OMAAN - ESIMENE PÄEV!

ESIMENE PÄEV - 24. veebruar 2025

Mõte sõita Omaani tuli täiesti ootamatult ning mõneti võib-olla kummalistel põhjustel. Esiteks see, et seal ma polnud varem käinud, seal on soe ka veebruarikuus ja just see veebruarikuu tingis kõige olulisema põhjuse: nimelt oli see reis täpselt koolivaheajal! Sirvisin sügisel Germalo reiside kalendrit ning püüdsin leida mõnda reisi, mis jääks veebruari koolivaheajale. Mulle meeldib algusest lõpuni ise korraldatud reiside kõrval käia mõnel nö korraldatud reisil, kus ma ei pea ise mitte midagi tegema, organiseerima ega mõtlema. See on vahelduseks väga mõnus! Ja nii see Omaan tuligi... Igal juhul ärkasin ma Eesti Vabariigi sünnipäeva hommikul Omaani pealinnas Muscatis! Eilne lennureis siia oli seikluslik... lausa nii seikluslik, et sammu ei suutnud sellega pidada meie kohvrid ja 6 reisikaaslast, kes jäid toppama Istanbuli.

Need vaprad, kes kohale jõudsid, alustasid hommikul kell üheksa tutvumist Omaani pealinna Muscatiga. Magada ei olnud me eriti pikalt saanud: saime voodisse alles kella neljast hommikul. Kuna meie kohvrid pidid saabuma alles täna öösel, pidime oma seljas olevad riided üle vaatama, et kas need sobivad mošee külastamiseks. Sest tutvumist linnaga alustasime peamošeest. Minu riietus käis küll! Alati on mul igaks juhuks ka mõni suur õlarätik seljakotis just sellisteks ootamatusteks. Õues oli palav! 32 kraadi! Aga oi, kui mõnus - sellest ma ju olingi unistanud. Kohutavalt oleks muidugi rihmikuid tahtnud. Mõnusa soojaga seostuvad minul alati paljad varbad. Istusime bussi ja tutvus Muscatiga võis alata. Esimeste pilkudega aknast välja võisin tõdeda, et tegemist on ühe puhtaima linnaga, kus kunagi viibinud olen. Kui mitte kõige puhtamaga! Mošee juurde jõudes said mitte nõuetele vastava riietusega grupikaaslased rentida omale igati kombeka riietuse. Mõnele piisas lisatavast pearätikust, kuid mõned pidid laenutama kogu komplekti keha katmiseks. Lõpuks lubati meil sisse minna. Sultan Qaboos Grand Mosque on ehitatud 90ndatel sultan Qaboos bin Said´i käsul. Sultani soov oli, et tema riigis võiks olla üks tõeliselt uhke ja suur mošee! Ehitati seda kuus aastat. Aga tõeliselt suur, muljetavaldav ja uhke on see tõesti!

Usun, et tegemist on kõige ilusama mošeega, mida ma kunagi näinud olen. Alustuseks külastasime naiste palveruumi, mis oli kordades väiksem ja tagasihoidlikum meeste omaga võrreldes. Islamis ei ole naised nii rangelt kohustatud just mošees palvetamas käima. Nemad võivad selle asja ajada ära kodus. Kuna ilmselgelt on neil rohkem kodus toimetamist ja tegemist ja mitu korda päevas sealt palvetamiseks välja saada võib olla keeruline. Eriti nt väikeste laste juurest. Liikudes naiste palvesaalist meeste omasse ehk siis peasaali olin lummatud: meeletult suur, kõrge lae ja sammastega imeline ruum. Põrandat kattis täies ulatuses pastelsetes sinistes ja kollastes toonides siidivaip. Sinistes toonides mosaiiklagi. Ehitise värvid tulevad Omaani looduse põhilistest toonidest - erinevatest ookeanisinistest ning kollakas-pruunidest kõrbetoonidest.

Kui olime küllalt ruume imetlenud saime kosutava tee-, kohvipausi koos väikese tutvustava loenguga islamist. Eks iga usk üritab oma põhitõdesid laiemale kuulajaskonnale selgitada ning ennast liikmeskonna suurendamiseks atraktiivseks teha. Ning muidugi inimesed kuulavad kui neile kohvi ja teed ning maitsvaid datleid pakkuda! Iseenesest oli see jutt ja nende seisukoht päris huvitav. Islam ei ole tegelikult oma olemuselt sugugi nii kaugel kristlusest. Juured on meil ühised - ka moslemid tunnistavad Vana Testamenti, kõiki selle prohveteid ning isegi Jeesust Kristust ja Uut Testamenti. Kuid nende põhiline seisukoht ja erinevus kristlusest on see, et kuna Muhamed on kõige uuem prohvet, kes tuli pärast kõike seda eelnenut, siis õige on järgida just prohvet Muhamedi õpetust. Meie armastatud ja harjumuspärane kristlik maailm on moslemite vaatevinklist aegunud ja mahajäänud. Rääkimata siis judaismist, mis ei tunnista Uut Testamentigi.

Natukene jalgu puhanud liikusime edasi. Meid ootas parfüümitehas Amouage. Tegemist on 1983. aastal rajatud luksulikke lõhnu tootva firmaga. Algselt valmistati parfüüme vaid sultani perekonnale ning ekslusiivseteks kingitusteks. Tänasel päeval on siiski kõigil võimalik seda luksust endale soetada ja seda ligi 80 riigis üle kogu maailma. Amouage lõhnaõlid rajanevad paljuski aastasadade tagustele traditsioonilistele ja luksuslikele lõhnaainetele nagu mürr ja viiruk, damaskuse roos, sandlipuu jne. Kasutatakse, vähemalt nende endi sõnul, vaid looduslikke koostisaineid. Ning kõik parfüümid valmistatakse käsitsi Muscatis asuvas tehases. Pärast väikest ekskursiooni läksime poodi. Lõhnaõlid olid kusjuures väga head! Korraks mõtlesin isegi, et võiks endale siit mõne osta, aga selle mõtte mattis maha mõistmine, et olin Omaani kohalikust rahast ja selle kursist täiesti valesti aru saanud: hinnad tuli mitte jagata umbes 2,5ga vaid korrutada!!! Ühe pudeli hind oli seega kuskil 300-400 eurot keskmiselt!

Aga edasi läksime ilmselt ühte kõige ilusamasse ooperiteatrisse, kus kunagi käinud olen! Sarnaselt suurele mošeele on ka Muscati ooperimaja ehitatud sultan Qaboosi käsul ehk ilusamalt öeldes sultan Qaboosi kuninglikul korraldusel! Hoones on sama meisterlikult kasutatud ära ja toodud välja Omaani tänapäevase arhitektuuri omapärased ja ainulaadsed jooned. Imetlesin mõlema hoone puhul nende ehituskvaliteeti. Kõik oli viimse detailini lihvitud täiuslikuks! Ehitamiseks on kasutatud ainult parimat marmorit ja väärispuitu. Muscati ooperimaja avati 2011. aastal "Turandoti" lavastusega. Ooperimaja juurde kuulub veel luksuslik kaubanduskeskus, konverentsiruumide ja restoranide ala ning imeliste lillepeenardega park selle kõige ümber. Pärast ooperimajaga tutvumist oli aeg minna lõunat sööma. Arvasin, et ega minul pärast korralikku hommikusööki enne õhtut kõht tühjaks ei lähegi, kuid söögikohta jõudes minu kõht igal juhul korises vist kõige kõvemini. Ja omaani köök on täiesti fantastiline! Siin leidub üks maailma parimaid leibasid. Loomulikult meie musta leiva järel... Meenutab india naani. Süüakse seda siin iga söögi kõrvale koos erinevat sorti hummustega. Ja nii head hummust, kui oli just meie tänase lõunasöögi juurde pakutu, polnud ma saanud ei enne seda ega ka pärast pole õnnestunud saada. Kahjuks!

