GRUUSIAT AVASTAMAS!

VIIES PÄEV - 24.06.2018.

Ka täna hommikuks me ei pannud endale ühtegi kunstlikku äratajat. Kuid suhteliselt vara oli äratus siiski: meist ühe künka võrra allpool olid telkinud prantslased, kes nüüd suure kisa ja käraga hakkasid kuru poole minema. Prantslased on peale venelaste, minu arvates, teine rahvus, kes mitte põrmugi ei hooli teistest inimestest enda ümber. Kes lihtsalt üle sõidavad kõigist. Kui neile ikka meeldib teiste telkide kõrval lõuata (rivis esimene peab ilmtingimata röökides pidama kahekõnet rivis viimasega), siis neid absoluutselt ei koti võimalus (tegelikult ei tule selline mõte neile isegi pähe mitte!), et võib-olla keegi veel magab. Egas midagi, kui me juba üleval olime, siis hakkasime ka liigutama. Tegime oma hommikusöögi ja pakkisime asjad kokku. Ilm oli väga ilus ning päikseline.

Kell 10.00 hakkasime liikuma. Esimene hommik, kus saime liikuma enne meie telginaabreid! Peale eilse kuru päeva polnudki me ükski päev nii vara saanud astuma hakata. Rada oli imeilus! Kulgedes enam-vähem ühel tasapinnal mäekülgedel olid vaated eriti ilusad selja taga. Ja rododendronid olid ilmunud. Tervete mäekülgede viisi, hektarite kaupa, nii kaugele kui silm ulatas. Eilsete vastu tulijate sõnul oli meie ööbimise kohast piirivalvurite punktini viis kilomeetrit ja kaks tundi kõndida. Mägedes ei tea kunagi, millist infot usaldada ja millist saab üldse ära kasutada ning võrrelda millegagi. Kui üks inimene väidab mingi vahemaa läbimiseks kuluvat kaks tundi. Seal samas teine väidab selle jaoks olevat kulunud neli tundi. Kummal on õigus? Mõlemad on ju ise järgi proovinud. Teisel matkapäeval tuli meile vastu meesterahvas, kellega jäime natukene pikemalt vestlema. Nemad olid üritanud kaks korda minna üle Atsunta kuru. Mõlemal korral ebaõnnestunult. Udu oli olnud ja nad polnud leidnud õiget rada. Kui selle järgi võtta, siis meil poleks võib-olla olnud mõtet proovidagi mitte. Aga meil hoopis õnnestus esimese korraga.

Kuid tulles tagasi piirivalvurite juurde, siis kahe tunni pärast olime kohal. Ehk siis see info oli õige. Õigemini öelda: meie sarnanesime ilmselt selle info jagajate perimeetritega. Piirivalvurid nägid meie tulekut mäest alla juba kaugelt eemalt ning ootasid meid ilusasti väravas. Näitasime ette passid ja loa. Natukene vestlesime. Küsisid, kas on keegi täna veel tulemas alla? No meie teada pidi tulema meie sõber abielupaar. Uurisid ka prantslaste kohta: kas ikka läksid hommikul kurule? Läksid, läksid. Tundub, et nad ikka hoiavad silma peal siin liikujatel. Eks natukene muretsevad matkajate pärast, natukene on hirm ilmselt vene spioonide ees ja natukene vast ka niisama inimlik uudishimu. Muidu päevad läbi passida ju surmigav.

Edasi läks meie rada suhteliselt ebamugavaks. Väga järsk alla ronimine läbi tiheda võsa. Kohutavalt palav oli. Kui muidu on mägedes tihti mõnus jahutav tuul, siis siin võsa vahel polnud ka seda. Kuskilt eemalt lõugas meeleheitlikult mingi koer. Lootsime, et mitte meie peale. Sellel korral igal juhul läks õnnelikult. Tegelikkuses me koeraga kokku ei puutunud. Lehmi pidime ainult raja pealt ära ajama. Jõudes pärast seda pikka ja tüütut laskumist jõe äärde, nentisime veel kord, et olime teinud väga hea valiku raja läbimise suuna koha pealt. Me ei oleks tahtnud ronida mäest üles rada mööda, kust olime laskunud eile õhtul ja täna. Aga alla jõudnud tegime lõuna! Keetsime viimase supi matkal. Suitsuvorst oli küll otsa saanud. Viimane läks eile õhtul kartulipüree hulka. Kuid supp oli hea ka selleta. Lisasime pakisupile veel mõned pakid kiirnuudleid. Avasime viimase maisikonservi, mis õhtusöökide juurde salatiks mõeldud. Tänase õhtusöögi ise tegemisest lootsime juba pääseda.

Kõht täis vantsisime edasi. Natukese aja pärast hakkas autotee. See oli muidugi selline Gruusia mõistes autotee. Meie ei saanud aru, et sellisel teel võiks ka autoga sõita. Tankiga oleks mõistlikum olnud. Vahepeal kulges rada üldse mööda jõesängi. Mis nüüd suvisel ajal oli päris kuivanud. Kevaditi lumesulamise ajal tormab siin aga võimas jõgi. Lehmi vedeles mäletsedes siin keset jõge ohtralt. Ühtede juurest kargas äkki põõsast välja järgmine lõukoer täis püha viha meie vastu. Jäime korraks seisma. Hüüdsime. Kuid ühtegi inimest polnud kuskil näha ega kuulda. Koer muudkui karjus ja lõrises. Pidime ikka üritama mööda minna temast. Laenasin Evelini käest ees liikudes jälle matkakepi igaks juhuks. Koondasime siis ennast hästi gruppi kokku. Simmo ja mina eesliinil, Evelin ja Katariina meie selja taga. Proovisime vaikselt astuda kogu aeg koera jälgides. Karjus teine kõvasti kuid paigast ei liikunud õnneks. Oli sättinud ennast meie ja lehmade vahele. Peab ütlema, et oma tööd teevad need koerad siin tõsiselt hästi. Meie kogemuse põhjal jäi mul mulje, et karjuvad ja lõugavad küll, aga reaalselt nad inimesele siiski kallale ei tule. Neil on sees kartus inimese vastu. Aga oma meeletu lõugamise hoos ei paista see alati välja. Ja iga matkaja ehmatab selline asi küll koledasti ära.

Olles sellegi koera poolt ellu jäetud jõudsime varsti Khonischala külla. Tegemist oli väga väikese külaga. Tõesti ainult mõned majapidamised. Kuid need oli väga arhailised ja romantilised. Sellistesse kohtadesse sattudes ma alati olen vaimustuses ning imetlen tohutult neid kohtasid. Kuid reaalsus on ikkagi selline, et ega ma ise sellistes tingimustes ja paikades elada ei sooviks. Ühes aias toimetas ka muldvana eidekene. Isegi see eidekene nägi välja kui kaunidus ise. Ma ei tea, kas on asi minu vanuses, või viimase aja reisisihtkohtades, aga päris mitmel reisil olen pannud tähele, et ma vaimustun just vanadest inimestest. Pildistamise koha pealt näiteks. Nendes on sisu ja väärtust ning nende nägudelt peegeldub vastu kordades rohkem võrreldes noortega.

