KÜPROST AVASTAMAS!

SEITSMES PÄEV - 21.10.2015.

Hommikusöök. Siis basseini äärde. Ikkagi viimane võimalus! Saime ujuda, lugeda ja lihtsalt vedeleda mõned tunnid. Pärast lõunat pidi meil olema Kyrenia linnaekskursioon. 14:40 oli kogunemine hotelli ees. Mina muidugi ajasin kellaaja segamini ja olime Katariinaga valmis minekuks juba tunnikese varem. Siis tuli tunnikeseks basseini äärde tagasi minna. Lõpuks korjati meid ühe suure bussi peale. Seal olid ees juba teistesse hotellidesse saadetud eestlased. Ekskursioon kujutas endast umbes poole tunnist bussisõitu Kyrenias. Tegelikult olime me Katariinaga juba eelnevatel päevadel ise väga põhjalikult linnaga tutvunud. Sõidutati meid ka turule. Ega sealt midagi väga osta ei olnud. Tavaline hiina sodi. Mis oli väärt ostmist olid muidugi puuviljad. Pähklid. Ja siis türgi maiustused.

Kuid need maiustused olid turul (ilmselt müüdigi ainult turistidele) kohutavalt kallid. Neid me ei ostnud. Nende koju kaasa viimiseks peaks leidma mõne tavalise toidupoe ja sealt saaks neid ilmselt päris normaalse hinnaga. Sest ma kuidagi ei taha uskuda, et kohalikud ostavad neid turult sellise hinnaga nagu turistidele pakutakse. Ostsime aga kotitäie mandariine õhtuks. Olid väga magusad ja mõnusad! Kui neid enne maitsta poleks saanud, vist ei oleks julgenudki osta. Sest välja nägid nad täiesti rohelised. Kohati olid ainult kollased laigud. Seest olid siiski ilusad kollased. Eestis müüdavad oranžid mandariinid ei meenutanud sugugi siin müüdavaid. Ainult välimuse järgi hinnates tundusid need täiesti toored olevat. Samas ei ole ma vist söönud kunagi nii häid mandariine! Nii, et välimus võib petlik olla!

Pärast turul käiku viidi meid vanalinna uuesti. Seal näidati, kus on sadam, kus Kyrenia kindlus ja anti 1,5 tundi vaba aega. Juba alguses tundus see ekskursioon ainult linnukese kirja saamisena. Et nagu oleks tehtud ja kirjade järgi tasuta saadud. Mingit sisu aga asjal ei olnud. Täiesti mõttetu. Kindluses oli meil ka juba omal käel käidud. Ja vanalinnas ja sadamas. Nagu polnudki midagi teha. Katariina tahtis oma klassiõdedele kingitused osta. Suundusime hoopis nännipoodidesse siis. Olles mõned neist läbi käinud leidsime kingitused väikestele kojujääjatelegi: Karlile ja Eliisabetile. Mina arvasin küll, et mis kingitusi me ikka igalt reisilt veame, et nagu poleks ju vajagi. Kuid Katariina jäi kindlaks endale, et on ikka vaja küll. Nad ootavad neid! Ja reisile nemad ju ei saanud. Et kuidas me siis valmistame neile sellise suure pettumuse. Õnneks on nii mõnigi kord minu lastel õigus ja mina olen õppinud neid aastatega (õnneks!) kuulama. Ostsime ka uued margid. Mulle väga meeldis selle poe müüja. Ilmselt oli tegemist kreeklasega. Umbes 70 aastane vanaproua, kes oli poes koos oma lapselapsega. Selline siiras, heatahtlik ja väga lõbus proua! Kingitused kõigile ostetud, läksime sööma. Meil oli kogunemiseni veel kolmveerand tundi aega. Tellisime väikesest trahterist pildi peal fantastiliselt maitsvad välja näinud grillitud võileivad. See, mis lõpuks aga kohale jõudis, oli totaalselt erinev meie ootusest.

Ilusate, õhukese leiva vahel grillitud ohtra kana ja salatiga võileiva asemel, toodi meile kõva, paksu ja vastiku saia vahel üks tomativiil ja paar kuivanud kanatükki. Grilli need asjad küll näinud ei olnud! Kuid see eest oli imehea minu klaas külma õlut ja Katariina klaas isevalmistatud limonaadi. Viimane viis tõesti keele alla!

Sõitsime bussiga hotelli juurde tagasi ja suundusime taas poodi. Sest Katariinal oli vaja osta ära igaõhtune jäätis. Ma pean nüüd kohe õigluse huvides selgitama, et mina ei suuda sellistes kogustes jäätist süüa. Suure enamuse kogu sellest meie ostetud jäätise hulgast on söönud ära Katariina. Mina olen piirdunud mõne teelusikatäiega. Ausalt! Ostsime siis jälle jäätist, türgi maiustusi koju kaasa võtmiseks ja natukene juua. Hotelli tagasi jõudes küsisin vastuvõtust, mis kell meil hommikul buss ukse ees on. Administraator ei osanud nagu midagi kosta selle peale. Küsis, mis kell meil lennuk läheb? Tegi mingid arvestused, ja arvas siis, et 6:30. Samas tema ebakindlat nägu nähes, pidin ikka üle küsima, et kas ta teab seda kindlalt (tuginedes mingile adekvaatsele infole) või lihtsalt arvab? Ei, tema ei pidavat midagi teadma. Imestunult küsis, et kas me siis ise ei tea? Ei teadnud tõesti. Selle aja peale oli kogunenud hotelli fuajeesse veelgi linna pealt naasvaid eestlasi, kellel kõigil sama mure. Suhteliselt laisk administraator sai lõpuks aru, et pääsu pole. Ohates võttis telefoni ja helistas. Paari minutiga oli tal teada täpselt, mis kell meie buss meid ootab hommikul. Vastuvõtus saime oma postkaardidki lõpuks posti panna. Võisime rahuliku südamega tuppa minna. Ärkama pidime kell kuus.

Natukene kahju oli lahkuda. Oleks veel veetnud aega sellel mõnusal saarel. Toredad inimesed (ja seda tegelikult mõlemas riigis), fantastiliselt hea söök, mõnus kliima. Natukene jäid hinge kripeldama 1974. aasta sündmused ja selle tagajärjed kogu saarele. Alates 2012. aastast saavad kõik inimesed vähemalt kahe riigi vahel vabalt liikuda läbi piiripunktide. Seal hulgas turistid. Kuid ikkagi on see ebaõiglane, et üks väike ja ühtne saar, on äkki julmalt kaheks rebitud. Igapäevane elu toimib sellele vaatamata. On lihtsalt teemasid ja asju, mida ei puudutata ja millest mitte kunagi ei räägita. Eriti võõrastega koos olles. Siiski loodan, et selline olukord Küprosel ei kesta igavesti.

Hommikul läksime kohvi/teed jooma restorani. Hommikusöögipakid saime kaasa kotiga. Aga kohv oli nii jäle, et selle jätsin küll joomata. Tundus, et see oli öö läbi seal termoses liisunud. Mahl tundus selle kõrval lausa elueliksiirina! Saime ilusasti bussi ja lennujaama ja lennukiga Tallinnasse. Vahemaandumine oli endiselt Antalyas. Suureks seikluseks osutus meil lennujaamast koju saamine. Saime aru, et oma igapäevases elus oleme ikka väga autostunud. Nüüd lennujaamast Ülemiste keskusesse jalutades (poes oli vaja käia süüa ostmas), sealt edasi Bussijaama ja sealt bussi peale ja siis lõpuks bussipeatusest koju, oli päris suur katsumus meile. Oma reisikottide ja kohvri ja kahe toidukotiga. Hästi ei mahtunud bussigi ära oma kodinatega. Koju jalutades bussi pealt maha tulles, suutis Katariina lõhkuda ära meie kohvri ühe ratta. Ilmselt jäi asfaldil käies väike kivi ratta vahele ja kiilus selle kinni. Katariina ei saanud sellest siiski aru ja vedas jõuga kohvrit ikka edasi. Lõpuks kui ohkis, et miks see pagana kohver äkki nii raske on, oli pool ratast asfalti mööda lohisedes juba ära kulunud. Edasi tassis Katariinakene kohvrit süles! Selliselt lõppes siis tema reis.

