Mõte sõita Omaani tuli täiesti ootamatult ning mõneti võib-olla kummalistel põhjustel. Esiteks see, et seal ma polnud varem käinud, seal on soe ka veebruarikuus ja just see veebruarikuu tingis kõige olulisema põhjuse: nimelt oli see reis täpselt koolivaheajal! Sirvisin sügisel Germalo reiside kalendrit ning püüdsin leida mõnda reisi, mis jääks veebruari koolivaheajale. Mulle meeldib algusest lõpuni ise korraldatud reiside kõrval käia mõnel nö korraldatud reisil, kus ma ei pea ise mitte midagi tegema, organiseerima ega mõtlema. See on vahelduseks väga mõnus! Ja nii see Omaan tuligi... Igal juhul ärkasin ma Eesti Vabariigi sünnipäeva hommikul Omaani pealinnas Muscatis! Eilne lennureis siia oli seikluslik... lausa nii seikluslik, et sammu ei suutnud sellega pidada meie kohvrid ja 6 reisikaaslast, kes jäid toppama Istanbuli.
Need vaprad, kes kohale jõudsid, alustasid hommikul kell üheksa tutvumist Omaani pealinna Muscatiga. Magada ei olnud me eriti pikalt saanud: saime voodisse alles kella neljast hommikul. Kuna meie kohvrid pidid saabuma alles täna öösel, pidime oma seljas olevad riided üle vaatama, et kas need sobivad mošee külastamiseks. Sest tutvumist linnaga alustasime peamošeest. Minu riietus käis küll! Alati on mul igaks juhuks ka mõni suur õlarätik seljakotis just sellisteks ootamatusteks. Õues oli palav! 32 kraadi! Aga oi, kui mõnus - sellest ma ju olingi unistanud. Kohutavalt oleks muidugi rihmikuid tahtnud. Mõnusa soojaga seostuvad minul alati paljad varbad. Istusime bussi ja tutvus Muscatiga võis alata. Esimeste pilkudega aknast välja võisin tõdeda, et tegemist on ühe puhtaima linnaga, kus kunagi viibinud olen. Kui mitte kõige puhtamaga! Mošee juurde jõudes said mitte nõuetele vastava riietusega grupikaaslased rentida omale igati kombeka riietuse. Mõnele piisas lisatavast pearätikust, kuid mõned pidid laenutama kogu komplekti keha katmiseks. Lõpuks lubati meil sisse minna. Sultan Qaboos Grand Mosque on ehitatud 90ndatel sultan Qaboos bin Said´i käsul. Sultani soov oli, et tema riigis võiks olla üks tõeliselt uhke ja suur mošee! Ehitati seda kuus aastat. Aga tõeliselt suur, muljetavaldav ja uhke on see tõesti!
Usun, et tegemist on kõige ilusama mošeega, mida ma kunagi näinud olen. Alustuseks külastasime naiste palveruumi, mis oli kordades väiksem ja tagasihoidlikum meeste omaga võrreldes. Islamis ei ole naised nii rangelt kohustatud just mošees palvetamas käima. Nemad võivad selle asja ajada ära kodus. Kuna ilmselgelt on neil rohkem kodus toimetamist ja tegemist ja mitu korda päevas sealt palvetamiseks välja saada võib olla keeruline. Eriti nt väikeste laste juurest. Liikudes naiste palvesaalist meeste omasse ehk siis peasaali olin lummatud: meeletult suur, kõrge lae ja sammastega imeline ruum. Põrandat kattis täies ulatuses pastelsetes sinistes ja kollastes toonides siidivaip. Sinistes toonides mosaiiklagi. Ehitise värvid tulevad Omaani looduse põhilistest toonidest - erinevatest ookeanisinistest ning kollakas-pruunidest kõrbetoonidest.