Ning inimene harjub tõesti vist absoluutselt kõigega: minu vaieldamatuks lemmikuks kujunes siin kaameliliha! Olin seda korra varem küll Marokos söönud hautise kujul, kuid seal ei jätnud see mulle mingit erilist muljet. Omaanis valmistatakse tavaliselt kõiki liharoogasid aga grillituna või šašlõkina. Ja sellisel kujul viis see keele alla! Sõime ja kiitsime. Söögid toodi meile suurte vaagnatega lauale. Siis sai igaüks vastavalt oma soovile võtta. Pärast sööki käisime turul. Jalutasin korra turu läbi. Rohkem see mind ei suutnud siiski köita ning läksin hoopis mereäärsele promenaadile jalutama. Õhtu hakkas kätte jõudma ning just mere ääres oli imeline valgus. Jalutasin päris pikalt kuni pidin õigeks ajaks turu väravasse jõudmiseks hakkama tagasi tulema. Mere äärest hargnesid imearmsad pisikesed vanalinna tänavad. 

Omaanis on ametlikult valitsevaks riigikorraks konstitutsiooniline monarhia, kuid tegelikku võimutäiust omab sultan, kelleks on hetkel Haitham ibn Tariq. Eelmist sultanit toetati siiski rohkem kuna just tema tõi riiki majandusliku õitsengu ja stabiilse valitsusvõimu (ja nagu just teada saime, siis ka pealinna Muscati suure mošee ja ooperimaja). Omaani kahekojaline parlament koosneb 58liikmelisest Riiginõukogust, mille liikmed määrab ametisse sultan isiklikult ja 83liikmelisest Konsultatiivkogust, mille valib rahvas. Erakonnad on keelatud. Seega ka demokraatia. Põhirahvas on araabia keelt rääkivad omaanlased. Arvestuslik rahvaarv ulatub 4 miljonini. Ligi miljon neist on võõrtöölised põhiliselt Pakistanist, Bangladeshist, Egiptusest, Indiast ja Filipiinidelt. 

Kõneldakse veel belutši, pärsia ja urdu keelt. Suurlinnu Omaanis ei ole. Vastupidiselt läheduses asuvate Dubai ja Abbu Dabiga on Omaanis teadlikult hoitud majad madalad ning väga kindlalt on jäädud traditsioonilise ehituskunsti juurde. Omaan on olnud alates 6. sajandist eKr kuni aastani 1632 Pärsia impeeriumi osa. Seejärel vallutasid riigi araablased ning levima hakkas islam. 751. aastal sai Omaanist moslemite keskus. 1508 vallutati Muscat Portugali poolt, 1659 langes see türklaste kätte. 1741 tõrjuti türklased välja ja rajati sultanaat. 19. sajandil oli Omaani võimsuse kõrgaeg, mil riik omas isegi kolooniaid nagu Sansibar. Viimased neist kaotati alles 1947. 

Jõudsime käia veel ka sultanilossi juures. Sisse ei saa sinna vaatamata sellele, et see pole sultani elupaik vaid esindushoone, kus võetakse vastu külalisi, peetakse riiklikul tasemel vastuvõtte ja diplomaatilisi kohtumisi. Jällegi oli siin ümber imeilus park. Jalutasime seal ringi ja natukene ka ümbruskonnas. Jõudsime välja väga ilusa vaatega mereäärsesse kohta. Siit oli äärmiselt hästi näha, miks kunagine riigipeade kindlus valitsejate residentsiga just siia rajati. Looduslik sadam - suurde abajasse, mida ümbritsevad kõrged mäed, toob vaid kitsuke läbipääs. Erilist kindlust ei olnudki vaja siia rajada - piisas kõrgematel tippudel paiknevatest vahitornidest.

Nüüd olime tänaseks päevaks tõesti küllalt käinud ja näinud ning sõitsime hotelli tagasi. Hommikusöögi juurde käiv kohv oli olnud päris jube, nüüd oli aga avatud hotelli vastuvõtus olev lobby baar, kust ostsime  tõeliselt head kohvi. Kella seitsme ajal sõime õhtust. Meie kohvrite saabumist oli oodata alles vastu hommikut ehk siis sama lennuga, millega meie eelmisel ööl olime saabunud. Mõned grupiliikmed palusid öösel ennast üles ajada, et kohver kohe esimesel võimalusel kätte saada, kuid meie tuba soovis pigem magada ja hommikul oma pagasi võtta. Saime natukene toas lugeda ja juttu rääkida. Minu toakaaslaseks oli Helen, kellega koos kujunes meie järgnev reis äärmiselt toredaks ja meeldejäävaks.

Raha kulutasin täna lõunasöögile 4 eurot, 40 eurot maksime meie giid Hillele kogu reisi vältel makstavateks jootrahadeks ja õhtune kohv oli 1,8 eurot. Kokku siis 45,8 eurot.

PARIIS, PARIIS... VIIES JA KUUES PÄEV!

VIIES JA KUUES PÄEV - 29.-30. detsember 2024

Täna hommikul oli jälle rahulikult aega magada. Igaüks tegutses meist täna eraldi vastavalt oma soovile, maitsele ja tujule. Katariina plaanis nüüd täna minna Shakespeare´i raamatupoodi. Eliisabet tahtis poodides käia. Karl plaanis minna samuti raamatupoodi, aga mitte Katariinaga koos vaid sellisesse, kus müügil raamatud ainult autodest. Ja minul oli plaanis teha taas muuseumide päev - soovisin siiski minna Monet muuseumisse, kuhu esimesel päeval käik ei õnnestunud ning lisaks plaanisin külastada Rodin´i ja Victor Hugo muusemi. Proovisin hommikul osta ka pileteid ette Monet muuseumisse, aga meist ei suutnud keegi nii kiiresti reageerida, kui ettemüügi piletid müügilt kadusid. Mis tähendas, et pidin ikkagi ehku peale minema! Muuseumi kodulehel oli küll öeldud, et pileti ette ostmine ei ole vajalik. Lihtsalt soovitatav.

Natukene kõhklesin: kui peaks olema siiski suletud, siis oleks see juba teine asjatu käik ühte ja samasse muuseumi! Aga no, ma ikka nii väga tahtsin sinna minna! Läksin lähimasse metroojaama. Seal selgus kahjuks, et mina pileteid sellest osta ei saa. Seal oli vaid selline automaat, kust sai pileteid soetada selle kaardiga, mida meil ju ei olnud! Hetke mõtlikult ringi lonkides jäi mulle silma metroo sissepääsu kohal olev kiri, kus kirjas, et kaardita saab pileteid osta sama jaama teises sissepääsus, mis asus üle ristmiku. Jalutasin sinna. Sain sealt lõpuks selle nii vajaliku paberilipiku ja sõitsin rongiga vajalikku peatusesse. Ümber pidin ka istuma. Jalutasin muuseumi juurde. Jälle läbi selle sama ilusa pargi! Ukse taga oli väike järjekord. Piletiga külastajatele. Ja eraldi neile ehk siis mulle kellel piletit ei olnud. Seisin õigesse sappa. Olin esimene selles teises... õige pea tuli siiski inimesi juurde.

