ANDORRA: CORONALLALCS´I MATKARADA - VIIES PÄEV!

VIIES PÄEV - 24. juuli 2024

Ja eile õhtusest imerohust oli abi!!! Magasin sügavalt nagu lubatud 5-6 tundi. Ei kuulnud ma belglaste norskamist, mis oli grupikaaslaste kirjelduste järgi olnud tõesti võimas, ega muidki hääli. Tundsin ennast hommikul täiesti väljapuhanu ja värskena. Imestasin vaid iseenda üle, et kuidas oli üldse võimalik magamata nii pikalt vastu pidada?! Ka mädanev vill jalal oli veidike parem: eile õhtul olin saanud Kaupo käest desinfitseerimisvahendit. Ilmselt see ka aitas. Plaasterdasin jala ära ja läksin hommikust sööma. Täna hommikul aeti midagi segamini meie söökidega. Meid oli küll tõesti kohutavalt vähe alles jäänud, kõigest neli, kuid köök vähendas meid veel kahe võrra. Samas oldi lahked meile kõike puuduvat juurde andma.

Tänast viimast matkapäeva alustasime kohe hommikul ränga tõusuga. Kaupoga vahetasime selle viimases osas jälle seljakotid, mistõttu sain natukene kergemalt ronida mäest üles. Aga no eile õhtuse ronimisega ei andnud see muidugi võrrelda. Üles jõudes avanes fantastiline vaade! Siis laskusime natukene ja siis ronisime jälle mäest üles. Aga mingil hetkel kaotasime õige raja käest. Ega meie Kristina ja Marjuga ise sellest võib-olla polekski aru saanud: ronisime lihtsalt peaaegu püstloodis seina üles. Ausalt öelda ega liialt ei mõelnud ka: läksime lihtsalt sinna kuhu rada suundus. Kaupo kamandas meid siiski tagasi, olles kindel, et nii ohtlikku rada pidi me kohe kindlasti minna ei saa. Aga sealt alla ronida oli palju hullem! Hakkama me siiski saime ja selle aja peale oli Kaupo ka õige teeotsa üles leidnud. 

Natukene veel allapoole liikudes jõudsime suusakeskusesse. Hetkel oli see muidugi suletud. Üks meesterahvas oli seal siiski olemas. Teostas mingeid hooldustöid. Ja kuna olime õige teeotsa jällegi kaotanud saime kohe nõu küsida. Juhataski meile õige teeotsa mäest alla kätte. Siit edasi läks küll imehea rada, mida mööda laskusime orgu. Olime Kristinaga lõpuks ometi head teed nautides teistest jupp maad ette jõudnud. Maanteeni jõudes tegime väikese peatuse ja ootasime Kaupot ja Marjut. Täna laskumist alustades oli Kaupo lubanud meile toredat kohvikut. Olime lootnud, et autoteeni jõudes me selle juures kohe olemegi. Kahjuks siiski mitte! Aga kui grupp jälle koos oli ja nüüd mingi maa teed mööda laskusime see kauaoodatud kohvik meid õige varsti siiski ootas!

Mina tellisin värskelt pressitud apelsinimahla. Sinna juurde sõin ära oma lõunase võileiva. Õigemini vaid osa sellest, sest saiaga armastavad nad siin liialdada. Enamuse sellest jätsin järele. Siit nüüd edasi ootas meid ees ainult laskumine. Tähistatud matkarada kulges kohati läbi metsa, päris pika lõigu läbisime rattateed mööda,  kohati maanteel, kohati külavaheteid mööda. Üks imeline vana külakene jäi ka meile teele.  Kohati muutus ühetooniline marssimine isegi natukene tüütuks. Ilm oli palav. Päike kõrvetas päris kõvasti. Mingitel hetkedel, kui siledalt asfaltteelt taas metsa pöörasime, oli küll tahtmine kergema vastupanu teed minna ja jäädagi maanteele. Kuid Kaido oli vankumatu ja vapper ning juhatas meid kindlakäeliselt täpselt ette nähtud matkarada pidi. Hiljem olime muidugi väga tänulikud talle selle eest: saime öelda, et oleme tõesti kogu raja algusest lõpuni läbi teinud! Kui pealinna lähedale juba jõudsime tuli meil minna läbi betoonitehase. Alguses tundus kuidagi imelik, aga samas raja tähised otse läbi selle just näitasid. Pikka aega kulges rada jõe kallast mööda - seal oli hea varjuline ning saime suhteliselt jahedas liikuda. Mida lähemale linnale seda kuumemaks ilm muutus. Mägedes olime harjunud väga meeldiva kliimaga. Kõik päevad peale teise matkapäeva olid meil päikesepaistelised, kuid temperatuur oli üleval pool ikkagi natukene jahedam. Ja me ei pidanud liigse kuumuse käes kannatama.

Kui lõpuks pärast viit rasket matkapäeva jõudsime kauaoodatud Andorra pealinna Andorra la Vellasse tagasi, tundus see ootamatult lärmakas, vastikult umbne ja palav ning äärmiselt tüütu kohana! Esimese asjana käisime läbi toidupoest, kust ostsime kaasa natukene puuvilja ning  näksimist ees ootavaks pikaks bussisõiduks. Järgmise sammuma käisime läbi meie matka alguspunktist ehk turismiinfopunktist, et saada kätte kingitused raja läbimise eest: kaelasallid! Seal viskasin prügikasti ära oma pooliku matkakepi, mida olin kohusetundlikult siiski mitu päeva kaasas kandnud. Natukene oli sellest siiski laskumistel ka abi. Edasi ootas meid hotell ning soe dušš. Hotelli uksel tervitasid meid kaks matkakaaslast võttes meid vastu külmade coca-coladega - see oli küll väga armas üllatus! Saime Kristinaga kahe peale toa, et kordamööda pesus käia. Kahe peale anti meile aega napilt pool tundi. 

Tänases matkaosas läbisime 21,4 kilomeetrit, tõusime 716 meetrit, laskusime 1922 meetrit. Aega oli ette nähtud 9 tundi ja 17 minutit. Läbisime tänase päeva natukene kiiremini. Nii jäigi meil aega ka poes käia ja ennast puhtaks pesta. Võisin rahulolevalt tõdeda: ma sain sellega hakkama! Kuigi rada oli tõesti päris raske: igas kirjelduses, mis Coronallacs´raja kohta leidsin, oli hinnang sellele "väga raske". Keeruliseks tegi selle meie kiire tempo ning suur kõrguste vahe. Igal päeval nii laskusime kui tõusime vähemalt 1500 meetrit. Aga oli ka päevi, kus tõusime näiteks 2000 meetrit. Mis teeb siis ühes päevas kokku erinevaid kõrgusi kuni 3 kilomeetri ulatuses. Mingi info kohaselt tõusime kogu raja peale kokku 6449 meetrit ning ka laskusime täpselt 6449 meetrit. Ei oska seda kinnitada ega ümber lükata! Kuid ilusad numbrid. Samas oleks olnud kindlasti keeruline rada nii täpselt teha.

Kuid nüüd ootas meid ees pikk bussisõit Hispaaniasse, villasse, kus pidime veetma järgmised kaks ööd. Bussis oli peale meie matkagrupi veel Sportmatkade perereisi grupp. Meie villa asus keset viinamarjaistandusi pisikese mereäärse kuurordi Sitgesi lähedal. Suure bussiga oli kitsastel viinamarjaistanduste vahelistel teedel päris keeruline manööverdada. Mingi hetkel jäigi bussijuht hätta, ise seda küll tunnistamata, olles aga hooga vastu kiviaeda tagurdanud, ega see õnneks aiale küll midagi ei teinud, sai temagi aru, et meil on vist mõistlikum minna igal ühel oma jalgadel edasi. Õnneks oli minna vaid mõnisada meetrit. Kohale jõudes oli kõvasti sebimist ja sehkendamist, et meid tubadesse jagada. Meie olime jälle ühes toas Kristinaga. Saime oma toa võtme ja läksime otsima seda. Tuba oli meil küll tagasihoidlik, kuid villa ise äärmiselt armas ja mõnus!