Khonischalast edasi algas korralik autotee. Selline, mille puhul võib juba uskuda, et sellel ka mõni auto reaalselt sõidab. Jalutasime aina edasi. Järgmine asustatud punkt, milleni pidime jõudma, oli Mutso. Enne küla oli politsei kontrollpunkt. Kontrollisid meie passe ning piiritsoonis liikumise luba. Selle võtsid ära ning andsid meile uue loa. Mille jaoks see täpselt oli, see jäigi meile natukene segaseks. Politseinikega kommunikatsioon jäi kesiseks. Üllatavalt ei rääkinud nad vene keelt ning ka nende inglise keel oli kehvavõitu. Kirjutasid loa meile kogu meie Gruusias viibimise ajaks. Keegi meilt seda aga hiljem enam kuskil ei küsinud. Oodates seal oma passe ja luba hakkas vihma sadama.

Kui saime asjad korda ja võisime edasi liikuda jäi sadu järgi. Mutsos on peaaegu mahajäetud küla, kus elab veel mõni üksik pere, kes tegelevad turismindusega. Turiste meelitab ligi Mutso kindlus. Ainult üle mägede saabuvatest matkajatest ilmselt külal hinge sees hoidmiseks ei piisaks. Kindlust käiakse vaatamas ka busside ja autodega päris tihedalt. Meiegi Mutsosse saabudes oli seal ees kolm väikebussi kohalike turistidega. Plaanisime alguses ronida kindlusesse ära (see asub kõrgel mäe otsas!) ja siis jätkata jalutamist Shatilisse. Meie andmetel oli meil jäänud veel 5-6 kilomeetrit. Istusime korraks kohvikusse ning premeerisime ennast natukese coca-colaga. Vestluses müüjaga selgus siiski, et tegelikult on meil veel 12 kilomeetrit minna. Selle peale tuli paduvihm!

Enam ei tundunudki nii tore ronida veel mäkke. Mis sest, et ilma raskete kottideta. Uurisime korraks ühelt kohalikult meesterahvalt palju maksaks autoga Shatilisse minek. Vastuseks saime 700 rubla. Minu imestunud küsimuse peale täpsustas, et 700 lari. Veel hullem! Aeg-ajalt tundub mulle, et inimesed lähevad raha küsides hulluks ja kaotavad igasuguse reaalsustaju. Võib muidugi juhtuda, et ta lihtsalt väljendas ennast valesti. Meie aga otsustasime Mutso kindlust tulla vaatama hommikul uuesti autoga (kui ikka õnnestub meil oma auto kätte saada!) ja hetkel hakata kohe Shatili poole astuma. Vihmasadu oli natukene järgi andnud. Päris mõnus oli jalutada ning sammusime üsna reipalt.

Olime peaaegu tunnikese käinud, kui meile jõudis järele viimane bussitäis turiste Mutsost. Hääletasime. Bussis oli väga lõbus noorte seltskond, kes pärast väljasõitu tagasiteel Tbilisi. Tee läheb aga läbi Shatili. Seega olid nad lahkelt nõus meid peale võtma. Meie suured seljakotid sikutati katusele. Meie mahtusime bussi ära. Shatilisse sõitsime päris tükk aega. Jalgsi oleks meil andnud seda ikka käia. Seega olime tõesti rõõmsad, et meie teekond sedaviisi lihtsamaks tehti. Rahvas bussis oli väga lõbus. Saime ülevaate Gruusia noorte lemmikmuusikast ja suurepärase tantsuetenduse. Nii lõbusat bussisõitu pole mul tükk aega olnud! Mingi aja pärast hakkas bussis meil väga palav. Olime istunud bussi ju vihmakeebid ja kiled seljas. Nende ära võtmine polnud aga võimalik: pärast nelja päeva tohutut higistamist mägedes ei oleks me lõhnanud just väga aromaatselt. Ei jäänud muud üle kui veel higistada!

Suurt elevust tekitas noortes gruusinides tee ääres olnud kanepipõld. Korjati mõned taimed ja pildistati. Shatilisse jõudes ronisime meie bussist välja. Saime oma pakid katuselt alla. Bussi seltskond soovis meiega veel pilti teha. Poseerisime siis natukene. Lõpuks lasime ka enda kaameraga paar fotot teha. Seisime tänaval otse paari võõrastemaja ees. Meie matk oligi saanud nüüd lõpu! Edasi sõidame autoga. Küsisime kahest hotellist hinda. Pakkumised olid täpselt samad. Valisime esimese. Kuna siin polnud just väga rohkelt söögikohtasid võtsime majutuse koos õhtu- ja hommikusöökidega. Uurisime täpsemalt, mida siis meile süüa pakutakse? Tundus hea! Aga esmalt soovisime lõpuks ometi sooja duśśi alla minna. Saime kõik pesemas käidud ja kell kaheksa oli meile laud kaetud hotelli terrassile, kust avanes imeline vaade mägedele.

Sõime suppi. Imehead salatid olid. Üks oli kanasalat, ilmselt hapukoorega. Sama salatit pakuvad nad ka restoranides. Maitseb hästi. Teine salat meeldis mulle eriti. Baklažaan oli vist ära praetud või hautatud ja siis marineeritud ja sellest siis omakorda salat tehtud. Siis jäime lubatud liha ootama. Ootasime kohe tükk aega, aga mida ei tulnud, oli liha. Lõpuks küsisime. Selle peale tehti imestunud nägu ja öeldi, et mingit liha pole. Saime natukene aega vaielda kuni tädi arvas, et ta siis praeb meile kebabi. Ega see praetud kebab midagi erilist ei olnud. Me ikka lootsime śaślõkki saada. Kõht täis läksime magama oma tubadesse. Uni tuli täna super hea! Saime ikkagi voodis magada. Hommikul kell üheksa pidi meil olema rendiauto kohal. Loodetavasti kõik toimib.

Tänane marsruut oli umbes 20 kilomeetrit, millest siis bussiga sõitsime kuskil 8-9. Kokku meie matka jooksul läbisime peaaegu 80 kilomeetrit. Raha kulus täna 50 lari hotelli ja söögi peale ja 1,5 lari coca-colale inimese kohta. Mina, kes pole armastanud kunagi ei ühtegi limonaadi ega muud suhkrulaga sarnast karastusjooki, olen siin mägedes avastanud, et coca-cola on väga hea matkajook. Turgutab hästi!

Meie Gruusia avastamisest on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=C-JgNSy4RHc&fbclid=IwAR3rbPQjMXK_t5VF1Q3_Gfs_fh5rq9UMHB4vg2eqdCcu3OlkASrfiOvO59Y !

GRUUSIAT AVASTAMAS!

NELJAS PÄEV - 23.06.2018.

Täna ärkasime 7.00. Pärast kõiki tavalisi hommikusi protseduure saime liikuma kell üheksa. Täpsustasime kohalike karjustega veel raja alguse, rääkisime natukene abielupaariga, kellega olime nüüd kaks ööd samadesse kohtadesse ööbima sattunud. Küsisid, kas meil kaarti on? Meil oli kaart Simmo telefonis. Aeg-ajalt kontrollisime sellega kas oleme õigel rajal. Neil polnud üldse kaarti. Orienteerusid raja kirjelduse ja siis kohapealsete viitade järgi. Kerge see ei olnud ilmselt. Meie olime siiani juba päris mitmes kohas pidanud kontrollima üle, et kuhu siis see õige rada läheb. Meilgi oli kirjeldus, aga üksi sellega oleks väga raskeks läinud.

