KARLIGA LONDONIS!

VIIES PÄEV - 30.11.2014.

Hommikul, õigemini öösel, ärkasime kell 2.00. Söömise peale ei hakanud aega raiskama. Asjad olid meil enne magamaminekut juba pakitud. Pesime hambad, panime riidesse, viimased asjad veel kotti ja läksimegi. Söök oli meil kaasas. Selle peale ei tahtnud kallist uneaega raisata. Otsustasime süüa lennujaama bussis lennujaama sõites. Plaan oli minna lennujaama bussi peatusesse jala, sest metroo, millega oleksime kõige lihtsamalt saanud, öösel ei sõida. Meie ööbisime Queensway metroojaama kõrval kohe. Buss väljus meil Victoria jaamast. Otsustasimegi, et igasuguste sekelduste ja eksimiste vältimiseks on kõige mõistlikum minna sinna jala. Seda enam, et öösel linn tühi (tegelikult oleks õige mõte olnud, et tühjem!). Jalutada oli meie sihtkohta umbes 4,5 kilomeetrit. Ajaliselt siis tunnikene.

Minema hakates tuli mul aga mõte, et tegelikult saame poole tee peale ka bussiga, sest bussid sõitsid väga tihedalt ööselgi. Ootasime kaks minutit bussi ning saime sellega edasi Marble Arch´i metroojaama läheduses olevasse Park Lane´i bussipeatusesse. Siit oli nüüd edasi jalutada ainult otse. Karl vaatas kogu meie reisi jooksul väga suure huviga kaarti. Nii nüüdki. Süvenes sellesse põhjalikult. Ja siis teatas mulle:"Emme, kui me siit nüüd ilusasti otse saame minna, siis on meil kõik väga hästi!" No jah, eks sellisel tuulepeast emmel, nagu Karlil on, peab ikka silma peal hoidma. Aga arvasin siiski, et kõik on kogu aeg hästi. Isegi siis, kui me mõnest kohast ei saa otse. Ja mõnes kohas ära eksime. Ja mõnes kohas võib-olla mõni ootamatu äpardus tekib. Kõik on ikka väga hästi!

Ja ei tulnud meil ootamatuid sekeldusi õnneks! Saime jalutada ilusasti otse Victoria jaama juurde. Ööselgi on Londonis väga palju vaadata. Linn on öösel hoopis teist nägu kui päeval. Aga see on üldiselt iga linnaga nii. Öösel on ta täis esiteks pidutsevaid inimesi. Ning teiseks magavaid inimesi. Kodutuid siis. Ma ei oska öelda, kas kõik need kümned ja kümned inimesed, kes omale mõnusa küljealuse otse tänavale on teinud, on kodutud. Välimuse järgi ei näinud nad sugugi mitte kõik sellised välja. Väga hästi võisid nad olla ka hotelli pealt kokku hoidvad mitte väga jõukad turistid näiteks. Londonis on novembri viimastel päevadel ööselgi mõnusalt soe võrreldes meie kliimaga. Meie nägime üldse Londoni ilusamat poolt ilma suhtes. Iga päev oli meil vähemalt osa päevast mõnus sügisene päike. Olid sellised meie mõnusad septembri lõpu ilmad. Et ei ole enam liiga palav. Kuid on ikkagi veel piisavalt mõnusalt soe. Iga päev oli meil sooja kuskil 13-15 kraadi ringis. Nii, et ei mingit lõputus udus ja vihmas vaevlevat Londonit nagu Karl oli unistanud ja oodanud. Et ikka seda tõelist ja päris Inglismaad näha! Nagu varasemalt ka mainisin, siis sellepärast oligi Karlil väga kindel ettekujutus, et Inglismaale tuleb tulla talvel mitte suvisel ajal.

Jõudes lõpuks Victoria jaama kohale, otsisime natukene seda õiget kohta, kus meie buss peaks väljuma. Õnneks on Londoni inimesed ja teenindajad ka keset ööd väga abivalmid ja sõbralikud. Meie buss väljus 3.30. Istusime bussi ja asusime oma hommikusöögi kallale. Lennujaama poole sõites möödusime veel mõnest juba tuttavast ja külastatud objektist. Natukene saime ka magada bussis. Lennujaama passikontrolli läbides otsiti Karl väga põhjalikult läbi. Tema jaoks oli seegi jälle tohutu elamus! Kui väravas oma lennule pääsu ootasime, jäi kõrval väravas just üks inimene lennult maha. Palus, mis ta palus jumala- ja linnukeeli, lennukile teda enam ei lastud. Kuigi tõesti nagu ta ka ütles, lennuk ju oli veel värava juures. Kord on kord.

