KARLIGA LONDONIS!

KOLMAS PÄEV - 28.11.2014.

Täna hommikul ärkasin mina isegi enne Karli üles. Lugesin natukene ja varsti oli Karlgi üleval. Käisime söömas ja asutasime ennast linna peale minema. Täna oli meil plaanis sõita bussi, metroo, rongi või millega iganes. Peaasi, et vähem käima peaks. Kaks eelmist päeva oma kümnete kilomeetritega on jätnud tuntavad jäljed meie jalgadele. Jalad olid hommikul päris valusad! Pannes päevaks plaane paika, oli Karlil kindel soov sõita just bussiga. Loomulikult tasub Londonis bussidega sõita. Ilusad, punased, kahekordsed. Suundusime siis oma täis joonistatud kaardiga hotelli administraatori poole sooviga saada juhiseid Londonis bussiga liiklemise kohta. Meie soov oli sõita hotellist ehk siis Queensway´st London Tower´isse. Aga kui me seda noormehe käest küsisime ütles ta kõigepealt, et bussiga ei saa sinna. Minu suure imestuse ja küsivate pilkude ja veel mitme kordse küsimise peale arvas ta häbelikult, et tegelikult siiski ilmselt saab kuidagi, aga tema ei oska bussiga sõita. Sest ta ei ole kunagi bussiga sõitnud. Nii palju siis loodetud abist! Aga me ei jätnud jonni. Kui meil oli plaan bussiga sõita, siis seda me saama peame.

Jalutasime esimesse bussipeatusesse. Londonis peab muidugi meelest pidama, et liiklus on tagurpidi. Ehk siis meie loogika vastaselt tuleb bussi oodata õigele poole sõites valel pool teel. Peatusesse jõudes avastasime, et tegelikult on posti peal kirjas kõik info mis vaja. Bussinumbrid kirjas, selle all kõik peatused kust buss läbi sõidab, kellaajad millal väljub. Muide, Londonis sõidavad bussid öö läbi. Kogu aeg. Öösel lihtsalt natukene harvemini. Uurides nüüd seda meie jaoks väga huvitavat infot posti pealt, avastasime, et meil on mõistlik natukene ümber teha oma tänane plaan. Otse meie hotelli juurest bussi Tower´isse ei lähe. Aga läheb meie järgmise külastatava objekti ehk Impeeriumi Sõjamuuseumi juurde. Natukene mõtlemist ja tegime plaani kohe ringi. Siis alustame oma tänast ringi lihtsalt teist pidi. Busse tuleb siin kusjuures ise peatada. Nagu meil marsruuttaksosid. Kui keegi maha tulla ei taha ja keegi peatuses ootajatest kätt ei tõsta, siis buss ei peatugi. Iseenesest mõistlik ja säästev.

Kui tuli õige buss käitusime juba nagu kogenud londonlased. Veendusime, et meile sobiv number, tõstsime käe, astusime bussi ja soovisin piletit osta. Siis selgus aga, et bussist ei saagi piletit osta! No meil on ikka veel ja veel arenguruumi. Bussijuht seletas ilusasti, et pileteid saab osta ainult metroojaamadest. Ütles ka, kus asub hetkel meile lähim. Jalutasime siis sinna, ostsime piletid, ja läksime jällegi uuele üritusele. Seekord õnnestunult. Sõitsime Sõjamuuseumi juurde. Eelmised päevad olime liikunud jalgsi ning see oli muidugi lihtsam. Ning siis paiknesidki need kohad, mida tahtsime külastada rohkem ühes piirkonnas koos. Aga täna tuli meil läbida juba palju suuremaid vahemaid.

