KARLIGA LONDONIS!

TEINE PÄEV- 27.11.2014.

Ilmselt tänu õhtusele varakule magamaminemisele oli Karl hommikul 7.15 juba üleval. Natukene võis muidugi kaasa aidata ajavahe. Eestis oli kell sellel hetkel juba 9.15. Kuna kauem magamisest ei tulnud ka minul enam midagi välja, siis tõusimegi üles ja läksime sööma. Söök oli tavaline odava hotelli hommikusöök. Kuklikesed ja marmelaad ja või. Kohv, tee, apelsinimahl. Boonusena olid juures isegi maisihelbed ja piim. Kõhu sai igal juhul täis. Kui õhtul lugesin Karli kokkuvõtet päevast (kui laps koolist puudub reisi tõttu, siis peab ta meie koolis kirjutama reisipäevikut lihtsalt järgi õppimise asemel), siis seal oli mainitud hommikust väga head sööki! Vaatenurgad on lihtsalt nii erinevad! Ja alati tasub olla rahul sellega, mis on olemas, siis on elu õnnelikum.

Pärast sööki ootas meid ees pikk päev. Täna olime otsustanud liikuda jalgsi ringi. Esimene asi, kuhu suundusime oli Briti muuseum. See on kõigile turistidele kohustuslik. Mulle meeldib Londoni puhul see, et siin on enamus muuseume külalistele tasuta. Kui nüüd mõelda nendes muuseumides peituvate rikkuste ja hindamatu väärtusega aarete Inglismaale jõudmise viisile, siis ma saan isegi aru sellest. Rahvuslik süütunne kõigi nende avastamiste nime all kokku riisutud asjade pärast. Külastus on küll tasuta, samas küsiti raha näiteks igas muuseumis kaardi eest. Mitte küll palju. Üks nael. Jalutasime kilomeetrikest viis ja kohal me olimegi. Londonis on iga maja omaette kunstiteos. Muuseumisse minnes ei imetle mitte ainult muuseumi väljapanekut vaid ka igat hoonet ennast. Aastal 2000 avati Briti muuseumi siseõuele peale ehitatud klaaskatus. Ma pean ütlema, et brittidel on väga hästi õnnestunud arhitektuuris ühendada uus ja vana. Mulle väga meeldis selle vana ja väärika hoone peal asuv klaaskuppel.

Muuseumi väljapanekutest meeldis Karlile kõige rohkem Rosette´i kivi. Isegi rohkem kui muumiad. Kuigi tegelikult alguses arvas ta, et need on ainukesed vaatamist väärivad asjad seal. Rõõmus oli ta ka selle üle, et ometi olid siin väljas originaalsed esemed. Nii muumiad kui nimetatud Rosette´i kivi. Tõdes ainult väikese kurbusega, et Tutanhamonit siin ei olnud (ega britid ka kõiki väärisesemeid Egiptusest ära tassida ei jõudnud). Käisime Tallinnas vaatamas kunagi Tutanhamoni näitust Rahvusraamatukogus. See oli tema jaoks tohutu pettumus kuna ühtki originaalset asja seal ei olnud. Nüüd sai laps ometi rõõmustada. Pean muidugi häbiga tunnistama, et kõiki saale ja kõiki esemeid viimaseni me üle siiski ei vaadanud. Tegemist on ikkagi tohutult suurte ja mahukate kollektsioonidega. Vaatasime ära need asjad, mis meid rohkem huvitasid. Ja muidugi need kõige kuulsamad esemed. Minule aga meeldisid kõige rohkem mumifitseeritud kassid. Väga palju tobedamaid asju ma ei ole üheski muuseumis näinud. Ja muistses Egiptuses mumifitseeriti neid tuhandete kaupa. 

