AUTOREIS BALKANIMAADESSE! ESIMENE JA TEINE PÄEV!

ESIMENE JA TEINE PÄEV - 18. ja 19. juuli 2021!

Minul ja lastel oli kindel plaan teha meie autoreiside sarja viimane reis Balkanimaadesse kaks aastat tagasi. Siis kujunes suvi aga üllatavalt tihedaks ning kiireks ja otsustasime lükata selle aasta võrra edasi ehk siis eelmisesse suvesse. No ja eelmisel suvel toimus kõik see, mis igasuguse reisimise väga keeruliseks tegi. Kuni viimse hetkeni olime me siiski peaaegu kindlad, et kõigele vaatamata teeme oma plaani teoks! Aga juuli alguses koroonaviiruse leviku olukorda Euroopas jälgides pidime ikkagi tunnistama, et me ei saa reisile minna - minek oleks olnud küll võimalik, aga tagasitulek Euroopa Liitu mitte sinna kuuluvatest riikidest võis osutuda keeruliseks - aga me tahtsime ikka koju tagasi ka! Ja õige otsus see oli, sest juba eelmise aasta juuli lõpust läks olukord näiteks Horvaatias uuesti kiiresti keerulisemaks.

Ja nii tuligi veel korra lükata meie reis edasi! Edasi lükkamise kurvaks tagajärjeks oli kahjuks see, et Karl ei saanud meiega nüüd enam liituda. Temal oli oma rahvatantsurühmaga juba 10 päevane reis Küprosele juuli alguses. Veel peaaegu kolm nädalat suve jooksul poleks ta saanud töölt puududa. Karli asemel liitus minu, Katariina ja Eliisabetiga aga juba kogenud reisikaaslane Evelin. Siiski polnud see valmistumine ja minek eriti kerge sellelgi aastal. Otse vastupidi: ma pole mitte kunagi nii palju uurinud ja puurinud erinevatesse riikidesse sisenemise tingimusi. Meie seltskond on 3/4 ulatuses täielikult vaktsineeritud. Eliisabet oli saanud ainult ühe süsti. Tema ei jõudnud enne minekut teist doosi kätte saada. Kui selle 3/4 oligi kõik selge ja mingit probleemi polnud, siis 1/4 puhul oli kõik väga segane. Lõpuks kirjutasin lausa riikide kaupa alates Lätist üles mida ja kuidas nõutakse. 

Lõpliku tulemusena selgus, et lisaks oma ühele vaktsiinidoosile peab Eliisabet tegema enne minekut kiirtesti, mida nõutakse Poolas. Lätti ja Leetu sisenemisel sobis ta kenasti erinevate väikeses kirjas erisuste alla: tuli kasuks, et tegemist on koos vanemaga reisiva alaealisega, kelle ülejäänud reisiseltskond on täielikult vaktsineeritud. Vot, kui keeruliseks ja peeneks võivad minna erinevad nüansid! Ja niiviisi mööda internetti surfates jõudsin järeldusele, et ma ei jõua eluski kõikide nende iga päev muutuvate tingimustega ennast lõplikult kurssi viia ning otsustasin, et esialgu teeme endale asjad selgeks kuni Horvaatiani ja siis vaatame jooksvalt edasi. Pidin paratamatult arvestama sellega, et meie teekonna jooksul tuleb meil Eliisabetile teha mõned testid järgmisesse riiki sisenemiseks.

Riike oli meil plaanis ju palju. Osad tuli muidugi lihtsalt läbi sõita nagu Läti, Leedu, Poola, Slovakkia ja Ungari. Poolas oli plaanis siiski paar peatust. Meie põhiliseks eesmärgiks olid aga Balkanimaad ehk Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro, Albaania, Makedoonia (ametlikus kõnepruugis nüüd Põhja-Makedoonia), Kosovo ja Serbia. Kuna riike väga palju ja aega napilt, siis otsustasime jätta välja Sloveenia. Kindlalt oli paika pandud startimise kuupäev 18. juuli. Oma reisi alustasime sellel korral üldse mitte kodust nagu alati vaid Meremäelt. Olime Katariinaga seal kaks eelnevat päev Ostrova festivalil. Eliisabet ja Evelin tulid laupäeva õhtul bussiga järele ja pühapäeva hommikul 18. juulil kell 8.00 istusimegi autosse ning meie seiklus algas.

