SUVINE SOFIA - TEINE PÄEV!

TEINE PÄEV - 3. august 2025

Saime ennast lõpuks välja magada! Isegi mina ärkasin alles pool üheksa. Kella üheksa ajal läksime hommikust sööma. Päris hea söögi valik oli. Välja arvatud kohv! Masin oli ju olemas. Oleks pidanud nagu täitsa normaalne olema, aga minu jaoks oli see tulimagus. Käisin uurimas, et kas neil on äkki mingi segu, kus lisaks kohvile ka juba suhkur sees? Ei pidanud olema. Aga kummaline see oli! Arvas siis, et äkki on piim nii magus. Proovisin siis omale uue segu teha - espresso + kuum vesi + sorts piima. No see igal juhul kõlbas juua. Täna oli meil plaanis käia läbi mõned majamuuseumid. Sofia südalinnas on mitmete nende kultuuriloos oluliste tegelaste elupaigad olnud, mis tänasel päeval on avatud muuseumina. Aga just sellest hetkest, kui jõudsime Ivan Vazovi majamuuseumini, hakkas meie õnn pöörduma!

Seni väga ladusalt kulgenud reis ei saa loomulikult sellisena lõpuni välja veereda ja seetõttu selguski, et Ivan Vazovi muuseum on täna suletud! No loomulikult, selle peale ei ole keeruline tulla, et pühapäeval võib mõni muuseum kinni olla. Ja ma isegi tulin selle peale ja kontrollisin ning Google väitis, et on avatud. Aga no tegelikkuses siiski ei olnud! Nüüd vaatasin muidugi veel korra üle ka järgmised majamuuseumid, kuhu tahtsime minna ja selgus, et needki kinni. Ega meil siis muud üle jäänud, kui jalutada edasi järgmise koha poole, mida soovisime külastada - Red Flat. Tegemist on idabloki nõukogudeaegses 80ndate stiilis sisustatud korter-muuseumiga. Ning mitte lihtsalt muuseumiga, kus sisustatud toad, mida siis võid imetleda!

Selles muuseumis on iga ese tähendusega. Kui jalgratas, siis ikka ainult "kokukas"! Olümpiakaru Miša, odekolonn, maalitud lõikelaud ning tikitud Lenini pilt köögiseinal ei saagi väga mujalt pärit olla. Iga ese on tähendusega või sümbol. Red Flatis saab tutvuda sellega, kuidas kommunistlikus Bulgaarias inimesed sõid, puhkasid, koolis ja lasteaias ja tööl käisid, mida TVst vaatasid, raadiost kuulasid jne-jne. Ja vot seda me soovisimegi kõike näha! Mina veel mäletan neid tähendusi ja tähtsaid asju oma lapsepõlvest. Minu lapsed teavad seda aega aga ainult minu ja teiste vanemate inimeste juttude järgi. Aga ka sinna ei saanud me kohe: armas piletimüüja sai meile broneerida aja paari tunni pärast ehk 14.15. Seega oli meil kaks tundi aega. Siin samas kõrval oli Sofia jalakäijate ja põhiline ostutänav ehk Vitoša bulvar. Tänava nimi tuleb Sofia kõrval asuva Vitoša mäe järgi. Tänava otsast paistab nimetatud mäetipp ka kenasti ära.

Sofia on alates aastast 1879 Bulgaaria pealinn. Linna põhiline planeering pärineb samuti 19. sajandist. Kuningapalee, parlamendihoone ja erinevad ministeeriumihooned ehitati kesklinna idaossa, kuhu rajatigi nö ilusate hoonete kvartal, mis tänini alles. Rooma, keskaja ja Türgi-aegsed hooned, mis on samuti Sofiasse laiali pillutatud, meenutavad linna keskaegset päritolu. Monumentaalsed avalikud hooned, mis on pärit kommunismiajast, lisavad all-linna väljakutele ja võtmekohtadele melanhoolset ja nostalgilist suursugusust. Kaasaegse Sofia peamine tuiksoon aga ongi just seesama Vitoša puiestee. Mõlemale poole peatänavat jäävad munakivisillutisega ning elamutega ääristatud tänavad. Siin me siis nüüd ringi jalutasimegi! Avastasime siin toredaid pisikesi kosmeetikakauplusi. Bulgaaria on teadagi ju üks Euroopa suurimaid roosikasvatajaid ja suurema osa roosidest saadavast toodangust kasutab ära just kosmeetikatööstus.

Mõned asjad ostsime ka, aga selle juures pidime arvestama käsipagasi mahutavusega. Ja Eliisabet lisaks sellega, et tema reis jätkub veel pärast Sofiat nädala aega Pariisis. Aga mõned kingitused saime siiski lubada. Mina ostsin endale ka mustad nahast rihmikud. Vanad olin just minema visanud. Nüüd saingi uued! Panin rihmikud kohe jalga - igal juhul palju mõnusam siinses kliimas võrreldes kinniste tossudega. Kerge lõunasöögi tegime ka enne, kui kella kaheks läksime Red Flati juurde tagasi. Selgus, et muuseum ei olegi selles hoones, kust piletid saime - meid juhatati hoopis järgmisesse põiktänavasse. Seal pidime all andma uksekella, et sisse saaksime. Korter asus teisel korrusel. Saime audiogiidi kaasa ja asusime avastama Bulgaaria punast perioodi. Minu hinnangul on muuseum tõesti väga hästi üles ehitatud. Just sellepoolest, et igal esemel on tähendus ning seda tähendust, tausta ja toonast aega selgitati põhjalikult. Loomulikult tajusin mina päris Nõukogude Liidus kasvanuna, et Bulgaarias oli elu siiski kordades helgem ja värvilisem. Red Flati väärtust see loomulikult ei kahandanud. Lihtsalt veelgi autentsem oleks, kui taoline muuseum oleks nt Tallinnas või hoopis mõnes Eesti väikelinnas.

Jalutasime veel natukene ringi ning uuesti jäi meile teele Sveta Nedelja kirik, mida olime eile juba väljast imetlenud. Nüüd oli kirik avatud ja käisin ka hoone sisemusega tutvumas. Eliisabet arvas, et talle kirikutest nüüdseks siiski juba aitab ja ootas mind väljas. Sveta Nedelja kirik on ehitatud 10. sajandist pärit kiriku asukohale ning olnud üks peamisi Sofia pühakodasid. 19. sajandi keskel kirik renoveeriti äärmiselt põhjalikult, kuid pommitati peaaegu täielikult puruks 1925 kommunistidest äärmuslaste poolt tsaar Boriss III matusetalituse ajal. Säilisid vaid põhjapoolne arkaad ja kullatud ikonostaas. Õnneks taastati kirik veel kord. Olles Sofia piiskopi kodukirik on Sveta Nedelja kirikul katedraali staatus.

Nimetatud kiriku vahetus läheduses ongi juba kirjeldatud kuumaveeallikad. Et sellist varandust ära kasutada ehitasid juba nii roomlased kui hiljem türklased siia suured avalikud saunad. Vaatasime üle ka viimase, 1913. aastal, ehitatud hoone, mis tänaseks päevaks tõesti restaureeritud ning Sofia linnamuuseumina avatud. Eile olime siit jalutanud korra juba läbi, aga siis oli õues päris hämar ja isegi üldmulje saamine sellest ilusast hoonest oli keeruline. Päevavalguses nägi kõik hoopis teistsugune välja. Samasse kõrvale jääb ka Banja Baši mošee, mida samuti eile nägime vaid pimedas. Kesklinna termide mošee on on ainus islamiusu teenistuse pidamise koht Sofias, mis täidab oma algset funktsiooni tänase päevani. Ehitatud 1576. aastal. Nagu paljude mošeede puhul, oli ka selle kõrval juba siis avalik saun.