Uksehoidja vabandas, et kuna mul piletit ei olnud, siis pidin kahjuks ootama. Mul polnud selle vastu mitte midagi. Peaasi, et sisse saab! Aga see ootamine oli tõesti väga lühikene - juba vähem kui kümne minuti pärast palus ta mul sisse minna. Minu taga olevad inimesed pidid siiski veel ootama jääma. Täpsemalt on tegemist siis Musee Marmottan Monet´ga. 1882. aastal ostis Jules Marmottan tänapäeval muuseumiks oleva maja, mis pärast tema surma jäi tema pojale Paulile. Paul armastas sarnaselt oma isale kirglikult kunsti. Kuid erinevalt isast oli poeg ka tunnustatud ajaloo- ja kunstispetsialist, mis teeb tema kogu veel eriti väärtuslikuks. Majas olev hoolikalt valitud mööbel on näiteks pärit eelkõige Tulieries´i paleest, ühest Napoleoni residentsist ja Palazzo Reale di Poticist Napolis, mis oli sisustatud Napoleoni õele, prints Murati abikaasale Caroline´ile.

1934. aastal avati maja muuseumina. Ning kuna Claude Monet liini pidi ei olnud tema töödele pärijat, siis jäigi 1966. aastal kogu kunstniku pärand Marmottani muuseumile. Ja kuna siin asub maailma suurim Claude Monet tööde kogu, siis kajastub tema nimi muuseumi nimeski. Ja siin asub üks tema kuulsamaid maalide sarju - vesiroosid! Hiljem on mitmed teisedki kunstnikud järginud eeskuju ning jätnud oma pärandi Marmottani muuseumile. 2024. aastal on ka Marmottani muuseumi juubeliaasta - 90 aastat muuseumi asutamisest. Selle puhul oli toodud siia ka d´Orsey muuseumist Claude Monet töid. Olen pannud tähele, et ekspressionistide puhul on paljudel läbi erinevate loomeaastate sarnane läbiv joon: noorema ea tööd on sünged ja tumedates toonides, tihtipeale on need kunstnike vanemate portreed, muutudes läbi aja järjest helgemaks ning erksavärvilisemaks.

Mina läksin edasi aga järgmisesse muuseumisse: Rodin´i muuseumi! Mulle väga meeldis selle muuseumi ühe osa ülesehitus. Põhimõtteliselt oli skulptori ühe taiese kohta tehtud eraldi väljapanek, mis tutvustas töö kulgemist alates ideest kuni kuju lõpliku valmimiseni. Tegemist oli ühe kuulsaima Rodin´i töö ehk Balzaci monumendiga. Lugu oli esitatud algusest peale töö tellimisest, kuju jaoks vajalike kirjaniku riiete hankimisest, proovitööde valmimisest kuni lõpliku skulptuurini. 1891. aastal telliti Rodin´ilt Honore de Balzaci monument. Teos pidi valmima kahe aasta jooksul. Et aga Balzac oli selleks ajaks juba mitukümmend aastat surnud olnud, siis ei olnud Rodinil muidugi võimalik saada aimu ning osata edasi anda kirjaniku olemust ja välimust. Rodin uuris palju kirjanikust tehtud pilte ning külastas temaga kunagi lähedalt suhelnud inimesi, kes siis kirjeldasid teda.

Nende mälestuste põhjal saigi Rodin nt teada, et Balzac oli elu viimastel aastatel väga palju kaalus juurde võtnud ning eelistas kanda dominiiklaste mungarüü sarnast lohvakat kuube. Just sellises kuues Rodin Balzaci lõpuks kujutaski. Rodin oli fantastliline skulptor, kelle tööd panevad imestama ilmselt iga inimese, kes neid lähemalt silmitsenud. Tõetruudus ja elavus! Need iseloomustavad ilmselt kõige paremini Rodin´i töid. Tema skulptuurid tõesti elavad ja hingavad! Tundub, et vaid hetkeks on peatunud igasugune liikumine ja vaid viivu pärast jätkavad nad pooleli jäänud tegutsemist. Rodin nõudis iga töö juures endalt ainult ja ainult suurepärast ja erakordset tulemust!

Rodin oli tõeliselt vaba kunstnikuhing, keda polnud võimalik kammitseda tavamaailma raamidesse. Ta ei pidanud palju lepingutest ega kokkulepetest. Tihtipeale heitis ta nt tellimustöö kõrvale pühendades ennast jäägitult, kogu ihu ja hingega, mõnele uuele ideele, mis oli ootamatult pähe tulnud. Rodin´il ei olnud võimalik oma loomingulist talitseda - kogu see imeline kunst lihtsalt pidi tema seest välja pääsema. Kõik see muidugi ei teinud tema loometeed sugugi kergeks. Muuseumis on vaatamist nii hoones sees kui väljas. Suuremad skulptuuride grupid on eksponeeritud maja ümber imelises pargis. Muuseum asub kunagise Hotel Bironi hoones. 1905. aastal üüris Rodin oma tööde hoidmiseks hoone esimesel korrusel mitu tuba. Ruumidest sai tema ateljee. 1909. aastal, oma kuulsuse tipul, hakkas ta tööd tegema selle nimel, et Hotel Biron´ist võiks saada tema loomingu muuseum tehes ettepaneku, et kingib kogu oma pärandi Prantsuse riigile. 1916. aastal, aasta enne kunstniku surma, riik nõustuski. Vastutasuks nõustus riik ostma Hotel Bironi hoone. Ja juba 1919 avatigi siin Rodin´i muuseum.

Rodin´i muuseumist tulles olin juba päris näljane. Olin päev läbi jalgel olnud. Välja arvatud mõned hetked metroos rongis sõites. Aga olin järjekindel ning otsustav: mul seisis ees veel üks muuseumikülastus! Sõin ära kaasas olnud šokolaadi ja liikusin edasi Victor Hugo majamuuseumisse, mis oli samuti täiesti fantastiline koht ja tasuta kusjuures! Victor Hugo elas siin aastatel 1832 kuni 1848 ehk siis 16 aastat, mis on Pariisis tema pikemaajalisem elukoht. Majas on päriselt Hugole kuulunud mööbel ning isiklikud esemed. Samuti tema teostega seotud esemed - maalid, joonistused jne. Vosgeeside väljakul asuva hoone ostis muuseumi rajamiseks Prantsuse riigile üks rikas metseen. Aga nüüd oli isegi minul muuseumitest küllastus ning jalutasin kodu poole tagasi.

Tee peale jäid imearmsad väikesed poed, kuhu mõnda sisse astusin, ei ostnud aga midagi. Jõudes Bastille´i väljakule võttis mind vastu puhkpilliorkestri saatel manöövreid sooritav ratsapolitsei üksus. Jalutasin hotelli. Tegin endale kosutuseks tassi kohvi ja võileiva suurema nälja kustutamiseks. Lugesin. Tehtud sai tagasilennule check-in. Kella kaheksa ajal läksime õhtust sööma. Kaugele ei pidanudki minema: Bastille väljakult leidsime restorani "Bastille", mis kõlbas meile küll. Tellisime ka pudeli valget veini. Aga suures tellimise tuhinas unustasime täiesti täpsustamata, millist veini me soovime, et kas kuiva või magusat. Igal juhul see, mis meile toodi, oli vist halvim vein, mida olen kunagi joonud!