Meie aga maha ei jäänud, ja õige pea olime lennukis. Selle sõidu magasin mina jälle maha. Ööd ju nagu ei olnudki päriselt. Tallinnasse jõudes võtsime takso, et jõuda vanaema-vanaisa juurde oma autole järele. Ning siis saime äsja lennukilt maha astunud ja välismaalt tulnutena nagu külma joana selga meie teenindajate suhtumise klientidesse. Meil olid seljas seljakotid, mitte küll väga suured, aga siiski piisavalt suured selleks, et nendega oli väga ebamugav, tüütu ja aeganõudev ronida auto tahaistmele. Jäin hetkeks avatud ukse juurde ootama, et kas taksojuht äkki tuleb autost välja ja paneb meie kotid taha pagasiluuki. Aga ei mingit reaktsiooni. Täielik ükskõiksus! Ronisime siis vaevaliselt kahekesi sinna autosse oma kottidega. Kuidagi mahtusime ära. Taksost lahkudes tänasin juhti nagu alati ja soovisin ilusat päeva. Ka sellele ei tulnud mingit reageeringut. Mitte ühtegi viisakat sõna. Üldse ainukesed sõnad, mis me tema suust kuulsime, olid:"Tšekki on vaja?".

Kui takso ära sõitis arvas Karl ohates, et Londonis olid palju sõbralikumad inimesed. Isegi laps paneb tähele. Kurb. Võib ju arvata, et see on see välismaalaste tobe võlts viisakus. Ei ole asjad nii tegelikult. Nad on viisakad ja sõbralikud mitte sellepärast, et peab, vaid sellepärast, et nad ongi sellised. Kui istusime Karliga Londonis Belfasti laevakohvikus ja jõime oma teed ja sõime saiakest, küsisin Karli käest, mis talle selle päeva juures kõige rohkem meeldinud on. Karl vastas, et see teenindaja siin kohvikus. Ta oli tõesti tore tütarlaps. Seda enam, et meie käitusime valesti teadmatusest. Kuna Londonis joovad kõik teed piimaga, siis pannes meile valmis tee, tõstis ta letile ka piimakannu. Karl arvas automaatselt, et kogu kann piimaga on mõeldud meile ja viis selle lauale. Müüja siis vabandas ja selgitas, et see on siiski kõikidele kasutada ja palus selle tagasi tuua letile. Nähes, et Karl natukene ära ehmatas, kui tõlkisin talle teenindaja jutu, tõi ta tagant ruumist uue kannu, valas meile sinna uue piima ja ütles, et kui Karl soovib omale lauale päris oma piimakannu, siis ta võib nüüd selle võtta. Karl võttiski. Tundub väga väike asi, aga väikesed asjad ongi need, mis loevad.

Kokkuvõttes oli aga tegu jälle väga toreda ja meeldejääva reisiga. London on suurlinn. Seda suurust näitas ta meile igal hetkel. Suurus, võimsust. Ning ajalugu. Sellel linnal on lugu. Ning see kõnetab inimesi. Kui vähegi kuulata. Meie saime selle osaliseks. Tavaliselt on pärast igat reisi soov minna kunagi tagasi äsja külastatud paikadesse. London ei tekita ainult soovi tagasi minna. London annab teadmise, et kunagi kohtutakse taas. Meie reisi jooksul kulus aga kokku raha Londonis viibides 200,74 naela ehk 281,0 eurot. Pannes sinna juurde lennukipiletid (134,0 eurot) ja hotelli (280,0 eurot), siis saame kokku 695,0 eurot. Ehk siis 347,5 eurot inimese peale. Suhteliselt odav reis. Ning selle raha eest saime me kõike kuhjaga! Nii muljeid, kultuuri, kunsti kui toredaid kohtumisi nii toredate inimeste kui  ka toredate olukordade ja situatsioonidega. Kui nüüd rääkida meie järgmistest plaanidest, siis needki on olemas. Mitte küll veel sada protsenti kindlad (sest ei ole veel ostetud lennukipileteid), aga loodetavasti siiski teostuvad. Plaanis on minna siis kevadisel koolivaheajal Eliisabetiga kümneks päevaks Iirimaale külla minu sõbrannale, kes seal juba pikalt elab. Läbi Oslo. Saaksimegi Oslos kõik kokku ja veedaksime seal ka mõne päeva.