Kogu meie Küprose reis läks maksma meile kahe peale umbes 1200,0 eurot. Kuna autoga ringi sõites maksime kõik kordamööda erinevates kohtades, siis väga täpset arvestust ma ei pidanud. Tegelikult on see ka parajalt tüütu. Kui otsustasime auto rentida ja hoopis nii Küprost avastada, oli Katariina väga mures, et läheb kalliks maksma. Ma pean ütlema, et ei läinud. Kui oleksime võtnud lihtsalt pakutavad ekskursioonid (ning neid poleks pruukinud kumbagi saada) oleks läinud sama kalliks. Üürida auto ja omal käel ringi seigelda on igal juhul odavam ja kohe kordades põnevam. Ja eriti tore on teha seda nii toredate reisikaaslastega nagu meil olid. Minu suurim tänu lähebki siin kohal Marele, Paavole ja Priidule, kes olid nõus meiega koos seiklema. Aitäh teile väga toreda reisi eest!

KÜPROST AVASTAMAS!

KUUES PÄEV - 20.10.2015.

Ärkasin hommikul mošeest kostva laulu peale. Mulle on reisidel käies hakanud see hääl väga meeldima. Meloodiline. Ilus. Tuletab meeldivalt meelde alati, et viibid reisil. Tavaliselt mõnel lõunamaisel maal. Seega on soe. Täna saime nautida jälle hotelli hommikusööki. Katariina veetis tunnikese söögilauas. Natukene jäi aega veel basseini ääres mõnulemiseks. 10:30 saime auto juures kokku Mare, Paavo ja Priiduga. Sõitsime Nicosiasse ehk siis Küprose pealinna uuesti. Eelmisel korral kihutasime sinna bussiga. Nüüd saime mõnusalt autoga minna. Oli aeg auto ära anda. Priit pidi minema Larnaka bussi peale. Ja Küprose pealinnaga polnudki me veel tutvunud. Esimese külastuse kiiret läbijooksmist jalakäijate tänavast ei saa külastamiseks nimetada ka kõige parema fantaasia puhul. Tankisime Nicosiasse jõudes, ületasime piiri järjekordselt. Ja andsimegi ära oma auto.

Arve kolme päevase autorendi eest koos kindlustuse, lisajuhtide ja muude kuludega oli 139 eurot. Minu arust üldse mitte üleliia palju. Bensiini peale kulus samuti vähe - suutsime kulutada ainult ühe paagitäie. Sõidetud vahemaad olid väikesed. Ning auto muidugi pisikene! Auto ära antud, suundusime bussijaama. Priidul oli Larnaka bussi väljumiseni veel aega. Jalutasime vanalinna ja istusime väikeses restoranis. Jätsime Priiduga hüvasti. Mare ja Paavo läksid Priitu bussi peale saatma. Meie Katariinaga tahtsime esimese kohana külastada Küprose muuseumi. Õigemini, kui nüüd väga aus olla, mina tahtsin. Natukene otsimist ja kohal me olimegi. Muuseum oli minu jaoks jälle üks suur elamus. Küprose muuseum kuulub oma Bütsantsi impeeriumi aegsete muististe ja tuhandete aastate vanuste leidudega kivi- ja pronksiajast maailmaklassi. Uskumatult kaunis oli Mükeene keraamika. Mingil hetkel avastasin, et olengi jäänud seda imetlema, jalutades juba mitmendat tiiru Mükeene saalis.

Keraamikat olen ma pidanud siiani muuseumides täiesti mitte vaatamist väärivaks. Küprosel olles sattusin aga juba teist korda selle lummusesse (esimene kord oli siis eile Püha Barnabase kloostris). Küproselt Agia Irini kloostrist on leitud uskumatult kaunid 7 ja 6 sajandist eKr pärinev terrakotasõdalaste armee, kuhu kuulub enam kui 2000 kuju. Muidugi ei ole Küprose omad nii uhked kui maailmakuulus Hiina terrakotasõdalaste armee. Aga võimsa mulje jätab seegi. Muuseum oli suhteliselt väike. Vaatamata sellele, et unustasin ennast mõnda saali, sai kõik ruttu läbi vaadatud. Ei leidnud ma aga selle muuseumi kõige suuremat ehet - mosaiiki Leda ja luik! Minu otsinguid ei pärjanud mingi edu. Lõpuks läksin abi küsima. Siis selgus kurb tõsiasi, et Leda on Nicosiast hoopis ära viidud. Ja luik ka muidugi! Agia Napasse. Olin selle pärast küll natukene pettunud. Samas olin saanud külastatud muuseumist juba selletagi fantastilise elamuse.

Jalutasime mööda Pafose väravast. Käisime selle läheduses olevas Püha Risti kirikus. Piir kahe riigi vahel jookseb risti läbi kiriku. Kuna uks jäi Kreeka poolele saavad kirikut kasutada kreeklased. Kurb oli vaadata üle kiriku katuse risti-rästi jooksvaid okastraatõkkeid. Kohalikud on ilmselt harjunud. Meie veel mitte. Kirikus askeldas peale meie veel hallipäine kreeklasest vanahärra, kes kutsus meid lahkelt sisse. Lõunamaades on aeg-ajalt kirikusse sisse astuda äärmiselt meeldiv. Seal valitseva suhteliselt jaheda temperatuuri tõttu. Istusime hetkeks. Mulle meeldib kirikus korraks istuda. Tavaliselt satud erinevatesse kirikutesse ikka turistina mööda maailma ringi rännates. Siis kulub paar minutit puhkust ära.

Järgmise tunni otsisime Ledra vaateplatvormi, millelt pidi avanema imeilus vaade Nicosia vanalinnale. Kaardi järgi pidi see asuma Ledra piiripunkti vahetus läheduses. Ilmselt oleksimegi jäänud otsima. Leidsime küll ühe sildi, mis juhatas täpselt järgmise ristmikuni. Sealt edasi puudusid igasugused juhised. Sama kogesime Eliisabetiga Iirimaal. Segased ja kohati vastukäivad juhised. Mitte kuhugi juhatavad sildid. Loobusime. Mingist hetkest ei tundunud see enam mõistliku ajakasutusena. Hiljem hotellis Mare ja Paavoga vesteldes selgus, et nemadki ei suutnud vaateplatvormi leida! Sõime siis hoopis jäätist ja jõime granaatõunamahla. Jalutasime natukene veel vanalinnas. Keset linna jookseb piir.

Tavaliselt on ehitatud kahe poole vahele okastraataiaga müür. Mõnikord kulgeb piir paralleelselt majaga. Siis on maja esikülg ühel pool piiri ja tagumine teisel pool. Aknad trellitatud. Paljud keset piiri ja ka lihtsalt piirile väga lähedal asuvad majad seisavad tühjalt ja lagunevad. Otse piiripunkti kõrval oli okastraataia kõrval välikohvik. Aia äärde oli laotud liivakottidest müür. Meenutas pilte kunagisest populaarsest telesarjast "Allo!Allo!". Selline natukene sürrealistlik, naljakas, tragikoomiline. Kuigi tegelikult kurb ja ebaõiglane. Ületasime taas piiri. Kirikud muutusid nagu võluväel mošeedeks. Ilusate korras hoitud majade asemele ilmusid lagunevad ja mahajäetud kivihooned. Suur rahvahulk oli äkki kadunud. Nicosia Türgi pool oli rahulikum, koledam, mustem, mahajäetum. Kuid samas tundus kuidagi romantiliselt armsam ja kodusem. Ilmselt mingi jäänuk meie sovjetlikust minevikust, et nii kodusena tundus see koht.