Panime asjad tuppa ära ja läksime villat avastama. Tegemist oli kui pisikese linnakesega, kus valgeks värvitud majad ja telliskividest sillutisega tänavad. Linnaväljakul asus baar. Istusime sinna ja uurisime pererahva käest kas oleks võimalik paar klaasi veini osta? Loomulikult oli võimalik! Asusime ju keset viinamarjaistandusi ja veinitehaste piirkonda. Vein, mis meile toodi, oli imehea! Hinda peremees ei osanud küll täpselt öelda, kuid pudel pidi maksma umbes 10 eurot. No see polnud mingi hind sellise koha ja sellise veini eest! Võtsime meie matkagrupi peal mõned pudelid veini. Õhtusöök sai ka päris ruttu valmis. Selle tegime täna õhtul ise. Kuid peab ütlema, et meie matkagrupist keegi eriti kööki ei jõudnudki. Kõhu sõime siiski täis: nii head kanapastat polnud ma tükk aega saanud! Rahvast oli seal meietagi liiga palju ja meil jätkus juttu ning erinevate kogemuste vahetamist matkade teemal kella üheni öösel. Kuni meile tuldi viisakalt näitama, kust saab tule ära kustutada, kui tahame magama minna.

Raha kulutasin täna apelsinimahlale kohvikus 4 eurot, poes 3,5 eurot ja veinile 5 eurot. Kokku 12,5 eurot.

ANDORRA: CORONALLACS`I MATKARADA - NELJAS PÄEV!

NELJAS PÄEV - 23. juuli 2024

Äratus jälle kell 7.00. Magada sain umbes kaks tundi. Õhtul sain Kristina käest kodeiiniga ibuprofeeni tableti, mille enne voodisse minekut sisse võtsin. Võib-olla isegi aitas natukene. Meie selle ööbimiskoha luksus jätkus: ka hommikusöök oli kuninglik! Pakuti sooja saia ja mitut sorti sinki. Päris apelsinimahla. Liikuma hakkamiseks olime valmis 7.35. See oli täitsa hea saavutus! Alustasime täna uuesti laskumisega. Pidime läbima päris mitu küla. Kõige suuremas, el Serratis, tegime väikese peatuse: tänagi oli meie hulgast lahkujaid! Meeleolu, vähemalt minul, oli küll natukene morbiidne ja rusuv. Et kuidas me siis põhimõtteliselt ainult neljakesi edasi läheme!? Nii paljukest meid siis algsest kümnest matkajast oligi järele jäänud. Matka alguses tehtud nali kümne matkaja kohta tuntud krimiloo valguses, kus lõpuks mitte kedagi alles ei jäänud, hakkas vaikselt tõeks saama. Must huumor!

Aga ega meil midagi üle ei jäänud. Kaupost oli natukene kahju, et meid nii vähe talle juhendada jäi! Sain ühelt lahkujalt täna õhtuks tal endal üle jäänud unerohutableti. Pakkisin selle hoole ja armastusega ära, et selline väärtuslik asjake veel enne õhtut kuskile ära ei kaoks. Saatsin alla tagasi ka oma raamatu: lugemiseks siin küll aega üle ei jää! Jätkasimegi teekonda edasi nüüd vaid neljakesi - Kaupo, mina, Kristina ja Marju. Varsti pärast külast lahkumist algas meie tänane tõus. Tõus oli väga raske. Vahetasime poole mäe peal Kaupoga koti ära: mina sain tema kõvasti kergema ja tema minu palju raskema seljakoti. Kui Kaupo oli üles jõudnud tuli ta uuesti tagasi ning viis ka oma koti üles. Kotita oli loomulikult palju lihtsam üles rühkida!

Tänase päeva puhul oli tegemist matka kõige raskema ning pikema matkapäevaga! Olime selleks valmistunud, kartnud ning lootnud, et äkki osutub siiski oodatust kergemaks. Seda ei olnud muidugi oodata, aga nüüd oli kõige raskem osa ehk päeva suurim ning järseim tõus tehtud. Edasi oli veel pikk tee, aga maastiku reljeef kergem. Pärast tõusu tegime lõunasöögi peatuse. Söögiisu mul väga ei olnud, aga tänases lõunasöögi pakis olnud õun päästis päeva. Ühe võileiva sõin ka. Puhanud ja kõhud täis hakkasime laskuma. Minu jaoks algas päeva kõige kergem osa, kuid Marjule oli keeruline just laskumine. Mitu päeva olid meiega suhteliselt samas tempos liikunud kaks belglast, kes läbisid samuti Coronallacs´i rada. Sattusime nendega ikka aeg-ajalt kokku. Pärast tõusu laskuma hakates suundusid nemad aga teises suunas.

See pani meid kahtlema meie raja valikus, et kas olime ikka õigel teel!? Kaupo jooksis tükk maad edasi, et selgust saada. Olime ikka õigel rajal! Lihtsalt ees oli ootamas väga raske teelõik, kus kohati pidime ronima mööda väga järsku siledat ja libedat kaljunõlva pidi. Belglased oli ilmselgelt vältinud seda osa rajast. Päike paistis halastamatult: täna oli ka matka kõige kuumem päev. Määrisime aga päevituskreemi peale. Aga ega väga pikalt seegi ei aita. Lõpuks tahaks ikka lihtsalt varjulisse kohta saada. Ka joogiveega muutus täna mingil hetkel keeruliseks. Olime nagu ikka mäest alla voolavate ojade ja jõgede juures täitnud oma joogipudeleid. Täna oli aga isegi ojadega kehvasti. Refugi de les Fonts´i juures oli küll voolik, millest nirises natukene vett. Kuid vooliku all olnud veekogumise nõu oli täis mingeid kummalisi ussikesi. Igaks juhuks võtsin sealt natukene ühte pudelisse. Et parem juba siis mingid kõhuhädad, kui surm janusse!

Õnneks ei läinud seda vett siiski vaja. Järgmises kohas, kus leidsime puhta allika, valasin selle lihtsalt minema. Tänastel laskumistel olid fantastilised vaated. Ilmselt ühed ilusaimad üldse kogu Coronallacs´i rajal. Üks seljakottidega jahmerdamine käis meil kogu aeg: tõusudel vahetasin mina Kaupoga kotid, laskumistel võttis Kaupo Marju koti. Eks tal tegemist meie allesjäänutega oli. Kristina olid vaid tugev ja vapper, kes püsis oma jõududega vajalikus tempos. Laskumist oli täna nii palju, et isegi see hakkas lõpuks keeruliseks muutuma. Kui üles ronimine on raske ja võtab võhmale, siis alla tulemine võtab jalad, eriti põlved, läbi. Lõpuks on jalad nii väsinud, valusad ja läbi, et üks hooletu samm võib saada äärmiselt ohtlikuks. Igale sammule tuleb järjest enam keskenduda ja lõpuks oled olukorras, kus allatulek ei pruugi sugugi kiiremini minna tõusuga võrreldes.

Aga nagu iga asi saab ükskord otsa nii sai ka meie tänane laskumine! Ja loomulikult ei tähendanud see, et meie päev oli õhtule jõudnud vaid seda, et ees ootas uus tõus. Üks järsemaid kogu matka jooksul. Lohutas vaid teadmine, et selle lõpus ootas meid päästev öömaja! Mina tulin rahulikult omas tempos. Meie tuttavaid belglasi polnud pärast lõunat enam näha olnud. Nüüd üles rühkides ühe hingetõmbepausi ajal alla vaadates ilmusid meie sõbrad taas nähtavale. Tõus oli järsk ning neilgi oli hing paelaga kaelas. Natukene enne meie hütti jooksis Kaupo jälle mulle vastu ning võttis koti. Sain viimase osa üles ronida kotita. Lõpp läks õnneks kiiresti. Kui teiste juurde hüti ette jõudsin oodati mind juba jääkülma coca-colaga! Ma pole elu sees joonud nii palju coca-colat kui nüüd viimastel päevadel! Siin tundub see tõelise jumalate joogina.