Aga õhtu oli tore! Suuredki lapsed on fantastiliselt toredad reisikaaslased! Pärast restorani käisime läbi veel tee peale jäävast baarist, kus jõime igaüks ühe kokteili. Kogu selle pika päeva lõppedes olime hotelli jõudes nii väsinud, et suhteliselt kiiresti nohises igaüks oma voodis. Karl, kes tahtis minna autodeteemalisse raamatupoodi lõpuks sinna ei saanudki, sest see oli ikkagi suletud. Läks lõpuks vanakraamiturule ning ostis sealt üht-teist. Katariinal õnnestus Shakespeare´i raamatupoes ära käia - oli väga meeldinud! Eliisabet käis lihtsalt poodides! Katariina läks järgmisel hommikul juba poolest ööst ära - temal oli tagasilend eraldi. Mina magasin isegi kelle üheksani. Koristasin natukene, pakkisin asju. Kui Karl ja Eliisabet ärkasid sõime hommikust.

Eliisabetiga plaanisime täna külastada Sainte Chapelle´i. Kuid sinna jõudes oli seal meeletu järjekord, mis lookles pea ümber kogu kvartali. Ei viitsinud seista seal ega isegi mitte selle lõppu üles otsida! Igal juhul nägemisulatuses see polnud. Käisime hoopis kaltsukaid mööda, mida oli siin piirkonnas meeletult palju! Eliisabet sai omale imeilusa kashmiirist džempri. Kahjuks tal pikalt sellest rõõmu polnud, sest Eestisse tagasi jõudes pani Karl selle abivalmilt pesumasinasse. Karl läks aga teisele, nüüd õnnestunud, katsele autode raamatupoodi. Kell üks saime Bastille´i väljaku ääres ühes creperie´s kokku, et veel mõned pannkoogid süüa. Hotelli jõudes panime viimased asjad kokku, viisime prügi välja ning tagastasime võtme karpi, kust selle 6 päeva eest olime võtnud. Metroosse. Ostsime piletid. Mingi aja pärast pidime ümber istuma ja sealt pidi siis saama osta eraldi piletid lennujaama.

Kui me aga sinna ümberistumise jaama jõudsime, siis sai sealt lihtsalt niisama istuda ümber teise rongi peale. Uut piletit ostmata. Tagasilennul kõik sujus ja õige pea olimegi Tallinnas. Raha kulus viimastel päevadel Monet muuseumipiletile 14 eurot, Rodin´i muuseum 14, metroosõidud minu muuseumipäeval 6, restorani õhtusöök 120, kokteilid baaris 40, pannkoogikohvikus 25 eurot ja metroopiletid lennujaama 6 eurot. Kokku 225 eurot. Kõikide päevade peale kokku kulutasime kohapeal umbes 790 eurot. Lennukipiletid olid 90 eurot inimese kohta. Ööbimine 800 eurot. Autorent 200 eurot. Kõik kokku siis umbes 2150 eurot ja see jagada nelja inimese peale teeb umbes 540 eurot. Igal ühel olid lisaks veel muidugi oma väikesed kulud, mida sellesse ühte suurde potti pole arvestatud. Aitäh parimatele reisikaaslastele unustamatu reisi eest! Aitäh, Pariis!

PARIIS, PARIIS... NELJAS PÄEV!

NELJAS PÄEV - 28. detsember 2025

Äratus 6.50! Täna ootas meid Normandia rannik! Tegime kiire hommikusöögi ning hunniku võileibu teele kaasa. Siis seiklesime tund aega kuskile Pariisi äärelinna, kust saime kätte oma rendiauto. Nimelt oli Karl rentinud meile uhke Mersu, et avastada lisaks Pariisile Normandia rannikut. Ja Karl tegi seda sellepärast, et kui see ülesanne mulle jätta, siis mina ilmselt oleksin valinud mõne säästuauto! Auto üleandmine võttis jupp aega - tuli teha pildid autost ja siis läbi mingi äpi auto vastu võtta jne. Lõpuks saime kõik autos kohad sisse võtta ja sõitu alustada. Karl oli loomulikult roolis! Tema sooviks oli külastada mõnda Normandia dessandiga seotud paika. Sama huvi oli minulgi ja nii otsustasime ühel päeval Pariisist välja sõita. Võtsime esialgu suuna Le Havre´i poole. Ilm oli täna erinevalt kahest eelmisest päevast kahjuks pilves ja vihmane. Päris korraliku sajugi saime. Maastik oli kohati kadunud uttu.

Normandia on oma nime saanud aga hoopis viikingitelt! Põhjast tulnud mehed purjetasid 9. sajandil mööda Seine´i jõge ülesvoolu. Rüüstajatest saidki esiasukad, kes seadsid oma pealinna sisse Rouenis. Korra mõtlesime ka sellele, et äkki põikaks sealtki läbi, imetlemaks uhket Roueni katedraali. Aga andsime endale aru (õigemini mina olin sunnitud seda tegema!), et kõike ei jõua parima tahtmisegi juures. Läbi Normandia lookleb Seine mere poole voolates mööda iidsetest kloostripaikadest nagu Jumieges ja Fontenelle (ka need jäävad ootama järgmist külastust!) jõudes välja rannikule, mis 19. sajandi keskpaigas kujunes välja impressionistide lemmik vabaõhuateljeeks. 

Aga vaevu olime Pariisist välja saanud kui meie uhkel autol hakkas jahutusvedeliku taset näitava anduri tuli vilkuma käskides meil sõita vaid esimese remondipunktini. Karl kirjutas omanikule - too käskis probleemi eirata. Kui nii, siis nii! Tegime pisikese poe juures peatuse, ostsime apelsinimahla, banaane ja croissant´e tee peale kaasa. Meie tee kulges kohati kõrvuti Seine´iga - jõgi suubub merre le Havre´i juures. Väga ilusad vaated: põllud ja neid eraldavad madalad hekid. Kui olime ületanud silla üle Seine´i enne Le Havre´i suutsime ringi mõelda: et tegelikult me ei tahtnudki sinna minna! Otsustasime nüüd hoopis suunduda kohe rannikut mööda alla. Autos Prantsusmaa raamatut lugedes ja kaarti uurides jõudsin selgusele, et mõistlikum on suunduda Honfleur´i ja siis sealt rannikuäärt pidi järjest allapoole.

Hornfleuri peetakse Normandia kauneimaks sadamalinnaks. 19. sajandi keskpaigas oligi linn kunstnike lemmikpaik: Courbet, Sisley, Cezanne, Renoir ja Pissaro viibisid siin sageli. Meie siiski sõitsime Hornfleuri vanalinnast ja sadamast peatumata läbi. Läbisime ka Trouville-sur-Mer´i ja Houlgate´i. Deauville´s proovisime tulemusteta leida mõnda toredat kohvikut. Üks pannkoogikohvik ehk creperie küll oli, aga sinna me ei mahtunud. Millest oli muidugi äärmiselt kahju, sest tegemist tundus olevat väga armsa kohaga! Vaated maastikule olid aga endiselt imelised! Võib-olla tänane udune ja vihmane ilm tegid need veelgi ilusamaks. Sellised kohutavalt romantilised vaated!

Romantilised väikesed maamõisad. Viinamarjaistandused. Hakkasin vaikselt aru saama inimestest, kes järjest oma igasuviseid puhkuseid veedavad Prantsusmaal. Kui meile tänase halluse ja vihmaga tundusid need paigad imelised, mis siis veel keset suvist päikesepaistet olla võib... Kõvasti rohkem rahvast muidugi! Mingisuguse avatud kohviku leidsime lõpuks Cabourg´ist. See oli aga rohkem nagu saiapood, kus lihtsalt mõned lauad kiireks ampsuks. Teenindaja oli aga väga armas ja kokkuvõtteks käis meile küll. Aga meie eesmärk oligi siin hoopis muu: nimelt tutvuda mõne II maailmasõja Normandia dessandi kohaga.