Otsisime üles bussipeatuse Kyrenia väravate juures. Kohale jõudes väljuski kohe meie buss. Üks meesterahvas kisas kõlava häälega:"Kohe väljub buss Kyrenia´sse! Kiirustage!" Väga vajalik info. Ma arvan, et meiegi oleks erinevate busside vahel tiirutanud tükk aega ringi, enne õige sõiduriista leidmist. Bussipilet Kyreniasse oli ainult 5 liiri. Küpros on väga ilus maa. Saime bussisõidu ajal selles jälle veenduda. Kuid türklased (Kreeka poolel ei märganud ma sellist asja!) vist nii ei arva. Nemad üritavad neid ilusaid mägesid veel kaunistada. Päris tihti kohtasime mägede jalamitel eri värvi kividest laotud hiiglaslikke mosaiike. Tavaliselt ikka midagi patriootilist: Türgi lipp, lipuvärvides motiivid, vapp. Pool tunnikest sõitu ja olimegi oma Küprose kodulinnas. Bussilt maha tulles jalutasime tagasi hotelli poole. Peaaegu meie hotelli vastas oli inglise surnuaed. Jalutasime seal natukene. Siia maetakse ilmselt Kyrenias elavaid inglasi. Nimede järgi puhkasid enamuses haudades tõesti inglased.

Käisime Katariina tungival palvel veel poes. Jäätist oli vaja! Õhtusöögi otsustasime võtta hotelli kaasa. Parim, mis leidsime, oli hamburger. Maitselt oli täitsa normaalne! Võiks öelda, et isegi parem kui Eestis. Sõime oma hamburgereid rõdul. Õues oli soe, pime ja mõnus. Ja tsikaadid! Mõnus õhtu hotellitoas. Kuskile ei läinud, midagi ei pidanud tegema. Lugesime. Kirjutasime ära päeval ostetud kaardid. Siis hakkasin marke kleepima. Vaatasin neid marke ja imestasin, et kuidas sellist pilti sinna peale lubatakse. Okastraataed. Ja selle ees pisarais laps. Juurdlesin selle üle pikalt. Aga lõpuks ikka taipasin. Ma olin ju ostnud ka margid teiselt poolt piiri. Kreeka poolelt. Seepärast ei sobitunudki see pilt siia keskkonda. Midagi polnud teha. Neid marke ei saanud kasutada. Sest siin on teine riik. Tuleb kuidagi üritada meeles pidada ja homme osta uued margid. Kahju küll!

Kulutasime täna pealinnas 18,0 eurot. Ja Kyrenias 56,0 liiri. Need erinevad rahad ja riigid hakkavad juba segi minema. Kyrenias hamburgeri hindasid vaadates pidin pikali kukkuma ja teatasin alguses Katariinale, et ma sellise hinna eest ei ole küll nõus hamburgerit sööma! No hetke pärast tuli siiski meelde, et need hinnad tuleb jagada kolmega. Läks kohe paremaks ja hambrugerid said söödud. Pean ütlema, et need olid iseenesest päris maitsvad.

KÜPROST AVASTAMAS!

VIIES PÄEV - 19.10.2015.

Täna öösel me ei maganud keegi! Akna all karjus, ulgus ja väljendas oma erinevaid hääli kogu öö neli koera. Kuni uni oli kõigil läinud. Paar viimast tundi enne voodist välja ronimist üritasime kõik meeleheitlikult veel magada. Aga ei õnnestunud! Siis oligi mõistlikum üles ärgata, hambad ära pesta ja minna otsima kohta, kust saaks hommikust süüa. Aga seda me ei leidnudki. Selles külas, kus meie ööbisime, olid kõik kohad hommikul suletud. Jalutasime tiiru küla peal ja käisime kirikuaias. Öösel olime seal käinud korraks. Kuid siis oli pime. Pidime sõitma edasi ilma söömata. See edasi sõitmine osutus hommikul muidugi keerulisemaks kui õhtune saabumine. Sest keegi oli öösel viinud tee ära! Tee oli lihtsalt vahe peal üles kaevatud. Õnneks sai sõita teist teed pidi. Tabasin ennast korra mõttelt, et kui ei oleks olnud võimalust ringi sõita, kas siis oleks keegi tulnud mõttele meid näiteks teavitada sellest väikesest ebameeldivusest, mis võiks meid hommikul tabada? Tegelikult sõitsime siis tuldud teed tagasi. Suure tee poole. Hetke pärast olime jälle Kitios - samas toredas restoranis, kus armusime õhtul sellesse piirkonda.

Restoran oli avatud, saime kõhud täis. Nii mõnus oli istuda siin pisikesel küla väljakul! Sikutasime oma laua päikese käest varju. Siis avastasime äkki, et me istume hoopis koos lauaga kohalikus bussipeatuses. Restoranist oli saanud paarimeetrise liikumise järel bussijaam. Väike koht, kõik asjad käe-jala juures. Nii armas ja tore, kui seal ka istuda oli, tuli meil hakata edasi sõitma, et näha veel väga armsaid, toredaid ja inspireerivaid kohtasid oma teekonnal. Larnakast sõitsime mööda. Ees ootas huvitavamaid paiku. Ja tõesti, nii kahju kui sellest ka on: igale poole ei jõua! Esimene peatus oli Famagusta. Esialgu oli mul veidi keeruline kaardil seda kohta leida ja jälgida. Sest sellelgi kohal on kolm nime. Siis kolmes erinevas keeles. Enne Famagustat tuli meil uuesti ületada piir. Nüüd esimest korda autoga. Uurisin välja ühe koha antud piirkonnas, kus saab autoga piiri ületada. See jäi aga kõrvale meie soovitud suunast. Loogiliselt võttes arvasime, et kui tee läheb kaardi järgi üle riigipiiri, siis ilmselt peab seal olema ka piiripunkt. Seega sõitsimegi natukene ehku peale edasi. Et mitte ringi sisse teha. Aga samas oleks olnud täiesti võimalik, et piiripunkti ei ole ja meil oleks tulnud ots ringi keerata.

Viimased kümmekond kilomeetrit enne piiri (jah, seal oli piiripunkt, meie loogika ei vedanud meid alt!) kulges tee kahe riigi vahelises piiritsoonis. Ehk siis eikellegimaal. Masendav oli vaadata ümbritsevat tühermaad. Mõni üksik põllulapp, paar looma, mõni üksik karjus. See oli kogu elu, mis silma hakkas. Vasakul pool teed (Türgi poolel) lookles paarisaja meetri kaugusel paralleelselt teega kõrge okastraataed. Kindlate vahemaade tagant valvetornid. Kas neis ka hambuni relvastatud piirivalvurid tööpostil olid, ei oska öelda, kuna sellisesse kaugusse silm ei seletanud. Väljasurnud ja unustatud oli see koht aga igal juhul!

Piirilt ostsime lisakindlustuse autole kahekümne euro eest. Piirivalvur hoiatas meid teisel pool kiiruskaamerate eest. Kõik (nii Kreeka kui Türgi poolel) on tegelikult vaatamata keerulisele poliitisele olukorrale väga sõbralikud ja abivalmid. Igapäevaselt kõik nagu toimib. Lihtsalt mõningatest teemadest hoidutakse rääkimast ja mõnest asjast vaikitakse. Turistidelgi soovitatakse 1974. aasta sündmustest mitte juttu teha. Esimene peatus, olles taas Türgi poolel, oli Famagusta. Tegemist on iidse linnaga, mille vanalinna osa hästi säilinud. Veneetsia-aegsete linnamüüride vahel on palju gooti ja islami arhitektuuri. Igal tänavanurgal on mõni arhitektuuriline-ajalooline-kultuuriline pärl. Kõige väärtuslikum neist pärlitest on Lala Mustafa Paša mošee. Algselt oli graatsiline gooti stiilis portikuse ja kuueosalise roosaknaga kirik Püha Nikolause katedraal.

Muutus riigikord, muutus usk. Linna tänavad on täis erinevas suuruses kivist kahurikuule, mis on siin alates 8-kuulisest linna piiramisest 1570-ndal aastal. Linnamüüri sadamapoolses ääres on Othello torn. Shakespeare´i samanimelise näidendi tegevuspaik. Keset kõiki neid ilusaid, aga natukene väsitavaid varemeid, müüdi värskelt pressitud granaatõuna mahla. See tundus hetkel olevat just see, mis meil vaja. Oma värskenduse kätte saanud, jalutasime tagasi auto juurde. Püha Barnabase klooster oli meie järgmine sihtkoht. Esialgu kihutasime küll õigest teeotsast jälle mööda. Tuli siis tagasi sõita. Katariina arvas alguses, et tema enam ei viitsi ühtegi kloostrisse minna. Aga sai aru, et siis tuleb tal koos kümne suure näljase koera ja kloostri ees kaubitseva suhteliselt tumeda meesterahvaga, meid oodata. 