Istusime päris pikalt õues - ilm oli mõnusalt soe ja vaade imeline. Meie tänase hüti juurest alustatakse tõuse Andorra kõige kõrgemale tipule Coma Pedrosale (2946 meetrit). Sellest tuli ka hüti nimi: Refugi de Comapedrosa. Loomulikult avanes siit ka imeilus vaade tipule. Kuna täna õhtuks oli meid jäänud alles tõesti vaid neli, siis polnud enam lootust saada privaattuba. Saime kohad 12-kohalises toas. Rahvast oli õnneks vähe: peale meie olid samas toas vaid meie sõbrad belglased. Õhtusöök oli super hea! Ainult suppi ei pakutud. Millest oli isegi kahju, sest olin nii harjunud selle õhtuse kuuma supiga. Selle asemel oli pasta. Ning veini pakuti siin kohe eriti lahkelt! Mitu kordi käidi ütlemas, et kui soovime juurde, siis ainult küsige. Kui olime kõhu pastast täis söönud toodi lauale ootamatult uus roog - pajaroog kanaga. Selgus, et pasta oli olnud siin vaid supi asemel eelroog. No minul oli küll kõht juba täis. Moe pärast siiski natukene maitsesin. Roog oli suurepärane!

Magustoiduks toodi veel kooki, aga sellest küll loobusin. Tänane teekond oli ettenähtult 11 tundi ja 13 minutit. Jäime kenasti selle aja sisse. Tõusime kokku 1904 meetrit ja laskusime 1608 meetrit ning raja pikkus oli täna 21,9 kilomeetrit. Kõikide nende näitajatega oligi siis tegemist tänase päeval puhul kogu matka kõige pikema ja raskema päevaga. Käisin dušši all ära ja sättisin magama minema. Täna oli mul siis unetuse vastu varuks imerohi: võtsin selle voodisse minnes sisse koos ühe tableti kodeiiniga ibuprofeeniga. Huviga jäin ootama tulemust. Enne tuli aga üks belglastest meie juurde ning uuris ettevaatlikult, et kas meil on kõrvatropid? Tema sõber nimelt norskavat väga kõvasti. Teistel kahjuks ei olnud, aga mina otsisin küll enda omad uuesti välja. Olin enne mõelnud, et kõik eelnevad ööd on vaiksed olnud ning ma ei pane neid kõrva. Potensiaalse norskamise fakt muidugi muutis mu arvamust. Raha ei kulunud täna üldse. Tänases öömajas oli samuti dušš tasuta. Nii, et ka selle eest ei pidanud maksma. 

ANDORRA: CORONNALACS´I MATKARADA - KOLMAS PÄEV!

KOLMAS PÄEV - 22. juuli 2024

Ka täna öösel mina ei maganud. Jälle nagu midagi otseselt ei seganud: kõik oli vaikne, mitte keegi ei norsanud, täielik vaikus, ei olnud ei palav ega külm... Sellest ei saanud aru ainult kas kõht oli liiga täis või hoopis tühi?! Samas olin endale üllatuslikult väga rahulik selle kõige juures. Kogu aeg ikka ootasin, et kohe-kohe tuleb see päästev uni! Ilmselt ma kokku umbes kaks tunnikest siiski tukastasin. Kell helises ikka natukene enne seitset - sellest polnud pääsu. Kella seitsmeks oodati meid hommikust sööma. Olemine oli kuidagi äärmiselt tuikuv. Magamatus andis tunda ikka! Süüa ka eriti ei tahtnud. Midagi surusin puuduvale isule vaatamata endale sisse. Seda enam, et täna pakuti saia juurde isegi sinki ja juustu. See tundus ju lausa delikatessina. Matkaja jaoks oleks kokku võttes ka väga rumal jätta hommikusöök söömata.

Täna hommikul pidin ka oma kanna kinni plaasterdama. Saapa sees pole lootustki, et püsiks tavaline plaaster. Seega kasutasin vana nippi! Lõikasin tavaliselt plaastrilt kleepribad ära mõlemast servast jättes vaid peenikesed ribad, et sain plaastri marli osaga haava katta. Siis võtsin tavalise tugeva liimiga leukoplaastri (õnneks olin selle viimasel hetkel igaks juhuks kotti toppinud) ning tõmbasin selle mitmekordselt veel sinna peale. Ning lootsin, et kogu see asi õhtuni püsib. Liikuma hakkamiseks saime valmis 8.30. Alustasime tänast hommikut kõik koos, kuid õige varsti liikusid osad matkajad meist erinevasse suunda: jah, täna oli lausa kolm katkestajat! Eilne raske ja pikk päev oli teinud oma töö. Hommikul taipasin tagasiminejate käest ka küsida, kas nad oleksid nõus viima tagasi minu täiesti kasutuks osutunud fotoaparaadi? Olid lahkesti nõus ning võtsid veel teisteltki mõned kasutuks osutunud esemed kaasa.

Natukene aega kulges meie tee eilset rada pidi tagasi. Varsti keerasime aga ära ning alustasime kohe hommikul väga rasket tõusu. Nende tõusudega on see lugu, et on rasked küll ja higistad ja ähid korralikult. On vastik ja ennast tuleb ikka ületada mitmekordselt! Aga ülevalt avanev vaade lunastab selle kõik! Püreneed laiuvad kogu Andorra territooriumil: Andorra asubki Püreneede kõrgorus, mis on tekkinud jääajal, kui liustike liikumine laiendas algselt kitsaid orge. Mägises riigis on üle 2000 meetriseid mäetippe koguni 65. Kõrgeim mägi on Coma Pedrosa (2946 meetrit). Kääbusriigi piir on 120 kilomeetrit pikk. Meie matkarada läheb natukene seestpoolt seda kord liginedes kord kaugenedes vastavalt siis kas Hispaania või Prantsusmaa piirist.

Andorra Vürstiriik rajati 8. septembril 1278 ning on ainus riik maailmas, kus riigipea funktsiooni täidavad kaks välismaa ametikandjat: Urgelli piiskop ja Prantsusmaa president. Riigi pindala on 468 ruutkilomeetrit, mida pole just palju, kuid sellele vaatamata on Andorra Euroopa kuuest kääbusriigist suurim. Andorrat peetakse põhiliselt talispordi- ja maksuparadiisiks. Talisport on siin kõrgel tasemel loomulikult mägede tõttu. Mäesuusakeskuseid jääb meie matkarajalegi mitmeid. Maksuparadiis väljendub eelkõige vähestes maksudes kodanikele ning suhteliselt odavates hindades. Näiteks ei ole siin bensiini- ja alkoholiaktsiisi. Kütus ikka tunduvalt odavam Eestiga võrreldes. Ja ilmselt siis alkohol samuti. Isegi meie põgus poeskäimine esimese matkapäeva hommikul pani imestama hindade väiksuse üle.

Siinne keskmine maksukoormus on vaid pool ülejäänud Euroopa keskmisest. Näiteks sotsiaalmaksu suurus on 18% töötaja väljateenitud palgast, millest 13% maksab tööandja ja vaid 5% töötaja. Palgad muidugi ei jää alla Euroopa keskmistest.  Meie saime aga pärast väga järsku tõusu natukene laskuda enne kahte järgmist ränka tõusu. Tegime peatuse imelise vaatega nõlval, mida mööda voolas alla korralik oja. Ilm oli ilus ja saime ennast värskendada natukene. Enamus leotasid jalgu külmas vees. Mina muidugi jalgu igaks juhuks lahti ei võtnud: ei soovinud küll näha, mis seal saapa sees toimub ühega neist. Hommikune liikuma saamine oli olnud valus ja keeruline, aga pika peale harjusin ära ja lõunaks ei olnud enam eriti ka tunda midagi. Tavaliselt olen matkadel käies päikese kaitseks sidunud pähe rätiku. Nüüd võtsin aga sõna-sõnalt meile saadetud vajaliku varustuse nimekirja, milles oli toodud välja hoopis nokamüts! Ostsin siis endale roosa nokamütsi. Kusjuures päikesekaitseks töötab tõesti palju paremini. Ojade ja jõgede juures kastsime oma nokamütsid märjaks - see jahutas ja värskendas ka väga hästi.