Väga pikalt ei saanudki me käia, kui pidime juba saapad jalast võtma ja jõe ületama. Vesi on nii kohutavalt külm siin: saad kuidagi jõest läbi, siis on selline tunne, et külm võtab jalad ära. Et külmast valusaid jalgu elustada, siis liigudki või kargled naljakalt jalalt-jalale natukene aega sandaalidega ringi. Hetkel ei vahetanudki me jalanõusid kohe ringi, sest ees paistis uus jõgi. Selleni jõudes oli tegemist juba hoopis sügavama ja laiema jõega senistega võrreldes. Teiselt kaldalt nägime veel väikest edumaad omavat tuttavat paari mäest üles ronimas. Tundus, et nemad tegid väikese ringi jõge mööda ülesvoolu, kus lumi kattis veel jõge. Ületasid nad jõe sellele moodustunud lumesilda pidi.

Pidasime natukene aru ja arutasime sama varianti. Hakkasime juba ülesvoolu suunduma, kui meile jõudis järele üksik ratsanik. Selle mõtte laitis tema maha ning pakkus välja, et viib meid hobusega üle jõe. Esialgu tundus see hea mõttena. Ta võttis järjekorras hobuse selga minu, Katariina, Evelini, siis meie seljakotid ja viimaseks Simmo. Arvasime isekeskis, et kingime talle tänutäheks suure paki pähklite segu. Viimasel retkel Simmoga oli ta aga küsinud raha. Lausa 50 lari (mis on 18 eurot)! Meie pidasime seda igal juhul liiga suureks summaks. Kohalikku raha aga meil tegelikkuses väiksemat ei olnud. Pakkusime talle 10 eurot. Tahtis rohkem. Ainukene raha, mis mul rahakotis veel oli, oli 50 türgi liiri. Ilmselt polnud kohalikul tegijal aimugi erinevate rahade väärtusest ja meie seletusi ei usaldanud ka igaks juhuks. Valis ta 50 liiri 10 euro asemel. Suurem number ikkagi! Polnud küll kolossaalne vahe, kuid eurodes oleks soodsam olnud talle. Pähklid sai kauba peale.

Nüüd panime saapad jalga uuesti. Katariina on pidanud pärast igat vees käimist uuesti oma jalgu plaasterdama. Meil kaasas olnud plaastrid millegipärast vett ei talu. Edasi rühkisime mäest üles. Olime nende jõeületuste peale kulutanud palju aega. Oleksime saanud tegelikult üle lume minnes viimasest jõest kiiremini üle. Aga samas oli huvitav kogemus teha seda hobusega. Mina olen käinud kunagi Mägi-Altais ratsamatkal pikalt, kuid teiste jaoks oli esimest korda hobuse seljas istuda. Ehk, et siis ikkagi tore! Edasi hakkas tõus järsemaks minema. Kuid rada oli siiski imehea astuda. Ning lumised mäetipud olid liikunud lähemale meile. Taimestikust olid jäänud veel vaid stepirohi ning niidutaimed. Imeilusaid lilli kasvas siin.

Umbes lõunaks jõudsime järgmise keerulise kohani. Rajamärgid läksid vastuollu meie raja kirjeldusega. Märk näitas vasakule "Exit Shatili". Kirjelduse järgi pidime sealt minema otse. Simmo vaatas kaarti. Ka kaardi järgi erines õige rada kirjeldusest. Jalutasime Eveliniga jupi maad edasi, et kas on näha rajamärke eespool. Ei olnud. Tulime sama targalt tagasi. Kahtlesime ikka veel. Simmo oli kindel, et peab minema vasakule ehk järgima natukene imelikku kohaviita. Mina ja Evelin ei olnud selles sugugi kindlad. Katariina ei osanud midagi arvata. Lõpuks otsustasime siiski minna üle jõe vasakule. See oli nüüd kõige suurem jõgi, mis meil selle matka jooksul olnud vaja ületada. Saapad jalast, sandaalid jalga. Läksime Katariinaga koos üle. Jõgi oli sügav ning väga kiirevooluline. Et Katariinat julgestada tegimegi jõeületuse koos. Teisel poole jõge saime õnneks kohe kinnituse, et oleme õigel teel, sest sealt jätkusid rajamärgid.

Edasi saime natukene aega nautida veel head ja lihtsat rada. Simmo lennutas korra drooni. Jõudis veel ilusa ilmaga. Väikese pähkli söömise peatuse tegime ka. Varsti pärast edasi liikumist hakkas vihma tibutama. Korraks oli veel ilus. Siis hakkas päris kõvasti sadama. Olles ületanud mitu üsna libedat ja vastikut lumevaalu, arvasime oma vahel, et kuru peakski olema nüüd seal künka taga. Aga eksisime kõvasti: sealt künka tagant alles algas järsk tõus! Ilm oli külmaks läinud. Tuul oli üsna vastik ja kõva. Vihma sadas kõvemini. Astusime aina mäest üles mööda libedat ja nüüd ka märga rusunõlva. Mingil hetkel muutus vihm raheks. Kui viimase künka tagant välja jõudsime ning avanes tõesti vaade kurule, oli ronida siiski veel üsna jupp maad. Väga meeldiv ei olnud: rahe ja vihm ja lõikavalt külm tuul tekitasid küllaltki ebameeldiva enesetunde.

Ja jõudes lõpuks ometi Atsunta kurule kõrgusega 3413 meetrit, olime kõik teinud läbi päris suure eneseületuse. Katariina jaoks oli tegemist üldse kõige kõrgema punktiga, kus ta elu sees viibinud. Palju õnne! Kaua me muidugi ei suutnud seal üleval viibida. Katariina hakkas kõige varem laskuma. Tegin külmast kangete näppudega siiski mõned pildid kurult. Ühele poole ja teisele ehk siis sinnapoole, kust tulime ja ka sinnapoole, kuhu teel olime. Allaminek läks kiiresti. Kihutasime aina edasi, et sooja saada. Lõunasöök oli meil täna vahele jäänud. Nüüd jõudnud enam-vähem sooja kohta, istusime korraks maha ja sõime näkileibasid, suitsuvorsti ja natukene pähkleid. Piisk vett oli ka igaühel. Jätkasime laskumist. Osad matkajad teevad selle matkaraja teistpidi läbi ehk siis Shatilist Omalosse. Kuid tulles praegu nii pidi nagu meie, ei tahtnud me küll mõeldagi selle peale, et praegust laskumisrada pidi oleks pidanud üles ronima. Ette rutates: see arvamus süvenes järgmisel päeval veelgi kindlamalt. Nii et, kui keegi soovib läbida sama matkarada, siis mina soovitan küll kindlasti alustada seda Omalost.