Laiskus läks seepeale üle! Ning see pisikene ja väike klooster oli jälle meie külastatud paikade hulgas üks särav pärl! Püha Barnabas oli see mees, kes tõi Küprosele ristiusu. Loomulikult oli seegi algus raske ning ta tapeti vastaste poolt aastal 45. Tema laip visati merre. Tema järgijad, kes olid aga salaja olnud kogu sündmuse tunnistajateks, tõid laiba merest välja ja matsid koos Saint Mathew´si piibliga. Järgijad olid sunnitud Küproselt põgenema Egiptusesse. Püha Barnabase haud seisis tundmatuna aastani 432. Kuni piiskop Anthemios nägi unes hauakambri asukohta. Ta käskis lõpuks leitud hauakoopa avada. Tõestuseks, et tegemist oli Püha Barnabase hauaga, oli St. Mathew´si piibel. Leidudest teatati Istanbuli ja esitleti keiser Zenole. Pärast seda sai Küprose kirik iseseisvuse. Keiser annetas ka raha avastatud hauakoopa kohale kabeli ehitamiseks. Ma pean küll ütlema, et enamus kloostri külastajatest ei käinud üldse selle hoone ehk siis Püha Barnabase haua juures. Milles ju tegelikult selle koha väärtus seisnebki.

Klooster ehitati 477. aastal. Pärast 1974. aasta piirkonna annekteerimist Türgi poolt, teenisid kloostris veel kolm preestrit. Kuid kaks aastat hiljem kolisid nemadki lõunasse. Halva tervise ja vanuse tõttu. Klooster avati seejärel külalistele. Kusjuures, kurb on fakt, et Türgi nimetab 1974. aasta sündmusi "rahu operatsiooniks".
Külalistel oli siin vaadata küll. Väga ilus väike kirik. Kirikus väga ilusad pühakute maalid. Katariinal nagu kohe religiooni eksam: kui palju pühakuid ära tunneb! Kloostrihoonetes on tänasel päeval Arheoloogia muuseum ja Ikoonimuuseum. Mina ei suutnud ära imestada aga seda, kuidas siin hoitakse tohutut varandust lihtsalt klaaskappides. Ei mingit valvet (isegi mitte muuseumionu-tädi nurgas toolil tukkumas!!!), ei mingit signalisatsiooni. Rääkimata kaameratest jne. Ja ometi oli siin riiulite viisi seitsme-kaheksa tuhande aasta vanust keraamikat. Mitte ainult kilde. Täiesti tervetena säilinud esemeid. Hämmastav!

Tänaseks päevaks ajaloost ja kultuurist piisas täielikult. Asusime taas randa otsima. Kaardi järgi pidid meid eespool, Küprose idarannikut pidi üles sõites, ootama imelised paradiisirannad uuesti ... Meie leidsime oma väikese paradiisi Bogaz´is. Siin ringi vaadates sai eriti hästi aru, kuidas Türgi "rahu operatsioon" on mõjunud kohalikule elanikkonnale. Eriti turismile. Ka Famagustast rannikut pidi üles sõites, näiteks Salamises, on mere ääres terve rida mahajäetud hotelle. Seisavad seal saare annekteerimisest saadik nüüd ilmastiku räsida. Kummituslinn. Ning nii seda kutsutaksegi ja ka näidatakse turistidele. Rida kõrgeid hotelle. Kõik on tühjad ja mahajäetud. Rannad on täis veel lamamistoole ja päikesevarjusid. Ühe sellise koha leidsime ka Bogaz´is. Restoranid olid avatud nii üle ühe. Kahe restorani vahel oli üks hüljatud. Rannas veel samuti alles lamamistoolid, päikesevarjud. WC oli isegi olemas. Kõrvalasuva baari töötaja arvas, et võime vabalt seal ujuma minna. Juhatas meid sõbralikult oma baarist läbi. Käisime ujumas, päevitasime natukene aega. Pärast läksime kõrval asuvasse restorani sööma. Istusime mere ääres. Päike loojus. Söök oli jumalik. Mida veel elult tahta?

Edasi sõitsime nüüd otse üles põhjarannikule. Karpazi poolsaare tipu lõikasime ära. Hakkas juba hämarduma ja Kyrenia´ni oli meil umbes poolteist tundi sõita. Karpazi poolsaart peetakse üheks ilusamaks kohaks Põhja-Küprosel. Ilmselt on see õige. Ja ilu peitub minu arvates selles, et siin on vähe inimesi. Kui on vähe inimesi, on vähe elamuid. Ja siis ongi ilus. Ainult loodus. Kuna Küpros on elamiseks aga nii mõnus koht, siis on arusaadav, et puutumatut loodust ei ole siin palju säilinud. Videvikus ei saanud kahjuks sellest kaunist ümbrusest pilte teha. Varsti oli ka juba täiesti pime. Eesti kliimaga harjunutele läheb lõunamaades ikka liiga kiiresti pimedaks. Oma päris hotelli jõudsime tagasi kella üheksa ajal. Istusime natukene hotelli basseini äärses baaris enne magamaminekut.

Mõnepäevase puhkuse jooksul on minul päevad juba täiesti segi läinud. Suure kahjutundega pidin nentima, et täna on esmaspäeva öö juba peaaegu. Aeg on läinud kohutava kiirusega ja meie reisi veel ainult mõned päevad ees ootamas.

KÜPROST AVASTAMAS!

NELJAS PÄEV - 18.10.2015.

Mina olin hommikul enda arvates poolest ööst üleval. Olin juba täitsa mures, et miks mul und ei ole. Natukene liiga noor veel unehäirete jaoks. Õues veel kottpime, aga mina ei maga. Vanusega kaasnevaid ealisi iseärasusi kahtlustasin. Pean nüüd tunnistama, et kogu see asi tundus mulle natukene hirmutav. Kuni hetkeni, mil vaatasin kella. Kell oli 9:37. Ehk siis oligi peaaegu lõuna käes! Ma olin natukene segaduses. Aga toas oli ikka veel kottpime. Selle hetkeni kuni tõmbasin akende eest pimendavad kardinad! No vot sellist asja ei osanud küll kahtlustada. Aga vähemalt ei olnud viga minus! Ning tegelikult olidki selleks ajaks kõik üleval. Enamus meist imestas samuti, miks nad on ärganud keset ööd. Hommikust sõime rõdul.

Seda, mida Mare ja Paavo olid õhtul poest kaasa ostnud. Ja isetehtud kohv on ikka üle kõige! Hotellis oli meil küll uhke hommikusöök, kuid kohv ei kõlvanud juua. Täna keetis Paavo meile kohvi. Pärast hommikusööki läksime Limassol´iga tutvuma. Seal on väga lahe promenaad mere ääres. Jalutasime meiegi pikalt seda mööda. Käisime vanasadamas. Esimesest turistipoekesest vanalinnas ostsid meie naisterahvad, ehk siis mina, Mare ja Katariina, endale kotid. Kaasa olime vedanud kogu oma tarviliku vara ju kilekottides. Nüüd saime natukene korralikumad kotid. Mugavam ja ilusam vaadata kah. Vanalinn on Limassol´is väike. Aga nagu igas linnas siin, on kindlalt olemas kindlus. Väike, aga olemas. Sisse me ei saanud. Tegemist täna ju pühapäevaga. Eks sellest tulenevalt suletigi see lõunast. Just meie nina ees! Pärast väikest jalutuskäiku istusime tunnikese veel armsas kreeka trahteris. Katariina soovis jäätist. Aga jäätist ei olnud. Lahke peremees näitas kätte jäätiseputka suuna ja ütles, et sealt võib osta jäätist ja tulla tema juurde sööma. Priit ja Katariina siis käisid meile jäätist valimas! Nagu ikka igas linnas siin saarel, olid vaatamist väärt veel mošee ja kirik. Mošee oli väike. Kirik aga suur ja uhke ja ilus! Lausa katedraal kohe.

