Pärast magamata ööd ja meeletult rasket matka magasin täna öösel kui lapsuke. Kella kaheksaks olin välja puhanud. Sõime oma hotelli katusel viimase hommikusöögi Lombokil. Täna ootas meid ees sõit Balile. Lombok on oma suuruselt võrdne Bali saarega. Kauem me aga siin aega veeta ei plaaninud. Rinjani mäe otsast oli pool saart meil nagunii peo peal. Mis oli isegi hämmastav! Rinjani mägi on peaaegu keset saart, natukene lähemal põhjarannikule ning sealt mäe otsast avanes imeline vaade kauguses sinetavale ookeanile. Peab ütlema, et tegemist tõesti kõrge mäega, kui silm nii kaugele ulatub. Lombokil on ka palju kenasid randasid, kuid meie oleme lihtsalt äärmiselt kehvad ranna-inimesed. Rannas vedelemine ei tule meil kohe üldse välja! Seega otsustasime piirduda Lomboki saarel vaid kolme päevaga. Kell 9.00 oli meie autojuht kohal ja valmis meid peale võtma. Olen siin olnud isegi natukene hämmeldunud indoneeslaste uskumatu täpsuse suhtes kellaaegadest kinni pidamisel. See tavaliselt pole Aasias levinud voorus.
Tassisime oma seljakotid autosse, maksime hotellile veel viimased rahad ja istusime autosse. Sõit Bangsali kestis umbes kaks tundi. Selle ajaga saime imetleda saare erinevaid vaateid ja maastikku. Tulles sadas mäletatavasti paduvihma! Kui Rinjani mäe juures olime olnud suhteliselt metsases ja lopsakas alas, siis ranniku poole läks maastik järjest kuivemaks ja loodus kasinamaks. Umbes poole teeni Bangsali olid teeääred ääristatud riisipõldudega. Tasapidi asendusid need kuiva ja viljatu maastikuga. Puudeks vaid mõned üksikud palmid ning põõsad. Prügimäed olid peidetud palmilehtedest punutud tarade taha. Lombokil oli turiste mõnusalt vähe. Meie jaoks oli see muidugi hea - mida vähem turiste, seda rõõmsamad meie! Kuid nagu igal asjal on oma head ja halvad küljed, siis halvaks saab lugeda selle, et kuna turiste vähe, siis kohalikud pole väga pingutanud saare puhtuse nimel. Nagu Penidal meid aidanud autojuhtki ütles, siis kohalikele prügi kokku korjamise ainukese argumendina, mõjub rõhumine turistidele. Alles siis, kui hakkab ähvardama oht, et turistid enam ei tule, viitsitakse prügi kokku korjata ja silma alt ära peita.
Senarus olime imestanud juba esimesel päeval Eveliniga jalutamas käies nii paljude katkiste majade üle. Majad olid katkised, osad lausa varisenud, mõnedest alles vaid kivihunnikud. Imestasime, et miks nende majad nii lagunenud on? Kuni saime teada, et 2018. aastal oli siin päris tugev maavärin, mis lõhkuski suure osa linnakesest. Tugev maavärin peletas eemale ka mäkke ronivad turistid ning nagu varem mainisin on Rinjani vulkaani päris tipp siiani suletud. Ja meie giid käis meiega eile esimest korda pärast maavärinat kraatril. Tema sõnul on alles sügisest hakanud turistid tagasi tulema siia piirkonda.
Bangsalis jõudsime kenasti 11.00 väljuvale paadile. Erinevalt Lombokile saabumisest läks nüüd meie sõit küll otse Bali saarele ja võttis aega kõigest 1,5 tundi. Meie esimene sihtpunkt Balil oli Amed. Sadamas võtsid meid juba vastu teistsugused kohalikud. Üksteise võidu ja järjekindlalt üritati meile pakkuda küll hotelle, küll vaatamisväärsusi, küll transporti jne. Olime, nagu ikka, vaadanud suhteliselt sadama lähedusse valmis ühe võimaliku hotelli. Jalutasime sinna, et see üle vaadata. Hotell oli isegi täiesti normaalne. Kuid jäime mõtlema, et koht pole siiski parim. Sadam oli pisikesest Amed´i linnakesest kõvasti eemal ja seega peaks me iga liigutuse pärast, mis soovime teha, rentima rollerid.
