Täna hommikul ei olnud mingit äratuskella. Magada sain samuti erinevalt matkapäevadest väga hästi - mitte küll väga kaua, kuid siiski piisavalt. Ärkasin poole kaheksa ajal ja läksin dušši alla, et nüüd juba korralikumalt matkapäevade mustus maha küürida. Eilne kiirpesu hotellis jättis soovida. Õige varsti oli ka Kristina üleval. Kella üheksaks läksime hommikust sööma. Hommikusöögilaud oli rikkalik ja vahetus väga kiiresti: kui midagi läksid juurde tooma selgus, et seda enam ei olegi, aga on hoopis uus ja põnevam asi! Tänaseks päevaks oli meil valida põhimõtteliselt kahe tegevuse vahel - kas minna lähedal asuva mereäärse linna Sitgesiga tutvuma või veeta päev villas basseini ääres puhates. Mind kõnetas igal juhul rohkem linnaga tutvumine. Saime kokku viis inimest, kes soovisid veeta oma päeva Sitgesis. Kristina eelistas basseini ääres lugemist. Tellisime takso, millega saime kohe Sitgesi randa. Korra käisime vett katsumas, mis oli muidugi äärmiselt mõnus ja soe ning kutsuv. Aga minul oli kindel plaan alustuseks tutvuda Sitgesi kultuuriga! Ja alles siis nautida rannamõnusid. Kuna kõigile see plaan sobis, siis jalutasime mereäärt pidi vanalinna südamesse katedraali juurde.
Sitges on kogu maailmas tuntud eelkõige oma randade, ööelu, filmifestivali ning vabameelse LGBT kultuuri poolest. Täna põhineb Sitgesi majandus suuresti turismil olles ilmselt maailma kõige geisõbralikum sihtkoht. Varasemalt on linn olnud aga ka kogu Hispaania kunstikeskuseks. 20. sajandi alguses kümme aastat kohaliku kuulsa kunstniku Santiago Rusinol´i (1861-1931) elu- ja töökohaks olnud hoonesse on rajatud muuseum Museu del Cau Ferrat, mis oligi minu tänase päeva üks eesmärke. Tegelikult saab siin ühte muuseumi minnes külastada koguni kahte: Lisaks Rusinol´i majamuuseumile on kõrvalmajja rajatud kunstimuuseum Maricel Museum. Vanalinna jõudes oli esimene vaatamisväärsus meie teel Püha Bartolomeo ja Püha Tekla katedraal. Kirik on ehitatud ilmselt juba kahe varasemalt samas kohas paiknenud kiriku asemele aastatel 1655 kuni 1672.
Kuid kirik oli suletud ja sinna me ei pääsenud. Õues oli aga kohutavalt kuum ja nüüd kui olime ootamatult jäänud ilma kiriku õnnistavast jahedusest vajasime hoopis värskendavat pausi kohvikus. Kiriku taga asus väike kohvibaar ahvatlevalt varjulise väliterrassiga. Selle me võtsime! Tellisime viie inimese peale 3 kohvi ja 2 külma õlut. Kui ettekandja arve tõi jäi meil imestusest küll suu lahti: viie inimese peale kokku oli meie arve vaid 8 eurot!!! Tallinnas Raekoja platsis ei tea kas selle hinna eest ühegi õlle saaks. Ja tavaliselt imestad või ehmatad ootamatult suurte arvete peale. Viimase paari aasta jooksul on aga isegi Euroopas tundunud Eestist väljaspool hinnad kõvasti soodsamad. Ennast veidikene kosutanud olime aga õige pea valmis muuseumisse minekuks.
Kuna Sitgesi vanalinna osa on väga väike (selles eest aga äärmiselt kaunis) asus muuseum kohe teisel pool kirikut. Jalutasime sinna umbes täpselt 2 minutit. Ostsime piletid ja sisenesime muuseumisse. Tegemist on siis ühes osas Rusinol´i majamuuseumiga ja teises osas galeriiga, kus eksoneeritud tema enda loomingule lisaks veel paljude Hispaania kunstnike teoseid. Majamuuseum oli muidugi väga toretsev, värviküllane ja ilus, ilmestades suuresti 20. sajandi esimese poole Hispaania kunstieliidi võimalusi, armastust toreduse- ja ekstravagantsuse vastu. Omaette vaatamisväärsus oli muidugi maja asukohast, vahetult mere ääres kõrgel kaldapealsel, tulenev imeline vaade merele.
