütles tütarlaps silmade särades, et ta teab mind! Minu imestunud pilgu peale seletas ta naerdes, et ta googeldas mind! Ma kirjutavat blogi ja mul on imeline aed! Ja küsis, kas kirjutan ka reisist Indoneesiasse? No ikka! Jätsin oma asjad hotelli ja saime Eveliniga kokku korraks veel. Minu hotelli lähedal oli üks imeline pisikene tempel. Käisime seal pildistamas. Jätsime siis Eveliniga selleks korraks hüvasti, sest nemad lahkuvad Balilt alles nädala pärast ja mina suundusin kotipoodi vist nüüd juba kolmandat või neljandat korda. Täna saabusid omanikud minuga ühel ajal, tundsid mu kohe kaugelt ära ja tervitasid juba eemalt.

Ostsin ära kotid Katariinale ja Eliisabetile ning kaks püksirihma Karlile. Omanik andis mulle kingituseks kaasa ilusa halli rahakoti. Loomulikult pidin mina ikka veel tingima ja palusin hoopis seal kõrval olevat meresinist, sest see oli ometi veelgi ilusamat värvi! Saingi selle. Teades, et mul lennuki peale minek, pakkus poeomanik, et viib mu rolleriga hotelli ära. Aga mina tahtsin just natukene jalutada veel Ubudis. Tunnikese jalutasin. Hotelli restoranis jõudsin veel tunnikese smootit juua ja lugeda. Vihma hakkas sadama uuesti. Eilsest peale on sadanud ikka hooti päris kõvasti. 

Igaks juhuks toppisin seljakotile kile peale ja panin endale jope selga. Läksin tänavale bussi ootama. Õnneks oli seal katusealune. Vihm läks päris tugevaks. Kümne minutiga voolas kõrgetest templitreppidest alla oja, tänavast oli saanud allamäge kihutav jõgi, kanalisatsiooniluukidest olid saanud äravooluavade asemel purskkaevud, kust purskas vett välja kui geisrist. Ja mina veel imestasin, et miks neil need kanalisatsioonikraavi katvad kiviplaadid sellised katkised ja poolikud kõik on!? Sellise kohutava veesurve käes pole ime, et need üldse samale tänavale jäävad pärast sadu. Sellist vihma polnud mina oma elu sees veel näinud! See on siis nüüd see siinne vihmahooaeg. Minu reisid on alati olnud Aasiasse vihmaperioodil, kuid esimest korda nägin seda tõeliselt.

Kui buss kohale tuli, kulus mul 30 sekundit andmaks oma suur seljakott bussijuhi kätte, kes selle pagasiruumi toppis ja bussi istumiseks. Selle ajaga olin oma kirjade järgi veekindlas jopes aluspüksteni märg. Eestis oleme ikka harjunud, et vihm sajab taevast alla. Siin tundub, et ta sajab absoluutselt igas suunas. Ka alt üles. Jõudes Denpasari hakkas bussijuht ohkima ummikutest ja pikast teest veel lennujaama ja et kindlasti mul kiire. Ütlesin, et mul on piisavalt aega. See teda ei rahuldanud. Pakkus välja plaani, et kui ma maksan natukene juurde, siis ta organiseerib mulle auto, millega pidi saama mingil imeviisil kiiremini. Mil viisil ei suutnud ma küll ette kujutada. Vastasin talle ilusasti viisakalt, et tänan, aga ma ei soovi juurde maksta, ma olen tasunud juba sõidu eest lennujaama ning tema mind sinna ka viib! Ning mul on piisavalt aega.