Kui olime küllalt ruume imetlenud saime kosutava tee-, kohvipausi koos väikese tutvustava loenguga islamist. Eks iga usk üritab oma põhitõdesid laiemale kuulajaskonnale selgitada ning ennast liikmeskonna suurendamiseks atraktiivseks teha. Ning muidugi inimesed kuulavad kui neile kohvi ja teed ning maitsvaid datleid pakkuda! Iseenesest oli see jutt ja nende seisukoht päris huvitav. Islam ei ole tegelikult oma olemuselt sugugi nii kaugel kristlusest. Juured on meil ühised - ka moslemid tunnistavad Vana Testamenti, kõiki selle prohveteid ning isegi Jeesust Kristust ja Uut Testamenti. Kuid nende põhiline seisukoht ja erinevus kristlusest on see, et kuna Muhamed on kõige uuem prohvet, kes tuli pärast kõike seda eelnenut, siis õige on järgida just prohvet Muhamedi õpetust. Meie armastatud ja harjumuspärane kristlik maailm on moslemite vaatevinklist aegunud ja mahajäänud. Rääkimata siis judaismist, mis ei tunnista Uut Testamentigi.
Natukene jalgu puhanud liikusime edasi. Meid ootas parfüümitehas Amouage. Tegemist on 1983. aastal rajatud luksulikke lõhnu tootva firmaga. Algselt valmistati parfüüme vaid sultani perekonnale ning ekslusiivseteks kingitusteks. Tänasel päeval on siiski kõigil võimalik seda luksust endale soetada ja seda ligi 80 riigis üle kogu maailma. Amouage lõhnaõlid rajanevad paljuski aastasadade tagustele traditsioonilistele ja luksuslikele lõhnaainetele nagu mürr ja viiruk, damaskuse roos, sandlipuu jne. Kasutatakse, vähemalt nende endi sõnul, vaid looduslikke koostisaineid. Ning kõik parfüümid valmistatakse käsitsi Muscatis asuvas tehases. Pärast väikest ekskursiooni läksime poodi. Lõhnaõlid olid kusjuures väga head! Korraks mõtlesin isegi, et võiks endale siit mõne osta, aga selle mõtte mattis maha mõistmine, et olin Omaani kohalikust rahast ja selle kursist täiesti valesti aru saanud: hinnad tuli mitte jagata umbes 2,5ga vaid korrutada!!! Ühe pudeli hind oli seega kuskil 300-400 eurot keskmiselt!
Aga edasi läksime ilmselt ühte kõige ilusamasse ooperiteatrisse, kus kunagi käinud olen! Sarnaselt suurele mošeele on ka Muscati ooperimaja ehitatud sultan Qaboosi käsul ehk ilusamalt öeldes sultan Qaboosi kuninglikul korraldusel! Hoones on sama meisterlikult kasutatud ära ja toodud välja Omaani tänapäevase arhitektuuri omapärased ja ainulaadsed jooned. Imetlesin mõlema hoone puhul nende ehituskvaliteeti. Kõik oli viimse detailini lihvitud täiuslikuks! Ehitamiseks on kasutatud ainult parimat marmorit ja väärispuitu. Muscati ooperimaja avati 2011. aastal "Turandoti" lavastusega. Ooperimaja juurde kuulub veel luksuslik kaubanduskeskus, konverentsiruumide ja restoranide ala ning imeliste lillepeenardega park selle kõige ümber. Pärast ooperimajaga tutvumist oli aeg minna lõunat sööma. Arvasin, et ega minul pärast korralikku hommikusööki enne õhtut kõht tühjaks ei lähegi, kuid söögikohta jõudes minu kõht igal juhul korises vist kõige kõvemini. Ja omaani köök on täiesti fantastiline! Siin leidub üks maailma parimaid leibasid. Loomulikult meie musta leiva järel... Meenutab india naani. Süüakse seda siin iga söögi kõrvale koos erinevat sorti hummustega. Ja nii head hummust, kui oli just meie tänases lõunasöögi juurde pakutu, polnud ma saanud ei enne seda ega ka pärast pole õnnestunud saada. Kahjuks!
Ning inimene harjub tõesti vist absoluutselt kõigega: minu vaieldamatuks lemmikuks kujunes siin kaameliliha! Olin seda korra varem küll Marokos söönud hautise kujul, kuid seal ei jätnud see mulle mingit erilist muljet. Omaanis valmistatakse tavaliselt kõiki liharoogasid aga grillituna või šašlõkina. Ja sellisel kujul viis see keele alla! Sõime ja kiitsime. Söögid toodi meile suurte vaagnatega lauale. Siis sai igaüks vastavalt oma soovile võtta. Pärast sööki käisime turul. Jalutasin korra turu läbi. Rohkem see mind ei suutnud siiski köita ning läksin hoopis mereäärsele promenaadile jalutama. Õhtu hakkas kätte jõudma ning just mere ääres oli imeline valgus. Jalutasin päris pikalt kuni pidin õigeks ajaks turu väravasse jõudmiseks hakkama tagasi tulema. Mere äärest hargnesid imearmsad pisikesed vanalinna tänavad.