Normandia dessandiks nimetatakse 6. juunil 1944. aastal USA, Kanada, Suurbritannia ja teiste liitlasriikide relvajõudude maabumist Saksamaa poolt okupeeritud Normandias. Pärast kolm aastat kestnud kavandamist alustasid 130 000 meest 6000 laeva ja dessantpargase ning 10 000 lennuki toetusel ajaloo suurimat kombineeritud dessanti. Normandia dessant oli kutsutud ellu Punaarmee toetuseks võitluses Saksamaa ja Hitleri vastu. Nõukogude Venemaa Staliniga eesotsas oli nõudnud dessandi toimumise hetkeks juba pea kolm aastat, et liitlasväed avaks Saksamaa kiiremaks alistamiseks teise rinde. Kuna poolest Prantsusmaast lõunas Norrani põhjas, oli kogu rannik Saksamaa poolt okupeeritud, oli ainukene võimalus liitlastel väed Euroopa mandrile tuua dessant otse merelt!

Liitlasvägedel õnnestus septembriks Prantsusmaa vabastada. Dessandi maabumiskohad oli jagatud viieks erinevaks lõiguks: Utah, Omaha, Gold, Juno ja Sword. Meie olime täpsemalt võtnud sihiks koha, kus maabusid Omaha väed. Normandia rannikul on ka päris mitmeid dessandile pühendatud muuseume, rääkimata lihtsalt erinevatest mälestusmärkidest, kuid sellel korral me neist ühessegi ei läinud ega vaadanud. Sõitsime Cote de Nacre´sse. Tõlkes tähendab see "pärlmutterrannik". Ning tõsi - siinsed rannad on kaetud imeliselt kollase pärlmutterjalt helkiva liivaga. Siit veel allapoole sõites algab rannikuäärne maaliline tee. Mis nii väga maaliline ei olnud II maailmasõja päevil - Normandia dessandi käigus pöörati need suurepärased rannad segi. Hitler oli lasknud püstitada kaitserajatised pea kogu okupeeritud Prantsusmaa ranniku ulatuses. Osa rannakaitsepatareidest on säilinud tänase päevani ning neid me nüüd vaatamas käisimegi.

Ilm oli täna tõesti eelmistest päevadest totaalselt erinev. Sadas vihma kohati. Oli külm ja kõle tuul. Seega me nüüd väga pikka jalutuskäiku mere ääres ei teinud. Vaatasime üle mõned patareid, jalutasime korraks mere äärde ja siis peletas tuul meid auto juurde tagasi. Vaikselt hakkas hämarduma. Läbi Baueux suundusime nüüd Pariisi poole tagasi. Rooli läks Eliisabet. Kuidagi kummalisi teid käis meil see sõit Pariisi poole ja tundus võtvat kohutava aja. Lõpuks avastas Karl, et Eliisabeti telefonis oli Waze´il peal suuremate teede vältimine. Kui Karl selle maha võttis lühenes meie sõiduaeg kohe rohkem kui tunni võrra. Enne Pariisi jõudmist käisime söömas. Burger Kingis. Pole küll minu esimene valik, aga reisil olles, eriti lastega, pole mul mõned korrad seal söömise vastu tegelikult midagi.

Eliisabet on meil küll kõige värskem autojuht, aga ometi sai just tema täna roolis olles trahvi kiiruseületamise eest! Sõitis otse mingisse kiiruskaamerasse. Ja olles keeranud autonina uuesti Pariisi poole nägime väga kummalist mootorrataste rongi - nii mootorrattad kui sõitjad oli riietatud jõuluvana kostüümidesse. Ja neid oli ikka meeletult palju! Kuna nemad liikusid peateel, siis pidime ootama rohkem kui 15 minutit kuni saime edasi sõita. Enne Pariisi sisse sõitmist vahetasid Eliisabet ja Karl uuesti kohad. Andsime auto üle ja seiklesime trammi ja metrooga jälle tagasi oma elamisse. Trammipileteid ei saanud me lõpp-peatuses, kust pidime peale minema, osta. Pidime trammi peale piletita minema. Aga õnneks olid peatuses, kus pidime maha tulema, väravad avatud. Ei pidanudki neist üle ronima!

Jõudsime ööbimiskohta tagasi umbes kell 12 öösel. Nüüd polnudki muud kui kohe magama minna! Söönud olime. Ja ega enam poleks viitsinud ega jaksanudki enam süüa tegema hakata. Päev oli olnud meie jaoks üllatavalt väsitav. Ometi me näiteks eilsega võrreldes nagu ei teinudki midagi. Järelikult väsitab niisama autos istumine palju rohkem ringi käimisega võrreldes! Kulutasime täna trammi- ja metroopiletitele 32 eurot, poes 8, kohvikus 15, Burger Kingis 48 ja bensiinile 70 eurot. Kokku kulutasime seega tänasel päeval 173 eurot.

PARIIS, PARIIS... KOLMAS PÄEV!

KOLMAS PÄEV - 27. detsember 2024

Täna hommikul oli meil aega rahulikult ja pikalt ärgata. Ärkasin kõige varem ehk 8.30. Läksin dušši alla. Dušši alt tulles oli kohutavalt külm. Me pole saanud kuidagi oma korteri kütet toimima. Öösiti on õues siiski suhteliselt külm - mõne soojakraadi ümbruses umbes. Meie korteri üks sein on aga sellisest talveaia stiilis õhukesest metallist raamis klaasist, mis mitte mingisugust sooja ei pea.  Ka Katariina oli juba üleval ja õige varsti saabusid teiselt korruselt Karl ja Eliisabet. Sõime hommikust. Lastel oli plaanis külastada Louvre´i. Minul olid aga teised plaanid: Louvre´i olen külastanud ning enda jaoks sealt kõige olulisema ära näinud. Seega otsustasin, et sealsesse rahvamassi ma enam trügima ei lähe vaid panustan hoopis vaiksematele ja rahulikumatele kohtadele. Ning mis võiks olla veel rahulikum surnuaiast?! Poole üheteistkümne paiku suundusin Pere-Lachaise´i kalmistule!

Tegemist on Pariisi suurima surnuaiaga. Rajatud 1804. aastal just pärast seda, kui oli käimas suur aktsioon pisikeste kirikuid ümbritsevate surnuaedade likvideerimiseks, loomaks Pariisi paremat ja tervislikumat elukeskkonda. Nime on surnuaed saanud Päikesekuninga Louis XIV pihiisa jesuiidi preestri Francois de la Chaise´i järgi. Lisaks suurusele on kindlasti tegemist ka Pariisi kõige kuulsama surnuaiaga, kus on leidnud viimse puhkepaiga väga paljud oma eluajal kogu maailmas tuntud inimesed. Siia on maetud muude tuntud ja kuulsate tegelaste seas näiteks Honore de Balzac, Sarah Bernhardt, George Bizet, Frederic Chopin (süda viidi suure muusiku soovil Varssavisse), Jacques-Louis David (temal on kalmistul vastupidi jälle ainult süda, sest surnukeha ei lubatud Prantsusmaale tuua), Eugene Delacroix, Modigliani, Moliere, Jim Morrison, Edith Piaf, Camille Pissaro, Seurat, Oscar Wilde...