No ega tal midagi üle ei jäänud - loomulikult viis! Ning Denpasari lennujaamas avastasin fantastilise koha - seal on riiete vahetamise nurk spetsiaalsete kabiinidega. Sest tavaliselt lähevad Balilt inimesed ju tunduvalt külmemasse kliimasse. Sain minagi seal kenasti oma märjad ja tilkuvad riided asendada kuivadega. Minu lendudega sujus koju tagasi lennates kõik hästi. Natukene häiriv tagajärg oli sellel korral minu reisil siiski. Nimelt avastasin ma mõned päevad juba kodus olles, et minu pangaarvelt on kaks imelikku summat broneeritud (mõlemad pea 100 eurot). Kuupäevadel, mil mina juba Eestis. Sama päeva hommikul ei olnud mahti sellega tegeleda, lõuna ajal sain alles panka helistada, siis oli üks summadest juba arvelt maha läinud. Pank reageeris väga kiiresti - natukene pidasid nõu, siis panid kinni mu pangakaardi ja palusid kohe vaidlustada nimetatud tehingud. Ja nii uskumatu, kui see ka tundub, oli broneering vabastatud koheselt ning maha läinud summa kantud mulle arvele tagasi tunni aja pärast. Õppetund jälle - ilmselt kopeeriti mu kaart Ubudis viimasel päeval turul raha välja võttes. Ja samas väga õnnelikult lõppenud pettus minu jaoks, kuna olin juba Eestis tagasi ja kontrollisin oma pangakontot. Hea, et see pettus tehti reisi viimastel päevadel. Reisil olles ei ole ma seni kunagi oma pangakontot vaadanud!

Viimastel päevadel kulutasin raha järgmiselt: 26 000 viiruk, 100 000 Blanco muuseum, 200 000 õhtusöök ja 28 000 smuutid. Kokku 354 000 ruupiat. Ning kogu Indoneesias oldud aja jooksul kulutasin koha peal 8 miljonit ja 320 tuhat ruupiat! Ehk 554 eurot. Lennukipiletite eest maksin 790 eurot ning lisaks veel 30, kui uuendasin passiandmeid piletil, sest selgus, et pass ei kehti nõutud aega peale reisi. Muid kulusid nagu polnudki. Kõik kokku siis 1374 eurot. Aasia kohta päris palju. Vähema summaga saime aasta varem sama pika aja Hiinas ringi seigelda. Kuid Indoneesia reisi tegid kalliks lennupiletid. Kuna ostsin pileti täiesti ootamatult ja oli vaja osta konkreetseks ajaks polnud väga mänguruumi. Pidin võtma mis pakuti! Ning veel jõulude ja aastavahetuse aeg. Kuid, kui kuupäevad pole väga olulised, siis võib saada Balile lennukipiletid ka umbes 500 euro eest. Kuid reis oli fantastiline ja imeline Indoneesia maastik jääb vist igaveseks mind saatma.

Meie Indoneesia reisist valmis ka film: https://www.youtube.com/watch?v=fdVHRA4CIsg&t=1s !

INDONEESIA - 16 PÄEV!

16 PÄEV - 30.12.2019!

Hommikul ärkasime erinevates hotellides. Sõime igaüks oma hotellis hommikust. Minu hotellil on imeline sisehoov, kus asub restoran. Nautisin nüüd ilusat hommikut, jõin kohvi ja lugesin pikalt. Täna oli meil plaanis tutvuda põhjalikumalt Ubudiga. Kokku saime jälle minu elukoha ees kella kümne ajal. Hakkasime jalutama Ubud Campuhan Bridge´i poole. Sinna oli paari kilomeetri jagu minna. Tegemist on siis keset Ubudi paikneva matka- või jalutamise rajaga, mille kogupikkus varieerub kahest kuni kuue kilomeetrini. Päris matkarajaks see oma lihtsuse ning plaaditud teega ilmselt ei kvalifitseeru. Rada saab alguse Ubudi ajaloolisest lähtepunktist Wos´i jõgede liitumise kohast ehk Campuhan´ist. Päike kõrvetas täna kohe eriti hullult. Õnneks oli enamus meie teest esialgu varjus. Raja alguses asub ka tempel. Jalutuskäiku alustasime jõe äärt mööda kenade suurte puude varjus. Õige pea sai aga allee otsa ja me olime lauspäikese käes taas. Kirjelduste järgselt on Ubud Bridge keset Ubudi kulgev maaliline rada riisipõldude, kohalike elamute ja väikeste ateljeede vahel. Riisipõlde väga palju muidugi enam näha ei ole. Need on kaugemal ja tihti varjavad tee kõrvale ehitatud hooned need ära.