Linnas jalutades jõudsime välja väikesele turule. Ostsime sealt edasisele teele kaasa puuvilju. Priit leidis meile veel ühe geniaalse lahenduse. Reisiks ettevalmistusi tehes (või tegelikult siis mitte tehes võiks öelda), ei tulnud ma selle pealegi, et Küprosel ei ole europistikud. Vaid on sama imelikud nagu Aafrikas näiteks. Mis ei sobi meie laadijatega kohe üldse mitte. Natukene olingi hädas seetõttu, sest täna oleks pidanud fotoaparaati laadima juba. Nüüd oli meil olemas aga selline väike plastmassist jubin. See siis käib laadija otsa ja pistiku vahele. Ning kõik töötab suurepäraselt ja edaspidi saan laadida kõike, mida vaja.

Limassol´ist välja sõites otsisime muinas Amathoust. Ehk siis vana linna varemeid. See vaatamisväärsus on lausa Küprose esikümne hulka koha saanud endale. Natukene otsimist ja leidsime meiegi ta üles. Mina, kui korralik inimene, üritasin piletit osta. Aga ilmselgelt oli mul vale raha selle jaoks. Viiekümne eurosest ei olnud piletimüüjal küll tagasi anda. Lõpuks leidsin rahakoti sügavusest siiski poole nõutavast piletirahast ehk ühe euro ja kakskümmend viis senti. Selle eest müüdi mulle lapsepilet. Kuna Priit ja Paavo käisid vaatamas neid varemetehunnikuid (ausalt öelda eks need vanad välja kaevatud linnad tihti näevadki välja nagu suvalised kivihunnikud), mis ei olnud piiratud aiaga, siis nemad ei pidanud piletit ostmagi. Mina ikka ostsin. Pärast ronisin ka tasuta vaadatava mäe otsa. Parim osa sellest oligi ümbruskonnale ja merele avanev vaade. Fantastiline oli muidugi ka meeletult suur amfora, mis seal mäe otsas vedeles. Üritasime küll välja mõelda milleks võidi seda kasutada kunagi. Kuid asjatult! Ei suutnud me leida ühtegi põhjendust vajadusele nii suure nõu järele! Mare ja Katariina aga peesitasid oliivipuu all pingil hoopis sellel ajal kui meie mäkke ronisime.

Kuna kultuuri ja ajalooga olime tänaseks nüüd juba tegelenud igal juhul piisavalt, oli meil veel ainukene soov leida üks mõnus rand ja minna ujuma. Sisestasime meie navigaatorisse kaardilt leitud koha, kus oleks pidanud olema peaaegu, et paradiisirand. Meie tark aparaat juhatas meid tsemenditehasesse. Paradiisi ei paistnud kuskilt! No aga päris alla me ei andnud. Sõitsime ikka edasi. Lõpuks muutus ümbrus veidi lootustandvamaks. ja lõuks leidsime siiski tõesti ühe ranna, mis lähemal vaatlusel osutus tasuliseks. Me ei lasknud ennast aga sellest segada. Lamamistoole polnud meil plaanis kasutada, riideid saime vahetatud ilma kabiinita. Tahtsime ainult meres ujuda. Seda me saime. Vesi oli soe, mõnus ja soolane.

Liiv rannas, kus ujumas olime just käinud, oli aga peaaegu musta värvi. Õnneks see siisk ära meid ei määrinud. Ikkagi vulkaanilise tekkega saar. Kuid must on saare kivine pind ainult mõnes kohas. Kohati on see helevalge. Ning sellest heledast kivist ehitavadki nad tavaliselt kogu saarel maju. Vaadates kõiki neid varemeid, siis nii mõnegi hoone puhul tekkis küsimus, et kui kaua need veel püsti püsivad? See kivim on üsnagi poorne ja kohati olid seinad juba nagu hiirte näritud juust. Ilmastik teeb isegi siinses ideaalsena tunduvas kliimas siiski oma tööd hästi. Küll väga aeglaselt. Aga seda kindlamalt.

Veest välja tulles tundis meie vastu suurt huvi väike valge koerake. Saime aru, et tema ainukene huvi meie vastu, seisnes äärmiselt tühjas kõhus. Meil muidugi ei olnud kutsule mitte midagi anda. Kotis olid ainult banaanid ja natukene šokolaadi. Seda viimast ei tohi aga teadupärast koertele anda. Kuid tema oli suures näljas nõus sööma isegi banaane. Lõpuks äksid ka banaanikoored. Nii nälginud looma pole õnneks mina vähemalt varem kohanud. Autost suutsime leida ühe müslibatooni veel. Ja natukene vett. Enne meid olid toredad daamid Sveitsist ostnud koerakesele võileiba. Selle peale tulid mulle silme ette Kyrenias olnud koerte-kasside söögikohad. Vot, siin oleks olnud vaja sellist nälginud loomale. Hulkuvaid koeri ja kasse on Küprosel tõesti väga palju. Keegi neist välja ei tee. Igaüks elab oma elu. Kuid ma pean ütlema, et nad on tagasihoidlikud ja viisakad. Hästi kasvatatud!

Kuid meie pidime paraku edasi sõitma. Nüüd oli meilgi soov süüa saada. Otsisime mõnda ilusat väikest restorani kus õhtustada. Pidime jääma kuskile Larnaka lähedale ööbima. Kuid kindlat ööbimiskohta meil ei olnud välja valitud. Selge oli ainult see, et täna õhtuks me Kyreniasse teisele poole piiri ei jõua. See läheks liigseks rabistamiseks ning seega ööbime tänase öö veel eemal oma põhihotellist. Enne Larnakat keerasime ühele väiksemale teele, mis läks mere poole. Jõudsimegi ilusasse väikesesse Küprose külasse. Või oli see siiski linn. Ega väga vahet ei oska mina neil teha. Suhteliselt ühesugused. Kaardil vaadates jäi mereni kolm külakest: Kiti, Kitio ja Kition.

Nendele kohtadele nimepanijaid üleliigses fantaasias küll süüdistada ei saa. Esimesena jäi silma suur kirik. Natukene oli hämar juba, aga kõik oli veel näha. Sõitsime tiiru selles linnakeses või külakeses ringi. Leidsime keskväljakult väikese kiriku. Selle kõrval oli restoran. Nii imearmas! Sättisime ennast keset väljakut istuma. Sõime, jõime, nautisime. Restorani, inimesi selles, kohalikku rahvast. Kohalikud olid tulnud vaatamata jalgpalli. Televiisorist kanti üle mingit matši. Nad isegi mainisid kes mängivad. Aga ega mulle siis meelde jää sellised asjad! Mõtlesime siiski ka selle peale, et me ei tea veel sedagi, kus ööbida saame. Küsisime teenindaja (väga armas kreeka tüdruk!) käest ümberkaudsete hotellide kohta. Ta väga ei teadnud. Küsisime naaberlauast. Sealt soovitati sõita järgmisesse külla ehk siis Kitio´sse. Seal pidime küsima Mariust. Kõik kogu külas pidid teadma teda. No vot ja tema juures saabki ööbida. Ega meil muud üle ei jäänud. Sõitsime Kitio´sse.