Omaanis on ametlikult valitsevaks riigikorraks konstitutsiooniline monarhia, kuid tegelikku võimutäiust omab sultan, kelleks on hetkel Haitham ibn Tariq. Eelmist sultanit toetati siiski rohkem kuna just tema tõi riiki majandusliku õitsengu ja stabiilse valitsusvõimu (ja nagu just teada saime, siis ka pealinna Muscati suure mošee ja ooperimaja). Omaani kahekojaline parlament koosneb 58liikmelisest Riiginõukogust, mille liikmed määrab ametisse sultan isiklikult ja 83liikmelisest Konsultatiivkogust, mille valib rahvas. Erakonnad on keelatud. Seega ka demokraatia. Põhirahvas on araabia keelt rääkivad omaanlased. Arvestuslik rahvaarv ulatub 4 miljonini. Ligi miljon neist on võõrtöölised põhiliselt Pakistanist, Bangladeshist, Egiptusest, Indiast ja Filipiinidelt.
Kõneldakse veel belutši, pärsia ja urdu keelt. Suurlinnu Omaanis ei ole. Vastupidiselt läheduses asuvate Dubai ja Abbu Dabiga on Omaanis teadlikult hoitud majad madalad ning väga kindlalt on jäädud traditsioonilise ehituskunsti juurde. Omaan on olnud alates 6. sajandist eKr kuni aastani 1632 Pärsia impeeriumi osa. Seejärel vallutasid riigi araablased ning levima hakkas islam. 751. aastal sai Omaanist moslemite keskus. 1508 vallutati Muscat Portugali poolt, 1659 langes see türklaste kätte. 1741 tõrjuti türklased välja ja rajati sultanaat. 19. sajandil oli Omaani võimsuse kõrgaeg, mil riik omas isegi kolooniaid nagu Sansibar. Viimased neist kaotati alles 1947.
Jõudsime käia veel ka sultanilossi juures. Sisse ei saa sinna vaatamata sellele, et see pole sultani elupaik vaid esindushoone, kus võetakse vastu külalisi, peetakse riiklikul tasemel vastuvõtte ja diplomaatilisi kohtumisi. Jällegi oli siin ümber imeilus park. Jalutasime seal ringi ja natukene ka ümbruskonnas. Jõudsime välja väga ilusa vaatega mereäärsesse kohta. Siit oli äärmiselt hästi näha, miks kunagine riigipeade kindlus valitsejate residentsiga just siia rajati. Looduslik sadam - suurde abajasse, mida ümbritsevad kõrged mäed, toob vaid kitsuke läbipääs. Erilist kindlust ei olnudki vaja siia rajada - piisas kõrgematel tippudel paiknevatest vahitornidest.
Nüüd olime tänaseks päevaks tõesti küllalt käinud ja näinud ning sõitsime hotelli tagasi. Hommikusöögi juurde käiv kohv oli olnud päris jube, nüüd oli aga avatud hotelli vastuvõtus olev lobby baar, kust ostsime tõeliselt head kohvi. Kella seitsme ajal sõime õhtust. Meie kohvrite saabumist oli oodata alles vastu hommikut ehk siis sama lennuga, millega meie eelmisel ööl olime saabunud. Mõned grupiliikmed palusid öösel ennast üles ajada, et kohver kohe esimesel võimalusel kätte saada, kuid meie tuba soovis pigem magada ja hommikul oma pagasi võtta. Saime natukene toas lugeda ja juttu rääkida. Minu toakaaslaseks oli Helen, kellega koos kujunes meie järgnev reis äärmiselt toredaks ja meeldejäävaks.
Raha kulutasin täna lõunasöögile 4 eurot, 40 eurot maksime meie giid Hillele kogu reisi vältel makstavateks jootrahadeks ja õhtune kohv oli 1,8 eurot. Kokku siis 45,8 eurot.