Jalutamas oli täna palju kohalikke. Just koolilapsi. Ilusasti koolivormides kõik. Ma täpselt ei saanudki aru, kas tunnid juba läbi, polnud veel alanud või lihtsalt üle-linnaline popipäev? Turiste ei olnudki nii palju. Jalutasime mööda ka mõnedest traditsioonilise indoneesia ehituskunsti kaunitest näidetest. Sellised kõrvade ja sabadega õlgkatustega majadest. Ning paarist jalgadega lahtisest hütist. Rada oli iseenesest päris tore ja ilus, kuid kahju oli sellest, et see kulges edasi-tagasi. Parema meelega oleksime teinud tiiru, kuid selle asemele jalutasime nüüd kaks korda ühte ja sama teed.

Ubud on väike linn Bali keskosas. Kogu Bali lõikes käib siin kõige rohkem turiste. Ilmselt on koht seda väärt: tegemist on suhteliselt väikese ja rahuliku linnaga. Turiste on siin küll palju, kuid linna elutempo jääb siiski alla enamusele Aasia linnadele. Balilased on väga sõbralikud igal pool - nii ka siin! Meie Balil viibimise aja jooksul hoidusime teadlikult suurtest turismimagnetitest. Ubudist ei saanud siiski mööda minna! Tegemist on ühe kõige olulisema kohaga Balil, mida reklaamitud kui kunsti- ja kultuurikeskust. Samas need turistid, kes üle kõige hindavad rannas lesimist, hoiavad Ubudist eemale, kuna randasid sisemaal teadupärast ei ole.

Legend Ubudi tekkimisest räägib Jaapani preestrist Rsi Markendjast, kes mediteeris Campuhanis kahe jõe ristumiskohas (jõgede ristumiskohad on hinduistidele eriliselt pühad). Oru põhja rajas ta templi Gunung Lepahi, mis on siiani palverändurite sihtkohaks. Algselt oli linna piirkond rikkalik ravimtaimede allikas: Ubud on saanudki oma nime indoneesiakeelsest sõnast "ubad", mis tähendab meditsiini. 19. sajandi lõpul sai Ubudist Bali rikkaimate inimeste elukoht tänu oma meeldivale ümbrusele ja ääretult ilusale loodusele linna vahetus ümbruses.

Turism hakkas kogu Balil ja ka Ubudis arenema tänu Venemaal sündinud sakslase Walter Spiessi saabumisele Balile. Spiess õpetas maalimist ja muusikat ning tegeles tantsuga. Ka välismaised maalikunstnikud Willem Hofker ja Rudolf Bonnet lõbustasid Ubudis kuulsusi kogu maailmast, teiste hulgas Charlie Chaplin, Noél Coward, Barbara Hutton, H. G. Wells jne. Nad organiseerisid kohale mõned Bali omad kuulsaimad kunstnikud aidates sellega saada Ubudil kogu saare kultuurikeskuseks. Han Sel oli samuti välismaalasest kunstnik, kes tuli Balile oma uue naise Sitiga ja ehitas siia endale ateljee. Tema maalid olid sünteesid mõlema maa kultuuridest, mis elavdasid nii balilaste kui välismaalaste kujutlusvõimet.

Hispaania-ameerika kunstnik Antonio Blanco elas Ubudis 1952. aastast kuni oma surmani 1999. aastal. Kusjuures - homme oli minul plaanis külastada just Blanco muuseumi! Uus loomeenergia purse tekkis 1960ndatel, kui saarele saabus hollandi kunstnik Arie Smit. See aeg tähistaski Ubudi kiire arengu algust. 2002. aasta terrorirünnakud põhjustasid kogu Balil muidugi kiire ja järsu languse turisminduses. Mahendamaks terrorismi mõju loodi Ubudis kirjanike ja lugejate festival, mis aitaks meelitada taas turiste Ubudi ja kogu Balile ning päästa turism kui piirkonna majanduse alus. Kuid vaieldamatult kõige rohkem on Bali populaarsust tõstnud film "Söö, palveta, armasta", mille Indoneesia osa on filmitud just Ubudis. Õnneks pole see mingi aktuaalne teema siin. Tõsi, raamatupoes oli see teos küll üks esimesi raamatuid, mis meile silma hakkas!