Mariust teadsid kõik. Leidsime ilusasti koha üles. Mariuse tütar näitas meile korterit. Leppisime kokku hinnas. Ainult 45 eurot suure korteri eest. Kõik meie viiekesi kokku. Tundus uskumatult soodne. Kuna perenaisel oli vaja natukene ette valmistada meile elamist, läksime tutvuma kohaliku eluga. Nagu igas linnas, oli siingi kirik keset küla, ridamisi baarikesi, armsad sillutatud tänavad, mis lähevad terrassiks ja siis juba ruumiks üle. Ja turiste jätkus siia samuti. Kuid need, kes nii kaugele ahvatlevatest turistilõksudest välja rabelenud, olid nii toredad, vaiksed ja sulandusid kohalikkudega. Ühe restorani terrassil nägime rannas kohatud šveitslasi. Ühe baari ukse ees olid inglise härrasmehed, kes soovisid mängida lauajalgpalli. Meie seltskonnast oskas seda mängu hästi ainult Priit. Mina olin varasemalt korra näinud sellist "kasti". Aga isegi mitte näpuga puutunud. Algul üritasime Katariinat mängima saata Priiduga koos (seda mängitakse paaris tavaliselt), aga see ei õnnestunud kuidagi. Punnis vastu. Et mäng ära ei jääks, otsustasin ise mängida. Kusjuures väga hull ei olnudki. Umbes poole matši peal hakkasin isegi aru saama, mida ma tegema pean. Ausas ja visas võitluses jäime härradele lõpuks alla ühe punktiga. Jalutasime edasi järgmise avatud kohani.

Seal müüdi jäätist ja õlut. Kes sai jäätist, kes õlut. Kui hakkasin arvet maksma, ütlesin kogemata vale lause. Kuna seal oli leti kohal suhteliselt hämar, siis sobrasin oma rahakotis ja mainisin rohkem iseendale, et ma nüüd türgi liiridega neid eurosid segamini ei ajaks. Selle peale muutus müüja väga närviliseks. Otsis sahtlist luubi ja uuris kõik minu euromündid üle. Nii lollisti pole ma ennast tükk aega tundnud. Ööbimiskohta tagasi jõudes maksime ka ööbimise eest ära, Siis oli pererahval süda rahul, et me kuskile vaikselt ära ei kaoks. Kohale jõudes tuli Marele meelde, et tema kott oli ununenud kohta, kus jalgpalli mängisime. Priit siis käis järel! Kõik oli puutumatult alles samal kohal. Veetsime vesteldes rõdul veel tunnikese enne magamaminekut.

KÜPROST AVASTAMAS!

KOLMAS PÄEV - 17.10.2015.

Hommikul läksime muidugi esimese asjana sööma. Ma pean ütlema, et söök on meie hotellis tõesti väga hea. Eriti meeldisid mulle kõik need hõrgutavad isevalmistatud küpsetised. Soolased ja magusad. Ja ma ikka imestasin jätkuvalt kui palju võib ühe 15 aastase tütarlapse sisse süüa mahtuda! Arvatavasti seetõttu meil see hommikune sööminegi võtab umbes tund aega. Usun, et kui mina prooviks sama palju süüa kui Katariina, siis ma läheks ühel hetkel lihtsalt lõhki. Pärast sööki mõtlesime minna Katariinaga basseini äärde natukeseks. Aga siis saime kokku Mare ja Priiduga. Tegime plaane ja mõtlesime, et alustame oma väljasõiduga homme. Kuid kogu selle asjaajamise käigus (Priit proovis autot broneerida meile ette) selgus, et homme on see ülepea võimatu. Sest siis on pühapäev. Ja pühapäeval ei saaks me autot kätte mitte kuidagi.

Järgmine variant oleks olnud esmaspäev. See ei olnud aga hea variant. Oleksime hea meelega alustanud siiski varem oma väikese reisiga. Seda enam, et Priit pidi lahkuma Küproselt ennem kui ülejäänud seltskond. Jäi veel tänane päev ... see muidugi tähendas, et meil oli asjade pakkimiseks umbes kümme minutit. Hetkega otsustas kogu see seltskond, et just seda me teemegi! Priit broneeris ruttu selle auto ära ja lubas, et oleme pooleteise tunni pärast Nicosias AVIS-e autorendis. Mare tellis igaks juhuks meile  marsruuttakso. Buss pidi pealinna väljuma küll iga viieteistkümne minuti järel. Kuid keegi ei tea, mis kellaaegadel see võiks olla. Seega oli kindlam buss ukse ette tellida.

Kiirustasin basseini äärde Katariinat otsima. Tema oli siiski jõudnud sinna. Tuppa jõudes toppisime kilekotti ruttu nii palju asju kui mahtus. Kohvrit polnud mõtet kaasa vedada ja mingeid muid kotte meil ju polnud kaasas. Üritasin natukene küll mõelda, et mida võtta, mida jätta. Aga nii kiiruga ei tulnud see eriti välja. Kõik tähtsad asjad ehk siis hambapasta, hambaharjad, passid, rahakott ja päikeseprillid said kaasa. Ülejäänud asjad ei olnud nii olulised. Kümme minutit hiljem saime hotelli fuajees kokku. Ja siis bussi peale! Bussijuht viis meid piirile nii lähedale kui võimalik. Tormasime piiripunkti, ületasime piiri. Siis peaaegu jooksime esimese suurema liiklusega tänavale, kust sai takso võtta. AVIS-e kontor ei olnud üldse kaugel meie asukohast, kuid kaardi järgi ekslemine oleks võinud võtta väga kaua aega ja seda meil ei olnud. Oli jäänud umbes pool tundi nende kontori sulgemiseni. Õnneks oli taksojuht nõus meid kõiki korraga peale võtma. Katariina, kui kõige väiksem, puges teiste vahele lihtsalt peitu. Ja sõit oli lühike, sest me tõesti ei olnud kaugel.

Autorendis kohal olles algasid järgmised jamad. Tuli välja, et ilma krediitkaardita pole ülepea võimalik autot rentida. Meie olime aga täiesti krediidivabad. Kellel pole kunagi olnudki, kes ei mäletanud koodi, kellel oli automaat ära söönud kaardi. No ja üks meist oli üldse alaealine. Pakkusime, et maksame sularahas. Kamba peale oleksime saanud küll summa kokku. Aga sularahas ei pidavat saama. Neil pole seifi. Polevat hoida kuskil. Siis mul tuli meelde, et minu täiesti tavaline deebetkaart (kaardi peal isegi kirjas deebetkaart!) on mingites situatsioonides käitunud krediitkaardina. Otsustasime proovida. Kuid 1100 eurot oli liiga suur summa. Ma ei mäletanud küll, et mul kaardimaksetel mingi limiit peal on. Ju siis on. Ega ma ilmselt ise ka ei tea. Priidu nördimust ja reaktsiooni nähes otsustas vaene teenindaja anda meile siiski veel ühe võimaluse. Ta alandas deposiiti 1000 euroni ja proovis uuesti. Ning siis see toimiski!!! Me saime siiski selle auto! Nüüd tuli veel paberid vormistada. Kuna tagatiseks oli minu kaart, tuli ka auto ja kindlustus vormistada minu nimele. Kõik see edasine läks aga kiirelt ja valutult. Ning hetk hiljem istusime juba mõnusalt oma väikeses Chevrolet´s ja sõitsime Priidu juhtimisel lõunasse Troodose mägede poole.

Meie eesmärk oli Agios Ioannis Lampadistise klooster. Troodose mägedes on kümneid väikeseid kloostreid, mis esmapilgul väljast vaadates tunduvad üsna ilmetud. Aga peidavad endas imesid! Kõigi nendes kloostrite seinad ja laed on üleni kaetud uskumatult ilusate freskodega. Tutvudes enne reisi Küprosega tundusid just need kloostrid mulle kõige huvitavamad. Kahetsusega pidin tol hetkel nentima, et sinna me kahjuks ei pääse. Kuid nüüd olime me sinna teel! Küll ikka mõnel võib elus vedada! Sõitsime mööda imeilusatest väikestest mägilinnadest: Galata, Kakopetria, Troodos. Olles suurelt teel maha keeranud muutus tee järjes käänulisemaks, kitsamaks ja aeglasemaks. Üsna lähedalt sõitsime mööda Olümpose mäest, mis on Küprose kõige kõrgem mägi (1950 m). Sealt ülevalt olevat näha kogu saar. Kuna sõitsime esialgu õigest teeotsast mööda, siis otsustasimegi sõita esmalt Kykkose kloostrit vaatama.  Ja freskod siis pärast. Kykkose kloostrisse ongi tehtud ametlikult muuseum. Päris töötav kloostri osa on natukene eemal. Inimesed lähevad kloostrisse ikka põhjusel, et eemalduda meie hullumeelsest maailmast. Kui see maailm iga päev sadade turistidena ikkagi segama tuleks, ei täidaks ju klooster oma otstarvet. Kykkose klooster on rajatud 900 aastat tagasi ja seal hoitakse neitsi Maarja imettegevat ikooni, mille andis kloostri rajajale erak Isaiale keiser Alexios Comnenos. Tänase päevani on ikooni ilmalike pilkude eest varjul hoitud. Kykkose kloostris on samuti väga suur hulk pühakute säilmeid. Omaette vaatamisväärsus on minu meelest viis, kuidas säilmeid eksponeeritakse ja hoitakse.

