NELJAS PÄEV - 29.11.2014.
Täna hommikul pidin Karli koguni üles ajama. Nii kõvasti on meie tihe reisiprogramm vaest meest väsitanud ilmselt! Et jõuaks sööma ruttu ja meie viimast päeva Londonis hästi ära kasutada. Karl on endiselt vaimustuses hotelli kehvakesest hommikusöögist. Minu jaoks on see hämmastav! Aga samas on kõik väga hästi: kui laps naudib söömist, siis on tal kõht täis ja kui kõht täis, siis on meel rõõmus. Kohvi aga inglased küll keeta ei oska. Siinse jubeda kohvi pärast läksin minagi juba teisel hommikul tee peale üle. See on siin erinevalt kohvist tõeline maailmaklass! Karl naudib piimaga tee joomist. Mulle istub rohkem piimata tee. Lihtsalt imeväikese koguse suhkruga. Saiakesed jälle söödud, asusime kohe hommikul metroojaama poole teele. Esiteks selleks, et ainult sealt saab osta pileteid, nagu selgus eile. Ostsin siis sõidukaardi endale ainult (lapsed saavad tasuta!) üheks päevaks, kuna algselt oli plaan täna käia jälle jala ringi. Natukene poodides ja jalutada Kensingtonis ja Hyde Parkis. Aga eilsete viperuste tõttu pidime ju tänagi minema Londoni Tower´i kindlusesse. Nüüd tuligi siis tänaseks uus pilet mul osta. 
Ostsime pileti ära, läksime jälle maa alla ja rongile. Uurides metrookaarti, jäi mu pilk korraks peatuma nendele peatustele, kust läbi sõidame. Järgmine oli St. Pauli katedraal. Mõtlesin kaks sekundit ja siis teatasin Karlile, et läheme hoopis järgmises peatuses korraks maha. Tema muidugi imestas, et miks? Plaan oli minna ju Tower´isse. Jah, oli küll. Keegi kunagi ütles mulle, et plaanid ongi selleks, et neid muuta. Londonis olles oleme me kindlalt seda reeglit ka järginud. No tegelikkuses on need plaanid muutunud muidugi mitte meist olenevatest põhjustest tingituna. Mitte et me ise oleksime neid kippunud muutma! Kokkuvõttes pole muidugi vahet. Ja võin kindlalt väita, et eks reisimine juures näiteks jäävadki igast reisist meelde need seigad ja asjad, mis juhtuvad ootamatult ning plaaniväliselt. Kui reis läheb täpselt selliselt igas asjas nagu plaanitud, siis olekski liiga igav!
Aga läksime varem maha selleks, et eile nägime St. Pauli katedraali ainult pimedas. Mina tahtsin siiski vaadata selle maailmaime ära ka päevavalges. Pealegi oli metroojaam praktiliselt kiriku kõrval. Me ei pidanud isegi eriti käima. Käia väga palju ei tahtnud, sest jalad olid ikka veel valusad meie kahe esimese päeva suurest käimisest. Teha väike vahepeatus oli täiesti geniaalne mõte mul! Olen iseendale selle eest väga tänulik. Sest see hoone vääris väikest täiesti omaette peatust. Mõistsin siis, et eile õhtul pimedas ei saanud ma St. Pauli katedraalist mitte mingisugust ettekujutust. Nüüd tundus hoone veel vähemalt viis korda suurem, võimsam, ilusam ja uhkem. Tegime tiiru ümber kiriku. Väga raske oli hoonet üldse korraga pildile mahutada. Ei jätkunud lihtsalt ruumi. Õnnestus see lõpuks ainult ühest küljest. Ma täiesti mõistan keskaja inimese suurt ja kindlat usku jumalasse. Sellisesse hoonesse sisse astudes tunneb inimene ennast ikka väikesena. Kogu kiriku all on täismõõdus kelder. Asuvad selles pood, kohvik ja restoran. Poest käisime meiegi läbi. Ostsime sealt Eliisabetile kingituse kaasa.