Jalutuskäigult tagasi tulles käisime natukene poodides. Kui Ubudis on midagi tore teha, siis mööda poode käimine. Ma üldiselt ei armasta poode. Kuid aeg-ajalt mõnes eksootilises kohas leian minagi selle olevat toreda ja päris meeldiva tegevuse. Ning Ubudi vanalinn, kus paiknevad enamuses väikesed ja ilusad poed, on veel lisaks väga  meeldiva arhitektuuriga. Õige varsti läks meil aga kõht tühjaks ja otsisime lõunasöögiks ühe läheduses leiduva kena restorani. Tegemist oli päris euroopaliku kohaga, me kõik küll väga armastame aasia kööki, kuid hetkel tundus väike vaheldus hea olevat.

Tellisin hamburgeri. Kui minu söök lauale toodi võisin olla päris uhke ja õnnelik - nii erilist ja maitsvat hamburgerit polnud ma oma elu sees veel söönud! Keele viis alla. Ubudi üks viga on muidugi siinsed hinnad. Ilmselt on tegemist ühe kalleima kohaga Balil! Pärast lõunat läks Simmo hotelli tööle ja meie Eveliniga jätkasime tutvumist Ubudiga. Käisime Puri Saren Agungis. Tegemist on kuningliku paleega, mis tänaseks päevaks kenasti restaureeritud ning mille hoovis viiakse läbi tantsuetendusi gamelani muusika saatel ja erinevaid tseremooniaid. Palee kuulub kusjuures endiselt kuninglikule perekonnale ja oli Ubudi viimase monarhi elukohaks. Samuti on hoone üks Bali esimesi hotelle, mis avas oma uksed 1930ndatel aastatel.

Väga erilist muljet palee meile siiski ei jätnud. Sisehoovi ja aia osa oli muidugi kena. Sinna saavad kõik huvilised tasuta sisse astuda kusjuures päevasel ajal. Läksime uuesti turule, tahtsin osta sealt veel ühe seljakoti Katariinale, kuid siis tuli mulle meelde, et mul pole sularaha selle jaoks. Ostsin siis viirukit. Selle jaoks jätkus raha. Mulle väga meeldib Indoneesias komme, et ei kasutata plastkõrsi, vaid nende asemel kas bambusest või metallist korduvkasutatavaid joogikõrsi. Neid metallist kõrsi nägin paar päeva tagasi ka mõnes kaupluses müügil. Turult aga nüüd ei leidnud! Turult jalutasime minu lemmikkotipoodi, kust sain kätte oma imelise tellimuse, mille tegin meie esimesel päeval Ubudis. Kott oli imeline! Täisnahast. Hind 31 eurot. Eritellimusel käsitöö!

Hotelli tagasi jalutades jäi meile teele (olime seda tänavat pidi jalutanud juba korduvalt, kuid see pood polnud meile silma hakanud) looduskosmeetika pood. Loomulikult pidime me sinnagi sisse astuma! No ja aega meil seal kulus ikka kõvasti. Kogu selle valimise, nuusutamise, proovimise, katsetamise ja kahtlemise peale ostsime tühjaks pool poodi ja mina suutsin lõhkuda ära ühe testri. Ilmselt lõhnas kauplus veel pikalt pärast meie külaskäiku. Vaimustuses olin poe pakenditest: vanadest ajalehtedest olid volditud väga ilusad kotid, milledesse kogu meie kokku ostetud kraam pakiti. Täpsustuseks pean mainima, et ükski toode üle kolme euro ei maksnud. Enamus toodete hinnad jäid 1,5-2 euro vahele. Ma ei salli reisidelt sellise tavalise turistinänni kaasa vedamist. Aga olen avastanud, et kohalik looduskosmeetika on alati hea kasvõi kingitusekski kaasa osta.