Jõudes kaardil märgitud Khidotani telkimiskohani olid seal juba rõõmsalt ees meie tuttavad. Mõtlesime minna natukene veel edasi, et oleks homme vähem käimist. Kuid kurb tõsiasi on see, et mägedes (ja üldse matkal) sõltud sa veest. Ning vett eespool ei olnud. Ühed matkajad tulid meile vastu ning kinnitasid seda. Ei jäänud meilgi muud üle kui jalutasime ametlikku telkimiskohta tagasi ja püstitasime oma telgi samasse kohta, kus meie eelmise öö naabridki. Telk üles ja esimese asjana keetsime teed. Sättisime ennast kogu köögiga telgi katuse alla. Väljas oli päris jahe tuul. Seega ei soovinud meist keegi päris väljas istuda. Telgis oli aga äärmiselt mõnus ja hubane. Kuum tee mõjus pärast rasket päeva erakordselt hästi. Väike vedelikupuudus ilmselt oli meil ka kõigil pärast kõva higistamist kurule ronides. Õhtusöögi menüüs olid kartulipüree suitsuvorsti, sibula ja küüslauguga, salatiks konservmais ning magustoiduks Katariina salaküpsised ja tiramisu mandlid. Igal juhul kuulutati tänane õhtusöök vaieldamatult matka parimaks!

Tundsime ennast hästi. Me olime saanud kõik ilusasti hakkama tänase päris raske päevaga. Iga selline väike võit annab teatava rahuldustunde. Eks see ongi üks põhjustest miks kisub inimesi mägedesse. Loomulikult sinna juurde need jumalikud vaated. Vaikus ja rahu. Miks valisime kogu suurest Kaukasusest just Omalo-Shatili matkaraja? Meie valikul sai määravaimaks just see, et siin ei liigu üleliia palju turiste. Tusheti on suhteliselt eraldatud piirkond kõrgete mägede vahel. Telavist Omalosse viib 3000 meetri kõrgusel kulgev tee, mis on läbitav ainult mõned kuud aastas hea maasturiga ning väga hea autojuhi poolt. Ega ilmaasjata pole nimetatud seda Euroopa kõige ohtlikumaks teeks. Olime rahul oma valikuga ning õnnelikud. Ja milline mõnu on pärast sellist rasket ja tõsist füüsilist pingutust nõudnud päeva uinuda, vihm vaikselt krabistamas vastu telki.

Täna käisime maha 17 kilomeetrit. Kilomeetrite arvestuse eest ma väga ei vastuta. Meie raja kirjelduses olevad kilomeetrit erinesid sellest, mis olid kohalikel suunaviitadel. Veel erinevad olid need, mida näitas meile telefonis olev kaart. Kuid kuna vahe polnud kordades, siis ei tekitanud see meile ka väga suurt probleemi. Mõni kilomeeter siia-sinna ei muuda midagi! Ning raha kulus meil 6 lari hobuse transpordi eest. Kui nüüd see naljakas summa (50 türgi liiri) kohalikku rahasse ringi arvestada.

Meie Gruusia avastamisest on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=C-JgNSy4RHc&fbclid=IwAR3rbPQjMXK_t5VF1Q3_Gfs_fh5rq9UMHB4vg2eqdCcu3OlkASrfiOvO59Y !

GRUUSIAT AVASTAMAS!

KOLMAS PÄEV - 22.06.2018.

Olime kokku leppinud, et täna hommikuks me äratuskella ei pane. Uni oli kõigil uskumatult hea ning avasin silmad alles kell 9.00. Siis oligi paras aeg tõusta ning hakata hommikusööki valmistama. Kohvi-, tee- ja pudruvesi keema ning siis sööma. Mina ei ole üldse eriline hommikune sööja, kuid matkal olen väga korralik ja tean, et ilma hommikusöögita eriti ei liigu. Kõht täis pakkisime telgi ja seljakotid kokku ning hakkasime liikuma. Esimese maja juures askeldas üks meesterahvas. Vahetasime mõned laused. Küsis kuhu läheme ja kas meil luba on? Rääkisin ära kuhu läheme. Minu aeglase reageerimise juures, jõudis mulle kohale meesterahva teine osa küsimusest, ehk siis see kuidas meil loaga on, järgmise maja juures. Järgmine maja oli hotell, kust eile hindu olime uurinud. Küsisin siis sealse perenaise käest, et kust võiks selle loa saada? Näitas käega alla jõe äärde. Ja alles nüüd taipasime, et eile vaadeldud lippudega hoone on piirivalvekordon!

Tegelikult me muidugi teadsime, et siinsel matkarajal liikudes on vaja eriluba kuna tegemist on piiritsooniga. Gruusia-Venemaa piiriga. Polnud me aga eile suutnud taibata ja otsi kokku viia, et siin, Girevis, ongi see koht. Jalutasime siis alla jõe äärde. Piirivalvurid olid väga sõbralikud. Andsime neile passid, nemad vormistasid meile loa. Ja tegid meist mõned fotod veel pealekauba. Lootsime täna hommikul võrreldes eilse kella veerand kaheteistkümnega varem liikuma saada. Aga ei õnnestunud! Piirivalvurite juures läks meil oma pool tundi kindlasti ära. Võib-olla isegi rohkem. Igal juhul liikuma saime alles 11.30. Aga polnud viga. Rada oli väga hea. Alustuseks pidime ronima natukene mäest üles õigele rajaotsale. Ja täna oli meil kokkuvõttes tunduvalt vähem kilomeetreid vaja läbida eilsega võrreldes.

Meie valitud Omalo-Shatili matkarada asub Kaukasuse Tusheti piirkonnas. Siin on igal mäeküljel mõne vana linna või kindlustatud elamute varemed. Mõnikord koosnedes ainult paarist majast või siis hoopiski üksikust tornkindlusest. Mõnikord on aga tõesti tegemist terve küla või linnaga. Igal juhul on need vaated muinasjutuliselt kaunid. Hooned on ehitatud käepärasest materjalist ehk siis mägedes mõistagi kivist. Kasutatud on kunagi kindlasti osaliselt puitu (aknad-uksed, siseviimistlus jne), kuid need ei ole suures enamuses ajahambale vastu pidanud. Tänase esimese peatuse tegime, Chontio küla, ühe sellise eriti kauni varemetes hoonetekompleksi juures. Koti seljast võtnud jalutasin seal majade vahel natukene ringi. Ronisin ühe maja trepist üles, et hoonet ka seestpoolt uudistada. Jõudnud trepi viimasele astmele köhatati hoone sees delikaatselt. Ilmselt olin püüdnud tungida kellegi rahu rikkuma. Elama vast polnud sellisesse katuse ning uste-akendeta hoonesse asunud siiski keegi. Vast oli tegemist teelisega, kes soovis rahulikult lõunauinakut teha.

Kui olime natukene aega istunud ja puhanud, tuli rada mööda üks vana mees hobuse seljas. Silmanud meid tuli ta hobuse seljast maha. Jõudnud kohakuti rääkisime natukene juttu. Nagu ikka, kui liigud piirkonnas, kus inimesi vähe. Siis on iga tee peal nähtud inimene palju olulisem. Mind aga hämmastas just see millise aupaklikkuse ja viisakusega koheldaks siin, Gruusias, iga inimest. Nii oma kui võõrast. Ma pole varem näinud kuskil mägedes, et karjus või niisama ratsanik, tuleks hobuse seljast maha mõnda inimest kohates. Ja jutud räägitud ning meist möödunud, ronis vana mees jälle hobuse selga tagasi ja jätkas rahuga oma teed.