Meil läks muuseumis kamba peale päris pikalt aega. Muuseum küll suhteliselt väike, aga süvenesime selle eest põhjalikult. Muuseumipoest ostsin Katariinale kingituseks märkmiku kuhu hea uusi luuletusi kirjutada ja Eliisabetile salli. Kui kõik jälle väljas koos olime jalutasime mõned tiirud vanalinnas ringi, käisime mõndades poodides ning läksime siis lõunat sööma suupistebaari, kus oli fantastilised tikuvõileivad. Ei oska neid muud moodi nimetada. Sellised parajad paari suutäie ampsud. Ise sai valida, milliseid tahad ja need endale taldrikule tõsta. Tükk maksis 2 eurot ning kolmest-neljast sain mina küll kõhu täis. Pealegi olid need fantastiliselt head! Kõht täis otsisime üles vahepeal meist eraldunud Kaupo, et minna kõik koos randa. Ootuspäraselt oli rannas väga kuum, must nagu sellistes suurtes avalikes randades ikka ja liiga lärmakas. Aga vesi oli muidugi imeliselt soe! Ja seda isegi minu jaoks, kes Eestis näiteks enne juulikuud mere poole ei vaatagi. Ning tegelikult oligi see minu selle suve esimene meres ujumine! Väga pikalt ei kannatanud kuuma päikese ja põletava liiva käes küll olla. Tunnikesest täiesti piisas. Toppisime riided selga jälle ja siis tegi igaüks veel tiiru linna peal vastavalt oma soovidele. Minul oli vaja leida kingitus ka Karlile.
Sellel korral vähemalt teadsin, mida tahan: must nokamüts! Aga isegi nii lihtsa asja leidmiseks pidin käima läbi ikka väga mitmeid tänavaid ja poode. Lõpuks leidsin peaaegu sellise nagu olin ette kujutanud. Kell viis saime rannas jälle kokku. Liikusime samasse kohta kuhu takso oli meid hommikul toonud. Võtsime sealt uuesti takso ning sõitsime oma villasse viinamarjapõldude vahele tagasi. Täna õhtuks oli meil tellitud kohalikult kokalt uhke õhtusöök. Enne sööki jõudsin käia dušši all. Õhtusöögi menüüs ootas meid viis erinevat sorti paellat hispaania rahvusköögist. Mereandidega variant viis keele alla!
Täis kõht muidugi tegi uniseks. Kuigi täna öeldi kõva häälega välja, et mingit öörahu ei ole. Mõnes mõttes tundus üks päev linnas väsitavam kui 10 tundi rasket matkaraja läbimist. Rääkisime oma matkaseltskonnaga siiski natukene veel juttu. Aga läksime Kristinaga suhteliselt vara magama vaatamata sellele, et täna oli meie reisi viimane õhtu. Aga enne magamaminekut saime veel tähevaatluse! Päris tore oli Hispaania taevast vaadata teadja juhendamisel. See ikkagi natukene teistmoodi kui meie kodune tähistaevas. Järgmisel hommikul ärgates tuli siis kokku pakkida kohvrid. Suurema osa olin õhtul juba ära pakkinud. Kella üheksast läksime hommikust sööma. Kell 11.00 ootas buss meid natukene maad majast eemal. Jalutasime bussi peale. Nüüd oli meil veel paar tundi Sitgesis olemiseks enne Barcelonasse lennujaama sõitmist.
Mina tahtsin minna Mariceli paleesse. Tegemist on vaieldamatult Sitgesi kõige kuulsama ning imposantsema hoonega. Palee ehitas aastatel 1910-1918 kunstnik ja insener Miquel Utrillo Ameerika ärimehe, kunstikollektsionääri ja filantroobi Charles Deering´i tellimusel. Deering armus pärast Sitgesi külastamist sellesse pisikesse mereäärsesse linna. Palee ehitamisel tehti koostööd ka skulptor Pere Jou´ga, kes on fassaadil ja ka hoone sees olevate kapiteelide autor. Utrillo oli kusjuures hea tuttav hilisemal perioodil üle tänava elanud Rusinol´iga, Deering oli viimase patroon ja suur toetaja ning Museu de Cau Ferrat´is ongi eksponeeritud just Deering´i kunstikollektsioon. Minul kokkuvõtteks ei õnnestunud seda imet ikkagi vaadata, sest nii eile kui täna oli palee suletud! Kindlasti tuleb enne tutvuda palee lahtioleku aegadega! Aga Sitgesisse sattudes peaks seda võimalusel kindlasti vaatama minema: suurejooneline, paljusid erinevaid stiile hõlmav Noucentista stiilis (katalaani arhitektuuristiil tugevate idamaade mõjutustega), värviküllane, samas maitsekas ja harmooniline, väärib see külastuse iga sekundit!
Jalutasin siis natukene lihtsalt linna peal ringi. Kell kaks pidime olema bussi juures tagasi. Sõitsime lennujaama, sealt Tallinnasse ja läbi see reis oligi! Väga tähenduslik aga minu jaoks kasvõi sellepärast, et Andorra puhul oli tegemist viimase Euroopa riigiga, mida külastasin. Kui nüüd muidugi jätta kõrvale fatk, et Euroopa piire on muudetud ja siia kuuluvad sellest tulenevalt ka Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaan ja Kasasthan. Gruusias olen käinud. Armeenia, kui õnnestub, siis ka Aserbaidžaan, saavad külastatud järgmisel suvel. Kasasthan jääb siis veel teadmata tulevikku... Raha kulutasin kahe viimase päeva jooksul taksole 10 eurot, kohvikus ja söömas kokku 10 eurot, muuseumides 10 eurot ja kingitustele kokku 75 eurot. Seega kokku 105 eurot. Kogu reisi peale kokku kulutasin koha peal raha 134,5 eurot, millele läks juurde 1500 eurot siis Sportmatkadele läinud reisiraha.