Kuumaveeallikatest möödudes panin tähele, et täna oli siin veelgi rohkem rahvast ja suurem järjekord. Eliisabetil oli soov minna lisaks ostutänavale, kus täna paar tundi veetsime, veel ühte kesklinnast natukene eemal asuvasse Serdika kaubanduskeskusesse. Käisime siis hotellist läbi ja asusime teele. Nüüd siis trammiga. Trammist maha tulles jäime päris korraliku vihma kätte. Et mitte üleni märjaks saada pidime jooksma, et poodi varjule jõuda. Serdika kaubanduskeskus oli päris suur, paljud poed ja brändid olid tuttavad Eestist. Aga isegi samade poodide puhul panin tähele, et siin oli kvaliteetsem, huvitavam kaubavalik ning suuremd allahindlused. Üht-teist siiski ostsime! Mina lühikesed teksad ja paar T-särki. Edasi sõitsime nüüd bussiga uuesti Vitoša puiesteele, kus tahtsime õhtust süüa. Isegi meile ootamatult oli õhtu kätte jõudnud! 

Täna õhtustasime kreeka restoranis. Söök oli selline tavapärane. Hotelli tagasi jalutasime. Jälle seda sama teed pidi, mida olime juba kaks korda käinud - Parteimaja, Sveta Sofia monument, Sveta Petka Samardžiiska kirik, Rooma varemed, mošee, Sveta Nedelja kirik, termid, kuumaveeallikad ja siis lõpuks meie hotell. Käisin pesus. Siis tutvusin minibaari hinnakirjaga. Tavaliselt ma isegi ei vaata sinna just jubedate hindade tõttu, kuid nüüd millegipärast süüvisin asjasse ja avastasin, et siin polegi jubedad hinnad. Päris odavad olid! Otsustasin siis võtta sealt ühe väikese veinipudeli. Kirjutasin, maitsesin veini ja lugesin head raamatut. Ka vein oli täiesti normaalne. Raha kulutasime täna Red Flati muuseumis 18 eurot, kosmeetikapoes 31 eurot, kingadele 50 eurot, lõunasöögile 13 eurot ja õhtusöögile 33 eurot. Kokku 145 eurot.

SUVINE SOFIA - ESIMENE PÄEV!

ESIMENE PÄEV - 2. august 2025

Mõtet minna mõneks päevaks Sofiasse olen mõlgutanud juba päris pikka aega. Aastal 2017 käisin lastega pikal ja ägedal autoreisil Musta mere ääres. Selle käigus sõitsime läbi ka Bulgaaria. Oli plaan külastada Sofiatki, aga siis tekkis meil väike probleem autoga ja jätsime igaks juhuks pealinna vahele. Et ei hakka suurlinna oma poolpiduse autoga trügima või nii...  Nüüd teeb aga Airbaltic sinna suhteliselt soodsaid reise ja seda võimalust soovisingi kasutada. Eliisabet oli lahkelt nõus kaasa tulema. Seda enam, et tänu Airbalticu suurele liinide sulgemisele kevadel, tühistati meie lennud Jerevani, kus plaanisime rendiautoga ägeda ringsõidu teha. Sofia oli siis väike asendus sellele.

Ja nagu ikka kipuvad erinevad toredad sündmused kuhjuma üksteise otsa: alustasime hommikul Riiga sõitmist kell 5.30 olles öösel maganud vaid kaks ja pool tundi! Aeg möödus eelmisel õhtul pulmas. Eliisabet magas juba kolme kilomeetri pärast. Sellisel kellaajal oli tegelikult väga hea sõita - teel olid vaid mõned kaubaautod ja hilised või siis hoopis varased liiklejad. Enne Pärnut avanesid suurepärased vaated imelisele päikesetõusule! Mulle on alati meeldinud augustiöödel autoga sõita - eriti nt läbi uduvaalude. Eliisabet magas selle kõik aga maha: tema ärkas alles natukene enne Riiat ja imestas siis, et kuidas me ometi nii kiiresti sinnamaani jõudnud olime. Lennujaama parklas parkisime auto, saime transfeeriga lennujaama, viperusteta lennuki peale ning paari tunni pärast maandusimegi juba Bulgaaria pealinnas Sofias. Parklasse koha sain broneeritud alles eelmisel päeval - nimelt läks see mul üle-üldse meelest!

Nii odavalt ja ilmselt ka mugavalt, kui saime Sofia lennujaamast metrooga kesklinna, ei ole ma vist veel kuskil riigis saanud - sõit maksis 83 senti, telefoniga sai osta pileti otse metroosse sisenemise väravast. Ei mingit võõrkeelsest automaati vmt. Pilet kusjuures kehtis vähemalt tund aega. Päris täpselt me kindlaks ei teinudki seda. Nii olimegi umbes tunnikene pärast maandumist juba hotellis. Värskendasime endid natukene ja siis läksime kohe linnaga tutvuma. Täna oli meil plaanis käia läbi huvipakkuvad kirikud. Alustasime muidugi kõige uhkemast ja suuremast ehk Aleksander Nevski memoriaalkirikust. Kirik ehitati etappide kaupa 1882-1924 mälestamaks Venemaa sõjalist panust 1877-1878 toimunud Bulgaaria Vabadussõjas Osmanite ehk Türgi impeeriumi vastu. Nime sai kirik ühe Venemaa kuulsaima keskaegse valitseja Novgorodi vürst Aleksander Nevski järgi. Vene uusbütantsi stiilis ehitatud kirik on tehtud heledast Bulgaaria liivakivist. Pühalik interjöör on täiuslik akendest sisse paistvas soojas valguses ja sadade põlevate küünalde säras. Kiriku kuplitest on keskmine kõige suurem kuppel ja kellatorn kaetud kullatud plaatidega. Kuld saadi kusjuures 1960. aastal kingituseks Nõukogude Liidult! Ülejäänud kuplid on kaetud vaskplaatidega, mis ajaga tavapäraselt roheliseks tõmbunud. Nevski kirik on sarnaselt õigeusu kirikutele ümmargusema põhiplaaniga võrreldes nt katoliku või luteri usu kirikute piklikule mitmelöövilistele kirikutele. Kirik mahutab 5-7 tuhat inimest.

Aleksander Nevski kiriku all krüptis on avatud ikoonigalerii. Sinna me siiski ei jõudnud, sest sellel hetkel, kui sinna läksime, oleks see olnud avatud veel vaid 10 minutit ja ma ei tahtnud lihtsalt sellest läbi joosta. Seega läksime edasi järgmisesse ehk Sveta Sofia kirikusse. Selle kiriku puhul on tegemist Sofia vanima säilinud ristiusu kirikuga, mille algus ulatub tagasi 6. sajandisse. Kirik ehitati kahe 4. sajandi kiriku asukohale otse toonase linnamüüri taha ja asub peaaegu Aleksander Nevski kiriku kõrval. Seal asus ka Serdika surnuaed ja kuni keskajani oli see linna peamine kalmistukirik. Serdika (bulgaarlaste seas tuntud kui Sredetsina) on kusjuures Sofia kunagine nimi, mis tähendab "püha tarkust". Ajapikku laienes nimi kogu linnale. Kirik on ehitatud Bütsantsi stiilis. Interjöör on väärikas, rahulik ja lihtne. Seinte ja võlvide avatud müürsepatöös puuduvad igasugused ornamendid või kaunistused. Sisse me ei hakanud aga trügima, sest parasjagu käis seal pisikese beebi ristimistseremoonia.