Meie kosutasime end natukene pähklitega ning tarisime varsti jälle kotid selga ja sammusime edasi. Varsti viis meid rada otse läbi kellegi hoovi. Peremees oli peenramaal ja kõplas hoolega. Meie hoovini jõudes olid meid aga silmanud juba kohalikud väga tigedad karjakoerad. Kohutava lõrinaga tormasid nad meile vastu kõik kambakesi. Ei teagi, mis neid nii ärritas, kas võõrad inimesed või koer, kes meiega oli piirivalvekordonist saadik kaasa vantsinud. Õnneks oli inimene lähedal, kes koerad korrale kutsus. Korraks see isegi õnnestus tal. Kuid need koerad olid nii vihased meid saatva peni peale, et ikka tükk maad jälitasid meid veel urisedes ja lõrisedes. Ausalt öelda olen mina kogu elu suuri koeri kartnud. Aga seal ei saanud seda kuidagi välja näidata. See oleks kindlasti asja hullemaks teinud. Ja edasi pidime me minema. Olime nüüd kogenud ka omal nahal neid kaukaasia lambakoeri, kelle eest igat matkajat hoiatatakse Gruusias. Samas kõik kohalikud ju teavad, et matkajad käivad iga päev seda rada mööda. Ohutum oleks kui need loomad poleks nii tigedad.

Rada oli täna imehea ja üle-üldse oli eilsega võrreldes tänane päev kui lill. Astuda oli mõnus, ilm oli ilus ja vaated imelised! Kurjad koerad läksid ka varsti meelest. Kell kolm jõe äärde jõudes, kust enam ei oleks saanud kuiva saapaga üle, tuli need jalast võtta, sandaalid välja otsida ja jalga panna. Paljajalu oleks olnud väga ebamugav ja ka ohtlik jõge ületada. Selleks siis sandaalid. Ja saapaid ei maksa matkal kunagi väga kergekäeliselt lasta märjaks saada. Pärast jõe ületamist oli paras aeg lõuna teha. Keetsime pakisupi kiirnuudlite ja suitsuvorstiga. Katariina oli eile käies saanud oma jalgadele villid. Nüüd sai ta igas peatuses jälle oma jalgu plaasterdada. Saime lõunasupi ilusasti söödud ja kotid jälle kokku pakitud, kui hakkas vihma tibutama. Tuli vihmajoped ja kiled välja otsida. Õnneks ei tulnud mingit väga suurt padukat. Vihm oli selline mõõdukas.

Nüüd hakkas teele jääma juba rohkem lehmakarjasid. Kui lambad on alati koos karjuse ja kindlasti mõne tigeda koeraga, siis lehmad uitavad siin kõik päris omapäi ringi. Samuti ei eraldata siin kuidagi lehmi ega pulle. Kõik on koos. Korraks pelgasime ka tigedaid pulle. Ilmselt eriliselt just mina oma väga ebameeldiva kogemuse pärast Norra mägedes, kus ründava pullikarja eest päästsid vaid ülikiired jalad ja jõe ületamine. Meiega kaasas lontsiv koer tundus neidki ärritavat sarnaselt koertele. Peagi saime aga aru, et inimesi nad kardavad. Ja kui natukene kätega vehkida ja kõva häält teha lähevad kuulekalt ja vaguralt tee pealt eest. Igaks juhuks laenasin Evelinilt ees liikudes ka ühe matkakepi.

Inimesi enam väga liikumas näha ei olnud. Õhtupoole olid ainukesed, kes meile veel vastu tulid, piirivalvurid. Rääkisime paar sõna. Selgus, et husky, kes meid päeva läbi saatnud, ongi nende koer. Vabatahtlikult (kutsumise peale) ei olnud ta aga nõus nendega kaasa minema. Mehed sidusid koerale siis nööri kaela ja sundisid ta nõndaviisi endile järgnema. Meil ei olnud ka enam õhtuse laagrikohani väga palju jäänud kõndida. Paar kilomeetrit. Vihmasadu jäi samuti järgi varsti. Külasid enne kuruületamist meile enam tee peale ei ole jäämas. Tänane öö oli plaanitud lihtsalt Kvakhidi telkimise kohas. Kella seitsme ajal olimegi seal. Samas elasid ajutistes kileonnides paar kohalikku karjust. Ning väikese lisateenistusena müüsid õlut, juustu ja leiba. Arvasime alguses, et nad on ka kuidagi piirivalvuritega seotud ja pakkusime neile isegi uhkelt oma luba vaadata, aga nad ei soovinud seda.

Panime telgi ruttu üles, sest taevasse vaadates tundus sealt kohe tulevat jälle vihma. Nii oligi! Kui olime telgiga ühele poole saanud ja asjadki telgi alla varju, tuli päris korralik vihmasadu. Õnneks oli meie telgikoha juures laua ja pinkidega katusealune, kus saime mugavalt valmistada kuivas õhtusöögi ning süüa. Jõe äärde vett tooma minnes karjusid väga vihaselt ka siinsed koerad. Kuid jõge nad ületama õnneks ei hakanud. Keetsime kõigepealt ühe potitäie teed, siis õhtusöögi ja siis veel teise potitäie teed. Kuum tee maitses ikka hästi! Kui Vana-Kreekas peeti jumalate joogiks veini, siis matkajate arvates (vähemalt meie seltskonna) on see kuum tee! Üks karjustest tõi meile karja juurde lehmi lüpsma minnes tüki juustu. Pakkusime talle vastu meie õhtusööki, mida oli saanud kogemata kombel natukene liiga palju ja mida me ei suutnud kõike ise ära süüa. Aga sellest ta väga viisakalt keeldus. Seega jäi natukene väga maitsvat riisipada veel hommikukski.

Peale meie oli siin ööbimas veel kaks matkajat. Nemad olid samuti hommikul alustanud Girevist, nagu meiegi, kuid kõvasti varem. Eelmise öö veetsid nad hotellis mida meie kalliks pidasime. Nüüd polnud aga enam hotellivõimalust ja tuli neilgi telgis magada. Vihm jäi ka mingi aja pärast järgi. Mis oli väga hea, sest suure vihma korral, kui telgi alla hakkavad veelombid kogunema, hakkab minu telgi põhi läbi laskma. Nüüd oli lootust, et seda ei juhtu. Pesime hambad, käisime WC-s ning pugesime telki ja magamiskottidesse. Kella üheksa ajal magasime juba. Öösel tulid siiski aeg-ajalt mõned vihmasabinad veel. Kuid need ei kestnud kaua.

Maha kõndisime umbes 14 kilomeetrit. Raha ei kulutanud me keegi täna mitte sentigi.

Meie Gruusia avastamisest on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=C-JgNSy4RHc&fbclid=IwAR3rbPQjMXK_t5VF1Q3_Gfs_fh5rq9UMHB4vg2eqdCcu3OlkASrfiOvO59Y !

GRUUSIAT AVASTAMAS!

TEINE PÄEV - 21.06.2018.

Meie äratuskell helises 3.30. Majas valitses hämmastav vaikus. Panin riidesse, ajasin üles Katariina. Ka Evelin ja Simmo toimetasid oma toas. Ülejäänute hulgas valitses aga endiselt täielik tardumus. Hakkas tunduma, et vist oli liiga optimistlik meie arvamus, et hommikul kell neli ka reaalselt keegi tõuseb ja meie auto ukse ees on. Üritasime Eveliniga tuvastada millises toas magab meie sõber Gigla. Natukene piinlik oleks olnud sattuda näiteks tema vanemate või venna voodi äärde kedagi üles ajama. Mingi aja pärast tuvastasime, et keegi magab elutoa diivanil. Kuna meie arusaamise järgi olid kõik teised toad hõivatud meie ja muude majakondsete poolt, siis ei saanud isik diivanil olla keegi muu kui Gigla.