Tänase päeva järgmised tõusud ei olnud muidugi nii järsud ega väsitavad päeva esimesega võrreldes. Saime need üllatavalt ruttu tehtud! Nüüd ootas ees väga pikk laskumine. Kuni tänase päeva ööbimiskohani välja. Minu magamatus andis ikka tunda lõpuks: olin uimane ja laiali oma olekuga, keskendumisega oli raskusi. Tunda andis see just laskumisel, kus mõte peab olema äärmiselt keskendunud käesolevale tegevusele. Vähimgi tähelepanematus võib järskudel ja ohtlikel laskumistel kurvalt lõppeda. Minul õnneks piirdus see siiski paari õnnelikult lõppenud komistamisega. Lisaks ei tahtnud ma ka süüa. Ilmselt oli ka see magamatusega seotud. Matkadel pole mul kunagi olnud probleeme söögiisuga, aga nüüd hakkasid meie lõunasöögipakid oma ohtra saiaga mulle küll vastu.

Tänase päeva päästis suur virsik, mida olin hoidnud alles ja tassinud usinalt kaasa esimesest päevast alates. Sõin selle ära pärast kõige raskemat tõusu - maitses imehästi! Samas esimese päeva lõunasöögiks olnud kuskussi jätsin kivi alla ümisejatele. Mina polnud suutnud sellest kolme päevaga jagu saada: see oli nii kuiv, et juba ühe suutäiega tundsin, kuidas see kogu mu sisikonna ähvardas ära kuivatada. Natukene sõin tänases lõunapakis olnud makarone - need olid tunduvalt paremad. Laskumine meie ööbimiskoha juurde oli tõesti äärmiselt pikk. Alguses läks see väga kiiresti. Pikapeale tuli muidugi väsimus ning siis tuli olla ettevaatlikum. Kui tõus on füüsiliselt raske ja nõuab kõvasti võhma, siis laskumine nõuab küll kordades vähem energiat, kuid võtab samas jälle jalad, eriti põlved, läbi.

Rada oli alguses imeline! Suhteliselt järsk, kuid tempo oli hea ja jõudsime jõudsalt edasi. Eemalt orust paistsid paar katust. Olin kindel, et seal meie tänane kodu ongi. Aga ei, läksime neist rahulikult mööda ja isegi hoopis teise orgu. Ning sealtki veel pikalt-pikalt edasi. Laskumine on küll lihtne, aga iga sammuga alla vasardas peas mõte, et ükski samm mäest alla pole mitte niisama: mingil ajal tuleb kõik need sammud jälle uuesti üles ronida. Õnneks mitte täna - see kõik tuleb alles homme! Järjest allapoole sammudes jõudsime imelisele aasale, kus kasvasid meeletult suurte õitega tumelillad looduslikud iirised. Midagi nii ilusat, kui need iirisepõllud, polnud tükk aega näinud! Meie rada kulges iiriste vahel! Nagu oleks hiigelsuures lillepeenras jalutanud. Fotole loomulikult ei jäänud veeranditki kogu sellest vaimustavast ilust.

Meie maja aga ei jõudnud ega jõudnud meieni! Ja lõpuks tuli ta ikkagi jälle ootamatult. Täna tundus meile nagu oleksime pärast meeletult väsitavat päeva ja pikka rännakut paradiisi jõudnud. Kogu matka parim ööbimiskoht! Kui sisse astusime pakuti jääkülmast klaasist vett juua. Ka täna saime omaette toa, meid oli alles jäänud vaid kuus ja saimegi kuuekohalise toa. Saapaid ja sokke jalast võttes selgus, et minu imeplaasterdus oli peaaegu püsinud. Võtsin plaastrid ära ja jätsin haava lahti. Et see natukene kuivaks ja saaks paraneda. Dušš oli tasuta. Õlut pakuti sügavkülmast võetud jäistes klaasides. Baarmen polnud niisama isehakanud: Kristinale valmistas ta kokteili sellise osavuse ja teatraalsusega, mida mul pole õnnestunud pikka aega näha. Wifi oli. Mina hoidsin sellest küll eemale. Kohe kuidagi ei raatsinud rikkuda rahulikku puhkust mägedes muu maailma sissetungiga ära.

Õhtusöögiks pakuti harjumuspärase supi asemel (millest mul natukene isegi kahju oli) värsket salatit. Praeks olid ahjukartulid ja vorstid. Magustoiduks ahjuõun. Samuti kuulus söögi juurde kohv või tee. Isegi prügikastid olid olemas. Kõikidest teistest majadest tuli oma isiklik prügi kaasa võtta. Elektrit ka ei võetud ära ööseks ja telefoni sai laadida rohkem kui kümme minutit. Ja kõike seda luksust pakkus meile täna õhtul refugi de Sorteny! Tänane teekond oli ette nähtud 10 tundi ja 18 minutit, mille meie läbisime kiiremini. Aplaus meile!!! Tõusime 1425 meetrit ja laskusime 1771 meetrit ning käisime maha kokku 16,9 kilomeetrit. Raha kulus 3 eurot ühe õlle peale.

ANDORRA: CORONALLACS`I MATKARADA - TEINE PÄEV!

TEINE PÄEV - 21. juuli 2024

Hommikul äratus natukene enne kella seitset - kell 7.00 oodati meid hommikusöögile! Mina olin jäänud magama alles natukene enne äratust! Miks ma öö läbi magada ei saanud ei oska öelda. Midagi nagu ei seganud, oleksin võinud eilsest päevast olla piisavalt väsinud, aga võta näpust! Öösel oli vägev äike. Otse meie pea kohal. Aga äike mulle meeldib: seega ei saanud ka see kuidagi mu und mõjutada. Aga vaatamata magamata ööle tuli nüüd üles kobida, riidesse panna ja sööma minna. Ilm oli pilves. Kogunesime söögisaali. Hommikusöök oli normaalne. Isegi kohvi sai. Piimaga. Väga palju magusat muidugi. Enamuse sellest jätsin järgi. Hommikusöögi ajal tuli uus sajuhoog. Aga mitte enam pelgalt vihm vaid meeletu rahe. Osad raheterad olid sellise väiksema linnumuna suurused. Telgis ööbijad ei rõõmustanud just.

Saime kaasa lõunasöögipaki. Pärast sööki pakkisime asjad kokku, täna läksid küll selga pikad riided. Liikuma hakkamisega läks natukene aega. Lõpuks jõudsime hommikuse grupipildi tegemiseni ja siis hakkasime astuma. Ilm oli tuuline ja jahe, sadanud rahe moodustas kohati päris paksu kihi. Õnneks oli sadu lõppenud. Alustuseks ootas meid järsk ronimine mäkke. Pidime ronima täna üle 2828 meetrise kuru, mis on ühtlasi meie matka kõige kõrgem punkt, kus viibime. Natukene ekslesime ka õige teeotsa leidmisega üle mäe. Mina, Kristina ja Marju olime teistest natukene ees. Mida kõrgemale jõudsime seda kõvem tuul meid tabas. Väga seisma ei tahtnud jääda ja seetõttu liikusime päris kiiresti. Läksime märkide järgi, kuid vaatamata sellele olime mingist hetkest täiesti vales suunas läinud. Kaupo oli hakanud õnneks kahtlema meie suunavalikus ja üritas meie tähelepanu võita. Aga ega meie ei kuulnud mitte midagi! Lõpuks ta vilistas.

