NÄDAL MALTAL!

SEITSMES PÄEV - 30.06.2019.

Täna ei olnud meil enam mitte ühtegi plaani peale randa mineku. Meie korteri lähedal oli meil täitsa oma väike liivarannake, mis on Malta puhul haruldane nähtus. Liivarandasid on siin väga vähe. Sõime pikalt hommikust. Siis pakkisime enamus asju kokku. Olime eile saanud loa olla korteris õhtuni, kuni peame hakkama lennujaama liikuma. Päevitusriided selga ja jalutasime randa. Vaatamata imepisikesele ruumile leidsime me siiski ilusasti koha kuumal liival. Täna oli väljas väga kõva tuul ja sellest tulenevalt meeletud lained, mis tõi kohe meelde Malta rannikul valitseva ohtlikkuse nendes tingimustes. Nii mitmestki allikast sain enne reisi lugeda, kui ettearvamatud võivad olla tugeva tuule korral lained.

Eks siis tuleb olla lihtsalt ettevaatlik. Päevitasime. Enne määrisin ennast korralikult päevituskreemiga kokku. Tavaliselt ma seda küll ei tee, sest kodus tööd tehes saan ma vähemalt Eesti päikese suhtes immuunseks juba maikuuks. Aga Vahemere päike on hoopis midagi muud! Nii ma arvasin! Aga õhtul, kui avastasin, et ma nagu polekski rannas käinud, tundus täitsa vale otsusena.  Mul oli korralikult raamat kaasas, kuid kuidagi lugemise soonele ei sattunud. Unelesin niisama, vahtisin ringi, rääkisime Liisuga, käisime ujumas. Liisu ei tahtnud üksi minna (ilmselt minu enda poolt ära hirmutatud!)  ja ka minul oli julgem tunne minna temaga koos. Kellegi päästjat minust küll pole. Ilmselt lõppeks see mõlema uppumisega. Maltal ujudes tasub järgida tungivaid soovitusi mitte minna ujuma paljajalu - see on hea soovitus!

Kokku veetsime rannas kolm-neli tundi. Paar korda käisime ujumas. Lõpuks sai Eliisabetil täielikult kõrini ja minul läks kõht tühjaks. Pakkisime oma kolu kokku ja suundusime veel viimaseid kingitusi ostma. Eliisabetil oli vaja sõbrannadele nänni osta, Karlile oli kingitus puudu ja Eliisabet soovis endale ka kõrvarõngaid lisaks juba saadud sõrmusele. Karlile ostsime hõbedast Malta risti. Ja siis sööma! Natukene vara küll, aga saime õhtusöögi asemel hilise lõunasöögi. Ning lapse palvel sõime me täna MacDonaldsis. Oma viimase söömaaja Maltal! Täna ma ei võtnud fotoaparaati kaasa. Seega kõik pildid on laenatud kokku eelnevatest päevadest.

Tegelikult on Malta rahvusroog jänes. Seda valmistatakse väga traditsioonilisel viisil ning paljudes restoranides pakutakse jänesepraadi. Minu poolt jäi see maitsmata, sest jäneseliha pole just minu lemmik. Teine asi, mida Maltal peab kindlasti proovima, on kohalikud värsked mereannid. Neid me sõime! No ja siis kolmandana tuleks kindlasti süüa tänaval müüdavaid pirukaid ehk pastizzi´sid. Neid proovisime Vallettas. Väga erilist midagi ei olnud, kuigi me vist ei ostnud neid päris õigeid. Jookidest peab kindlasti proovima Kinnie´t. Kohalik õlu Cisk on täiesti joodav. See võis muidugi tuleneda kuumast ilmast. Ning Malta kohalik kerge roosa vein on kuumal päeval väga hea näiteks suure taldrikutäie mereandide juurde.

Oleme siin Maltal saanud kinnituse peaaegu kõigile arvamustele selle riigi kohta. Maltalaste sõbralikkuse kohta oleme vankumatuid tõendeid kogunud iga päev. Kõige kauemaks (vist igavesti!) jääb meelde ja pani mõtlema meie endi käitumise ning suhtumise peale teistesse inimestesse, aga üks õhtupoolik meie jäätisekokteili kohvikus. Igasuguseid tänavamüüjaid on kõikides lõunapoolsetes riikides nii hulgaliselt, et ma tavaliselt ei pane neid tähelegi. Olen õppinud, arglikult viisakatest kuni äärmuslikult pealetükkivate pakkumisteni, neist mööda vaatama. Tavaliselt aetakse kõikidest kohvikutest jms kohtadest nad minema, et nad ei tülitaks kliente. Üks mustanahaline päikeseprille müüv meesterahvas oli mitmel päeval mulle silma hakanud kaldapromenaadil ringi liikudes. Pakkus meilegi päikeseprille. Nüüd tuli ta kohvikusse. Natukese aja pärast läks ettekandja temaga rääkima. Olin raudkindel, et ta palub mehel otsemaid kohviku territooriumilt lahkuda. Jaa, nii oleks läinud kõikides teistes riikides! Aga mitte Maltal. Maltal küsis ettekandja hoolivalt ja sõbralikult:"Kas Te sooviksite klaasi vett juua?" Ja tõi klaasi külma vett.