Ja veel väga-väga pikalt võiks seda nimekirja jätkata! Ning loomulikult üheks maailma parimaks sopraniks tituleeritud võrratu Maria Callas! Tema maiste jäänustega on aga veel täiesti omaette lugu: tuhaurn Maria Callase tuhaga varastati Pere-Lachaise kalmistu kolumbaariumist 1979. aasta kevadel. Kummalisel kombel viidi urn hiljem tagasi. Kuna Maria Callas oli avaldanud oma eluajal soovi, et tema tuhk puistataks hoopis laiali Egeuse merre, siis nõnda nüüd tehtigi. Kolumbaariumi tühja nišši katab tänasel päeval mälestusplaat. Pere-Lachaise kalmistule on maetud ka kaks eestlast - Eduard Wiiralt ja Vladimir-Georg Karasjov-Orgusaar.

Pere-Lachaise surnuaed on päris populaarne ka turistide hulgas. Kui suurem osa linna vaatamisväärsusi on külastatud, siis leiab nii mõnigi külaline tee just siia. Mina olen siiski alles viimastel aastatel reisidel käies avastanud enda jaoks surnuaedade võlu. Eestis on mulle meeldinud küll aeg-ajalt neid külastada. Meie hotellist oli siia jalutada vaid 20 minutit. Õues oli karge, kuid imelise valgusega päikesepaisteline ilm. Kohale jõudes mõtlesin hetke, et kuidas siis sellele päris suurele territooriumile läheneda? Väravas olid loomulikult kaardid kalmistu plaaniga. Mul oli ka telefoni alla laetud internetist leitud kaart, kus märgitud kõikide kuulsuste hauakohad peale. Mõtlesin ja mõtlesin ja mida rohkem ma mõtlesin, seda kindlamalt tunnetasin, et ma ei taha siin mingi kaardiga ringi jalutada!

Panin telefoni taskusse tagasi ja otsustasin lihtsalt jalutada sinna kuhu jalad viivad, nautida imelist ilma ning vaikust ja rahu. Ma ei lugenud isegi nimesilte hauatähistelt. Ilmselt oleksin kõige parema meelega istunud hoopis ühte kohta maha ning nautinud seda kõike liikumatult. Kuid ühtegi pinki siin kalmistul mina ei leidnud ja hauaäärele tundus sobimatu istuda. Nõnda jalutasin ikkagi ringi. Territoorium on suur. Arvan, et mul õnnestus käia sellest läbi võib-olla kõige rohkem veerand. Fotosid siiski tegin, sest kõik siin tundus mulle liiga ilus mitte jäädvustamiseks! Oli ka õige otsus tulla hommikul esimese asjana just siia, sest minuga samal ajal oli külastajaid veel suhteliselt vähe ja enamus aega jalutasin ringi uhkes üksinduses.

Tunni aja pärast pidin edasi liikuma: mind ootas Picasso Pariisi muuseum. Olin täna otsustanud harrastada ka tervislikke eluviise ning sellest tulenevalt liikuda ringi jalgsi. Picasso muuseumi juurde oli jalutada 34 minutit. Minutipealt õigel ajal olin kohal! Erinevalt laste saadetud fotodelt Louvre´ist oli siin rahvast ikka väga hõredalt! Ja mul vedas kohe eriti: hetkel oli Picasso muuseumis Jackson Pollocki maailmanäitus! Paul Jackson Pollock (1912-1956) oli Ameerika Ühendriikide action painting´u tuntuim esindaja. Action painting´ule ehk tegevusmaalile üheks alusepanijaks peetaksegi just Pollock´it. Ta kasutas oma hilisemas loominguperioodis maas lebavatele suurtele lõuenditele teoste loomiseks erinevaid värvide loopimise, pritsimise ja valamise tehnikaid.

Pariisi Picasso muuseumis on muuseumi enda sõnul maailma parim kollektsioon Picasso erinevat liiki teoseid. Kokku üle 5000 eseme. Siinne kogu on maailmas ainus, mis hõlmab kõiki suure kunstniku erinevaid kunstiliike: maalid, skulptuurid, graveeringud, illustratsioonid jne. Samuti on siin eksponeeritud kunstniku looming ja elu läbi tema enda visandite, märkmete ja fotode. Pariisi muuseumis on 297 Picasso maali, 368 skulpuuri, 1719 joonistust ja erinevat märkmikku või märkmelehte. Vaatamata sellele, et Pablo Picasso (1881-1973) nime ja töid teavad üldjuhul ka need inimesed, kes kunsti väga ei armasta, oli täna siinne muuseum suhteliselt inimtühi. Olin iseendale tänulik, et jäin kindlaks ning otsustasin täna siiski teistega koos Louvre´i mitte minna. Tegelikult pidin endale tunnistama, et eelistan kunsti nautida siiski pigem rahus ja vaikuses mitte tunglevas rahvamassis.

Muuseumis ringkäigu lõpetanud hakkasin liikuma siiski Louvre´i poole. Pidime seal saama lastega kokku, et siis ühiselt Pariisi avastamist jätkata. Olles umbes poolel teel helistaski Karl. Nemad olid oma ringkäigu ka lõpetanud ja mõtlesid, mis edasi teha. Üks plaan oli neil minna korraks teisele poole jõge - Katariina tahtis külastada Shakespeare´i raamatupoodi. Meil oli aga üks muuseum või siis kunstinäitus täna veel plaanis - Rivoli 59. Leppisime kokku, et külastame siiski enne Rivoli 59 ja siis vaatame muid plaane. Mina olin nimetatud kohast vaid 500 meetri kaugusel. Teisi oodates käisin läbi mõnest poest. Saime Rivoli 59 ees kokku, aga siis millegipärast, selle asemel, et kohe sisse astuda ja seal ära käia, arvasime, et oleks parem enne midagi natukene süüa.

Pool tundi otsisime mõnda kohvikut. Mitte ükski nagu ei sobinud hästi. Lõpuks istusime ühte lihtsalt maha. Kokkuvõttes saime üllatuslikult halva söögi, saamatu teeninduse ja inetu koha! Üksmeelselt pidime pärast nentima, et oli vale otsus ja oleks pidanud ikkagi minema kohe veel kunsti nautima! Rivoli 59 ei saa pidada ei muuseumiks ega kunstinäituseks. 20 aastat tagasi võtsid Pariisi noored kunstnikud tühjana seisva endise pangahoone üle, tehes sellest tänaseks päevaks omaette nähtuse. Otse Pariisi südamesse on ühest hoonest (Rivoli 59 on maja aadress!) tehtud linnakultuuri ja kaasaegse loomingu keskus ja leviala. Juba hoone fassaad paistab teiste Rue de Rivoli rangelt ühetaoliste fassaadide hulgas silma.

Mööda maja keerdtreppi üles ronides liigud justkui joonisfilmis! Trepikoja kogu pind on kaetud erinevate majas töötavate kunstnike poolt fantastiliste maalingutega kõikmõeldavates kunstistiilides. Hoone kuuel korrusel töötavad väga erinevaid stiile harrastavad kunstnikud. Kõik atlejeed on avatud külastamiseks! Maja külastamine on tasuta. Siiski on võimalik all fuajees maja ülalpidamiseks ning kunstnikele honorariks annetada meelepärane summa. Alustasime ringkäiku majas altpoolt ehk teiselt korruselt. Siin oli tõesti äärmiselt erinevaid loomeinimesi oma tegevusi presenteerimas. Leidus suuri monumentaalmaale, graafikat, installatsiooni, keraamikat, skulptuuri jne-jne. Aga samas oli kõige selle virr-varri sees oma koht ka minu jaoks kaheldava väärtusega käsitööl ning suvalisest prügilaadsest materjalist mõttetute esemete meisterdamisel.