Seda kuulsime ja jäime lõpuks seisma. Jalutasime tagasi teiste juurde ning Kaupo jooksis korraks üksi õiget teeotsa otsima. Tee leitud, astusime aga vapralt edasi. Tuul oli vastik. Aga samas oli sellises jahedas päris hea mäest üles ronida - vähemalt palav ei hakanud! Viimane lõpp tippu oli üllatavalt raske ning võttis täitsa võhmale. Aga kõik me sinna meie matka kõige kõrgemasse punkti kenasti jõudsime. Sealt edasi algas alla ronimine. Kohati oli laskumine väga järsk. Täna oli meie tempo juba palju aeglasem eilsega võrreldes. Vahed venisid järjest pikemaks. Olime liikunud siiani kogu aja suures udus. Kohati oli nähtavus null. Samas oli see udus liikumine väga äge! Aeg-ajalt udu äkki hajus paljastades pool mäekülge või tekkis lihtsalt mingi auk muidu ühtlasse läbipaistmatusse massi.

Allapoole jõudes sattusime tõelisele muinasjutumaale! Udu, selles kivimürakad nagu suured hiiglased ning jändrikud männipuud. Nende vahele pikitult müstilised auravad peegelsileda pinnaga järvesilmad. Meenutas mulle Põhjamaade saagade illustratsioone. Pärast muinasjuttu jõudsime väga reaalsesse maailma ehk tagasi tsivilisatsiooni - restorani. Tegime seal lõunapeatuse. Paljud meist ostsid kohe korraliku lõunasöögi. Minu jaoks oli aga isegi hommikul kaasa saadud toidupakk liiga suur. Ostsin vaid ühe coca-cola ning suutsin nimetatud pakist süüa ära ühe võileiva. Olime tänase päevaga erinevalt eilsest keskmisest päevatempost kõvasti maas. Teine päev oli ette teada pikk matkapäev (10 tundi ja 35 minutit), aga lootsime ikkagi püsida graafikus, pidime aga nüüd tunnistama,  et see ei õnnestunud kuidagi. 

Pärast lõunat edasi marssides oli meil õnn kohe õige mitu kilomeetrit jalutada täiesti siledal maastikul. Sealt edasi ootas aga taas väga järsk laskumine suurte kivide vahel. Ühel matkakaaslasel oli laskumine aga ääretult keeruline varasema vigastuse tõttu. Väga vapralt püsis ta meil kannul trotsides ebamugavust ja valu. Kristina ja mina laskusime mingi osa kõige ees, aga lõpuks jäime toppama oskamata leida õiget teeotsa. Ootasime teised ära ja Kaupo leidis õige raja üles sekunditega! Laskumine viis meid pisikesse külla nimega Envalira. Seal tegime väikese puhkepeatuse ning meie esimene armas matkakaaslane otsustas matka katkestada ning minna tagasi. Kaupo juhatas meid ülejäänuid õigele rajaotsale ning jäi ootama transporti, mis viiks lahkuja tagasi pealinna. 

Meie aga sammusime vapralt edasi. Nüüd uuesti jälle mäest üles. Ilmselt astusime väga vaikselt, sest äkitselt sattusime metsseakarja peale. Nad kuulsid ja nägid meie tulekut küll suhteliselt viimasel hetkel, sest olime ikka väga lähedal neile enne kui nad põgenesid. Samas astusime me mitmekesi hanereas ja seega nägime neid enne kadumist ainult Kristina ja mina. Juba poole tõusu peal jõudis Kaupo meile järele. On ikka kiire tempo! Edasi ronisime kõik koos. Üles jõudes tegime natukene pikema peatuse, millest küll väga midagi välja ei tulnud, sest kohutavalt külm tuul oli. Selle eest imelised vaated! Sõin natukene kergemaks jälle oma lõunasöögipakikest. Kuid põhisöögi ehk kuskussini ei jõudnud ikkagi veel. Külm tuul peletas meid suhteliselt kiiresti uuesti liikvele. Natukene aega oli meil jälle õnn jalutada nende imeliste vaadete vahel tasasel rajal. Enne järgmist laskumist.

Laskumisel venisid vahemaad meie vahel jälle päris pikaks. Alla jõudes ei olnud me aga ikkagi veel ööbimiskoha juures. Ees ootas veel tänase päeva kõige raskem tõus. Nüüd jagunes meie grupp pooleks: esimese poole juhatas Kaupo jälle õigele rajaotsale ja jäi ootama ise teist poolt. Neljakesi asusime nüüd rinda pistma tänase päeva viimase väljakutsega. Ja väljakutse oli see tõesti! Tuli ronida mäest üles, jupikene ka laskuda meeletult suurte kivirahnude vahel ja neist üle ronides. Ajaliselt näitas lõpuni 1,5 tundi. Kuid meie hommikune tempo oli meid ettevaatlikuks teinud, kui olime kõvasti aeglasemad olnud ette nähtust. Kell oli juba seitse. Kartsime, et jääme pimeda peale. Pimedas ei oleks meist aga keegi tahtnud seda rada läbida.

Mingi aja pärast jagunes meie nelik veel omakorda kaheks grupiks. Kaks kiiremat läksid ees ja meie Kristinaga läksime natukene rahulikuma tempoga järele. Kuskil nende kivimürakate vahel toetasin vist liiga tugevalt oma matkakepile, mis selle tulemusena lihtsalt pooleks läks. Mis siis ikka - edasi tuli minna 1,5 kepiga. Kui olime jõudnud umbes poole sellest viimasest tõusust läbida põhimõtteliselt jooksis meile järele ja meist mööda Kaupo kandes kahe tagantpoolt tuleva matkakaaslase kotte! Meie aga muudkui jätkasime omas tempos eesmärgi poole rühkimist. Õige pea tuli Kaupo rõõmsalt tagasi minnes juba tagumistele uuesti vastu kaasas neile kosutuseks jääkülm coca-cola. Refugi pidi olema kohe varsti - saime aru, et no põhimõtteliselt nurga taga. Aga nii nurga taga see ikkagi ei olnud - oli veel hulk ronimist ja mitu nurgatagust, kust ikka veel ei olnud näha meie öömaja! See maja lihtsalt põgenes meie eest. Lõpuks, kui ta siis tõesti oligi nurga taga, ei pannud ma seda esimese hooga isegi tähele: kuidagi ootasin, et hoone peaks ilmuma meie vaatevälja vasakult poolt. Kuid tegelikkuses oli hoopis paremal. Peaaegu oleks mööda kihutanud! Nüüd selle tänase päeva viimase  tõusu osa läbisime enam-vähem selle ajaga, mis ette nähtud ning õnneks pimeda peale ei jäänudki.

Saime oma toa kätte täna isegi enne Kaupo kohale jõudmist. Päris sünge ruum: akendeta kolmekordsete naridega kong. Aga täna saime käia dušši all! Kohe muidugi hoiatati, et kell 22.00 lülitatakse elekter välja. Selleks ajaks peaksid siis kõik olema magamaminemiseks valmis. Pesema minekuks lahti riietudes sain ebameeldiva üllatuse osaliseks avastades kannalt suure katkise villi. Kummaline, et ma ei olnud mitte midagi tundnud kogu päeva jooksul. Eile oli korra nagu mingi kivikene saapa sees ja üks koht natukene hell, kuid tänaseks tundus mulle see kõik möödas olevat. Järelikult siis ikka ei olnud. Ehk homsest tuleb hakata jälle jalgu plaasterdama. Õnneks oli hetkel mul katki siiski vaid üks jalg. Nepaalis matkates pidin mässama kahe katkise jalaga.

Sain žetooni ja läksin dušši alla. Mulle oli ette nähtud 4 minutit! Sellest oli minu üllatuseks küll ja küll. Rohkem poleks vaja olnudki. Aga mu katkisele kannale oli kuum vesi väga valus. Kui enne polnud mingit valu tunda olnud, siis nüüd oli küll ja kuidas veel! Õhtuks ja ööseks on küll parem haav lahti jätta. Saab õhku ja vast ka paraneb natukene. Kuigi seni kuni peab panema saapad igal hommikul uuesti jalga ja päeva läbi käima ei hakka see ka paranema. Kui hea oli puhas olla!!! Tänane öömaja oli suhteliselt jahe. Eriti andis külm tunda pesemast tulles. Pakkisin ennast soojalt riidesse ja läksin vaatama, et kas need, kes me kohal oleme, võiksime äkki süüa saada - kõht oli jube tühi. Aga ei mingit süüa enne kui on kogu grupp koos! See otsus oli lõplik ja mingit vastuvaidlemist poleks saanud olla.