Otsides põhjust või seletust maltalaste sõbralikkusele, lahkusele ja hoolimisele ligimese suhtes peab ilmselt minema tagasi väga kaugele ajalukku. Maltalased on rahvas, kes on pidanud läbi aegade väga palju kannatama. Tulenevalt nende ideaalsest asukohast keset Vahemerd on neid üritanud järjekindlalt vallutada paljud suurvõimud. Varaseimad leitud inimasustuse jäljed pärinevad Maltal aastast 5200 eKr. Arvatakse, et tegemist oli Sitsiialiast pärit küttide või maaharijatega. Nende süüks aetakse kääbusjõehobude ja -elevantide väljasuremine. Esimesed teadaolevad asukad olid samuti maaviljelejad ja karjakasvatajad sikanid. 3. aastatuhandel eKr Maltal toiminud kultuur püstitaski vaadatud megaliidid Hagar Qim´i ja Mnajdra ning Ggantija (Gozol, kus meie ei käinud).

Umbes 2500 aasta paiku eKr oli Malta mõne sajandi vältel asustamata. Järgmised asukad kuulusid dolmenite ehitajate hulka. Foiniiklased rajasid umbes 1000. aastal eKr Maltale oma asunduse Mdina linnaga eesotsas. 700. aastal eKr rajasid kreeklased siia oma koloonia. 332 eKr sattus Malta kartaagolaste ülemvõimu alla. Puunia sõdade ajal käis Malta roomlaste ja kartaagolaste käes käest-kätte. Lõplikult said roomlased Malta siiski enda valdusesse. 1. sajandil sattus Maltale laevahuku tagajärjel apostel Paulus, kes viibis väidetavalt siin kolm kuud. 533. aastal vallutas Bütsants Malta. 870. aastal araablased. 11. sajandil asustati Maltale moslemid. 1091. aastal vallutasid saare normannid, kes muutsid Malta Sitsiilia kuningriigi osaks. Hiljem kuulus Malta Saksa-Rooma keisririiki. 1249 sätestas keiser Friedrich II, et Maltal elavad moslemid peavad vastu võtma ristiusu või nad aetakse saarelt minema. Järgnes jälle periood mitmete erinevate valitsejatega kuni 1530. aastal anti piirkond Malta ordule. Järgnevatel sajanditel löödi tagasi mitmeid osmanite rünnakuid. Malta käis käest kätte nüüd prantslaste ja inglaste vahel. 1798 vallutas Napoleon Malta. Lõpuks 1814. aastal sai Malta Briti impeeriumi osaks. Malta Vabariik kuulutati välja 13. detsembril 1974. aastal.

No nii, ülevaade Malta ajaloost. Kirju. Meie aga läksime korterisse tagasi. Natukene magasime, sest ees ootas magamata öö. Käisime pesemas veel. Saime nautida sooja vett, mida meil pea terve nädala polnud. Kell üheksa pakkisime oma viimased asjad kokku, võtsime külmikust varem valmis tehtud võileivad ja lahkusime meile nädalaks koduks olnud korterist. Võtmed jätsime Sarah´le tänavale postkasti. Jalutasime bussile. Loomulikult sattusime bussile, millega sõitsime hüvastijätuks läbi peaaegu kogu saare. Nüüd oli õues aga pime ning ega me midagi ei näinud. Lennujaam oli lõpppeatus. Mahaminekuga ei saanud igal juhul eksida.

Lennujaama jõudes selgus, et meie lend oli edasi lükatud. Saime veel kauem oodata. Sõime ära oma võileivad. Kui lõpuks lennukisse saime tundus hea mõte magada. Kuigi ega see väga lihtne polnud. Mina isegi tukastasin mingi aja. Eliisabet ei saanud üldse magada. Tagasisõit läks meil Riia kaudu. Igal juhul hommikul kell üheksa olime Tallinnas. Magamata ja natukene väsinud. Täna kulutasime me raha lõunasöögile 13, kingitustele 43 ja bussisõidule 4 eurot. Kokku siis 60 eurot. Ja kogu reisil kokku 437 eurot, lisaks juurde majutus 260 eurot ja lennukipiletid 300 eurot. See teeb siis ühe inimese reisi hinnaks 498 eurot. Huvi pärast arvestasin kokku summa, mis kulutasime bussisõidule - 64 eurot. Bussikaardiga oleksime saanud 36 euroga hakkama. Õnneks pole vahe suurem: ausalt öelda kartsin mitmekordselt suuremat vahet.

Ja rõõmuga võin nentida, et järgmist reisi pole vaja pikalt oodata: juuli viimase nädala veedan Marikaga Venemaal, Karjalas.