Seegi muuseum on külalistele tasuta. Ma pean ütlema, et see koht oli nüüd rohkem Karlile meele järele. Mina väga midagi endale sealt ei leidnud. Aga mitu korda pidin endale tuletama meelde kannatlikkust. Erinevalt Karlist, kelle suust ei tulnud eile kunstimuuseumis mitte ühtegi kannatamatut piuksu. Jõudes oma järjega holokausti saali juurde, oli seal kohe valvur ukse peal ees, ja uuris kas Karl on ikka 14 aastat vana. Pean nüüd ausalt üles tunnistama, et valetasin Karli vanuse kohta tänasel päeval juba teist korda. Sõidukaarti ostes oli tal vanust 10 aastat. Nüüd 13 aastat. Selgitasin, et Karl on kursis sellega, mis on holokaust. Ja mida see endast üldjoontes kujutab. Lasti selle peale õnneks ikka ilusasti sisse. Sellist sissejuhatust kohates, oleks oodanud võib olla isegi jubedamat väljapanekut. Kuid midagi väga võikat ja jubedat meie ei näinud seal. Oma osa on ilmselt ka selles, et ajaloos on Karl suhteliselt tugev, see huvitab teda ja ta isegi aeg-ajalt üllatab mind oma teadmistega. Tihti tuleb ja küsib ta mu käest, et emme, kas teadsid, et... Päris mitmel korral olen pidanud tunnistama, et ei teadnud. Kui uurisin ta käest, et kust ta neid fakte võtab, selgus, et laste teadus- ja ajaloo entsoklüpeediast, mille ta kunagi oma raha eest ostis.

Kui ringkäik tehtud ja kõik vaadatud, istusime natukene muuseumi eest pargis ja sõime ära hotelli hommikusöögilauast kaasa võetud saiakesed. Ilm oli väga mõnus ja suhteliselt soe. Päike paistis. Üldse on meil ilmaga vedanud. Kuigi Karl tahtis näha just seda talvist ja nii tüüpiliselt udust ja vihmast Inglismaad, siis seda polegi meil õnnestunud näha. Siis jalutasime üle Westminster´i silla Parlamendihoone juurde uuesti, et päevavalges samuti mõned pildid seal teha. Möödusime ka kuulsast Londoni vaaterattast, aga lähemalt vaatama ei läinud. Parlamendihoonest ja Westminster Abbey´ist pildid tehtud, suundusime metroojaama ja sõitsime lõpuks Toweri lossi või õigemini kindluse juurde. Jalutasime kõige pealt teisel pool Thames´i jõge, et pildistada nii lossi, kui ka Tower Bridge´i üle jõe. Siis avastas Karl laeva jõelt. Sõjalaeva. Tegemist II maailmasõjas väga edukalt tegutsenud Briti sõjalaeva "Belfastiga". Karl arvas muidugi, et ta tahab kohe sinna laeva peale minna. Mina tuletasin talle meelde, et paar päeva enne reisi rääkisin talle just nimetatud laevast ja küsisin, kas see huvitaks teda. Siis arvas Karl küll, et sinna ta ei taha minna. Hetkel ei mäletanud ta sellest aga loomulikult enam mitte midagi. No näed siis, kuidas asjad mõnikord meelest ära lähevad.

Kuna kõht hakkas tühjaks minema, siis astusime vähemalt sinna laeva kohvikusse, mis kai ääres asus, sisse. Seal pakuti täitsa normaalse hinna eest suppi. Sõime siis suppi seal ja mõtlesime, mis nüüd edasi teha. Karl ikka nii väga tahtis laeva peale minna. Aega ainult ei olnud meil. Pidime ruttu minema Tower´isse, et jõuda ka midagi vaadata, enne kui kinni pannakse. Midagi ei jäänud üle, kuna Karl alguses ei olnud huvitatud laevast, siis nüüd enam ei olnud aega selle jaoks. Kiirustasime ruttu üle silla ja läksime pileteid ostma kindlusesse pääsemiseks. Tänasel päeval aga tundus, et asjad ei suju meil. Tower´isse ei lastud enam. Üks asi, mis mulle siin väga meeldinud ei ole, on see, et kõik kohad nii vara kinni pannakse. Muuseumid ainult maksimum kella kuueni lahti ning tund aega varem lõpetatakse sisse laskmine. Ega minu vihastamine muidugi asja paremaks ei teinud. Kui ei saa, siis ei saa! Tuleb tulla homme uuesti, sest see on see koht, kuhu ma kindlasti tahtsin minna. Enam ei oleks me laeva peale ka jõudnud, sest seegi pandi kell viis kinni. Aga pole halba ilma heata! Kuna pidime homme tulema siia kanti tagasi, siis saab Karl ikkagi oma tahtmise ja saame käia ka laeva peal ära.