Lõpuks jõudsime ikka hotelli tagasi. Käisin pesemas. Kasutasin äsja ostetud putukahammustusi leevendavat palsamit. Eilset etendust oodates olid sääsed söönud ära mu jalad. Palsam igal juhul leevendas meeletut sügelemist. Seitsme ajal käisime õhtust söömas. Söök oli taas väga hea. Hinnad võib siin aga korrutada ühe söögikorra eest kolme-neljaga võrreldes näiteks Nusa saarte või Lombokiga. Hotelli tagasi jalutades panin posti kaardi koju lastele ja ostsin kaasa pudeli vett. Seda kulub siin kõvasti. Hotellis kirjutasin. Valmistusin mõnusaks lugemiseks - enne tuli aga suur ja võimas uni peale! Meie päevad on vist nii aktiivset tegevust täis, et õhtuks olen täitsa väsinud.

Raha kulutasin täna lõunasöögile 150 000 ruupiat (kõige kallim söök seni sellel reisil!), õhtusöögile 127 000 ruupiat, viirukile 70 000 (järgmisel päeval sain muidugi suvalisest supermarketist umbes viis korda suurema koguse kolm korda odavamalt) ja veele õhtul poest 7500 ruupiat. Kokku 354 500 ruupiat. Otseselt mitte reisikulusid ma üldjuhul reisirahade sisse ei arvesta (tänasest päevast siis kott ja looduskosmeetika), sest reis oleks sama fantastiline ka ilma nende kulutamisteta. Nende suurte summadega hakkab ära harjuma. Alguses oli küll imelik saada pangaautomaadist näiteks miljon ruupiat! Selline petlik rikkuse tunne tekkis isegi hetkeks. Ja kogu selle rikkuse rahakotti mahutamine osutus samuti keeruliseks. Kohalikud ise sadades tuhandetes ja miljonites neid summasid küll ei ütle ega hinnasiltidele ei kirjuta. Kõikidel hindadel ja summadel jäetakse lõpust kolm nulli ära. Kohalikele endile teeb selline süsteem muidugi asja kordades lihtsamaks, kuid minusugusele algajale veelgi keerulisemaks. Inimesed harjuvad aga kõigega ja üsna pea olime meiega saanud suurepärasteks arvutajateks. Isegi miljonitega.

Meie Indoneesia reisist valmis ka film: https://www.youtube.com/watch?v=fdVHRA4CIsg&t=1s !

INDONEESIA - 15 PÄEV!

15 PÄEV - 29.12.2019!

Sõime kell kaheksa hommikust. Maksime. Sain kaubale ka väikese hinnaalanduse suhtes - nurin mustade rätikute üle aitas. Kõht täis, pakkisime viimased asjad. Täna liikusime jälle edasi - nüüd Ubudi kesklinna hotellidesse. Sellel korral ei õnnestunud meil saada sobiva hinnaga tube ühte ja samasse hotelli: seega olime esimest korda erinevates hotellides, millede vahe oli küll siiski ainult 500 meetrit. Jalutasime suure tee otsa, et sealt tellida takso. Meie hotelli juurde poleks auto saanud tulla. Takso saime läbi Grab´i. Indoneesia pisematel saartel eriti ei töötanud need takso tellimise viisid, aga Balil on kõik teisiti. Siin on nii palju turiste ja igasugused tänapäeva moodsa maailma pisividinad on siingi olemas.

Takso peatus kõigepealt minu hotellis ja sõitis siis edasi. Leppisime kokku, et proovime hotellidest saada rollerid ning kohtume minu hotelli ees umbes poole tunni pärast, et sõita koskesid avastama. Rollerid saime ja suundusime kesklinnast välja. Hetkel oli liiklus küll väga tihe, kuid õnneks ei olnud ummikuid veel. Esimene kosk nimega Tukad Cepung lõi meid muidugi pahviks juba! Kuid mitte oma ilu vaid meeletu rahvahulgaga. Keerasime otsa ringi ja tulime ruttu tagasi vaatamata lunastatud piletitele! Loobusime üksmeelselt varem välja valitud vaatamisväärsustena reklaamitud koskede külastamisest, sest võis arvata, et kõigi nende juures leiame eest massiliselt inimesi.