Kolmas kirik, mida täna külastada jõudsime oli Vene kirik ehk Püha Nikolai Imetegija Kirik, suure liiklusega Tsaar Osvoboditeli tänava ääres. Kirik ehitati Sofia vene kogukonna jaoks 1914. aastal ja on kujundatud täielikult 16. sajandi Moskva kirikuarhitektuuri vaimus. Hoone on küll pisikene ning võib esmapilgul suurte puude varjus ja tiheda liiklusega magistraali ääres koguni märkamatagi jääda. Kuid ometi peetakse just seda kirikut Sofia kõige muljetavaldavamaks ehitiseks! Ehitis uhkeldab läikivate kuldsete kuplite kobaratega. Järsu kaldega portikus aga muinasjutuliste helerohelistest kividest kaunistustega. Minule isiklikult avaldas küll palju suuremat muljet Aleksander Nevski kirik. Suhteliselt uue kiriku sisemus on kaetud 17. sajandist päris Moskva ja Jaroslavi maalidega. 

Sofia ei ole väga suur linn. Enamus vaatamisväärsusi on suhteliselt väikesele alale tihedalt kokku surutud. Aleksander Nevski kiriku kõrval asuvad nt kohe Rahvusgalerii väliskunsti muuseum, parlamendihoone, Aleksander II monument, Teaduste Akadeemia ja juba mainitud Püha Sofia kirik. Jalutasime natukene edasi ja kohe olimegi Parteimaja ja Presidendipalee juures. Presidendipalee ette sattusime täpselt vahtkonnavahetuse ajal. 1954. aastal ehitatud stalinlik Bulgaaria Kommunistliku Partei keskuseks ehitatud Parteimaja asub diagonaalis presidendipalee vastas. Poliitilise jõu sümbolina domineerib see hoone kogu Nezavisimosti väljaku üle ning hakkab silma kõikjal kesklinnas. Hoone monumentaalne fassaad koosneb graniidist alumises osas, kreemjast neoklassikalisest kolonnaadist ja kõrgele ulatuvast teravnevast tornist, mille tipus algselt oli hiigelsuur punatäht.

Pärast 1989. aasta poliitilist pööret soovitati kommunistidel punatäht kommunismivastaste avalduste vältimiseks hoonelt maha võtta. Seda ei tehtud ning augustis 1990 ründaski hoonet märatsev rahvahulk ja süütas esimese korruse. Pärast seda hoone renoveeriti. Nüüd asub seal Bulgaaria parlament, saadikute kontorid ja komiteede ruumid. Meie sarnane hoone Tallinnas Stockmanni vastas "uhkeldab" tänase päevani kommunismi sümbolitega. Jalutasime ümbruskonnas veel pikalt ringi imetledes Ivan Vazovi rahvusteatrit. Vot, see teater oli väga uhke ja ilus maja! 1904. aastal ehitatud uhkel hoonel on sammastega fassaad, mille kohal asuval reljeefil on Apollo lebavate muusade keskel.

Teater on saanud nime ühe Bulgaaria armastatuima romaanikirjaniku, luuletaja ja näitekirjaniku Ivan Vazovi järgi. Teatrimaja ees ja ümber on imeilus purskkaevuga park, mis on Sofia vanim park. Kuna kõht hakkas tühjaks minema otsisime ühe mõnusa väliterrassiga restorani. Istusime maha. Tellisime oma söögid ja joogid ära. Natukese aja pärast tuli kelner ja küsis mu käest, et kust riigist me oleme? Kui ütlesin, et Eestist, siis ta nägu selgines ilmselgelt rõõmsamaks ning kiiresti tuli küsimus, et kas ma siis vene keelt räägin? Saanud jaatava vastuse andis ta teada, et meie söök väga kiiresti ei tule: vähemalt 20 minutit tuleb oodata, et kas meil on aega? Aega meil oli ja see polnud üldse probleem! Istusime ja ootasime. Õues oli mõnusalt soe. Meie kõrval oli kohe park, kus väga palju inimesi ringi liikumas.

Sofia on väga roheline linn! Siin on väga palju parke ning parkides meeletult palju pinke! Siin on täiesti tavaline, et inimesed tulevad hulgakesi õhtul õue, jalutavad  parkides, istuvad pinkidel juttu ajades või piknikku pidades. Siin on tõesti tunne, et linn on rajatud kõigi Sofia 1,4 miljoni inimese jaoks ning arvestab nende soovide ja vajadustega. Ostsime jäätist ja istusime samuti natukene aega inimesi jälgides pargipingil. Siin on meeletult rahulik - elu kulgeb justkui hoopis teises rütmis. Võib-olla on see tingitud sellest, et on suvi. Ja ka koeri on siin palju! Kasse ka, kuid need on sellised omanikuta kiisukesed. Samas on neile peaaegu igas hoovis pandud vett juua ja ka süüa. Kõikjal on näha, et nende eest siiski hoolitsetakse. Ja need kassikesed on siin tegelikult äärmiselt armsad. 

Hotelli poole tagasi jalutades vaatasime veel Sofia mošeed, Sveta Nedelja kirikut ja Sveti Sofia monumenti. Sveti Sofia ehk Püha Sofia sümboliseerib Püha Tarkust (tarkust Sofia ju tähendabki) ning asub kohal, kus varem paiknes Lenini kuju. Kõrval asuvad Rooma aegseid varemed. Sofia aladel on inimasustus saanud alguse vähemalt aastal 7000 eKr. Otse Rooma müüride kõrval asub pisikene Püha Petka Samardžiiska kirik. Tänasel päeval asub kirik pooleldi maa all, olles ilmekas näide sellest, kuidas linnas kultuurkiht kasvab. Sofia on rajatud looduslike kuumade mineraalveeallikate leidumise kohale. Vanad roomlased oskasid neid hästi ära kasutada ja ehitasid nende lähedusse oma kuulsad termid. Tänapäevased termid ehitati 1913. aastal. Variseva katuse tõttu saunad suleti 1986. aastal päris pikaks ajaks. Paarkümnend aastat hiljem hoone renoveeriti ning sinna rajati Sofia linnamuuseum.

Kuumade mineraalvee allikate juurest jalutasime ka läbi ning minu suureks üllatuseks oli seal meeletult inimesi, kes tohutus koguses suuri veekanistreid täitsid, et endale sealt vett võtta. Pesin ka käsi, kui pika aja peale, üks kraan lõpuks vabanes. Vesi oli tõesti päris kuum! Maitsema siiski ei kippunud. Tuline ja soolane vesi ei tundunud just eriti ahvatlev. Käisime läbi poest, ostsime natukene puuvilja õhtuks ja apelsinimahla. Oma kodutänavale jõudes küütles kogu meie tänav päikeseloojangu eel imelises roosakasoranžis valguses. Imetlesime tänavat, valgust ja pisikesi kirjuid kasse! Lõpuks hotelli jõudes käisin dušši all ja kirjutasin. Aga uni oli nii suur, et isegi kirjutada ei saanud: kirjutasin mingit jama kokku, sest jäin lihtsalt selle käigus korduvalt magama. Ega selles polnud midagi imelikku, sest eelmine öö oli ju peaaegu vahele jäänud ja päev olnud erakordselt pikk ja sisukas.

Eliisabet sai igal juhul kõvasti naerda mu kirjutatu üle järgmisel päeval ja ma isegi ei saanud poolest kirja pandust enam hiljem mitte midagi aru. Kohati oli täiesti seosetu jutt. Raha kulutasime täna metroole 1,66 eurot, jäätisele 5 eurot, joogiveele 1 euro, õhtusöögile 30 eurot ja poes 7 eurot. Kokku 44,66 eurot. Bulgaaria on küll Euroopa Liidu liige, kuid neil ei ole veel lubatud liituda eurotsooniga - üritatakse neid tingimusi küll täita, aga kogu aeg on olnud ikkagi mingid puudujäägid. Seega ongi Bulgaarias käibel veel nende oma pikaaegne valuuta lev. Kurss on umbes selline, et kõik hinnad tuleb jagada kahega ja siis saadki hinna eurodes. 