Kykkose kloostrist sõitsime käänulist mägiteed jälle tagasi. Pedoulasse. Sellist teed, mis sinna orgu viis, ei ole mina vist varem kunagi sõitnud. Tõsistel kõrgusekartjatel ei ole vist asja sellesse kohta. Aga jõudsime oma eesmärgi ehk Agios Ioannis Lampadistise kloostrisse. Pisikene hall kivihoone. Klooster on väga väike. Kattes jälle pea (naisterahvad ei tohi siseneda kloostrisse/kirikusse katmata peaga), sisenesime kirikusse. See uskumatu värviküllus ja ilu ja sügav rahu, mis meile hoones avanes, oli sõnulkirjeldamatu.  Need freskod tõestasid mulle hetkega, et olid kõike seda vaeva, mida me nägime siia jõudmisega, tuhat korda väärt. Pildistada neid ei tohtinud. Saan ka aru. Neid peab ise nägema. Ja vaatama. Kohe põhjalikult. Mulle oleks meeldinud, kui seal oleks olnud üks tool, millel istuda. Siis oleks vaadanud veel kauem. Kloostris elab praegu ainult üks munk, kes on olnud siin juba kolm aastat. Ja ma täitsa mõistan teda. Seda rahu ja vaikust. Ja aega. Et Sul on aega lugeda, mõelda, unistada. Mitte midagi teha. Jalutada. Mitte, et ma tahaks kloostrisse elama minna. Lihtsalt mõnikord unistad ikka sellest, millest tsipakene puudu jääb. Ja eks krooniline ajapuudus vaeva meid kõiki.

Küla vahele tagasi sõites sõitsime seda imekitsast tänavat pidi edasi. Oleks meil natukene suurem auto olnud, poleks me üldse ära mahtunud siia tee peale. Tee oli õnneks ühesuunaline. Ühest küla otsast sisse ja teisest välja. Kohati tundus, et autost välja ei saa ka tulla, sest uksi ei mahu avama. Sõitsime tuldud teed tagasi. Suure tee peale välja jälle. Ja siis Limassol´i. Olime broneerinud endile ühe uhke luksuskorteri seal. Jäime lihtsalt öömaja otsimisega hilja peale ja muud varianti ei pakutud. Kuna meie plaan oli võimalikult suurele osale Küprosest ring peale teha, siis pidime paratamatult ööbima mõned ööd Kyrenia´st eemal. Vaatamata sellele, et meil seal oli makstud hotell koos hommikusöökidega ju olemas. Leidsime oma apartmendi suhteliselt kiiresti üles. Jagasime toad, tõmbasime hinge natukene aega ja läksime otsima kohta, kus saaks õhtust süüa. Lahke taksojuht (juhuslikult leidsime suure 8-kohalise takso) viis meid kesklinnast ikka väga kaugele mere äärde restorani. Sõita oli küll kaugele, aga selle eest oli ilus koht. Kohe mere kaldal. Käisime vettki katsumas. Oli soe! Söögid olid samuti imehead.

Kõht täis söödud soovisime mingi osa maast tagasi jalutada. Kui enam jalutada ei viitsinud, siis võtsime takso. Esimese takso peale (siin ei olnud keegi nõus võtma viite inimest ühe auto peale) läksime mina, Katariina ja Priit. Arvasime, et on turvalisem, kui mõlemas seltskonnas ikka üks meesterahvas olemas. Priit ütles aadressi. Taksojuhile ei öelnud see midagi. Ta lihtsalt ei teadnud, kus see asub. Priit seletas nii palju kui me ise teadsime. Telefonist kaarti ei saanud ta näidata, kuna telefonil oli aku tühi. Ilmselt ei saanud juht sellest targemaks, sest jõudes vanalinna piirile, millest mitte väga kaugel teadsime oma eluaseme olevat, "tõstis" ta meid autost välja ja teatas lahkelt, et kõik mida meil vaja, on siin olemas. Sadam, baarid, restoranid ja muu meelelahutus. Aga sellest, kus asub meie soovitud tänav, pole tal aimugi. Tema kiituseks peab muidugi ütlema, et see tema südametunnistust ei vaevanud kah! Seisime siis natuke aega nõutult. Siis otsisime internetiga kohviku, ostsime kolme peale kaks smuutit ja Priit võlus minu telefonist kaardi välja. Meie tänava leidmine oli aga ikkagi keeruline. Sest Google´is oli sellel teine nimekuju. Leidsime ühe, millest arvasime, et see võib osutuda meie kodutänavaks. Ega meil muud üle ei jäänud kui katsetada. Võimalus täppi panna oli täpselt 50:50. Jalutamise peale kulus meil pool tundi kindlasti. Taksosõidu, kohvikus kaardi uurimise ning otsustamise peale mida, teha kulus ilmselt tunnikene. Igal juhul kui me oma maja juurde lõpuks pahaaimamatult jõudsime (ei pannudki mööda tänavaga!), leidsime sealt eest väga murelikud Mare ja Paavo. Nemad olid arvestanud juba võimalusega, et veedavad tänase öö õues mänguväljakul. Siis tuli meile meelde, et majavõtmed jäid lahku minnes tõesti meie kätte, kuna kõik me olime kindlad, et jõuame esimesena kohale. Mare ja Paavo pidid käima poest läbi, et hommikusöök osta. Nemad oli aga veendunud, et meie oleme igaüks oma tuppa juba magama läinud ja lihtsalt ei lase neid sisse. No õnneks olime me Küprosel, kus tegemist sooja kliimaga. Talvises Eestis oleks väga ebamugav tund aega maja ees oodata. Eriti veel teadmisega, et see ootamine võib kesta hommikuni. Pärast seda kulus meile küll klaasikene veini ära. Täiskasvanutele siis. Katariina läks aga magama.

KÜPROST AVASTAMAS!

ESIMENE JA TEINE PÄEV - 15.-16.10.2015.

Ostsin kevadel endale ja Katariinale reisi sügiseseks koolivaheajaks Küprosele. Oli selline odav pakkumine. Paketi hinnas oli lend Tallinn-Ercan-Tallinn, lennujaamatransfeerid, hotell koos hommikusöökidega ja Kyrenia linnaekskursioon. Lennates pidime tegema vahemaandumise Türgis Antalyas. Poliitika tõttu. Kuna me Küprosel läheme Türgi poolsesse osasse, siis peab lennuk tegema Türgis vahemaandumise. Et siis oleks nagu Türgi siselend. Muidu olevat asi kuidagi vastu rahvusvahelist õigust. No nagu nii ju on! Kui ikka vallutad kellegi teise territooriumi, siis see pole õige asi. Aga kahjuks on maailmas riike, keda sellised pisiasjad ei paista absoluutselt häirivat.

Lennuk maandus, reisijatel alguses ei lubatud, ja siis kästi stjuardesside range pilgu all kõigil turvavööd avada. Kusjuures tõesti käidi ja kontrolliti kõik ükshaaval üle, kas on ikka kõik käsust aru saanud ja seda järginud. No kümne minuti möödudes kästi need muidugi taas kinnitada. Ning vahetus lennuki meeskond. Ühesõnaga bürokraatia, kus täideti väga rangelt järgides kõiki reegleid, tegelikult aga tegeldi lauslollusega. Ning ega eriti mõnus ei olnud 30 kraadises kuumuses seisvas lennukis passida. Õhk sai otsa. Katariina vähemalt sai mis tahtis: väga soe oli! Õnneks muidugi natukene enne, kui asi tundus päris vastikuks minevat ja mõni reisija oleks õhupuudusesse minestanud, tõusime uuesti õhku ning maandusime poole tunni pärast juba Küprose pinnal.