Läksin sama targalt tuppa tagasi, koridorist avastasin seinakontakti, kus laadis meie grupiliikme telefon. Leppisime kokku, et saan ka paarkümmend minutit oma telefoni laadida enne kui elekter ära võetakse. Ega mul muidu seda telefoni üldse vaja poleks, aga nüüd pidin ju pildistama sellega. Kirjutasin. Varsti jõudis kohale ülejäänud grupp. See viimane raske lõik oli neile ikka äärmiselt keeruline olnud. Aga olime kõik jõudnud valges kohale! Mis oli väga hea. Viimased tulijad said hetkeks hinge tõmmata ja kosuda. Siis läksime sööma kõik koos. Õhtusöögiks oli jälle supp, praad ja magustoit. Supp oli imehea! Praad oleks ka olnud hea, kui meile oleks grillvorsti kõrvale samuti ahjukartuleid pakutud nagu varasematele sööjatele. Neid aga vist ei jätkunud meie jaoks. Saime mingisuguseid oalaadseid asju, mida ma kuidagi määratleda ei osanud. Magustoiduks oli konservvirsik. See muidugi väga hea ei olnud. Isu oli ka kesine ja tegelikult oleks mulle supist piisanud.

Kõht täis asutasime magama minema. Ruumid olid kõik juba pimedad. Elekter kinni keeratud. Õnneks oli mul kaasas pealamp. Sain sellega ringi liikuda ja tualetis ära käia. Siis pugesin voodisse. Täna sain ühe alumise naridest. Olin kindel, et pärast magamata ööd ja rasket matkapäeva ootab mind ees imeline uni! Meie koduks oli täna refugi de Jucla 2310 meetri kõrgusel. Tõusumeetreid läbisime täna kokku 1350 ja laskusime 1527 meetrit ja kokku käisime maha 19,4 kilomeetrit. Raha kulus täna ühe coca-cola peale lõuna ajal ja siis veel ühe coca-cola peale õhtul öömajja jõudmise auks. Hind oli umbes 3 eurot ilmselt mõlemas kohas. Kokku kulus täna raha siis umbes 6 eurot.

ANDORRA: CORONALLACS´I MATKARADA - ESIMENE PÄEV!

ESIMENE PÄEV - 20. juuli 2024

Alguses ei olnudki mul mõtet minna Andorrasse just matkale. Kuna nimetatud riik oli veel viimane Euroopas, mida mul pole olnud senini õnnestunud külastada, otsisin lihtsalt võimalust sinna minna. Seiklema peab Andorrasse igal juhul, pisikene riik, asukoht suurte hiiglaste Prantsusmaa ja Hispaania vahel, ei soodusta just sinna reisimist. Aga minu eesmärk oli kindel - nii et otsisin ikkagi aeg-ajalt lennukipileteid ja viise sinna jõudmiseks. Kuni jäi silma Sportmatkade matk Andorra Püreneedes ehk Coronallacs´i matkarada. Nimetatud matkarada kulgeb ringi läbi kogu Andorra. Rada on kokku ligi 100 kilomeetrit pikk ning seda peetakse Püreneede üheks raskeimaks rajaks. Mitte küll pikkuse vaid raja profiili tõttu, mis kulgeb väga suurelt üles ja alla - igal päeval tuli nii tõusta kui ka laskuda keskmiselt 1500 meetrit. Mõnel päeval ligi 2000 lausa.

Nii ma siis siia sattusingi ja ärkasin tänasel kenal laupäeva hommikul Andorra pealinnas Andorra la Vella´s, et minna hommikust sööma. Söök oli fantastiliselt hea! Eriti värskelt pressitud apelsinimahl. Asjad olime pakkinud toakaaslase Kristinaga ringi juba õhtul: seljakotti läksid eesootavaks viieks matkapäevaks vajalikud asjad ja kohvriga hotelli hoiule jäid matkale järgnevaks puhkuseks vajalik kraam. Kõht täis oli aeg liikuma hakata! Pidime korraks käima läbi veel toidupoest, et osta kaasa esimese matkapäeva lõunasöök. Edaspidi pidime lõunasöögipakid saama kaasa ööbimiskohtadest. Ostsin igaks juhuks ka päikesekaitsekreemi. Selle olin unustanud kaasa võtta. Järgmine peatus oli infopunktis, kust saime kaasa raja kaardi ning passi. Tegime nüüd selle päris alguse puhul ka esimese grupipildi. Meie grupp koosnes matkajuhist Kaupost ning üheksast vaprast matkajast. Kokku kümme teelist: kaheksa naist ja kaks meest.

Matka esimene päev oli plaanitult lühem järgmistega võrreldes. Täna pidime ronima ainult mäest üles. Tõus oli see eest päris korralik ronimine suurte kivide vahel. Ilm oli kuum. Jahutamise peatuse tegime jõe ääres, kus paar vaprat käis isegi ujumas. No päris ujuda seal muidugi ei saanud, aga sisse kasta ja jahutada küll. Piirdusin jalgade leotamisega - vesi oli jääkülm! Aga mõjus karastavalt ning äärmiselt virgutavalt. Üsna varsti tegime lõunasöögipausi. Sõin ära hommikul ostetud võileiva, mis iseenesest oli väga hea, kui võtsin ümbert ära suurema osa saiast. Pärast lõunat lagunes meie seni koos püsinud grupp päris pikaks riviks. Ja just nüüd olime jõudnud kõrgemale metsavööndist, mistõttu avanesid lõpuks ometi imelised vaated mäestikule. Püreneed oma täies hiilguses!

Matkasin päris pika maa koos meie matkajuhi Kaupoga. Kiiremad olid meist ees, suurem osa grupist tagapool. Mingi aja pärast pööras Kaupo otsa ringi ja läks tagasi, et minna tagant tulijatele vastu. Mina läksin üksi edasi imetledes imelisi vaateid ja tundes rahulolu juba ainuüksi selle üle, et mul on taas võimalus viibida mägedes! See on ikka suur asi. Tegin oma telefoniga fotosid. Telefoniga sellepärast, et aeg-ajalt ma ei tea rumalamat inimest, kui mina ise! Eile hommikul, kui minu armas poeg Karl mind lennujaama sõidutas, käisime läbi Ülemiste keskuse fotopoest. Et osta uus akulaadija minu fotoaparaadile. Eelmise olin totaalselt ära kaotanud. Ja seda veel nii, et mul polnud isegi aimu, et olen selle ära kaotanud. Ainukene variant, mille suutsin nüüd välja mõelda, oli see, et ilmselt jäi see sügisel Etioopiasse. Kadunud olid ka mu päikeseprillid. Mõlemad olid viimati kasutuses seal... Aga kuhu ja kuidas täpsemalt: sellest polnud mul aimugi.

Saime laadija. Pakkisin selle kotti ja karbi saatsin Karliga koju. Pool ööd laadisin hotellis usinalt fotoka akusid. Hommikul alustasin rõõmsalt matka nagu korralik turist fotoaparaat kaelas. Kuni hetkeni, mil jäin vaatama kirja, mida iga pildi järel kaamera ekraan mulle kuvas. Mälukaarti polnud!!! Ja siis mul tuli meelde küll: olin laenanud oma kaamerat töökaaslasele, kes piltide arvutisse laadimiseks võttis mälukaardi välja. Mina muidugi rumalusest või laiskusest tingituna seda tagasi kohe ei pannud ja nii ta meelest läkski... Nüüd aga olin tassinud kaasa täiesti tarbetut kola! Ja pilte pidin ikkagi telefoniga tegema. Kui ma hommikul linnas olleski oleksin tähele pannud kaardi puudumist, oleksin saanud sealt kindlasti osta uue kaardi. Aga no ei pannud! Õnneks on mul uus telefon, mis teeb ka päris ilusaid fotosid. Vaikselt üritasin leppida, et sellel korral on siis nii... Ja veenda ennast, et ka nii on kõik hästi.