Olles saanud Rivoli 59 päris korraliku ja raputava koguse elavat kunsti suundusid Katariina ja Karl selle mõjul koju. Katariinal oli vaja õppida ja Karlil oli soov võtta pokaal veini, mõnes õdusas pargis seda rüübata ja lugeda. Mina ja Eliisabet jäime veel linna peale. Käisime poodides. Päeva lõpetuseks istusime baaris ja jõime mõned kokteilid. Mingi aja pärast saabus meie juurde ka läbikülmunud Karl. Elamusi pargist oli tal palju! Kuigi pargiks seda kohta, kus ta istus, vist päriselt nimetada ei saa. Tegemist oli ilmselt mõne natukene räpase sisehooviga, kus leidus üks pink ja paar puud. Väga kummaline, vilgas ja ilmselt valgust kartev tegevus oli seal urkas käinud. Ühe matsaka ja rammusa rotiga kohtus ta seal ka - võib-olla oligi too eile õhtul vaadatud filmist "Rattaouille" tuntud peakokk.

Baarist tulles käisime korra veel toidupoest läbi. Ostsime pasta bolognese jaoks tarvilikud koostisosad ning veel paar pudelit veini. Katariina tegi meile täna õhtul söögi. Tema leivanumber! Ülejäänud õhtu sisustasime prantsuse muusika kuulamisega. Sain tutvustada lastele nende jaoks uut prantsuse lauljat Edith Piafi. Kuulasid, meeldis ning Karl lisas selle nime isegi oma kuulamisloendisse. Väga pikalt me aga täna õhtul üleval ei olnud, sest homme hommikul pidime suhteliselt vara tõusma jälle. Raha kulutasime täna minu Picasso muuseumipiletile 16 eurot, lõuna ajal kohvikus 37, Rivoli 59 annetus 10, baaris Eliisabeti ja Karliga 35, toidupoes samuti 35 ja metroopiletitele õhtul koju sõites 16 eurot. Kokku 149 eurot.

PARIIS, PARIIS... TEINE PÄEV!

TEINE PÄEV - 26. detsember 2024

Puhkus küll, aga täna hommikuks olime pannud siiski äratuskella helisema: kell pool kümme ootas meid ees Versailles´i loss! Õhtul olime kell üheksa magama läinud: imeliselt hea uni oli pärast vahele jäänud ööd! Sõime hommikust. Eile poest ostetud koor oli osutunud küll meie harjumuste jaoks äärmiselt kummaliseks: oleks olnud nagu vahustatud juba! Selline paks. Alguses ehmatasin, et kas on magus ka, aga siiski ei olnud. Õhtuse pasta peale igal juhul sobis ja kõlbas kohvi peale ka. Selle pakist kättesaamine oli ainult natukene keeruline. Väikeste mööndustega võib siiski öelda, et piima ostmine erinevalt Hiinast, kus käisime selle jaoks poes suisa kolm korda, õnnestus esimese korraga! Jalutasime rongijaama, kust läks meie rong. Versailles on tänasel päeval pisikene linnakene Pariisi külje all. Pariisist 20 kilomeetrit. Rongiga sõita umbes 40 minutit.

Lossi piletid olid meil kenasti ette ostetud. Peale minu ei pidanud küll keegi maksma nende eest: Prantsusmaal on enamus muuseume alla 26 aastastele Euroopa Liidu kodanikele tasuta. Lossi esisel paraadplatsil oli inimesi muidugi murdu. Kõik jagati täpselt broneeritud kellaaegade järgi erinevatesse järjekordadesse. Pean ütlema, et sisse saamine ja turvakontroll läks üllatavalt kiiresti. Lossi ruumides hajus see rahvamass kuidagi ära ning ei olnud sugugi häirivat tunnet, et ma pean siin tuhande inimese seas trügima. Mis mind võib-olla kaaskülastajate puhul siiski ärritas, olid Aasia turistid, kes eirates absoluutselt kõiki tavapäraseid muuseumikülastuse reegleid ning ka hoiatussilte, toppisid oma näppe iga asja külge ja taha.

Versailles loss võlgneb oma praeguse välimuse kõige suuremalt Päikesekuningale ehk Louis XIV. Kui Louis XIV otsustas hakata ehitama senisest pisikesest jahilossist suurejoonelist ja grandioosset lossi nagu me tänapäeval Versailles´d teame, saatis ta Prantsusmaa parlamenti, vaevumata isegi ise kohale minna, oma käskjala ehituseks vajalikku rahasummat küsima. Kõik sellised suured rahaeraldused olid seaduse järgi parlamendi otsustada. Parlament saatis kuningale ettevaatliku äraütlemise põhjendades seda mitmete aastate ikalduste, riigi rahakassa kehva seisu ning rahva nälgimisega, toonitades ühtlasi, et riigi hetkeline olukord ei võimalda sellist suurejoonelist projekti läbi viia. Louis XIV loomulikult ei aktsepteerinud eitavat vastust, ratsutas ise parlamenti kohale ja teatas, et tema - see ongi riik! Parlament rohkem vastu vaielda ei julgenud. Ja nii see Versailles ime sündiski! Kahjuks on paljud hiilgused, mida tänapäevani imetleme, sündinud läbi lihtrahva vere ja pisarate.

Kuningatest ja võimsatest valitsejatest on kõige enam Versailles´iga seotud Louis XIV, Louis XV, Louis XVI ja Napoleon I. Kõige kuulsam sellest loetelust on ilmselt Prantsusmaa viimane kuningas enne revolutsiooni koos oma abikaasa Marie-Antoinette´iga. Mainitud kuulsus on tulnud kahjuks negatiivsetest asjaoludest ehk suuresti oskamatust valitsemisest johtunud tragöödiast - mõlemad kaotasid pea Prantsuse revolutsiooni käigus! Kõige kuulsam Versailles lossi ruumidest on kindlasti peeglisaal. Loomulikult on ka põhjust: lisaks kõikidele meeletutele ballidele, mis korraldatud siin eelpool nimetatud kuningate poolt kasvõi nt oma armukeste auks, on siin allkirjastatud ka I maailmasõja lõppedes 28. juunil 1919 rahuleping liitlaste ja Saksamaa vahel, mis saigi nimeks Versailles´i rahuleping. Täiesti omaette tiivas olid eksponeeritud kõik Napoleon I seotud meeletult suured monumentaalmaalid.

Lapsed said kõik ruumid loomulikult palju kiiremini läbi uuritud minuga võrreldes. Ootasid nad mind õues. Täna oli imeline ilm! Päike paistis ja sooja oli peaaegu 15 kraadi. Seetõttu oli ka pargis palju uudistajaid. Versailles park on kusjuures avatud tasuta külastamiseks kõikidele! Jalutasime pargis ringi. Kuni mulle tuli meelde, et teised lossid siin avatakse alles kell 12.30. Sinna oli veel aega ning lapsed ei viitsinud nii kaua oodata. Nemad läksid nüüd linna peale uudistama ja mina jalutasin veel pargis mõne tiiru. Versailles´i põhilossi juurde kuulub tegelikult veel kaks pisikest lossi - Grand ja Petit Trianon ehk suur ja väike Trianon. Suure Trianoni portselanpalee lasi ehitada Louis XIV, et tõmbuda eemale rangest õukonna etiketist ning alatasa ülerahvastatud, räpasest, haisvast ja kärarikkast põhilossist koos armukese markiis de Montespaniga. 