Järgmine peatus oli siis tõesti Tower. Ostsime piletid ja läksime sisse. Kõikide meie külastatud kohtade seas olid need piletid kõige kallimad. Ning see oli ka ainukene koht, kus Karli eestki piletit nõuti. Ilmselt on siis tegemist Londoni kõige populaarsema kohaga. Ning ajalugu on siin tõesti võimsalt. Igast müürist õhkub seda kuhjaga. Mõeldes kõigile nendele kuningatele ja kuningannadele, kes siin elanud on. Printsidele ja printsessidele. Mitte ainult elanud. Eks neid on siin ka surnud. Eriti kurvalt on läinud kahe printsiga, kes tapeti lapsena pärast oma päris isa surma onu poolt. Et likvideerida troonipärijaid. Nüüdseks on vendade luud leidnud viimase puhkepaiga Westminster Abbey´is.
Londoni Tower´is on mõned väga tähtsad asjad, mille puudumisel poleks kohal enam sama väärtust mis hetkel. Beefeater´id on kindluse valvurid, endised kõige tublimad sõjaväelased, kes elavadki Tower´is. Nende nimi ehk liha sööjad on tulnud sellest, et just moodustasid kunagi kuninga isikliku ihukaitse, siis pidid nad olema väga heas vormis ja hästi toidetud. Ehk neile oli ette nähtud isegi liha söömine. Et ikka jaksata kuninga elu kaitsta! Rongad on siin elanud nii kaua kui vähegi mäletatakse. Hetkel elab Tower´is vähemalt neli ronka, kelle toitmiseks lausa kogutakse eraldi raha. Ning ronkade eest hoolitsemiseks ja nende toitmise jaoks on palgatud täiesti eraldi isik. Müüt väidab, et kui kindlusest kunagi peaks lahkuma viimane lind, siis langeb ka kindlus. Sellepärast võib täitsa aru saada, miks neid selliselt hellitatakse siin. Siis veel kroonijuveelid. Need, on suures osas need, mis rahva toovad siia. Ehk reklaam. Vaadata on muidugi ka ilus. Ma usun, et enamus inimesi ei ole elus nii palju kulda ja kalliskive näinud oma silmaga. Muljetavaldavad olid ka need meetripaksused terasest seinad ja uksed. Ning kroone sai vaadata vaid liikuval lindil neist möödudes. Et keegi liiga kauaks silmitsema ei jääks seda rikkust. Rikkust aga jagub. Ühes kroonis on näiteks üks maailma kuulsaim teemant Koh-i-Noor. Karlile avaldasid muljet muidugi juveelisaalis seisvad püssimehed. Või siis pigem aukartust.
Tower vaadatud läksime me uuesti üle Tower Bridge´i teisele poole jõge. Tänu sellele, et me eile ei saanud kindlusesse sisse enam, sai Karl võimaluse minna "Belfasti" peale ringi vaatama. Kui oleksime selles linnaosas oma käigud saanud eile kõik käidud, ei oleks me tulnud selle pärast tagasi siia. Kuid nüüd olime juba siin. Karl arvas ise, et küll temal ikka veab elus! Võib-olla tõesti. Ma pean ütlema aga, et laev oligi täitsa tore, mulle meeldis. Pärast ringkäiku istusime laevas veel kohvikus. Jõime teed ja sõime saiakesi. Kohvikus oli müüjaks väga kena noor tütarlaps. Kui teed tellisime, küsisin ka piima tee juurde, sest Karlile on hakanud meeldima just piimaga tee. Ettekandja pani letile piimakannu, mille Karl suure heameelega meie lauale viis kohe. Olles ise väga õnnelik selle üle, et me saime kohe oma piimakannu. Ettekandja siiski ei mõelnud seda selliselt. Palusin Karlil kannu tagasi tuua. Kui ettekandja, nähes Karli pettumust, tõi selle peale tagant ruumist uue, natukene väiksema kannu, valas sellesse piima ja andis Karlile. Äärmiselt armas žest. Londonis ei ole väga suurt hinnavahet erinevate linnaosade ja kohtade vahel. Näiteks seal laevas keset Thames´i ei olnud söömine sugugi kallim võrreldes mõne kõrvalisema kohaga. Võiks ju oletada, et sellises turistilõksus on hinnad täiesti pöörased. Näiteks nagu Tallinnas Raekoja platsil.