Lätti sisenesime läbi Misso. Ei piiril ega terve tee läbi Läti ei tundnud meie vastu keegi huvi. Sama oli Leeduga. Ning Poolaga. Esimese päeva eesmärgiks oli meil jõuda Poola lõuna osas asuva Krakovi lähedale pisikesele Wieliczka linnale võimalikult lähedale kuna järgmisel päeval kell 12.00 olid meil ostetud Wieliczka soolakaevanduse muuseumisse piletid. Evelin leidis juhuslikult kämpingu parajas kauguses meie eesmärgist. Ööbisime seal. Telk üles ning tegime kiire õhtusöögi kaasa võetud varudest. Sellel reisil polnud meil plaanis küll kogu aeg telgis ööbida ega ise süüa teha, aga igaks juhuks olid kaasas nii priimus, söök kui telk. Et olla valmis kõigeks...

Järgmisel hommikul ärkasime kell kaheksa. Hommikune puder, tee ja kohv valmisid priimusel. Katariina ja Eliisabet pakkisid telgi kokku - nad on selles juba omandanud meistriklassi kõigi meie eelnevate autoreiside raames. Pärast üheksat hakkasime sõitma ning jõudsime kena varuajaga muuseumi juurde. Auto saime parkida peaaegu muuseumi sissepääsu juurde, kenasti juhatati ainukese vaba kohani ja sujuvalt kasseeriti selle eest sisse 3,5 eurot. 3-5 eurot osutus kogu reisi jooksul kusjuures tavaliseks taksiks, mis parkimise eest küsiti. Aega selle eest ei limiteeritud peaaegu kuskil - oleks saanud parkida terve päeva. Igal juhul odavam kui Tallinnas mõni tund parkimist!

Muuseumi juures otsisime natukene seda õiget järjekorda, milles pidime seisma. Vahetasime oma netipiletid nö päris piletite vastu ning saime varsti kätte oma inglise keelse giidi. Ilma giidita kaevandusse arusaadavatel põhjustel ei lubata. Pole vaja, et mõni turist maa-alustes labürintides ära kaob. Kaevanduskäikude kogupikkus on umbes 250 kilomeetrit, millest turistide ringkäik 3,5 vaid. Kogu maailmas ainulaadne Wieliczka kaevandus, mis on ka UNESCO nimistusse kantud, on nagu suur maa-alune linn oma tänavatevõrgu, transpordi, poodide, restoranide, kontserdi-, konverentsi- ja näitusesaalide ning kirikutega. Ei puudu ka hotell ning tervisekeskus! Sest sool mõjub ju tervendavalt mitmetele terviseprobleemidele. Samamoodi ei saanud kunagised kaevanduse töölised, keda oli mitmeid tuhandeid, lisaks veel mitu sada hobust, kurta ebatervislike töötingimuste üle, mis on maa-alustes kaevandustes tavalised. Soolakaevandus oli pigem tervistav keskkond. Töö oli muidugi raske sellele vaatamata.

Wieliczka soolakaevandus on toonud Poolale kõvasti rikkust. Poola käes oli sajandeid Euroopa soolamonopol ning kui arvestada seda, et soola hind oli peaaegu võrdne kulla hinnaga, siis on arusaadav miks eelkõige Krakow, mille külje all Wieliczka asub, kui ka kogu kuningriik, olid sajandeid majanduslikult väga heal järjel. Soolakaevandamine oli toonasele riigile suurim sissetuleku allikas andes ajuti lausa 1/3 kogu riigi sissetulekutest. Esimesed soolakaevandamise asulad tekkisid Wieliczkasse juba pea 5000 aastat tagasi. Ametlikult loetakse Wieliczka kaevanduse sünniks aga 1289. aastat, mil Krakowi ja Sileesia hertsog Henry IV andis ametlikult loa soolakaevurite küla asutamiseks. Soolakaevandamine lõpetati soola varude ammendumise tõttu 1996. aastal. Kuid näiteks viimane tööhobune viidi kaevandusest välja alles 2002. aastal.

Kaevanduses ringkäiku lõpetades meid põhimõtteliselt visati sealt maa alt välja täiesti tundmatus kohas. Keegi ei hoiatanud meid ette, et me tagasi ei satu samasse kohta, kust maa alla läksime. Natukene aega pidime nüüd orienteeruma, et auto üles leida. Edasi sõitsime aga Auschwitzi. Sinnagi olid meil piletid ette broneeritud kella viieks. Auschwitzi koonduslaagri muuseum on kõigile külalistele tasuta, kuid külastusaeg tuleb siiski ette broneerida nimeliselt. Auschwitzi koonduslaager oli Hitleri Saksamaa suurim ja tuntuim II maailmasõja aegne koonduslaager okupeeritud Poolas. Laager töötas aastatel 1940-1945. 1947. aastal tehti laagri territooriumile muuseum ning alates 1979. aastast on see kantud UNESCO nimistusse.