Vaated läksid aga järjest ilusamaks! Kiire edasiliikumise asemel imetlesin vaateid, mägesid, loodust. Astusin ja astusin, rada oli õnneks tähistatud päris kenasti, mistõttu ei tekkinud kahtlust, et kas olen ikka õigel teel. Ja niiviisi neid vaateid imetledes avastasin järsku, et olengi ootamatult jõudnud meie esimesse ööbimiskohta. Tegin veel ühe auringi ümber maja, sest ei suutnud aru saada, millisest küljest peaksin lähenema hoonele. Loomulikult valisin vale poole ehk tegingi ringi ümber terve maja ning kokkuvõttes jäi mulje, et tulin täiesti valest suunast. Meie grupiliikmed istusid imelise vaatega terrassil. Ostsin endale preemiaks ühe radleri (õlu + sidrunimahl) ning asusin samuti terrrassile vaateid nautima. Maju, milles matka jooksul ööbime, nimetatakse hispaania keeles refugi. Tähendabki see siis maja, mis mõeldud matkajatele ööbimiseks.

Meie tänaõhtune refugi oli päris uus, modernselt paadikujuline. Majja sisenedes tuleb matkasaapad jätta ukse juurde ning minna edasi kas sukkis või siis vahetusjalanõudes. Igas majas on olemas ka hulk vabalt kasutatavaid kummiplätusid. Kaupo saabudes saime ka meie oma toa kätte. Kuna meil suur grupp, siis saimegi enda käsutusse ühe kümnekohalise toa. Toas olid kahekordsed narid. Mina sain koha ülemisele voodile. Voodis on madrats, padi ja tekk. Padjapüür ja lina või magamiskott peab olema endal kaasas. Elektrit täna ei olnud, seega ei saanud ka dušši alla minna. Kell 19.30 paluti meid sööma. Kõik ööbijad söövad hüttides üldjuhul ühel ja samal kellaajal. Meie imestuseks toodi lisaks veele lauale ka kann punase veiniga. Mis kusjuures oli päris hea! 

Meie õhtusöök koosnes lausa kolmest käigust: supp, praad ja magustoit! Kuum supp pärast matkapäeva oli tõeliselt hea üllatus. Teiseks roaks olid makaronid hakklihaga. Magustoiduks creme brulee. Kõlab uskumatult, aga nii see oli! Me ei suutnud ka alguses uskuda, et valmistatakse tõesti sellist delikatessi, kui nägime kokka põletiga töötamas. Sisult oli natukene liiga vedel, aga maitselt suurepärane! Pärast õhtusööki käisime Kristina ja Kaupoga veel jalutamas. Käisime vaatamas veehoidlat. Tagasi jõudes oligi aeg magama minna. Hambad puhtaks ja pugesime igaüks oma voodisse. Tänane marsruut oli 12,6 kilomeetrit, tõusime 1473 meetrit ning raja läbimiseks on rajameistrid arvestatud 6 tundi ja 38 minutit. Millise ajaga mina selle läbisin ei oska kahjuks öelda. Ööbisime de L´Illa refugis 2488 meetri kõrgusel. Ning raha kulus päikesekaitsekreemi peale 5 eurot ja õhtul joogi peale 3 eurot. Hommikune poeskäimine oli Sportmatkade arvel.

NIZZA JA MONACO - NELJAS JA VIIES PÄEV!

NELJAS JA VIIES PÄEV - 25. ja 26. aprill 2024

Täna hommikul ärkasime juba natukene varem, pool kaheksa, hakkame ilmselt harjuma. Pärast hommikusööki hakkasime jalutama Cimiez´i kloostri juurde. No tegelikult on sellel ka pikk nimi: Notre-Dame-de-Cimiez! Meie hotellist oli sinna jalutada umbes pool tundi või isegi natukene rohkem. Tee ronis kohati päris järsult üles mäkke. Klooster asubki linna kõrval kõrguval künkal. Meid juhatas Google Maps aga suure autotee asemel väga pisikest jalgrada pidi, mis lõppes kloostri aia tagumises nurgas pisikese väravaga. Kogu selle tee jooksul kohtasime me vaid ühte alla tulevat vanahärrat, kes meid äärmiselt üllatunult ja pikalt silmitsema jäi. Õnneks oli värav lukust lahti ning pääsesime sisse. Kloostri ümber laius imekena aed. Jalutasime aia läbi. Minu tegelik eesmärk siia kloostrisse ronides oli aga hoopis Matisse´i haud. Kloostrikiriku kõrval asub surnuaed. Nii ilusat ja armsat surnuaeda polnud mina veel kunagi kohanud!

Eliisabet jalutas läbi väiksema osa surnuaiast ja arvas siis, et see ongi kõik. Mina sattusin veel teise osasse, mis hämmastas mind veelgi rohkem! Tundus uskumatu, et tegemist üldse surnuaiaga. Pigem tundus see mulle nagu mingi skulptuuride aed imeliste eemalt paistvate mägede taustal. Matisse haud on veel omakorda eraldatud aias, kuid selle juurde kahjuks ei saanud. Sain üle aia vaid piiluda ja tõdeda, et tõesti, seal ta on. Kui olin minagi lõpuks küllastunud sellest erilisest paigast, käisime ka kirikus sees. Järgmine sihtmärk oli kohe kloostri kõrval asuv Matisse´i muuseum. Teadsime küll juba ette, et enamus tema siinse muuseumi töid olid hetkel Jaapanis näitusel, aga läksime siiski. Mingi hüper-super hea muuseumiga minu hinnangul tegemist ei olnud. Poleks mitte midagi juhtunud, kui see oleks meil nägemata jäänud!

Kuna Matisse´i enda töid hetkel eksponeerida polnud võimalik, aga päris tühjaks ei tahetud ka seinu arusaadavalt jätta, siis oli üles pandud ühe Matisse´i suurima austaja ja järgija Djamel Tatahi tööd. Iseenesest polnud neil töödel ju häda midagi. Ainukene asi, et ühest oleks piisanud täiesti: kõik tööd oli äravahetamiseni sarnased! Matisse´i enda töödest olid praegu eksponeeritud tema graafilised lehed ning erinevatelt reisidelt kaasa toodud esemed. Matisse veetis Nizzas mitmeid aastaid vaimustudes siinsest Vahemere äärsest valgusest. Vähemalt saime me mõlemad siia muuseumisse tasuta - isegi minu õpilaspiletit arvestati siin ja keegi ei tundud huvi minu vanuse vastu. Siin samas kõrval asuvad ka Vana-Rooma asustusest säilinud termide ja amfiteatrite varemed. Varemetest leitud esemeid eksponeeritakse Matisse´i muuseumi kõrval asuvas arheoloogiamuuseumis.

Need kohad üle vaadatud otsustasime ka edasi minna jalgsi. Järgmine muuseum, mida külastada, oli Chagalli muuseum. Tee sinna viis läbi Nizza peenema elurajooni, kus kohtasime päris uhkeid villasi. Ootamatult oli Chagalli muuseumi ees väga pikk järjekord. Aga no loomulikult ei heidutanud see meid: mitte nüüd küll ainukene, aga see oli üks päris oluline pooltargument Nizzasse reisimise võimaluse kaalumisel. Lisaks siis Monacole. Järjekord läks siiski kiiresti. Kui hakkasime juba väravatele lähenema selgus, et kell üks hakkab muuseumis lõuna. Lootsime väga, et saame ikka enne lõunat sisse. Õnneks meil vedas ja olime Eliisabetiga ühed viimased, kes enne lõunat muuseumisse lubati. Tundub muidugi uskumatu, et tänasel päeval on kuskil veel lõuna. Nad peavad ju nii tegema kaks korda päevas muuseumi rahvast tühjaks! Üllatuslikult arvestati ka siin minu õpilaspiletiga. 