OMAAN - KUUES PÄEV!

KUUES PÄEV - 1. märts 2025

Täna hommikul magasime natukene pikemalt! Kuskile kiiret meil ei olnud - ees oli ootamas vaba päev Muscatis. Aga palju seda pikemalt magamist ei olnudki - kella üheksa ajal läksime juba hommikust sööma. Saime seda teha mõnusalt varjulisel terrassil. Päikese käes oleks isegi kell üheksa hommikul juba liiga kuum olnud. Söök oli ülimaitsev! Korralikku kohvigi pakuti. Nautisime oma sööki päris pikalt. Kui tõesti enam mitte midagi kõhtu ei mahtunud ning ka kohvi enam juua ei tahtnud, läksime tuppa tagasi. Tänaseks meil mingit planeeritud tegevust ette nähtud ei olnud. Peale selle, et öösel läks meie tagasilend koju. Selle ajani saime aga olla hotellis ja sisustada oma aega vastavalt igaühe soovile. Meie Heleniga otsustasime minna siiski linna peale uudistama. Kuigi täna enamus poed, eriti kõik kohvikud ja söögikohad suletud eile alanud ramadaani tõttu, otsustasime siiski minna ise vaatama seda asja.

Ooperiteatri juures oli meie mäletamist mööda kena kaubanduskeskus ka. Jalutasime sinna poole. Seda jalutamist oli umbes mõni kilomeeter, aga vaatamata sellele pisikesele vahemaale, pidas mitu taksot järjest kinni sooviga meid ära viia. Meie aga pidasime vapralt vastu ja jalutasime. Muscatis on kõik valge: majad, tänavad, autod... Kuigi nägime ka ühte punast autot! Eks kliima soodustab seda heledust kõikides objektides! Ooperimaja juurde jõudes heitsime sellele veel korraks pilgu peale. Tõeliselt ilus ehitis ikka! Kuigi välimus ei ole minu hinnangul isegi võrreldav selle hoone sisemise iluga. Natukene kaunist ehitist imetlenud suundusime lõpuks kaubanduskeskusesse, mis oli isegi meie mõningaks üllatuseks avatud. Ja mõnusalt jahe! Kinni olid tõesti aga kõik söögikohad ja kohvikud. Käisime läbi päris hulga poode. Sealhulgas mitmeid ehtekauplusi. Nende hinnad olid aga ikka tõeliselt röövellikud! Kaugelt üle minu taseme...

Ei imestanud enam meie autojuhi jutu üle, et siinsed justkui abiellumiseas noormehed on tihtipeale kurva tõdemuse ees, et neil pole võimalik naist võtta kuna nad ei ole majanduslikult piisavalt heal järjel. Põhimõtteliselt tuleb naine osta! Seda nimetatakse küll siin tänasel päeval natukene viisakamalt, aga põhimõtteliselt on tegemist ikkagi vana kombekohase pruudilunaga. Hetkel on selle suurus eurodes umbes 20-30 000. Linnades siis summa suurem, nendest kaugemal maapiirkondades väiksem. Laias laastus kulub see raha pruudil kuldehete ostmiseks. Kuld on siin äärmiselt kõrgelt hinnatud ning iga mees loomulikult tahaks, et just tema naine oleks võimalikult rikkalikult ja kõige uhkemalt ehitud! Aga selle rahata ei pidanud kuidagimoodi saama.

Mingi osa omaanlasi elab aga väga hästi. Näiteks õpetajad! Õpetaja miinimumpalk, mis ta kätte saab, on 4000 eurot. Ja see on nö kõige alama astme õpetaja. Meie õpetajad ilmselt minestavad seda kuuldes. Ka makse Omaanis peaaegu ei ole. Erinevalt Eestist tuleb riigi tuludest suur osa maavaradest, mistõttu polegi vaja elanikkonda maksudega koormata. Meie riiki peame aga üleval just meie, kodanikud, riigile makstavate maksude abil. Kuigi nüüd on ka Omaanis arutlused selle üle, et kui maavarad ennast ammendavad, tuleb hakata riigis tasahaaval kehtestama ka makse. Omaanlastele on see hetkel siiski veel äärmiselt võõras ja vastuvõetamatu teema. Kuid ilmselt tuleb neil kunagi tulevikus sellega siiski harjuda. Ning veel üks hüve, millest Euroopas inimesed vaid unistada võivad: Omaan kingib igale 18 aastaseks saanule maatüki! See ei pruugi olla muidugi alati parimas piirkonnas. Tihtipeale on see hoopis kuskil kaugel kuhu riik alles plaanib asustuse tekkimist. Ja kui siis kaks noort inimest abielluvad võib juhtuda, et nende maatükid on üks ühes ja teine teises riigi otsas. Ollaksegi siis dilemma ees, et kuhu siis maja ehitada ja elama asuda?! Võib muidugi proovida ka mõlemad maha müüa ja osta krunt soovitud piirkonda. Olemasolevale maale maja ehitamine on siis noorte endi teha. Riigilt saab selleks nt laenu võtta, kui endal sellist raha ei ole.

Peale ehtepoodide käisime läbi vaibapoed. Ja vot need olid täiesti imelised! Aina vaatasime ja imestasime. Et kui kauneid värvitoone ja mustreid saab kokku sobitada ja välja mõelda. Helen igal juhul lahkus ühest neist koos imeilusa vaibaga. Ooperimaja lähedalt avastasime veel ühe kaubanduskeskuse. Selleski olid osad poed ja kõik kohvikud suletud. Aga olid avatud suuremas jaos riidepoed, kus müüdi omaani stiilis riideid naistele. Omaani naiste põhiline rõivas on maani ulatuv pikk tuunika, nimega abaya, mida kantakse nii kleidi kui pikkade pükste peal. Ja just neid me nüüd ühes poes proovisimegi! Olles veetnud poes rohkem kui tund aega tulime mõlemad sealt välja ühe abayaga. Ja kui ma alguses mõtlesingi, et kannan seda nagu Omaani naised, teiste riiete peal, siis reaalsuses kujunes olukord välja hoopis teisiti. Nimelt olin ühel ilusal õhtul pärast reisi unustanud kuidagi ära ostetud teatripiletid. Kui selle avastasin, oli mul aega riietumiseks täpselt 5 minutit. Minu imeilus tumesinine pärltikandiga abaya seisis ikka veel riidepuu peal kapiukse küljes. Nii ma selle sealt traditsioonilise kleidi asemel selga haarasingi, tõmbasin komplekti kuuluva salli vööks peale ning "kleit" oli imeline ja uhke! Ning sellisel viisil ma seda nüüd enamus aega kannangi.

Jalutasime hotelli tagasi. Plaanis oli minna ujuma. Panime ujumisriided selga ning läksime mere äärde. Lisaks ujumisele jalutasime veel päris pikalt mere ääres. Vesi ei olnud aga sugugi üleliia soe - pigem selline suhteliselt karastav. Kui keset päeva oli linna peal valitsenud täielik tühjus: me olime Heleniga ainukesed inimesed, kes ringi liikusid, siis nüüd hakkas ka mere äärde inimesi tulema. Päeval valitsenud kuumusega liiguvadki ringi ilmselt vaid hullud turistid. Kuigi täna laupäev ja lastel kooli ei olnud, polnud päeval isegi ühtegi last näha. Mõtlesime pärast ujumist hotelli aias lamamistoolidel mõnusalt lugeda ja peesitada, kuid eriti kaua me seda teha ei saanud: suhteliselt ootamatult hakkas meil külm! Märgi riideid ei viitsinud ka tuppa vahetama minna. Nii ei jäänudki meil muud üle, kui lihtsalt tuppa sooja minna. Asjad pidid meil olema koos kella üheksaks. Siis pidime hotelli fuajees kokku saama ja minema õhtust sööma. Põhimõtteliselt olid meil kohvrid juba pakitud. Jäi parasjagu aega väikeseks uinakuks enne ees ootavat kojulendu ja vahele jäävat ööd.