Kuna kõhud olid meil juba väga tühjad parkisime auto muuseumi parklasse ja läksime üle tee kohvikusse sööma. Söögid käes, hakkasime vaatama, kus asub siis muuseumi sissepääs, kus peame 30 minuti pärast olema. Suureks üllatuseks, mitte meeldivaks, avastasime, et muuseumisse on jalutada 30 minutit! Imestasime, mis me imestasime, et kuidas nii, enne olime ju tulnudki juba muuseumi juurde, aga teha polnud midagi. Pakkisime oma toidud kaasa ja hakkasime liikuma. Autoparkla ees silmasime muuseumibussi. Hetke ajel tulime mõttele, et kui see muuseum on parklast nii kaugel, äkki siis käibki buss sinna!? Jooksime bussi peale, juba sees olijatelt küsisime üle, et kas see läheb Auschwitzi muuseumisse, saime jaatava vastuse. Olime suhteliselt õnnelikud sellise kiire avastuse peale, mis päästis meid ligi poolest tunnist kiirkäigust ja veel käigu pealt söömisest. Buss sõitis aga päris pikalt...ning olime veelgi õnnelikumad, et ei pidanud seda teed jala käima.

Muuseumi sissepääsu juurde jõudes ei soovinud keegi meie ette broneerituid pileteid näha. Imestasin jälle, et miks nii pikk ettevalmistus, kui kohapeal keegi ei kontrolli mitte midagi. Ja oli ometi veel öeldud, et kindlasti peab kaasas olema isikut tõendav dokument, et kontrollida pileti vastavust tegelikule isikule. Läksime siis väravast sisse lihtsalt - meie saime siseneda sinna omal vabal valikul, mis kunagistel vangidel, kelle mälestuseks ongi endisest vangilaagrist muuseum tehtud, loomulikult puudus. Auschwitz oli üks kurikuulsamaid kunagise natsirežiimi koonduslaagreid olles otseselt vangide, kellest suur enamus olid juudid, süstemaatilise hukkamise koht. Kuna laagrisse tuli raudtee oli suure hulga vangide transportimine siia kerge.

Üks koonduslaagri ülematest, Rudolf Höss, tunnistas Nürnbergi kohtuprotsessidel, et Auschwitzis suri kuni 2,5 miljonit inimest, kellele lisandus veel pool miljonit nälga ja haigustesse surnut. Suur osa vange tapeti gaasikambrites mürkgaasi Zyklon-B abil. Surmapõhjustena järgnesid järjekindel näljutamine, sunnitöö, haigused, enesetapud ja meditsiinieksperimendid. Kõige kurikuulsam natsist arst Josef Mengele töötas just Auschwitzis, kus tegi vangidega erinevaid meditsiinilisi katsetusi. 1990. aastal teatas aga laagri muuseum, et hukkunute arv oli umbes 1,1-1,6 miljonit inimest, kellest 90% olid juudid. See seisukoht on tänapäeval üldtunnustatud. Erinevad revisionistlikud ajalookäsitlused pakuvad hukkunute arvuks hoopis 70 000-120 000 inimest. Aja jooksul ongi hukkunute ametlikku arvu mitmel korral vähendatud. Auschwitzi koonduslaagri ellujäänud vangid vabastas Punaarmee 27. jaanuaril 1945. Selleks ajaks oli jäänud laagrisse 7000 vangi.

Mind hämmastas see, kui hästi olid kõik säilinud hooned korras hoitud. Kohati jäi mulje, et iga väikseimgi puidutükk on eraldi konserveeritud. Laagri territoorium tundus samas kuidagi lage. Küll oli aga väga hästi aimatav kunagise laagri plaan. Kuna osad vangide majutamise barakid olid puidust, ei ole suur osa neist säilinud, kuid alles on jäänud barakkide betoonist ja kividest vundamendid, mis lasevad aimata kogu laagri suurust ja mastaapsust. Barakid on säilitatud täpselt samasuguse sisustusega nagu nad kunagi olid, majutamaks neid sadu tuhandeid õnnetuid poliitiliste mängude ja Hitleri ohvreid. Jalutasime laagri läbi. Katariina ja Eliisabet olid läinud kahekesi. Ning endiselt oli mul tunne, et me pole nagu näinud päris kõike, et mingi osa muuseumist on kuskil veel, mida me üles ei leia. Olime uurinud laagri plaani väga põhjalikult. Aga ikkagi ei vastanud see muuseum minu ettekujutusele ning eelnevatele teadmistele. Helistasime tüdrukutele, nemad olid kaugel teises laagri servas, kuhu meie polnud taibanud minnagi, läksime sinna järele neile. Otsisid samuti kõiki neid kohti, millest Eliisabeti siin varem käinud sõber, talle rääkinud oli. Kuid sealgi ei olnud midagi teistmoodi.