Pärast laeval käiku sõitsime uuesti Loodusmuuseumi juurde. Et seda natukene korralikumalt vaadata. Tahtsime näha veel dinosauruseid. Lõpetades seal ringkäigu jäi meil veel täpselt pool tundi, et tormata kõrval asuvasse Teadusmuuseumisse enne sulgemist ja vaadata seal Apollo 10 juhtimismoodulit. Sest see oli Karli jaoks kõige põnevam asi. Kohal olles leidis ta muidugi veel mõne eksponaadi, mis huvi pakkus. Lahkusimegi ühtede viimaste külastajatena. Natukene enne välja viskamist. Metroojaama poole jalutades tuli Karlil mõte, et võiks täna õhtul käia ka läbi korra Hyde Parkis olevalt jõuluturult. Et siis ostaksime sealt kaasa mõned kingitused ja Karl tahtis endale osta Londoni takso mudelit. Kuna sinna ei olnud jala väga pikk tee, siis mõtlesimegi jalutada sinna. Jõudes aga sinna pargi nurgale juba lähemale, avastasime, et see vist ei ole laupäeva õhtul hea mõte. Sinna suubus nii palju rahvast, et me loobusime oma mõttest suhteliselt kiiresti. Liikusime metroojaama poole edasi, et hotelli juurde kohe sõita. Kuid ei olnudki see nii lihtne. Rahvast oli tänavatel nii palju, et me pidime lõpuks endale jõuga teed rajama, et üldse edasi liikuda. Vedasin Karli kõvasti kättpidi järele, et last mitte ära kaotada. Sest sealt rahvamassist oleks tema leidmine olnud väga keeruline. Ja metroosse me ei mahtunudki sisse. Ka sellest loobusime. Läksime jala edasi sinna maale, kust bussid hakkasid meile soovitud suunas sõitma ja läksime lihtsalt bussi peale.
Meie hotelli kvartalis oli aga endiselt kõik mõnus ja rahulik. Käisime läbi siis sellest kõige tavalisemast turistipoest. Karl saigi soovitud taksomudeli pika kauplemise peale. Kauplema pidi aga sellepärast, et ta saaks akna peal näidiseks oleva mudeli. Sest see oli ainukene, mis oli täpselt selline, nagu laps soovis. Ehk siis selline eksemplar, millel käisid kõik uksed ja luugid ja kapotid lahti. Enamusel, mis müüdi, avanesid ainult esiuksed. Müüja väitis küll, et kõigil karpides olevatel käivad ka. Mina, heauskne ja lihtsameelne, oleksingi seda uskuma jäänud. Kuid mitte Karl! Tema katkus pärast ostmist karbi lahti kohe poes ja kontrollis järgi. Loomulikult ei olnud see õige asi. Nii me siis kauplesime endale aknalt näidise. Onu leebus lõpuks ja pühkis isegi suurema tolmu taksolt maha. Vahetasime siis ringi. Katariinale ostsime samuti väikese kingituse.
Siis käisime veel ruttu läbi toidupoest. Ostsime õhtusöögi seekord poest. Ning ka šokolaadikooki meie reisi viimase õhtu puhul. Hommikul lahkume väga vara (õigemini juba poolest ööst). Seega vajasime ka hommikusööki. Mõned võileivad ja kimp banaane tundus selleks olevat väga sobilik. Siis läksimegi ruttu hotelli tagasi. Minul oli vaja veel adapterit oma telefoni laadimiseks. Siin Inglismaal on ju mingid imelikud pistikud! Olin seda hotelli administraatorilt juba kaks õhtut üritanud laenata. Alati oli keegi ette jõudnud. Nüüd teatas noormees aga, et üldse ei ole enam... vaatasin talle vist ikka väga õnnetult otsa. Mul oli vaja kindlasti telefoni laadida. Küsisin siis lootusrikkalt, et äkki tal on lihtsalt anda mulle laadijat. Ning seda tal oli tõesti anda. Võtsin siis sellegi.
Raha kulus järgmiselt täna: rongikaart 8,9 naela; Eliisabeti kingitus 4,5 naela; Tower´i kindlusloss 33 naela; Belfasti laev 15,5 naela; laeva kohvik 7,5 naela; toidupoes 21,44 naela; Katariina kingitus 2 naela. Kokku siis 92,84 inglise naela. Kõige suuremad väljaminekud siis ongi täna olnud. Homme selle eest ei kulu raha. Kui me just lennujaamas ei otsusta midagi osta. Bussipilet lennujaama on olemas. Lennukipilet loomulikult ka. Hotell on makstud.
No comments:
Post a Comment