Pimedas hästi ei näinud, aga olime siiski üpris veendunud, kui otsustasime proovida antud isikut üles ajada. Hüüdmine ei aidanud. Ei vaiksel sosinal ega tunduvalt kõvemal häälel. Raputasime. See mõjus pärast mitmendat korda. Õnneks oli inimene õige - Gigla ise. Saanud kuulda rõõmusõnumi, et kell on kohe neli ja vaja ärgata ning särada, proovis ta seda tõesti teha. Pean mainima, et Gigla äratamine täna hommikul oli ikkagi kordades kergem, võrreldes eilse hommikuse sama ajaga, kus meil oli vaja üles äratada Istanbuli hotelli administraator, et ta meile takso telliks. Selle eest saime temalt teele lennujaama pruukostiks kaasa soojad saiakesed otse nurgapealsest pagariärist!

Ega me ei säranud keegi. Kahe öö peale oli meie seltskond saanud magada kokku vaevu 5 tundi. Mõni veelgi vähem. Hetke pärast oli Gigla emagi üleval. Pakkus meile kohvi. Loomulikult, aimamata halba, võtsime me lahke pakkumise vastu. Aga kui kohvi maitsnud olime pidime kahetsema. Kohv oli nii tulimagus, et midagi sellist pole ma elu seeski maitsnud. Minul, kellele on suhkur üleüldse keelatud, oli veel eriti keeruline isegi mõelda sellise joogi joomise peale. Kujutan ette samas, kuidas seda valmistati parimate soovide ja külalislahkusega. Et kui endale paneme nii ja nii palju suhkrut, siis külalistele kõike topelt! Just sellepärast olimegi tõsises plindris: ei sobinud öelda, et see ei kõlba juua, järgi jätmine midagi ütlemata oleks jätnud samuti halva mulje ja võinud solvata lahket pererahvast. Higistasime tasside taga. Pärast teist tillukest suutäit oli minul süda paha ja selgus käes, et mitte mingisuguse valemiga ei suuda ma tassitäiest jagu saada. Samal hetkel lahkusid Gigla ja tema ema korraks köögist. Tormasime kui nõelatud kõik korraga kraanikausi juurde ning tühjendasime oma tassid sinna. Loodetavasti Gruusia Jumal andestab meile!

Aga 4.15 anti värava taga signaali ja meie auto oli kohal! Väga uus ja uhke Lexuse džiip. Üleüldse on Gruusias väga uhked autod. Pakkisime kotid autosse ja alustasime sõitu üle mägede Omalo poole. Euroopa kõige ohtlikumal teel. Gigla tuli meiega kaasa (osutus see võimalikuks kuna tegemist oli suure 7-kohalise autoga). Tee esimene osa oli rahulik. See kestis siiski kõigest tunnikese. Sealt edasi oli aga ronimine autoga olematul teel üle rusu- ja kivihunnikute, üle jõgede, aukude jne. Kohati polnud üldse teed. Selle olid ära viinud jää ja lumesulamisest tekkinud meeletud vee- ja mudavoolud. Ning kõige selle kõrval oli paarikümne sentimeetri kaugusel all sügav püstloodis kuristik. Korraks paluti meil turvalisuse huvides lausa autost välja ronida. Vaated olid siiski imelised. Samuti nagu mõne inimese magamisvõime. Katariina suutis südamerahuga magada kogu selle rappumise, kõikumise ja hüppamise ajal. Ka Simmo suutis kõige tagumisel pingil päris ilusasti meie kotihunnikule toetudes magada. Vaatamata sellele, et jalgade ruum oli väga napp.

Sõitsime seda teed natukene üle kuue tunni. Natukene naljakas ja imelik (seda ka kohalike arvates) oli sellel teel kohata kahte uhiuut vastu tulevat prügiautot. Olime ikka päris hämmeldunud. Kui Omalosse jõudsime tasusime autojuhile kokkulepitud tasu - 270 lari. Ja loomulikult kinkisime lati suitsuvorsti. Seda kõige paremat! Jätsime hüvasti. Meie panime oma kotid ühte kohvikusse korraks hoiule ring ronisime mäe otsa 1230. aastal rajatud Keselo vanasse kindlusesse. Simmo lennutas seal natukene drooni. Kui alla ronisime võtsime oma kotid selga ja alustasime matkaga. Esimene osa oli väga lühikene: jalutasime küla servale ja oligi käes lõunaaeg! Sest me polnud ju täna veel söönud mitte midagi peale peotäie mandlite autos. Gigla ema oli pannud meile kaasa pudeli veini, pudeli tśatśat, eilset liha ja leiba ning kurki-tomatit. Sõime ära liha. Ülejäänud asjad pakkisime kottidesse.

Meie järgmine sihtpunkt oli Dartlo küla. Sinna jõudsime umbes kella kolmeks. Sõime veel natukene. Olime üsna läbi. Kaks magamata ööd andsid ikka tunda. Katariinal olid jalad villis, Simmol valutasid jalad, Evelinil käis pea ringi, mina oleks vist lihtsalt püstijalu magama jäänud võimalusel. Lisaks selgus, et ma polnud taibanud kontrollida oma koti rihmasid. Selle tulemusena oli seljakott väga valesti reguleeritud ning kogu tänase päeva olin kandnud kotti ainult õlgadel. Loomulikult need nüüd valutasid. Kamp hädiseid! Samas ootas meid täna ees veel 14 kilomeetrit kõndimist. Sama palju olime juba maha käinud. Meie plaan oli teha Omalo-Shatili matkarada läbi ette nähtud 5 päeva asemel 4 päevaga. Ja ümber mõelda ei olnud võimalik, sest selle arvestuse järgi olime tellinud omale matka lõpppunkti vastu rendiauto. Kuna hetkel olime veel piirkonnas, kus olemas autotee, siis oli üks lahendus sõita vahepeal natukene autoga. Järgmised 14 kilomeetrit olekski olnud astumine mööda autoteed. Suundusime küla kohvikusse. Ostsime seal paari peale ühe coca-cola. Maitses jumalikult! Siis otsustasime uurida autovarianti. Kohvikuomanik oli meid lahkelt 70 lari eest nõus viima Girevisse ehk järgmisesse külla. Õigemini päris sinna külla ei saanud ta meid viia põhjusel, et mõned kilomeetrid enne küla lõppes tee ära ja ees oli jõgi. Aga abiks seegi! Olime nõus.