Kell oli peaaegu üksteist öösel, õues aga meeldivalt soe. Jagati meid bussidesse, öeldi hotelli nimed kuhu keegi meist siis transfeeritakse. Enamus eestlasi hakkas kohe vaikselt protestima, et see pole õige hotell. Mina ei osanud selles osas muidugi kaasa rääkida, sest mul polnud enne reisi nii palju aegagi, et süveneda sellesse, millises hotellis pidime olema. Seega võtsime meie Katariinaga asja rahulikult ja istusime ilma igasuguse protesti ja pahameeleta bussi. Natukese aja pärast kutsuti meid küll uuesti bussist välja (peale meie veel umbes 15 inimest) ja paluti minna ühte teise bussi. Ei osanud ma sellegi vastu protestida. Kui nii, siis nii! Pealegi oli see väiksem ja parem buss. Nii siis sõidutatigi meid Kyrenia hotelli Pia Bella. Suurem osa rahvast viidi aga Kyreniast kümne kilomeetri kaugusele. Ma pean ütlema, et mina olin väga õnnelik sellise juhuse üle. Me olime nüüd kesklinnas, kust oli vanalinna jalutada 20 minutit, bussijaam lähedal, samuti supermarket. Linnast eemal oleksime ilmselt väga sõltunud ainult hotellist.

Ega õhtul enam palju teha polnudki, sõime ära söögi, mis lennukis oli järgi jäänud. Sest ootamatult selgus, et sellisel reisil anti lennukis isegi süüa. Mina ei osanud lootagi midagi sellist ja varustasime ennast ise piisava koguse söögiga Tallinna lennujaamas. Ja siis magama. Kell oli üks öösel.
Hommikul kell kümme oli meil kohtumine oma giidiga. Infotund. Kus siis anti meile igasugust erinevat infot suurel hulgal. Pakuti nende poolt ka mõningaid ekskursioone saarega tutvumiseks. Need olid Küprose Türgi osas. Päris Küprose riiki oli võimalik külastada pealinnas Nicosias, kus saab ületada piiri. Olin valinud välja kaks ekskursiooni saare erinevatesse osadesse. Kahe peale oleksid need läinud maksma 200 eurot. Aga mõtlesin, et mis siis ikka, kogu aja ei suuda ma basseini ääres või rannas lesida.

Ja selle imeilusa saarega peab ikka tutvuma lähemalt. Broneerisin reisid ära. Kuid igaks juhuks ei maksnud kohe. Luiskasin natukene ja ütlesin, et mul hetkel ei ole raha. Pean selle alles pangaautomaadist välja võtma. Sest tegelikkuses oli mul tekkinud peas juba üks väike idee. Mõned eestlased olid tundnud huvi autorendi vastu. See autorentimise asi meeldis mullegi väga. Seetõttu küsisingi ühe juba eemalt väga toredana tundunud perekonna käest, kas nemad oleksid huvitatud rentimaks auto meiega koos. Kokku oleks siis viis inimest. Olid küll huvitatud. Leppisimegi kokku, et me teeme seda koos ja üürime auto Küprose kreeka poolelt. Natukene eksitav on küproslaste endi hulgas levinud saare eristamine Kreeka ja Türgi pooleks. On küll Türgi pool, Küprose põhjaosa, mille Türgi anastas jõuga 1974 aastal. Lõuna osa on siiski ametlikult Küprose Vabariik. Nimetatakse aga Kreeka pooleks seetõttu, et seal elavad enamuses kreeklased. Türgi poolel siis türklased. Kreeka poolt üüritud autoga saab tulla ka Küprose põhjaosasse ehk Türgi poolele. Vastupidi aga mitte. Mõtlesime, et alustame oma väikese reisiga homme või ülehomme. Ja nii me saimegi tuttavaks Mare, Paavo ja Priiduga.

Tänase päeva otsustasime lihtsalt puhata. Läksime Katariinaga basseini äärde. Mõnus! Saime ujuda ja päevitada ja lugeda. Väga kaua muidugi ei jaksanud. Minu tavaline viga - ma ei suuda eriti pikalt tegevuseta olla. Paari tunni pärast vahetasime riided ja läksime tutvuma Kyreniaga. Küprosel on väga keeruline asi nende nimedega. Igal linnal on kolm nime: türgi, kreeka ja siis veel inglise keelne. Kasutan inglise keelseid nimesid. Sellisel kujul olid need kirjas ka minu Küprose raamatus. No raamat on mul loomulikult sellelgi reisil korralikult olemas ja kaasas. Olen mõistnud, et reisil on reisiraamat täiesti asendamatu asi. Kui ikka vähekenegi tunda huvi maa vastu, kus viibitakse, siis läheb seda vaja. Kyrenia on väike sadamalinn Küprose põhjakaldal. Käisime vana linnamüüri juppi ja ühte ringtorni vaatamas, vanalinnas jalutamas, ühte kirikut ja ühte mošeed nägime kah. Kirikus pidi olema ikoonimuuseum, aga kirik oli remondis ja muuseum kinni. Siis käisime otsimas rooma katakombe. Otsisime neid kohe tükk aega (pool tundi), aga ei leidnud me midagi. Üks lahke vanahärra juhatas meid hoopis mingi kaljuseina äärde. Koopaid seal küll ei olnud. Paar auku oli näha ainult kaljus. Loobusime lõpuks. Ilmselgelt polnud meile ette nähtud neid katakombe leida!

Läksime hoopis Kyrenia kindlusesse. Enamus kunagisest võimsast kindlusest on säilinud ehk siis võib saada aimu selle kunagisest võimsusest. Kohati on mõned korrused küll puudu. Kindluses asub laevavrakimuuseum. Minu raamatu andmetel asub siin vanim laevavrakk maailmas. Põhja läinud koos suurte veinikannude ja käiakivide lastiga ning koos nendega ka üles tõstetud. Vanust on laeval üle kahe tuhande aasta. Uppunud on umbes 300 aastat enne meie ajaarvamist. Kindluse all on suur veereservuaar. Sinna koguti siis vett, mida kasutati. Ausalt öelda see tundus mulle küll suhteliselt jube, kui sellisest kohast peaks vett jooma. Eks see olegi põhjus miks sellel ajal joodi rohkem näiteks veini.

Kohe kunagise joogivee hoidla kõrval on tänasel päeval kohvik. Läksime Katariinaga kohvikusse. Kohvikus olid minu arvates väga odavad hinnad. Eestiga võrreldes näiteks. Arve oli ainult 13,0 liiri. Ka muuseumipiletid olid odavad muu euroopaga võrreldes - 17,0 liiri. Summa tuleb siis jagada kolmega, et eurod saada. Hakkasime tagasi jalutama. Ühelt väikeselt väljakult leidsin sellise asja, mida ma pole kunagi varem näinud! Olid koerte ja kasside söögikohad. Ehk siis hulkuvatele loomadele. Nagu söödaautomaat lehmadele farmides. Ja vett sai ka. Ühtegi koera ega kassi küll söömas polnud. Enne hotelli minekut käisime veel läbi hotelli lähedal asuvast supermarketist. Ostsime õhtusöögi ja jäätist ja juua. 33,0 liiri eest.

Olin natukene põdenud seda, et kuidas ma ütlen ära homse ekskursiooni (üks neis kahest pidi olema juba homme!). Sest kui me auto üürime siis sõidame nagu nii mööda saart ringi ja näeme veelgi rohkem.Aga hotelli jõudes leidsin ukse vahelt kirja, kus seisis, et soovijate vähesuses tõttu homset väljasõitu üldse ei toimugi. Nii hästi mõnikord asjad sujuvad. Tänan! Ja mina veel muretsesin peaaegu terve päeva sellepärast! Sõime õhtust oma toas. Poole öö ajal tuli meelde, et unustasime rätikud basseini äärde. Katariina viitsis isegi ära tuua need. Ausalt öelda mina poleks viitsinud.