Nüüd otsisime kaardi pealt kõige üksildasemas kohas oleva kose ja keerasime otsa sinna poole. Kui jõudsime peaaegu kose juurde ehk siis kohta, kus tuli maksta külastustasu, seda nad loomulikult oskavad siin küsida ka kõikides nurgatagustes kohtades, uurisime igaks juhuks kohe, et kui palju rahvast võib seal hetkel olla? Kenalt tütarlapselt saime vastuse, et ainult mõni inimene on. Jalutasime kose juurde. Jalutuskäik oli täitsa pikk. Kuid väga mõnus! Inimesi oli tõesti siin vähe. Enne meid oli üks kohalike seltskond ja üks turistidest perekond. Ja kosk ise oli imeilus! Ja ega siia poleks eriti suurt rahvamassi mahtunudki! Kose all olev bassein oli ümbritsetud suurte kivirahnudega. Turnisimegi seal kivide otsas. Siledat maad siin ei leidunud. Olime muidugi arvanud, et kose juures läheme kohe suure hurraaga ujuma. Alguses nagu olingi valmis selleks, aga hakates vette minema selgus, et vesi oli suhteliselt külm. Ei tekkinud üldse mingit tahtmist rohkem ja kaugemale minna. Istusin siis niisama natukene jalad vees kose mühinat kuulates. Kui kose juurest lõpuks lahkusime sõime lõunat kohvikus, kust olime varem lunastanud pileti kose juurde minekuks. Tegemist oli väikese armsa söögikohaga, kust avanes suurepärane vaade põldudele. Ei olnud riisipõllud. Mingid muud.

Ning siin restoranis saime kogu Indoneesias oleku aja jooksul ilmselt parimad värskelt pressitud mangomahlad. Need oli nii head, et Evelin tellis endale lausa kaks tükki! Loomulikult oli ka söök väga hea. Oh, juba ainuüksi kohaliku söögi pärast tasub tulla kord aastas siia kaugesse ja eksootilisse Aasiasse. Kui kõhud täis saime, hakkasime tagasi Ubudi sõitma. Meile jäi teele üks Bali uhkemaid vabaõhumuuseume. Sõitsime sisse ja küsisime hinda. Nagu olime varasemalt isegi internetist juba uurinud oli tegemist üüratult kalli kohaga. Pileti hind oli üle 35 euro natukene. Kohalikes oludes on selline hind ikka hullumeelne! Sellepärast ei olnudki siin ühtegi inimest. Parklas oli ainult paar sõidukit ning needki ilmselt töötajate omad. Meie igal juhul loobusime ja sõitsime edasi.

Nüüd olid alles ummikud linnas! Kesklinna hotelli jõudmiseks kulus meil ikka päris kõvasti aega. Rolleritega on õnneks lihtsam liigelda võrreldes autoga. Kui autoga istudki ummikus ja ei saa ei edasi ega tagasi, siis rolleriga saad ikka autode vahelt läbi trügida. Rolleriga sõitmises sain täna korraliku kooli: sõitsime lisaks tavalistele maanteedele ja külavaheteedele kiirteel ning nüüd trügisime meeter-meetri haaval ummikus edasi. Lõpuks jõudsime siiski hotellidesse. Nüüd oli meil tund aega pesemas käimiseks ja siis oli meil plaanis minna vaatama tantsuetendust. Eile linna peal jalutades oli meile jäänud tee peale Agung Rai kunstimuuseum, kus reklaamiti traditsioonilisi tantsuetendusi. Astusime sisse. Uurisime tulevaste etenduste kohta. Täna õhtul pidigi toimuma üks etendus. Balil on tants väga populaarne ja neid on palju erinevaid liike. Tantsivad nii mehed kui naised. Üks tuntumaid on näiteks kecak. Seda tantsivad 51 meest (traditsiooniliselt, samas on asutatud aastal 2006 esimene naiste kecak tantsurühm) ning algselt on tegemist rituaalse tantsuga. On olemas veel barong, konnatants, jegog, legong, topeng jne. Ning neid on veelgi! Enamus neist tantsudest räägivad mingi loo. Näiteks konnatants jäljendab konna liikumist ja on inspireeritud Bali muinasjutust konnast ja printsessist.