Tagant järele veel meie autojuhi jutust üks teema: Omaanis on meie jaoks kummaline ja harjumatu abielu liik: tähtajaline abielu. Selle võib sõlmida kasvõi tunniks ajaks. Meie jaoks tundub kummaline, kuid omaanlastele, kes on islamiusku ning kelle jaoks on äärmiselt oluline järgida oma elu kõikides tahkudes Koraani ettekirjutusi, on see viis, kuidas tegutseda oma tahtmise järgi ja samas mitte eksida pühakirja vastu. Kriitikud on muidugi toonud välja, et selline asi soodustab ja legaliseerib Koraani järgi keelatud abieluväliseid suhteid ning otseselt prostitutsiooni (olgem ausat, eks see selle eesmärk ju ongi). Tuleb vaid lihtne leping sõlmida ja kõik on justkui ok. Meie eelnevate päevade autojuhtki pidi praegusel hetkel just sellises tähtajalises abielus olema. Küll siiski pikemat aega. Kui nüüd õigesti mäletan, siis oli tema puhul tegemist pooleaastase lepinguga.

Tema sõnul on see kõige muu kõrval aga ka imehea võimalus nt kahel noorel inimesel, kes plaanivad abiellumist, teineteist rohkem tundma õppida. Et vältida täiesti vale inimese valimist enda kõrvale. Mis iseenesest on ju tegelikult igati mõistlik. Kuigi tänasel päeval ei ole Omaaniski enam midagi harukordset abielulahutuses. Kella üheksa ajal vedasime oma kohvrid aga hotelli fuajeesse - oli aeg Omaaniga hüvasti jätta! Buss juba ootas meid. Alustuseks viis see meid väga armsasse kodusesse restorani õhtust sööma ja pärast seda lennujaama. Esimese lennuga saime Istanbuli ja teisega sealt juba kodusesse Tallinna. Viimasel päeval kulutasin raha ostetud pidulikule abayale 70 eurot. Kogu reisi jooksul kulutasin kokku 270 eurot. Reis ise maksis 2100 eurot. Kõik kokku 2370.

OMAAN - VIIES PÄEV!

VIIES PÄEV - 28. veebruar 2025

Täna hommikul oli varajane äratus - 6.30. Kiire hambapesu ja kiirelt riidesse. 6.50 pidime juba hotelli ees kokku saama, et minna loomaoksjonile. Nizwas peetakse veel araabiamaadele kunagi nii omast oksjonit koduloomadele. Kitsed, lambad ja veised viiakse oksjonile müügiks, kus siis loomaomanik kiidab müüdava looma häid omadusi taevani ja ilmselt targu vaikib nendest halvematest, saamaks võimalikult head hinda oma looma eest. Ostjad siis lasevad (või ei lase) ennast sellest mõjutada. Oksjoni pidamise koht oli ringikujuline. Keskel katusealune ostjatele, mille ümber siis areen, kus müüjad müügile toodud loomi eksponeerivad. Nii saavad kõik huvilised looma vaadelda. Enne oksjoni algust olid loomad oksjonipaiga ümber asetsevate postide külge seotud. Juba nüüdki oli huvilisi ehk siis ilmselt potensiaalseid ostjaid neid uudistamas.

Jalutasime natukene ringi. Sagimist oli tõesti palju! Asjaosalised kõik araabiapäraselt mehed. Palju oli erinevas vanuses poisse, kes ilmselt võetud kaasa isa kõrval ameti ja elu õppimise eesmärgil. Omaanis on tänase päevani enamus ametikohti hõivatud ikka veel meesterahvaste poolt. Kuigi see pilt visalt kuid järjekindlalt muutub. Pikalt me Heleniga oksjonil ei viibinud - vaatasime põhilised loomad üle ja jalutasime hotelli tagasi hommikust sööma. Hommikusöök oli siin natukene tagasihoidlikum varasemate hotellidega võrreldes. Samas oli kohv etem. Lahustuv, kuid siiski üllatavalt hea! Süüa saime mõnusas sisehoovis! Pärast sööki jagati meid kolme gruppi. Iga grupp sai kaks autojuhti, kelle juhtimisel läksime Nizwa turule. Käisime läbi erinevaid turu osasid (korviturg, keraamikaturg jne-jne) ja saime iga küsimuse kohta asjatundliku selgituse.

Lõpuks läksime Nizwa kindlusesse. Meie väike grupp jõudis sinna kõige varem, mistõttu pidime ülejäänuid natukene aega ootama. Hiljem selgus ka põhjus miks me teistest varem jõudsime: me olime jätnud ühe osa turust, selle kõige vanema, lihtsalt vahele. Midagi väga erinevat ülejäänust polevat seal olnud. Aga tegelikult meil vedas sellega, et me varem kindlusesse jõudsime, sest saime osa päris toredast etteastest: nimelt etendati kunagiste linnuse kaitsjate nö marsilaulu. Koos marssimisega! Vaatamata sellele, et see ju kõik turistide jaoks tehtud ja lavastatud, oli see ikkagi päris tore vaadata ja kuulata. Kaasa tegid ka mõned päris väikesed poisid, kes olid ilmselt samuti isade või siis vanemate vendade kõrval õppimas ja kogemusi saamas.

Nizwa kindlus on ehitatud 1650. aastal maa-aluse oja kohale. Kindlus on osunud samal kohal juba 12. sajandist alates. Nizwa kindlus on läbi aastasadade olnud võimas kants erinevate rüüstajate vastu, kes ihalesid samuti saada osa linna rikkusest. Kindlus on ehitatud ajal, mil sõjapidamine arenes kiiresti ja võeti kasutusele suuresti kahuritel põhinev sõjapidamine. Kindluse põhiosa on tohutu 30 kõrgune ja 36 meetri laiune trummilaadne torn. Vundament ulatub 30 meetri sügavusele maa sisse ja osa tornist on täidetud kivide, killustiku ja mullaga. Ka kindluse seinad on ümarad ja vastupidavad talumaks just kahurituld. Nizwagi kindlus on varustatud mitmete lõksudega ootamatute rünnakute jaoks. Mõnel trepil olid puidust plangud, mida sai eemaldada vaenlase kukutamiseks sügavasse auku, mis tegi kindla lõpu kõigile sinna kukkunutele.

Kindluse iga ukse kohal asub šaht, mida kasutati  kindlusesse tunginud ebasoovitavatele isikutele kuuma vee ja datlisiirupi kaela valamiseks. Kindluse all paiknevatesse suurtesse keldriruumidesse oli piiramiste ajaks varutud toidumoona. Vesi oli samuti ju kindluse all olemas - seega võis Nizwa kindlus piiramisele väga pikalt vastu panna. Käisime kindluse ruumid giidi saatel läbi. Tutvustas ta meile siis kõige põhilisemaid ja olulisemaid kohtasid. Ülejäänud aja uudistasime iseseisvalt. Võib küll mõelda, kas on eetiline ja hea kasutada turistidele meelelahutuse pakkumiseks lapsi, kuid Nizwa kindluse juures mulle see meeldis! Juba mainitud poisid kindluse hoovis ning kindluse ühel vahekorrusel oli rühm lapsi, kes mängisid Omaani laste traditsioonilisi laulumänge. Minule tundus, et need lapsed tegid seda heal meelel, rõõmsalt ja ise seda tegevust nautides. Loodan muidugi, et lastele selle eest ka mingi tasu on ette nähtud!