Lossi uhke portselanfassaad aga lagunes kiiresti ning napilt paarkümmend aastat hiljem lasi Louis XIV asendada selle tugevama marmorpaleega. 1688. aastal valmiski praegune, uus ja kaks korda suurem palee, mille Louis XIV avas juba koos uue favoriidi markiis de Maintenon´iga. Ka järgmised kuningad, Louis XV ja XVI, eelistasid elupaigana suurt Trianoni Versailles´i lossile nii koos seaduslike abikaasade kui armukestega. Louis XV lasi oma lemmikfavoriidile, Madame de Pompadourile, ehitada veel eraldi lossi ehk Väikese Trianoni aastatel 1762-1768. Kahjuks Madame de Pompadour suri enne lossi valmimist ning tegelikult elas seal kuninga viimane armuke Madam du Barry. Kui troonile tõusis Louis XVI kinkis ta Väikese Trianoni oma abikaasa Marie-Antoinette´ile. Kusjuures, hiljem elas siin Napoleon I teine abikaasa Marie-Louise, kes oli Marie-Antoinette´i õetütar!

Suures Trianonis ringi jalutades aina imetlesin - see loss meeldis mulle nii väga palju rohkem Versailles´i lossiga võrreldes! Parajalt väike, tagasihoidlik ning sisustuses valitsemas lihtsus ja helgus. No kui ühe prantsuse kuninga poolt ehitatud lossi puhul saab üldse tagasihoidlikkusest rääkida. Suur ja väike Trianon asuvad omaette pargiosas kuhu kuulub veel ka 1783-1786 ehitatud Marie-Antoinette´i näidisküla. Louis XVI abikaasa vaevles enamus aega igavuse käes. Mistõttu leidis omale meelelahutuse pisikese näidisküla rajamises. Erinevalt levinud müüdile, ei mänginud kuninganna koos oma õuedaamidega seal siiski lamburneiusid. Küla oli mõeldud lihtsalt jalutamiseks ja kuninganna külaliste võõrustamiseks. Ka oli see kuni Prantsuse revolutsioonini töötav talumajapidamine. Samuti oli sellel hariv roll kuninganna lastele. 

Minu lapsed olid aga vahepeal jõudnud söömaski ära käia. Hakkasin ka väljapääsu poole tagasi jalutama ning alles siis avastasin kui suur on tegelikkuses kogu Versailles´i territoorium: väravasse, kust sisenesime, tagasi jõudmine võttis mul aega peaaegu kolmveerand tundi! Ja siis veel 10 minutit rongijaamani. Tagasisõidupileteid ostes sattusime eriti aeglase automaadi peale. Tormasime küll väravatest läbi kiiruga, kuid nägime vaid rongi tagumist otsa. Järgmist pidime tund aega ootama. Perroonilt enam ära ei saanud, sest olime juba korra sisenenud. Õnneks oli ilm tõesti soe ja ilus ning üks pingikene oli ka kenasti justkui meie jaoks sinna pandud.

Pariisis tulime rongilt maha katakombide läheduses: meie tänane teine vaatamisväärsus! Kogemata tulime maha üks peatus varem ning pidime natukene jalutama. Tegelikult oli meil aega ja otsisimegi mõnda toredat kohvikut või baari, kus klaas veini juua. Tee peale jäi meile Pantheon. Jalutasime tiiru ümber selle ning proovisime saada seda suurt ehitist pildile. Pärast päikeselist päeva oli õhtueelses Pariisis nüüd imeline valgus! Varsti leidsime ka armsa pisikese pubi, kust tellisime pudeli punast veini. Pubis oli äärmiselt tore kelner. Samuti inimesed. Kui hakkasime ära tulema uuris meie käest kõrvallauas istunud pere, et mis keelt me räägime? Ütlesid, et nemad olid tükk aega mõistatanud ja perepoeg oli pakkunud lõpuks soome keelt. Olime siiralt üllatunud peaaegu täpse pakkumise üle! Enne, kui pubist lahkuda saime, vestlesime veel leti ääres istunud paari vanahärraga, kelledel oli ka meile küsimusi esitada ja komplimente jagada!

Jõudsime siiski õigeks ajaks katakombide sissepääsu juurde, kus pidime veidikene ootama. Muud ekskursiooni seal põhimõtteliselt ei olnudki, kui anti igaühele audiogiid, kust saime erinevate punktide juures kuulata selle kohta käivat infot. Väga palju inimesi korraga maa alla ei lubatud - turvalisuse kaalutlustel. Seetõttu oli seal ringi liikuda väga hea ning rahulik. Praegusel kujul on Pariisi katakombid rajatud 18. sajandi lõpus vanadesse kaevanduskäikudesse. Algas kõik sellest, et Pariisi kasvades ei jõudnud kirikute ümber koondunud pisikesed surnuaiad enam surnuid mahutada. Tol ajal tekkis Pariisis iga päev sadu laipu. Lõpuks kuhjati laibad ühishaudadesse keset tiheda asustusega linna. Kui maa sisse enam matma ei mahtunud, rajati maa peale müürid ja maeti nende vahele edasi. Kaasnes sellega loomulikult hirmus hais, kärbsed ja muud parasiidid ning haigused. Kohalikud elanikud saatsid võimudele pikalt kaebekirju, aga valitsuse poolt midagi ette ei võetud. Nagu arvata võis juhtuski lõpuks katastroof: praeguse Süütute purskkaevu juures asus toona Süütute kalmistu, mille müürid ühel päeval lihtsalt laipade surve all kokku kukkusid. Naabruses olevate majade keldrid täitusid eri lagunemisstaadiumis laipade, erinevate inimkehaosade, ligaste ja söövitavate kehamahlade ning hingematva lehaga.

Oli viimane aeg midagi ette võtta! Võimud alustasid hoolikat uurimist ning juba viie aasta pärast jõuti järeldusele, et probleem on tõesti olemas ja vajab lahendamist! Otsustati surnuaiad kesklinnast ära kolida. Kirikute juures olevaid surnuaedu hakati sulgema. Nii algaski 1786. aastal tohutu projekt laipade ja luude kesklinnast välja transportimiseks. Ammu surnute luud otsustati nüüd mahutada just nendesse Pariisi all olevatesse vanadesse kaevanduskäikudesse. 11 000 ruutkilomeetrisele alale on arvatavalt kokku koondatud 3 kuni 6 miljoni prantslase luud, mis ümbermatmise käigus laoti hoolikalt korrapärastesse riitadesse. Käikude kogupikkus on üle 300 kilomeetri ning need asuvad 20 meetri sügavusel maa all. Külastajatele on avatud sellest kõigest umbes 3,5 kilomeetri pikkune lõik.

Veetsime katakombides umbes tund aega. Päris vägev elamus! Etteruttavalt võin öelda, et Karli jaoks oli see kogu Pariisis kõige suurem ja võimsam elamus! Siis ronisime maa peale tagasi ja sõitsime metrooga koju. Karl tegi krevetipastat meile, mis maitses suurepäraselt! Söömise juurde vaatasime prantsuse klassikat ehk "Ratatouille" multikat. Sobis päris hästi Pariisi. Raha kulutasime täna rongipiletitele 32 eurot, vein baaris 27 eurot ning metrooga kojusõit võttis 8 eurot ehk kõik kokku 67 eurot.