Olles ennast valmis saanud jalutasin Evelini ja Simmo hotelli kohvi jooma. Seekord oli nende toas kohv, mis maitses suurepäraselt! Kohv joodud, jalutasime Agung Rai muuseumisse, kus ilusas pargis vabas õhus etendused toimuvad. Meil oli jalutada pikk maa, seega ei osanud aega väga täpselt arvestada ning kohal olime 45 minutit enne etenduse algust. Kuid isegi meie varasele saabumisele vaatamata tundus meile koht kuidagi liiga vaikne ja välja surnud. Lõpuks leidsime ühe vanamehe, pimedas ei näinud hästi, kas oli sama, kellega eile rääkisime, aga teadis ta öelda, et täna toimub etendus küll, aga mitte avalik. Olime suhteliselt hämmeldunud! Uurisime ikka veel, et kuidas siis nii, me eile ju käisime ja uurisime ja öeldi, et tulge lihtsalt kohale, pole vaja piletitki ette ära osta? Nenditi rõõmsalt, et eile see oligi nii jah, aga näe, täna on hoopis teisiti. Lihtsalt grupp jaapanlasi oli ostnud teatri ära täna õhtuks! Ja etendati neile hoopis teist etendust, kui eile veel plaaniti. Seisime seal natukene nõutult. Ega me sugugi ei tahtnud ära minna. Lõpuks uurisime, kas võime ka vaadata? Me ei sega, lavale valmis pandud erksinistele plasttoolidele ei trügi. Lahkelt jäädi nõusse. Pidime ainult ootama. 

No ja see ootamine kestis ja kestis. Tantsijad olid kostümeeritud ja valmis ja samuti ootasid järjest enam tülpinud nägudega. Muusikud, sest tänases etenduses pidi olema ühendatud traditsiooniline bali tants ja muusika, jalutasid järjest suuremaid tiire pimedas pargi all. Meiegi olime, vaatamata väga suurele soovile seda etendust ilm-tingimata näha, juba kärsitud. Kõht oli tühi ja korises. Nõrkemisest päästsid meid minu kotis olevad pähklid. No need jaapanlased lasid ennast aga oodata! Kokkulepitud kellaajast oli möödas tund aega, aga jaapanlasi ei paistnud kuskilt. Saime imetleda vaid valmis pandud pille. Need olid maalitud erksates värvitoonides ning kaunistatud kaunite mustritega.

Meiega oli liitunud salakuulajatena veel perekond Soomest. Lõpuks suutsime need jaapanlased ikkagi ära oodata. Kui see kogu sahkerdav, seletav, lobisev ja oma nina sõna osteses mõttes igale poole toppiv seltskond suutis lõpuks rahuneda ja istet võtta, sai etendus, mida meie olime pea kaks tundi oodanud, alata. Muusikud said mängida ühe loo. Selle aja peale olid jaapanlased juba viimase piiri peal - nad olid pidanud kümme minutit paigal püsima. Tohutu kaootiline segadus hakkas jälle peale: giid hakkas kõnet pidama, roniti lavale, räägiti muusikutega, roomati pillide vahele, kõige agaramad ja paremas vormis ronisid isegi pillide peale (kõige suuremaid pille mängitakse nende peal istudes!) ja no otse loomulikult pildistati ja filmiti ja siis uuesti pildistati ja filmiti!!! Ma mõnikord imestan, et kas need Hiina ja Jaapani turistid ka päriselt sealt oma seadmete tagant midagi aduvad ja näevad!? Või nad lähevad pärast reisi koju ja vaatavad, et oo, mis tore ja huvitav koht seekord siis ka oli? Ilmselt ma siiski teen hetkel natukene liiga kõigile hiinlastele ja jaapanlastele.