Omaan on väga arenenud ning jõukas riik! Võiks öelda, et kohati jätab euroopaliku mulje ja nii mõneski kohas ületab seda. Näiteks juba mitmeid kordi mainitud puhtuse poolest. Eemalt või väljastpoolt vaadates ei tundu võib-olla tõesti elu-olu siin eriti palju erinev olevat meile harjumuslikust Euroopast, kuid sügavamal kultuuris ja tõekspidamistes on tegemist ikkagi kahe täiesti erineva maailmaga. Ning meie tihtipeale ei suuda või ei taha mõista meist erinevat maailma. Omaanis oleku jooksul on meie autojuht avardanud meie silmaringi küll äärmiselt palju! Tegemist ebatavaliselt jutuka meesterahvaga, kes väga avalalt rääkis oma isiklikust elust, lastest ja naistest.

Just, naistest! Sest neid on tal olnud kokku neli. Loomulikult arvestades rangelt ametlikke naisi. Mind hämmastas tema lai silmaring, teadmised ja mõttemaailm. Autojuhil ja meie giidil Hillel tekkisid nii mõnedki tulised vaidlused näiteks poliitika ja rahvusvahelise õiguse teemal. Aga samas selles osas, mis puudutas autojuhti ennast, tema positsiooni perekonnas ning suhteid naiste ja lastega, kumas ikkagi läbi rangelt meest ehk siis iseennast ülistav positsioon. Tema poolehoid kuulus korraldatud abielule, laste vaieldamatutele kuuletumisele isale jne-jne. Tal on kokku 13 last. Mingil hetkel käis läbi arv 14 - jäimegi hiljem mõtlema, et kas ta lihtsalt eksis või ajaski oma laste arvu segamini. Ilmselt ei saanud me kõik kolmekesi ka valesti kuulda.

Sellest suurest laste hulgast ei suhtle ta enam ühe pojaga, kes ei ilmutanud piisavalt ja sobival kujul austust oma isa vastu. Tema abielu oma esimese naisega oli korraldatud vanemate poolt - ta oli abielludes 17 aastane, mõrsja veel aasta noorem. Nüüd ligi 50 aastat hiljem tagasi vaadates süüdistab ta oma isa ja ema selle abielu korraldamises. Minu arusaamist mööda ei klappinud muidugi, et oma laste puhul ta tunnistas samuti vaid samasugust abikaasa valimise viisi. Inimloomus on keeruline ja tihtipeale me käitumine sarnaselt oma vanematele ning mingite peremustrite järgi isegi juhul, kui tegelikkuses saame aru, et see võib-olla pole kõige õigem ja arukam. Veel üks asi, mis mind meie autojuhi puhul üllatas: islami tavade järgi, soovides võtta veel üks naine, tuleb selleks saada ju nõusolek esimeselt naiselt!

Meie autojuht seda aga ei küsinud ning väitis kaljukindlalt, et ta ei pidanudki seda küsima ja tal oli õigus võtta teine naine esimese nõusolekuta. Aga ilmselt oleks olnud siiski parem selles asjas olla diplomaatilisem ja kokku leppida: praegusel juhul viskas see esimene naine ta pärast 13 last ja pikki abieluaastaid lihtsalt kodust välja! Viisakas austus ja diplomaatilisem lähenemine oleks selle võib-olla ära hoidnud. Väga tugevalt jäi kõlama hoiak, et järgin tavasid ja seaduseid vaid juhul, kui need on kooskõlas minu huvidega. Meie aga saime ringkäigu kindluses tehtud, osta veel kohvikust jäätist ning jalutada siis hotelli juurde. Mina läksin Hillega küll natukene teist teed teistega võrreldes, sest mul oli vaja eile ostetud ja kodustele kirjutatud kaart posti panna ja Hille teadis postkasti asukohta. Hotelli jõudsime teistega samal ajal. Alustasime tagasisõitu Muscati poole. Teele jäid meile fantastilised mäed! Minu õnneks oligi meil plaanis sõita päris kõrgele mägedesse, et sealt avanevaid vaateid imetleda.

Omaan on lisaks laiuvatele kõrbealadele, mis katavad enamuse riigi territootiumist, ka mägine riik. Päris palju käiakse just siin mägedes matkamise pärast. Mäed ei ole väga kõrged: üle 3000 meetriseid tippe on 15%. Kõige kõrgem tipp on Jabal Shams, mis tähendab tõlkes päikese mägi, oma 3075 meetriga. Mägedest alla tagasi sõites nägin ma esimest korda elus sellist asja nagu pidurdustee. Kui autol peaks nt mägedes sõites pidurid läbi kuluma, siis mingi vahemiku tagant olid siin teelt mahasõidud, mis läksid ülesmäge - et siis nendel saab auto peatada. Üks huvitav info Omaani kohta veel. Nimelt leidub siin 56 liiki looduslikke imetajaid ja seda on täpselt sama palju kui Eestis! Roomajaid on Omaanis aga lausa 64 liiki vaid Eesti 5 vastu. Isiklikult mina olen küll arvamusel, et ega me sellega vist väga midagi kaotanud ei ole. 

Täna jäi meile tee peale Omaanis nii oluline asi nagu veejuhtimise kanal. Tänapäevase tehnoloogia juures pole mingi küsimus ka soolasest mereveest joogikõlblikku vett saada ning seda suunata täpselt sinna ja nii kaugele kuhu vaja. Kuid minevikus oli vesi Omaanis ellujäämiseks vaat et kõige olulisem asi üldse. Kus oli vett, seal oli ka võimalik elada. Ja vastupidi! Omaanlased peavad aga tänapäevani vett väga oluliseks ja tähtsaks ressursiks. Seetõttu oligi meie giidil suur soov teha mõne kunagise veejuhtimise kanali juures peatus, et meile näitlikult demonstreerida, kuidas kunagi vesi mägedest asulate juurde juhiti. Tegime peatuse ning saimegi kõik oma silmaga seda näha. Täna on kogu riik varustatud veega - kas juhitud torudega või ehitatud kaevud. Sellele vaatamata aga säilitatakse ja hoitakse korras mõningaid vanu veekanaleid.

Ees ootas meid taas imeline lõunasöök. Katsetasime ära ka Omaani stiilis põrandal söömise. Olen kunagi Kõrgõzstanis istunud ja söönud küll nendele omasel suurt voodit meenutaval lavatsil, kuid mitte päris põrandal. Aga inimene on oma harjumuste ori ja mulle siiski meeldib tool ja laud kõige rohkem. Pärast sööki käisime veel väikeses datlipalmi istanduses ja siis võtsime küll suuna otsejoones Muscati poole. Omaanis ringi sõites ja siinset maastikku ja loodust vaadates meenus mulle meie esimene päev siin riigis ja Muscati peamošee külastus. Seal rääkis giid sellest, et mošee sisustuse toonid on inspireeritud kõik Omaani enda loodusest: kollased ja pruunid toonid kõrbest, sinised ja hallid merest ja mägedest. Ja siin ringi sõites sain ma äkki aru, et täpselt sellist värvi Omaan ongi!

Pealinna tagasi jõudes sõidutati meid meie hotelli. Jätsime hüvasti oma autojuhtidega. Meie ringreis läbi Omaani oli lõppenud. Homse päeva veedame Muscatis. Väga suur ja uhke oli meie tänane hotell! Mina vist ei olnudki kunagi varem nii luksuslikus kohas ööbinud. Samas ei olnud millegagi üle pingutatud ja kõik oli tegelikult äärmiselt maitsekas ja ilus. Ka meie tuba oli väga ilus ja luksuslik. Ahhetama võttis aknast avanev vaade merele. Käisime dušši all. Helen tahtis juukseid kuivatada, kuid vannitoast ei leidnud ta fööni. Lõpuks otsisime kahekesi. Olin veendunud, et toas peab olema föön - kõikides üle kahe tärni hotellides peab tubades olema föön! Aga no me saime ikka tükk aega kõigist võimalikest ja mitte võimalikest kohtadest otsida enne kui leidsime - esikukapist.