Briti muuseumist edasi jalutasime Covent Gardenisse. Tee pealt käisime läbi ühest imepisikesest kohvikust. Kuna sinna sisse ei mahtunud, siis ostsime kaasa võileivad. Jalutasime Kunigliku ooperiteatri juurde. Selle vastas oli ilus väike purskkaev. Istusime selle ääre peal natukene ja sõime oma võileibu. Õues oli mõnusalt soe ja isegi päike näitas ennast aeg-ajalt. Jalutasime seal ümbruskonnas veel veidikene ringi. Kuna tegemist Londoni ühe rahvarohkema ja käidavama kohaga, siis oli seal igasuguseid veiderdajaid ja rahateenijaid kõvasti. Karlile pakkusid kõige rohkem huvi nn "õhus seisjad". Meie tee viis meid aga edasi Somerset´i maja juurde. Käisime korra ka Waterloo sillal imetlemas vaadet Thames´ile. Pidime aga pettuma: sellelt sillalt ei olnud mingit eriti ilusat vaadet. Sealt edasi tuli Trafalgari väljak. Koos purskkaevude, admiral Nelsoni kuju ja potisinise kukega. Kuid meie tegelik eesmärk viimati nimetatud kohas oli Rahvusgalerii. See oli nüüd see koht, mille tarbeks Karlil oli kõvasti kannatust ja pikka meelt varutud. Ka see muuseum on tasuta. Ostsin kaardi ja hakkasime siis peale. See oli nüüd see koht, kus ma ei tahtunud vastupidiselt Briti muuseumile, mitte ühtegi nurgatagust vahele jätta.

Seetõttu otsisin kotist välja pastaka ja hakkasin plaani järgi ringe ümber vedama juba käidud saalidele. Mulle täitsa meeldis nende süsteem: kõik saalid olid nummerdatud, igas saalis oli seina peal number ka kirjas. Väga lihtne ja loogiline. Karl jalutas minuga kannatlikult kaasa, igas saalis istus uhketel nahkdiivanitel. Järgmisesse saali minnes võtsin ta jälle kaasa. Kõik toimis väga hästi! Kuni selle hetkeni, mil mina olin täielikus vaimustuses kunstist, mida vaatasin ja Karl läks mul täiesti meelest. Jalutasin siiras õnnes ja vaimustuses saalist saali. Iga järgmine oli veel parem, veel ilusam, veel uhkem, veel rohkem minu lemmik jne. Olles juba ennast unustavalt jõudnud muuseumile pool tiiru peale teha ning veetnud seda viisi umbes tunnikese, tuli mulle lõpuks meelde, et mul oli laps ka kaasas tegelikult. Aga kes see oleks osanud nüüd öelda millisesse neist kümnetest saalidest see laps jäi? Hakkasin otsima teda siis. Õnneks ei olnud ta eriti liikunud ja istus korralikult samas kohas. Natukene hädas oli ta olnud ainult ülihoolitsevate ja murelike valvurite pärast, kes olid käinud pidevalt uurimas, kas tal kõik korras on. Karl oli põgenenud nende eest teise saali, kus polnud mugavaid diivaneid. Siis oli valvur mures selle pärast, et oli Karli ära ehmatanud ja viis ta sõbralikult õlgade ümbert kinni võttes tagasi diivanile istuma. Edaspidi olin aga targem ja märkisin muuseumiplaanil ära ka selle saali kuhu Karli jätsin. Süsteem toimis perfektselt!