Meie aga aina imestasime suu lahti! Tsirkust saime ikka täiega. Pärast veel mitut kõnet, suutsid jaapanlased uuesti rahuneda ja muusikud said mängida veel ühe loo. Uued kõned, uued fotosessioonid, tantsijad juba nõrkesid lava kõrval. Meie ootasime aga ainult neid tantsijaid! Ohates laususime mitmeid kordi üksteisele, et kui need tantsijad kogu selle piina peale ära näeks, siis läheks kohe minema! Kui meie kannatus oli ikka juba täiesti viimasele piirile viidud, kamandati jaapanlased lõpuks ometi uuesti istuma ja lavale lubati need kauaoodatud tantsijad. Bali tantsijannad on muidugi vaatamisväärsus omaette. Rääkimata nende ilust, nõtkusest ja graatsiast, mõjub lummavalt kogu nende olek. Tegemist ei ole pelgalt tantsuga! See, mida nad laval teevad, on jutustus, pikk lugu, muinasjutt, milles on seotud ajalugu, traditsioonid, müstika, mütoloogia ja usk. See on elustiil! Ei ole võimalik panna ka andekaimat eurooplasest tantsijat esitama lavale balilast. See ei tuleks välja. Bali tantsude esitaja peab olema sündinud nende sees ja üdini läbi imbunud nendest.

Vaatasime ära kaks pikka tantsu. Õnneks ei antud jaapanlastele nende vahel enam sõnaõigust. Pärast kahte tantsu lasime jalga. Kõhud korisesid, olime sääskedest ära puretud ja meie arvamus jaapanlastest, kui intelligentsetest ja ülimalt viisakatest inimestest oli saanud väga tugeva tagasilöögi! Ilmselt ongi taoline käitumine nende kultuuris täiesti aktsepteeritav. Aga ikkagi: nii suur ja kõikehõlmav ignorantsus ümbritseva maailma suhtes, paneb mõtlema. Sa tellid endale kogu etenduse, vilistad muusikute ja tantsijate ajale, lased ennast tunde oodata, siis käitud nagu väike laps, kes on esimest korda elus sattunud mänguasjapoodi. Segad, lobised, ei vaatagi laval toimuvat, jalutad keset etendust ringi, kargad suvalisel hetkel püsti pildistamiseks või filmimiseks, segades sellega ka kaasvaatajaid, kes on su oma grupi liikmed. See on ikka tase!

Kõigile eeskujuks oli nende oma giid. Esiteks ei sobinud temal istuda teistega koos valmispandud toolidel - tema tõstis enda tooli peaaegu lavale esinejate kõrvale, võttes sellega ära osa tantsijatele mõeldud ruumist. Täiesti ettearvamatult ja suvalistes kohtades kargas ta püsti joostes lava teise otsa pildistama. No jah, olime saanud lisaks imelisele balilannade tantsule ja indoneesia traditsioonilisele (gamelani muusika) muusikaetendusele veel peale kauba tsirkuseetenduse. Samas polnud meil midagi kurta: olime saanud kõik selle tasuta! Nüüd suundusime kiiresti sööma. Kuna aeg oli juba üsna hiline pidime leppima väga tagasihoidliku mehhiko söögiga. Peaasi, et kõhud täis saime.

Teel hotelli käisime läbi Circel K poest vett ostmas ning koogipoest võtsime veel neid imehäid śokolaadikooke. Üks naljakas fakt Indoneesia kohta: üle maailma kuulus tanklakett on siin leidnud turuosa vaid ööpäev läbi avatud kauplustena. Hotelli jõudes sain siis maiustada ning kirjutada kokkuvõtte tänasest päevast. Raha kulutasin täna 330 000 ruupiat eelmise kahe öö hotellile ja rollerile, 17 000 taksosõidule uude hotelli, parkimine 2000, kosed 40 000, bensiin 8500, lõunasöök 45 000, õhtusöök 28 000, 60 000 tänane rollerirent ja 22 000 ruupiat vesi ja kook. Kokku kulus täna siis 552 500 ruupiat.

Meie Indoneesia reisist valmis ka film: https://www.youtube.com/watch?v=fdVHRA4CIsg&t=1s !