Kotid viskasime džiibi kasti ja ise ronisime autosse. Tee raske tõesti ei olnud. Pigem väga kerge. Tasane autotee. Selle oleks ajaliselt jõudnud ilusasti õhtuks ära käia. Kui me poleks nii väsinud ja unised olnud...! Kohale jõudes tänasime autojuhti, maksime kokkulepitud tasu talle ja hakkasime astuma küla poole. Mingi aja pärast kuulsime aga, et keegi hüüab meid. Sama autojuht oli meile järele jooksnud - Simmo kotist oli pudenenud välja tśatśa pudel ning autojuht tuli meile seda ära tooma. Väga armas temast! Rada Girevisse oli aeg-ajalt selline ronimine mäekülge pidi all tormava jõe kohal. Turnisime seda pidi veel üks tunnikene, siis olime kohal ööbimispaigas. Tegemist oli antud matkaraja viimase külaga. Kus oli isegi väike hotellikene. Küsisime hinda. Pidasime seda siiski liialt kalliks ja otsustasime panna üles telgi. Kohta, kuhu me võime selle püstitada, tuli meile näitama perenaise väike tütar. Korraks jooksis ta veel tagasi üle küsima ema käest. Ilmselt läks meelest. Pidime tagasi jalutama päris jupp maad. Kõige naljakam telkimise koht minu elus. Telk kästi meil panna okastraataia sisse! Jäi meile natukene segaseks, kas prooviti meid kaitsta kellegi eest. Või siis vastupidi. Et meie eest kaitsti kedagi.

Telgi saime ruttu üles. Söögi keema priimusele. Selle käigus selgus, et Katariina kotis olnud pott oli väga lömmis ning potikaanelt oli üks koht maha lihvitud. Seda ei osanud me lennujaamas kahjude kohta raportit tehes küll ette näha. Simmo väänas natukene potikaant ning kuidagi saime teise siiski potiga kokku sobima panna. Hakkisime sibulat, küüslauku ja vorsti. Menüüs olid makaronid. Magustoiduks halvaa teega. Evelinil oli päris halb olla. Ilmselt tänane pingutus pärast magamata öid oli siiski natukene liigne. Söök valmistatud ja ära söödud, pugesime magamiskottidesse. Ning natukese aja pärast juba magasime kõik õndsat und.

Raha kulus täna autosõidule Telavist Omalosse 67,5 lari, autosõidule Dartlost Girevisse 17,5 lari inimese kohta. Ja muidugi coca-cola 1,5 lari. Kokku 86,5 lari. Kõndisime täna erinevatel andmetel 14-18 kilomeetrit ja umbes 10 kilomeetrit sõitsime autoga (Dartlost Girevi lähedale).

Meie Gruusia avastamisest on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=C-JgNSy4RHc&fbclid=IwAR3rbPQjMXK_t5VF1Q3_Gfs_fh5rq9UMHB4vg2eqdCcu3OlkASrfiOvO59Y !

GRUUSIAT AVASTAMAS!

ESIMENE PÄEV - 20.06.2018.

Kui tavaliselt olen ikka igat oma reisi pikalt kaalunud, siis mõte minna jaanipäevaks Gruusiasse matkale, tuli kuidagi äkki ja kiiresti. Aprillis ostsime ära lennukipiletid ning hakkasime plaanima tulevast reisi. Ja nii me siis 20. juuni hommikul kella kümne ajal Tbilisi lennuväljal maandusimegi. Mina ja Katariina. Evelin ja Simmo. Katariinat oli ees ootamas tema elu esimene matk kõrgmäestikus. Algus oleks ebauskliku  inimese kõhklema pannud: Katariina uhiuue seljakoti saime pagasist kätte musta ja katkisena. Ei suuda isegi ette kujutada, mille või kuhu vahele, võis see vaene kott jääda. Tundus, et ta on reisinud hoopis lennuki järel lohisedes. Õnneks ei olnud üksi auk liiga suur. Suuremad asjad püsisid ilusasti kotis. Tegime lennujaamas raporti ja võisime hakata edasi vaatama.

Kõik, mis võimalik, oli meil ette plaanitud. Mis polnud võimalik, siis see tuli inspireerida käigu pealt. Üheks selliseks asjaks oli priimusele gaasi ostmine (lennukisse ei tohi sellist ohtlikku asja mitte mingil juhul võtta!). Meie info kohaselt sai seda teha juba Tbilisi lennujaamas. Vähemalt väitis kõikvõimas internet meile seda. Aga mida lennujaamas ei olnud, oli gaas. Tuli sõita linna peale seda otsima.

Infotöötaja soovitas meil lennujaama ees ootavate taksode kasutamise asemel laadida telefoni Taksify äpp ja tellida takso läbi selle. Olevat soodsam. Seda, et vahe on nii suur, poleks meist aga keegi osanud arvata. Kliente ootavad juhid küsisid meie käest lähimasse suurde kaubanduskeskusesse sõitmise eest 50 lari. Meie sõit Taksify´ga läks meile maksma 15 lari. Käisime läbi kogu kaubanduskeskuse: priimusele gaasi me ei leidnud. Isegi ehituspoest mitte. Soovitati sõita lähimale turule. Istusime marsrutka peale ja sinna ka sõitsime. Käisime läbi peaaegu kogu turu. Kogu aeg juhatati meid kuskile edasi. Õnneks siiski ühes suunas. Lõpuks olime aga lootuse kaotanud! Mõtlesime sõita edasi Telavisse. Ka seal pidi meie info kohaselt olema paar matkapoodi, kus peaks gaasi kindlasti müüdama. Uurisin ühe taksojuhi käest hinda meie Tbilisist Telavisse sõidutamise eest. Küsis 150 lari, siis arvas, et ah, 120-ga viib kah ära.

Jäimegi hetkeks mõtlema, et kas uurime veel. Väikese mõtlemise pausi ajal küsisin igaks juhuks gaasi kohta. Et äkki teab...? Kust võiks saada? Arvas, et peaks ikka olema siin. Jätsime ülejäänud seltskonna puu alla vihma varju ja suundusin taksojuhiga uuesti turule. Pika küsitlemise ja arupärimise tagajärjel tulime me pool tundi hiljem selle gaasiga, nii uskumatu kui see tundus, tagasi. Tee peal jõudis sõbralik taksojuht mulle juba rääkida, et mis me selle taksoga kalli raha eest sinna Telavisse ikka sõidame. Et palju mõistlikum oleks meil minna bussiga. Buss minevat kohe siit turu juurest ümber nurga. Ja pilet maksvat ainult 7 lari. Ega meil polnudki mingit vajadust taksoga minna. Lihtsalt enne reisi internetist uurides oli info transpordi kohta väga segane. Mingeid busse oli küll mainitud, kuid soovitatud oli siiski taksot. Eelarve meil üleliia suur ei olnud, seega olime õnnelikud sellise näpunäite eest. Tänutäheks aja ja tähelepanu eest kinkisime taksojuhile lati suitsuvorsti.

Hetke pärast olime juba bussis. Suurema nälja kustutamiseks olime pistnud nahka mõned imemaitsvad tśeburekid. Joogivett ostsime ka sõidu peale kaasa. Ja sõit võis alata! Enamuse sellest ajast tukkusime. Selja taga oli meil ainult 3 tundi öötund Istanbulis hotellis kahe lennu vahel. Mina seal väga magada ei saanud seda aegagi tänavalt kostva lärmi peale. Kui aga natukene virgusime, siis oli meie kõrvale istunud üks meesterahvas, kes natukese aja pärast tundis huvi, et kas me oleme Poolast? Naljakas, ka hiljem Gruusias ringi liikudes oli see kõige tavalisem pakkumine. Kuuldes, et me oleme siiski Eestist, muutus meesterahvas veel sõbralikumaks. Ta olevat käinud Eestis lausa 15 korda!!! Edasi kujunes meie vestlus väga hoogsalt. Natukese aja pärast oli Giglal, nii oli meie uue sõbra nimi, selge meie reisi plaan. Ning ta asus sellele kohe hooga kaasa aitama.