Tegemist on täiesti fantastilise muuseumiga! Soovitan tõesti kõigil, kes vähegi siia kanti satuvad seda kindlasti külastada. Nizzas on maailma suurim Marc Chagalli tööde kogu. Õnneks olid kõik tööd ka eksponeeritud. Kolm tööd olid vaadeldavad küll ainult ruumi ukselt. Selle tõttu oli isegi tavapärast piletihinda alandatud. Uskumatu, et sellega arvestati! Kõige olulisemad tööd siinses muuseumis on 17 õlimaali "Piibli sõnumi" seeriast, mis põhinevad Vana Testamendi Moosese ja Ülemlaulu raamatutel. Muuseum loodi veel kunstniku elu ajal 1973. aastal. Marc Chagall andis üksikasjalikke juhiseid hoone rajamiseks ning valis ise iga üksiku teose jaoks parima võimaliku asukoha. Hoone juurde tegi kunstnik imelise mosaiigi, mille juurest avaneb vaade tiigile ning kontserdisaali sinistele vitraažidele.

Marc Chagallil oli ka soov, et muuseumis toimuks igal aastal mõni näitus maailma vaimse ja religioosse ajalooga seotud teemadel. Kas sellega siiani arvestatakse ei oska kahjuks öelda. Marc Chagall sündis 1887. aastal juudi perekonnas Vitebski lähedal Valgevenes, mis tol hetkel oli Vene impeeriumi koosseisus. Enne esimest maailmasõda reisis ta palju Pariisi, Peterburi ja Berliini vahet. Sõja ajal töötas ta Vitebskis rajades sinna isegi kunstikolledži. Pärast sõda töötas ta väga rasketes tingimustes revolutsioonijärgses Moskvas, kust lahkus siiski 1923. aastal uuesti Pariisi. Teise maailmasõja ajal põgenes ta USA-sse, kust naases Prantsusmaale uuesti 1948. aastal. Marc Chagalli on nimetatud parimaks juudi kunstnikuks läbi aegade. Mina isiklikult nii tagasihoidlik ei oleks ja nimetaksin teda üldse üheks maailma parimaks kunstnikuks läbi aegade. Ta on teinud palju monumentaalset kunsti suurte vitraažide ja seinamaalide näol. Pablo Picasso ütles 1950ndatel, et kui Matisse sureb, siis on Marc Chagall ainukene järelejäänud kunstnik maailmas, kes mõistab veel värvi tähendust. Ning värvi on Chagalli töödes tõesti imeliselt palju. On raske leida mõnda teist kunstnikku, kes kasutanud värve nii rikkalikult ja samas nii harmooniliselt. Üksi tema töö ei tundu liialdusena vaid salapärase ja müstilisena!

Jõudsime Chagalli muuseumi enne selle sulgemist kenasti ja põhjalikult läbi vaadata. Nüüd jalutasime uuesti vanalinna. Sõime seal kerge lõunasöögi ja suundusime Lascarise paleesse. 17. sajandi paleed kaunistavad rikkalik stukkdekoor, flaami seinavaibad, ilusad puitelemendid ja illusionistlikud laemaalid. Ja taas saime sisse tasuta! Saades küll piletimüüja siira imestuse osaliseks, et nii vana üliõpilane! See käis siis minu kohta! Paleest avastasime vanade muusikariistade kollektsiooni. Oma rohkem kui 500 pilliga on see Prantsusmaal suuruselt ja tähtsuselt teine vanade muusikariistade kogu. 1942. aastal ostis Nizza linn hoone endistelt omanikelt just siia muuseumi rajamiseks. Meie seal olles saabus muuseumisse parajasti õpilasgrupp. Temperamentsed puberteedieas teismelised on ilmselt kõikide muuseumitöötajate hirm. Nüüd käisid nad neil kõikjal katastroofi aimava pilguga järel valmisolekuga kukkuvaid asju lennult kinni püüda. 

Meil oligi aeg lahkuda. Viimane vaatamisväärsus meie tänases programmis oli Massena palee - nüüd siis see õige. Täna leidsime selle üldse mitte kaugel Massena väljakust. Kuid nüüd oli järgmine ületamatu tõrge: nimelt oli muuseum suletud kaheks päevaks mingi uhke ürituse tõttu. Kodulehele loomulikult pole mõistlik sellist infot panna. Sellel korral ma isegi eile külastasin seda: midagi suletud oleku kohta mulle silma ei hakanud. Aga samas; ega nad olulist infot varjavad kiivalt jagades seda vaid prantsuse keele oskajatega. Aga kui nii, siis nii! Ei jäänud meil muud üle, kui jalutada tagasi Massena väljakule ning veeta aega kohvikus. Ilm oli äärmiselt palav ja üks külm õlu kuluski ära. Põhimõtteliselt oli meil nüüd kõik plaanitu tehtud! Jäi üle leida veel kingitus Katariinale. Karlile olime ostnud lahedad sokid Chagalli muuseumist. 

Pärast puhkepausi liikuma hakates jäi meile suhteliselt ruttu teele raamatupood. Ning see oli just see, mida vajasime! Suhteliselt kiiresti leidsin täpselt Katariinale mõeldud inglisekeelse raamatu. Valisin ka endale ühe inglisekeelse juturaamatu. Jäin nende hindade ja valiku lummusesse! Kui riigi rahvaarv on ikka ligi 70 miljonit, siis on võimalik tõlkida oma keelde kõiki raamatuid normaalse hinnaga. Alustuseks sattusin nagu nõiutult reisiraamatute osakonda. Ma usun, et siin oli absoluutselt iga väikseimagi riigi reisijuht. Ja hinnad olid keskmiselt 10 kuni 15 eurot! Aga asi, mida ma poleks isegi unes suutnud ette kujutada: siin oli eraldi korrus ajalooraamatutele!!! Kõik tõlgitud prantsuse keelde, kõrgeim hind 15 eurot. Jah, peaaegu kõik olid pehmekaanelised, kuid seal pole ju mingit vahet. Ma oleksin nagu paradiisi sattunud... Mõnikord on uhke olla väikese rahva esindaja, aga siis mõnikord tajud terava selgusega, kuidas mingid asjad jälle selle vastu räägivad.

Veetsime raamatupoes päris tükk aega. Teel hotelli käisime läbi meie tänaval asuvast pagaritöökojast ja ostsime õhtuks mõned saiakesed. Juust ja natukene veini oli meil veel alles eelmistest õhtutest. Olime esimesel hommikul maksnud küll kõikideks päevadeks hommikusöögid ette ära, aga süvenedes äralennu aega, selgus, et me ei jõua hommikust süüa. Kaasa nad ei saa ka meile pakke panna, sest värsked saiad tulevad neile sealt samast pagari juurest kell seitse. Aga meie pidime lahkuma hiljemalt 6.45. Saime siis raha tagasi kenasti! Toas pakkisime asjad enam-vähem kokku. Sõime ära saiakesed ning muud jäägid. Lugesime. Mina kirjutasin. Hommikul läksime lennujaama ja lennuki peale. Kenasti õigel ajal olime Riias. Ilm oli Riias meie reisi algusega võrreldes ka paremaks läinud - lumest polnud enam igal juhul jälgegi.

Sõit koju läks kiiresti. Ilma ühegi ootamatuseta. Ühe söögipeatuse tegime Lidos. Eliisabet võttis isegi seal söögi kaasa ja läks autosse sööma algava loengu tõttu. Sealt edasi otse koju. Kahel viimasel päeval kulutasime raha Chagalli muuseumis 8 eurot, Matisse´i muuseumist ostetud kingitus Karlile oli 12 eurot, lõunasöök 30 eurot, kohvik 15 eurot ja raamatupoes kulus 16 eurot. Kokku siis 81 eurot. Kõikide päevade peale kokku kulutasime 453,5 eurot. Lennukipiletid maksid kahe peale kokku 210 eurot. Hotell oli 340 eurot ning 26 eurot maksime parkimise eest Riia lennujaamas. Kogu reis kokku siis 1029,5 kahe inimese peale. Umbes 500 eurot siis inimene!