Õhtust läksime sööma hotellist väikese jalutuskäigu kaugusele restorani. Ning taas oli tegemist imeliselt maitsva söögiga. Juma tänatud, et sellist sööki ei saa iga päev! Siis ma sööks ennast vist väga kiiresti paksuks. Pärast sööki läksime Heleniga mere äärde pikemale jalutuskäigule. Mingil hetkel oli meie kohalik giid öelnud, et siin hotellis on võimalik alkoholi osta, siis mõtlesime jalutamise järel, et äkki siis tõesti istume korraks hotelli imeilusasse aeda ja joome klaasikese veini. Kelner tõi meile kenasti menüü. Esimesel lehel kohe uhked kokteilid kõik kirjas. Valisime siis sealt midagi välja. Aga kui kelner tagasi jõudis, siis teatas ta meile ikkagi, et ei mingit alkoholi - just algas ramadaan ja enam ei ole tohi ka nemad alkoholi müüa. Mitte et see kuidagi eluliselt oluline meie jaoks oleks olnud. Tuli aga ikkagi ootamatult.

Helen tellis siis alkoholivaba kokteili ja mina tassikese teed. Issand, see oli küll mu elu kõige kallim tee! Maksis 11 eurot. Suhteliselt varsti hakkas meil aga jube külm. Mul oli küll kampsun seljas, kuid seegi ei aidanud eriti. Väga pikaks meie õues istumine seetõttu ei kujunenud. Jõime oma joogid ära ja suundusime tuppa sooja. Õnneks olin enne sööma minekut toas konditsioneeri välja lülitanud. Vastasel juhul oleks meil toas olnud ka nagu külmkapis. Kirjutasin, lugesin ja õige pea ka magasin. Raha kulutasin täna turul veel datlitele ja erinevatele õlidele 13 kohalikku raha, lõunasöögile 2,5 ja maailma kõige kallim tee 4 kohalikku raha. Kokku 19,5 kohalikku riaali.

OMAAN - NELJAS PÄEV!

NELJAS PÄEV - 27. veebruar 2025

Tänahommikune kohv oli ilmselt Omaanis parim, mis meil õnnestus hotellides saada. Välja sõitsime kell üheksa. Alustasime tänast päeva beduiinide juures. Beduiin tähendab araabia keeles kõrbeelanikku ning tegemist on nomaadsete eluviisidega araabia hõimudega. Beduiinid samastavad end konkreetse hõimuga pidamata endid rahvaks. Nad elavad Araabia poolsaarel, Süürias, Jordaania lõunaosas, Iraagis, Palestiinas ja ka Põhja-Aafrikas. Beduiinid on islamiusulised pidades oma esivanemateks Aabrahami ja Haagari poega Ismaeli. Tegelikkuses on aga islami seadustest tähtsamal kohal endiselt islamieelsed paganlikud kombed. Erinevatel hõimudel on valitavad hõimujuhid, šeigid, kes teevad otsuseid pärast hõimuga nõu pidamist. Hõim omakorda jaguneb isajärgselt suurperedeks.

Beduiinide ühiskond on päris kihistunud. Kõige rikkamad ja prestiižemad on kaamelinomaadid, kellel eriti Araabias ja Süürias on suured hõimud ja maa-alad. Lamba- ja kitsenomaadid on vähem prestiižsed. Kõige madalama staatusega on sepad ja orjad. Viimaseid leidub tänapäevani. Staatus oleneb ka päritolust. Kõige tähtsamad on need beduiinid, kes pärinevad Araabia poolsaarelt. Beduiinid on elanud kõrbes vähemalt 4000-5000 aastat. Alguses rääkisid nad kõik enam-vähem sama keelt. 4. sajandil hakati järgima ristiusku ja 7. sajandil islami tekkides viimast ning võeti kasutusele ka araabia keel. Samal ajal rännati Araabia poolsaarelt laiematele aladele. Jõuti välja Põhja-Aafrikasse, kus alistati sealsed berberid. Beduiinidel on olnud oluline roll berberite islamiseerimises. Traditsioonilistel beduiinidel on mustast villast kodukootud telgid. Kantakse voldirikkaid riideid, mis jätavad katmata vaid osa näost.

Beduiinide põhilised elatusalad on traditsiooniliselt olnud karjakasvatus, käsitöö ja uuemal ajal kohati ka turism. Loomakasvatussaadusi on toodetud nii omaks tarbeks kui ka müügiks. Araabia poolsaare beduiinid tegelesid peale selle veel põlluharimise, kalapüügi ja pärlipüügiga. Beduiinide vajadus teha igal aastal vihmaperioodil rändeid läbi kõrbe on tingitud kariloomade sööda- ja veevajadusest ning traditsioonilistest karjatamisõigustest. Kuival aastaajal peatutakse kaevude ja allikate läheduses. Pärast I maailmasõda allutasid riigid beduiinid oma võimule. See piiras nende rändeid ja hõimude vastastikust suhtlemist ning külaskäike. Paljud neist hakkasid põldu harima, tegeledes ka karjakasvatuse või palgatööga. Tänasel päeval asub üha enam beduiine tööle naftatöötlejate või põlluharijatena. Aina rohkem neist leiab tööd linnades.

Beduiinide nomaadne eluviis on ohus riigipiiride range paikapanemise, naftajuhtmete, nappiva vee ja igasuguste riiklike kavade tõttu rändrahvaid paikseks muuta. Üpris jõuliselt on seda üritanud teha näiteks Iisrael. 21. sajandi alguseks ongi paikne eluviis saanud normiks ja telkidega kõrbes rändamine on peamiselt vabaaja harrastus. Kõrbeelu ja sellega seonduvaid esemeid saab näha põhiliselt muuseumides. Meie külastasime ühte perekonda, kes teenivadki põhiliselt elatist turistide võõrustamisega. Natukene oli müügil erinevat käsitööd - ehteid, rõivaid, vaipasid. Soovijad said sõita kaameliga või lasta endale teha hennamaalingu. Mind ei huvitanud eriti neist kumbki tegevus. Proovisin korraks ringi jalutada, aga liiv oli tulikuum ning päike kõrvetas lagipähe ka läbi mütsi. See oli siis nüüd see tõeline kõrbekuumus! Ja hetkel, veebruari lõpus, on siin siiski veel peaaegu talv. Ei taha ettegi kujutadagi, mis saab suvel, kui temperatuur tavapäraselt üle 40 kraadi. Kui õues üle 46-47 kraadi sooja, siis lõpetatakse kõik välitingimustes tööd. Nagu kuumapühad või nii... võrdluseks siis meie külmapühadega. Kaamelitelgi oli palav ilmselt. Eriti innukad nad turiste sõidutama ei olnud. Beduiinid püüdsid lühikese piitsaga asja paremaks teha, mille aga õnneks meie kohalikud autojuhid ja giid kohe ära keelasid. Ilmselt on nad kogenud, et sellist loomade kohtlemise viisi pole küll mõtet turistidele demonstreerida. Ning paar magusat datlit töötas igal juhul paremini!

Kõrbest lahkudes tuli autorehvidesse jälle õhku juurde pumbata. Käisime läbi toidupoest. Saime osta kohalikku jäätist. Mina ostsin Eestisse kaasa viimiseks veel kommi, mida olin lubanud oma klassi õpilastele viia. Kummaliselt hakkasime nüüd edasi sõites tee ääres järjest nägema loomakorjuseid - kitsed, kaamelid, lambad. Esialgu arvasime, et vaesekesed, kuidas neid ometi nii palju auto alla jääb. Aga kui mingil hetkel oli surnud loomi juba pea iga kümne meetri järel, hakkas see tunduma äärmiselt imelikuna. Meie autojuht sai meid ka selles asjas kohe valgustada. Nimelt toovad loomaomanikud oma surnud loomad just nimelt maantee äärde, kust vastav ametkond siis organiseerib nende kokku kogumise ja hävitamise vastavalt kehtivale korrale. Seega ei olnud need loomad õnneks siiski auto alla jäänud vaid teadlikult tee äärde toodud.