Meil oli vaja Telavist saada džiibiga edasi Omalosse. Olime valinud oma matkamarsruudiks Omalo-Shatili matkaraja. Telavist Omalosse viivat teed peetakse aga Euroopa kõige ohtlikumaks, mis ongi avatud ainult mõned kuud suvel. Selleks siis džiip. Meie oma mõtetes lootsime muidugi kohe Telavist edasi sõita. Kuid väga kiiresti tehti meile selgeks, et see ilmselt ei ole võimalik, kuna tee on ikka väga ohtlik ja seal ei taha pimeda peale mitte ükski autojuht jääda. Pidime leppima sellega. Gigla oli meile aga Telavisse jõudes nagu võluväel organiseerinud kõik vajaliku: seljakottide hoidmise, ekskursiooni linna peal ja linna ümbruses, öömaja oma vanemate kodus, õhtusöögi jne. Tema isa oli Telavis bussijuht. Seni kuni isa tööpäeva lõpetas saime meie jalgsi ekskursiooni Telavis. Ette jäävast poest ostis Gigla meile igaühele pudeli "Borjomi". Ikkagi Gruusia uhkus! Ja ilmselt veini järel tuntuim kaubamärk. Telavis kasvab kusjuures Gruusia vanim puu - 900 aastane plaatan. Linn oli aga väike ja rahulik. Natukene selline unine. Sobis hästi meiegi uimase olekuga.

Kui isal tööpäev läbi korjati meid koos kottidega kõiki bussi peale kokku. Gigla vennalaps viidi möödaminnes Gruusia rahvatantsu trenni. Edasi läksime turule. Isa ostis õhtusöögiks vajaliku kraami. Gigla käis meile hatśapurit ostmas. See on siis Gruusia juustupirukas. Sõimegi need bussis oma juba päris tühja kõhu peale kohe ära. Maitses hästi! Siis võeti veel peale paar sugulast. Ning sõit võis alata Telavi lähedale väiksesse külla, kus perekond elab. Tassisime oma kotid rõdule, istusime hetke, tutvusime Gigla ema, äärmiselt meeldiva, lahke ja sooja naisterahvaga. Siis ronisime bussi tagasi ning Gigla tegi meile veel ekskursiooni Telavi ümbruses. Muu hulgas käisime ära Džveli Shuamta nunnakloostris ja kirikus.

Ekskursioonilt tagasi jõudes tuli śaślõkk küpsema panna. Kõige muude näpunäidete ja tarkuste kõrval saime aru, et Eestis ei ole võimalik mitte kunagi nii head śaślõkki küpsetada kui Gruusias. Sest õige maitsega liha küpseb ainult viinamarja okstest valmistatud sütel. Nendega on Eestis aga keeruline. Ning veel ei marineerita õiget liha mitte kunagi. Ainukene maitseaine on sool. Ning liha tuleb küpsetada ainult 10-15 minutit kogu aeg vardaid keerates. Siis ei valgu rasv ega liha vedelik sellest välja ja hoiab liha hea ja mahlakana. Kõik tundus mõistlik! Śaślõkki teevad Gruusias aga eranditult ainult mehed! Käisime lihaküpsetamise vahepeal Gigla emaga nende valdustes väikesel ringkäigul. Enamus söögist tuleb kõik omast käest: liha, piim, aiasaadused, vein, tśatśa jne. Kui liha küpsenud saime suures osas neid asju ka maitsta. Alustades lihast ja lõpetades tśatśaga. See viimane on siis veini valmistamisel viinamarja pressimise jääkidest saadud umbes 60 kraadine kange alkohol.

Meile kaetud laud oli väga uhke! Kahjuks jõudsime maitsta laual olnud roogadest ainult osasid. Ning śaślõkk oli tõesti imeline. Ma ilmselt ei liialda, kui ütlen, et ei ole nii maitsvat varem söönud. Kahjuks pean nentima, et kogu Gruusias oldud aja jooksul, ei saanud me sellist maitset enam nautida. Śaślõkki sõime aga iga päev välja arvatud matkapäevad. Sõime, jõime veini ja Gigla vend oli seltskonna toostimeistriks. Ning grusiinid on tuntud kogu maailmas meistritena selles vallas. Tavaliselt lausutakse õhtu jooksul umbes 15 erinevat toosti. Meie piirdusime 5 või 6-ga. Mingil hetkel läks lugemine segamini. Ja toostid ei ole sellised, et joome sõpruse terviseks või naise või uue auto terviseks. Toostid on läbi mõeldud. Hästi sõnastatud ja alati on kõige olulisem selles olev mõte. Ei öelda lihtsalt, et joome kodu terviseks. Öeldakse, et meil siin on kodu ja teil kaugel Eestis on kodu. Et kodu on nii maja kui inimesed selle sees. Kodu on ka maa ja rahvas. Ja iga kodu on iga inimese jaoks tähtsaim paik maailmas. Ja et nende kodudega oleks kõik alati hästi, vot selle nimel me võtame praegu selle klaasi veini.

Õhtu oli väga tore ja meeleolukas. Kogu selles keelte virvarris hakkasid minul aga lõpuks kolm erinevat keelt segamini minema. Gigla rääkis ise nii inglise kui vene keelt hästi. Peale tema perekonnas keegi inglise keelt ei rääkinud. Meist rääkisid kõik küll inglise keelt, kuid vene keelt ainult mina. Evelin ja Katariina siiski said natukene aru (reisi edenedes see arusaamine muutus aina paremaks). No ja vahepeal tuli omavahel mingeid asju selgitada ka eesti keeles. Lõpuks oli mul keel nii sõlmes tõlkimisest ja kolmes eri keeles rääkimisest, et enam ei suutnud üldse sõnagi suust saada. Käes oli aga ka juba kesköö. Pidime hommikul pool neli tõusma. Kell neli pidi olema meil auto värava taga. Kinkisime omalt poolt tänutäheks sellise suurejoonelise sõbralikkuse ja külalislahkuse eest pererahvale suitsuvorsti ja meie kuruküpsised ilusas karbis. Karp oli mulle kusjuures toodud kingitusena kunagi Balilt hoopis teega (aitäh Kajale!). Kasutasin seda lihtsalt hea pakendina, kus küpsised säiliksid tervetena. Nüüd tundus meile aga olevat sobilik neist loobuda. Magama sätiti meid samuti suurejooneliselt. Pärast magamata ööd uinusin kohe, kui pea patja puudutas.

Raha kulus täna inimese kohta taksole 3,75 lari, gaasile 7,5 lari, bussisõit oli 7 lari. Kokku 18,25 lari. Kurrs on 1 euro 2,8 lari. Kaasa võtsime eurod. Vahetasin lennujaamas 200 eurot meile Katariinaga kahe peale. Autorendi saame kokkuleppeliselt maksta eurodes. Seega ei pidanud seda raha ringi vahetama.

Meie Gruusia avastamisest on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=C-JgNSy4RHc&fbclid=IwAR3rbPQjMXK_t5VF1Q3_Gfs_fh5rq9UMHB4vg2eqdCcu3OlkASrfiOvO59Y !