Olles nüüd juba vägagi põhjalikult käinud laagri territooriumi läbi imestasin ka külaliste vähesuse üle. Pileteid broneerides jäi mulle mulje, et tegemist on väga rahvarohke kohaga, kus turiste hordides. Siin jalutasid aga ainult mõned üksikud seltskonnad. Muidugi territoorium on suur ja inimesed hajusid laiali. Aga ikkagi... Lõpuks liikusime bussipeatuse poole tagasi. Bussis istudes jäin mõtlema nähtud muuseumi üle ja mulle hakkas lõpuks kohale jõudma, et me ilmselt ei olnud üldse õiges kohas!!! Selles mõttes, et olime õiges kohas küll, aga mitte põhimuuseumis. Auschwitzi laager koosnes kolmest suurest laagrist: Auschwitz I, Auschwitz II ehk Birkenau ja Auschwitz III ehk Monowitz. Lisaks oli veel 45 väikelaagrit. Meie olime käinud Birkenaus, mis territooriumilt oli küll kõvasti suurem põhilaagri Auschwitz I võrreldes, kuid siiski mitte muuseumi tähtsaim osa. Ning ma ju teadsin enne kõike seda...ja ometi ei süvenenud.

Oeh, milline tohutu pettumus! Ja siis kõige hullem veel see, et ise olime oma tormakuses nii rumalad. Aga bussiga põhimuuseumi juurde jõudes, jah, see hoone oli täpselt see, mille Eliisabet kohe alguses arvas olevat, kui autost välja astusime, saime kinnitust juba niigi arvatule, et tänaseks on muuseum ka suletud. Egas midagi, nüüd polnud enam midagi teha. Pakkisime ennast autosse tagasi ja hakkasime Slovakkia poole edasi sõitma. Vihma hakkas sadama. Ja teekond muutus mägiseks. Lõpuks kulgesimegi vihmasajus ja hämarduvas valguses läbi metsade ja mägede. Piirile jõudes olid seal isegi kaks piirivalvurit, kes uurisid kuhu me läheme, suutsime telefoni abiga tuvastada koha kuhu me siis läheme. Piirivalvurid jäid meie konarlikult nimetatud kohaga rahule: järelikult siis ikkagi eksisteerib selline kämping! Noogutasid tunnustavalt pead ja laususid, et sinna on sõita umbes 20 kilomeetrit - no tegelikult ütles täpselt asja meile sõber Google ka. Uurisid ka koroonatestide kohta. Vastasime, et oleme vaktsineeritud. Vaatas korraks neid pabereid, aga ega väga ei süvenenud. Ja dokumente ei soovinud üldse näha.

Kämpingusse jõudes ei olnud seal omanikku kohal. Aga keegi sõbralik naisterahvas, kes võis ilmselgelt olla ka kõigest suvaline külastaja, näitas meile kõik vajalikud asjad kätte ja lubas lahkelt telkida, et küll homme maksame ja suhtleme omanikuga. Tüdrukud panid Eveliniga koos telgi püsti, mina tegin õhtusöögi. Õhtust süües vaatasime korraks homset päeva. Peale minu polnud meist keegi varem Slovakkias käinud. Vaatamata sellele, et algselt oli meil plaanis Slovakkiast lihtalt läbi sõita (välja arvatud ühe erandiga, milleks oli Vkolineci muuseum-küla, mis kuidagi iseenesest sattus mulle ette ja jättis kustumatu soovi seda näha!), jäime nüüd kahtlema. Evelin oli leidnud mõned väga huvitavad ja ilusad kohad veel, mida oleks soovinud siin juba olles külastada. Päeva lõpuks tegime kompromissi: võtame lihtsalt läbi sõitmise asemele ühe päeva Slovakkiale ja vaatame neid kohtasid, mis ei jää meie põhimarsruudist liiga kaugele. Õnneks on Slovakkia suhteliselt väike maa. Täpsemate plaanide paika panemise jätsime hommikuks ning läksime magama.

Esimesel päeval sõitsime 1096 kilomeetrit ja teisel 347 kilomeetrit. Raha kulus kahe päeva peale kokku bensiinile 165, ööbimistele 36 (esimene öö 12 ja teine 24), söögile-joogile 10, parkimine ja teemaksud 9,5 ning soolakaevanduse piletid ja sealt kaasa ostetud kingitused olid kokku mulle, Katariinale ja Eliisabetile 71 eurot (üks pilet oli 22 eurot). Kokku siis 291,5 eurot. Kuludest üldised nagu bensiin, teemaksud, ööbimised ja parkimine jagame kõigi osaliste vahel ja Evelin maksab siis enda osa ja mina ülejäänud seltskonna eest. Katariina, kui tavaelus juba ise omal rahakotil toimetulev, tasus reisi jooksul mõned söömise arved, võttis natukene sularaha välja ja pidas üleval väikest õde nende omakäelistel retkedel.