Ning nüüd avanes meil jälle hea võimalus minna kella viiesele jumalateenistusele, seekod St. Pauli katedraali. Läksime maa-alla ja sõitsime katedraali juurde. See oli veel uhkem, suurem, võimsam, ilusam, suurejoonelisem ja majesteetlikum kui Westminster Abey. Karlilegi meeldis see palju rohkem. Igal juhul seal kirikus istudes oli ta sellest vaimustuses. Kõik need kujud, nikerdused, vitraažid, maalid, sambad, mosaiigid, kaared ja muud kaunistused jätsid talle kustumatu mulje. Järjekordne ehituskunsti ime! Maetud on siia näiteks admiral Nelson. Mälestumärk on Winston Churchill'ilile, kes ütles Londoni pommitamisel II maailmasõja ajal, et St. Pauli katedraal tuleb iga hinnaga päästa. Katedraal on kuulus oma kontsertide poolest, mille lauljad tulevad samuti kirikukoori koolist. Kuid lauljaid ei õnnestunud meil kahjuks täna kuulda. Tänane teenistus oli ilma nendeta. Kirikust välja tulles proovisin uhkest hoonest mõned pildid teha, aga pimedas ei õnnestunud see kuidagi.

Edasi läksime me veel ühte kunstimuuseumisse - Tate Modern´isse. Moodsa kunsti muuseum siis. See muuseum on neljapäeva ja reede õhtuti lahti kella kümneni. Ikka tasuta. Karl oli juba natukene väsinud, tema võttis endale ringkäigule kaasa väikese tooli, mida sai laenata. Käis siis saalist saali ja istus aeg-ajalt kui ära väsis. Tate Modern ei ole väga suur ega keeruline muuseum, lasin seal Karlil oma pead ringi käia. Pealegi on ta väga hea orienteeruja. Ühel hetkel järgmisesse saali sisenedes leidsin eest kunsti imetleva poja. Väga süvenenud taiesesse. Küsisin, miks ta valis just selle töö, ta siis põhjendas seda päris pikalt. Et miks just see töö tema jaoks oli huvitav olnud. Igal juhul avastasin, et saan oma pojaga pidada pikki vestlusi moodsa kunsti teemadel. See on nii tore!

Moodne kunst vaadatud ja arvustatud käisime natukene ringi muuseumi ja jõe vahelisel alal oleval jõuluturul. Neid on ilmselt enne jõule Londonis väga palju. Turult ostsime topsitäie küpsetatud kastaneid. Olen neid maailmas ringi käies kogu aeg soovinud proovida, kuid millegipärast ei ole seda kunagi teinud. Nüüd ostis Karl prooviks. Lasin tal ise seda teha. Et harjutada natukene võõras linnas võõra keelega hakkama saamist. Sai hakkama küll. Ning kastanid olid päris head, mulle meeldisid. Magusad sellised. Siis jälle maa alla ja metrooga hotelli juurde. Täna õhtul käisime söömas hiina nuudlirestoranis. Nuudlid oli tõesti väga head. Kõht täis ja meel hea suundusime oma hotelli tagasi. Toas veel õhtune tee piimaga ja siis magus uni.

Raha kulus täna järgmiselt: sõidukaart 8,9 eurot (sellega saab sõita kõigega); raamat Karlile sõjamuuseumis 5 naela; lõunane supp 7,5 naela; kastanid 3,5 naela; õhtused nuudlid 14 naela. Kokku siis 38,9 naela.