Rahvusgaleriist lõpuks lahkudes jalutasime selle vaatamisväärsuse juurde, mille pärast Karl Londonisse tuligi - Churchill´ili sõjakabineti juurde. Tee peal jalutasime mööda Downing Street´i otsast. Seal elab Suurbritannia peaminister. Majas number kümme! See on ilmselt kogu maailmas kõige tuntum aadress! Veel tuntum on võib-olla ainult veel aadress 56B Whitehaven Mansions, Sandhurst Square. Kellele see kuulub tuleb igal ühel endal järgi uurida! Peaministri kodutänav ise on turvalisuse kaalutlustel siiski suletud. Sõjakabinet oli esimene muuseum, mille eest pidime maksma. Karl sai muidugi tasuta. Muuseum on tehtud II maailmasõja ajal toiminud sõjakabineti ruumidesse, mida juhtiski Churchill. Väidetavalt on seal säilinud kõik täpselt sellises seisus nagu sõja lõppedes jäi - kui sõda lõppes lahkus Inglismaa sõjaaja valitsus maa alt ning iga pliiats ja dokument on täpselt selles asendis nagu siis jäi. Kas see nüüd täpselt kõik tõsi on me muidugi ei tea. Minule meeldis seal suurtele kaartidele rindejoonte märkimise süsteem. Et reaalselt olidki nööpnõelad ja värvilised lõngakerad. Märgiti punktid nõeltega ära ja siis veeti värvilisi lõngasid nende vahel. Igal riigil oma värv. Ning igaks juhuks tabel värvide ja riikide nimedega kõrval. Nagu seletuskiri. Koos oli seal kaks erinevat osa: sõjakabinet ja Churchill´i muuseum. Viimasesse me kuidagi ei sattunud, mingil hetkel avastasime lihtsalt, et oleme ringi peale teinud juba ja muuseumist väljast. Ja nõnda siis jäigi see meil nägemata.

Aga tänu sellele jõudsime me ilusasti nagu plaanitud kella viieks Westminster Abbey´sse õhtusele teenistusele. Vastupidiselt enamusele Londoni muuseumitele on kirikute külastamine siin tasuline. Seetõttu otsustasingi, et me ei lähe lihtsalt niisama kirikut vaatama vaid läheme õhtusele teenistusele. Need toimuvad suuremates kirikutes iga päev. Ja kui veab, võib kuulda nendes laulmas ka kiriku juures tegutsevat poistekoori. Täna õhtul meil vedas! Westminsteri poistekoor pidavat olema väga kõrge tasemega. Poisse valitakse sinna igal juhul väga hoolikalt. Ja laulmisega tegelevad nad suure osa oma päevast. Koolis käivad nad kiriku kõrval asuvas Westminster´i kirikukoori koolis. Kirikust tulles sattusime juhuslikult ka sinna kooli hoovile. Tegelikult me ei pidanud sinna sattuma, sest tegemist vist suletud alaga, kus oli valvur ees. Aga meie muidugi ei pannud seda tähele. Ja meidki ei pandud tähele. Ilmselt jalutasime nii enesestmõistetavate nägudega sealt väravast läbi. Ah jaa, kirik muidu oli väga ilus. Ja poisid laulsid kui inglid. Natukene ekslesime seal kiriku taga pimedates väikestes tänavates, kaarti ei näinud ju. Aga selle eest olid seal väga lahedad tänavanimed: Suur Peeter, Suur Smith, Väike Smith jne. Väikest Peetrit ei leidnud ainult. Hakkasime hotelli poole tagasi jalutama. Tee peale jäi meile kuninganna kodu ehk siis Buckingham´i palee. Külla ei saanud aga minna - kuningannat polnud kodus kahjuks. Pidime siis leppima teise kuningannaga. Palee ees väljakul on kuninganna Viktoria memoriaal. Tema oli kohal.

Hyde Park´i jõudes leidsime sealt jõuluturu ja lõbustuspargi. Ning loomulikult ei saanud me siis sealt lihtsalt mööda minna. Käisime nii turul kui lõbustuspargis. Kõige hullemate atraktsioonide peale ei julgenud siiski minna. Valisime selliseid tagasihoidlikumad. Täitsa tore oli! Ma ei mäletagi millal viimati lõbustuspargis käisin. Enne hotelli minekut käisime läbi veel Burger King´ist. Karlile oli lubatud ka üks hamburgeri restorani külastus reisi jooksul. Kahjuks või õnneks, kes seda täpselt teab, pidime oma söögi kaasa võtma, sest nad hakkasid juba sulgema. Kuna hotell oli lähedal, kohe ülejärgmisel tänaval, siis polnud see probleem. Läksime hotelli, sõime hamburgerit ja jõime teed. Ja olime õnnelikud ja tänulikud ühe tõeliselt toreda ja laheda päeva eest!Raha kulutasime järgmiselt: sõjakabinetis minu pilet 15,50; lõunased võileivad 5,0; õhtused burgerid 7,50. Kokku siis 28,0 naela.