Järgmise pikema peatuse tegime ühes vanas mahajäetud linnas. Hetkel on seal taastatud paar maja, millesse rajatud väike muuseum. Muuseumitöötaja oli oma ala tõeline innustunud entusiast ja rääkis meile Omaani ajaloost ja kunagisest aegade tagusest elust pikalt ja laialt. Teda oli päris huvitav kuulata! Kuid mingil hetkel muutus meie kohalik giid väga närviliseks - tema pidi muidugi kella jälgima ja vastutas selle eest, et kogu meie päev sujuks ja me jõuaks kõik selle, mis plaanis, ka kenasti ära teha. Kui nüüd päris linna vaatama läksime oli meie giid juba päris tuntavalt närviline ja mures.

Aga kohalik giid ei lasknud ennast sellest väga häirida ja seetõttu saime siiski kenasti pilgu peale visatud ning aimu tõesti kunagisest suurejoonelisest linnast ja selle uhketest majadest. Siinses, enamjaolt kuivas kliimas, ehitatakse tihtipeale maju põletamata tellistest ja savist, mistõttu majade eluiga ei ole just üleliia pikk. Eriti kui nad tühjalt seisma jäävad nagu juhtus siinse linnaga. Õnneks on tõesti viimasel ajal hakatud ka siin vanu maju restaureerima. Seal lagunenud majade vahel ringi jalutades oli iga vareme juures aru saada, kui uhked ja ilusad need majad kunagi olid olnud! Araabialikult teravatipuliste kaartega akna- ja ukseavad. Peenelt voolitud sambad jne-jne. Temperatuur oli õues läinud aga päris kõrgeks - kuumus oli eriti tunda just linnamüüride vahel. Seetõttu isegi rõõmustasin uuesti autosse istudes.

Edasi sõitsime Jabreeni kindlusesse. Jabreen ongi eelkõige tuntud oma muljetavaldava kindluslossi poolest, mille ehitas 1670 aastal Jaruba dünastia imaam Bil´arab bin Sultan veel oma isa valitsemisajal. Ise valitses ta aastatel 1679-1692 ning on siia ka maetud. Sama dünastia ehitatud on ka Nizwa kindlus, mille külastus meil samamoodi plaanis edaspidi. Jabreeni loss asub väikeses palmioaasis, kust asub suurepärane vaade ümbritsevale laiale tasandikule. Loss on ehitatud tumehallist liivakivist ja kaetud paksu liiva- ja kipsikihiga. Algselt imaami paleeks kavandatud kindlus oli hiljem asukohaks valitsusasutustele. Hoonel on 5 korrust ja 55 tuba ja 2 kaevu. Viimased muutusid eriti oluliseks võimalike vaenlaste piiramise ajal andes eelise kaitsjatele. 

Lisaks kahele kaevule projekteeriti spetsiaalselt kindluse jaoks kanal, mis kulgeb läbi selle sisemuse ning hargneb siis ümbritsevate palmisalude ja põllumaade niisutamiseks. Kuulsad on Jabreeni lossi päikese- ja kuutuba. Suurejoonelise ruumi ülemised seitse akent on paigutatud nii, et kuuvalgus sisse paistaks, samas kui alumist seitset akent saab reguleerida päikesevalguse piiramiseks päevasel ajal. Ruumi eripärane paigutus, kus aknad asuvad kahel tasandil - nii kõrgel kui ka madalal, hõlbustab õhu liikumist. Jahe õhk siseneb alumistest akendest ja samal ajal kuum õhk väljub ülemistest akendest. Ja tõesti - lossi siseruumides oli mõnusalt jahe vaatamata meeletule kuumusele õues.

Jabreeni loss on alles äsja renoveeritud. Nii mõneski ruumis ehitustööd veel kestsid. Jalutasime läbi kõik ruumid kuhu vähegi sisse saime. Päris uhke kaitsesüsteem oli lossil! Mitmekordsed uksed, kitsad kõrgete treppidega koridorid, mille kohalt sai sissetungivat vaenlast erinevatel viisidel elimineerida: liikuva põranda jalge alt ära tõmmata või näiteks kuuma datlisiirupit kaela valada. Kõik need asjad kokku tegid Jabreeni kindluse peaaegu vallutamatuks. Kõige tuntumad aga on ilmselt siiski lossi laemaalingud. Suurem osa on neist säilinud ning tänaseks päevaks on nad kenasti restaureeritud. Mulle meeldisid kindluse heledad toonid ning kogu selle hoone tagasihoidlikkus, võiks isegi öelda askeetlikkus ja maitsekus. Mitte ühtegi detaili polnud üleliia! Omaanis on tõesti ehituskunst kõrgel tasemel.

Ees ootas meid aga Nizwa! Nizwa on üks Omaani vanimaid linnu ning oli kunagi kaubanduse, religiooni, hariduse ja kunsti keskus. Linna suur mošee oli varem islami õpetuse keskus. Oma tähtsuse on linn saavutanud tänu sellele, et on olnud oluliseks ühenduslüliks kogu Omaanile paiknedes tähtsaimate teede ristumiskohas. Täna on Nizwa suhteliselt jõukas paik, kus on arvukalt põllumajanduslikke ettevõtteid, ajaloolisi paiku ja erinevaid võimalusi puhkamiseks. Nizwa piirkond on datlikasvatuse keskus ja piirkonna turukeskus. 6.-7. sajandil oli Nizwa lausa Omaani pealinn. 14. sajandil üks linna külastanud maadeuurija on kirjeldanud Nizwat kui "mäe jalamil asuvat linna, mida ümbritsevad viljapuuaiad ja ojad ning kus on ilusad basaarid ja toredaid puhtaid mošeesid".

Tänasel päeval naudivad linna külalised kõige rohkem siiski imeliselt armast vanalinna. Ning meeletult häid datleid, mida just siit piirkonnast kõige rohkem kaasa ostetakse. Meiegi hotell asus täiesti vanalinna südames - kitsukeselt tänavalt viis värav imeliselt rohelisse hoovi. Saime toad kätte ja tulime suhteliselt kohe uuesti õhtust sööma. Pärast sööki läksime Heleniga vanalinna jalutama. Õige pea sattusime toredasse datlipoodi. Ostsime sealt mõlemad üht-teist koju kaasa. Datlitele lisaks veel mingeid datli maiustusi, mis hiljem kodus osutusid tõelisteks maiuspaladeks. Enamus poode olid nagu idamaade soojades kliimades ikka veel õhtul hiljagi lahti. Käisime mitmes ehtepoes. Kuskilt sain postkaardi ja margigi! Lõpuks jõudsime potituruni välja, kus saime ootamatult Hillega kokku. Hille viis meid veel maitseainetepoodi: sealt tulime juba päris suurte kottidega välja. Aga jõudsime veel ka linna parimasse datlipoodi - jällegi Hille juhatusel. Sealt väljudes oli meil küll selge siht silme ees: võimalikult kiiresti hotelli tagasi minna! Kell oli ka juba kümme läbi ning homme ootas ees varajane äratus. Hotellis dušši alla ja siis voodisse. Kirjutasin. Lugeda eriti ei jõudnudki enne une tulekut. Raha kulutasin täna poes 1,5 kohalikku raha, datlite peale kokku 6,5, lõunasöögile 3,5 ja vürtspoes kokku 15 kohalikku raha. Kõik kokku siis 26,5 kohalikku raha.