Loobusime sellest hotellist! Nüüd otsisime küll takso - üks neist samadest taksojuhtidest, kes sadamas oli alguses kole tüütu olnud, viis meid viis kilomeetrit edasi, Amedi südamesse. Lõpuks sobis meile imelise vaatega (riisipõllud!) hotell vahetult Amed´i keskusest teisele poole. Hotelli pidaja oli tore naisterahvas, kes pidi olema küll hotelli omanik, aga allahindlust mulle käis ikka kooskõlastamas abikaasaga. Hotell oli täitsa tore. Minu tuba sellel korral II korrusel. Seega ka vaade parem. Täna valisin ilma konditsioneerita toa selle odavama hinna tõttu. Hinnavahe oli siiski väga väike. Viisime asjad tuppa, imetlesime natukene rõdult avanevaid vaateid ja siis uurisime hotelli omanikult veidi ümberkaudsete vaatamisväärsuste kohta.
Läksime lõunat sööma. Olime otsustanud, et me täna rollereid ei rendi, vaid puhkame eilsest raskest päevast. Kuid tegelikult polnud meil häda midagi! Isegi lihased ei andnud üllatavalt tunda pärast sellist üliinimlikku pingutust. Lõunasöögi ajal otsustasimegi aga juba sujuvalt ringi. Kuna täna pühapäev ja Simmo tööst vaba, siis arvasime ikkagi, et meil on mõistlik tänane päev ära kasutada. Kõht täis, jalutasime hotelli tagasi ja saime sealt rollerid. Suundusime Bangli külakesse. Tundsin ennast rolleri seljas aina kindlamalt. Mul oli ka ausalt öeldes sõita suhteliselt lihtne, sest sõitsin Simmo ja Evelini järel. Ei pidanud seega keskenduma ise eriti sellele kuhu sõita. Lihtsalt järgida eessõitvat rollerit. Siin vasakpoolses liikluses on selliselt harjuda kõige parem. Ma polnud ju kunagi varem sellises situatsioonis ise roolis olnud!
Bangli küla on pisikene autentne külakene Amed´ist mitte väga kaugel. Sõitsime kõrvalist teed mööda sinna tunnikese. Tõesti, mitte ühtegi välismaalast peale meie, seal liikumas ei olnud. Külast läbi sõites jõudsime ühe imelise suhteliselt mahajäetuna tunduva templi juurde. Teerajakene templi sissepääsu juurde ja trepid olid küll rohtunud, kuid templi uks, mis suletud roostes tabalukuga, kiiskas ja säras endiselt. Justkui oleks äsja maalitud! Ajal, mil meie imetlesime templit, olid roomanud templi taguselt mäenõlvalt alla sünged hallid vihmapilved. Natukese aja pärast hakkas tibutama. Tegime ruttu veel viimased fotod natukene hüljatuna seisvast pühamust, istusime rollerite selga ja sõitsime külla tagasi. Saime kohalike lahkel kutsel suurema saju eest varju keset küla asuvas templihoovis. Üldiselt ei lase kohalikud ennast vihmast häirida, kui just väga meeletut paduvihma ei saja. Ja ega selleks polegi põhjust - siinne vihm on soe ja pigem meeldiv jahutus muidu meeletus leitsakus.
Vihm õnneks kaua ei kestnud ja saime õige pea jätkata uudistamist. Jalutasime külale tiiru peale, imetlesime ilusaid ja kitsaid tänavaid, templeid, sõbralikke kohalikke. Templeid on neil siin Indoneesias tõesti palju - iga natukenegi pikema tänava peale mitu tükki ja siis on kohalikel igas vähegi suuremas majapidamises hoovi peal lisaks veel oma perekonnapühamu. Tundub, et suurem osa templeid leiab väga vähe kasutust väljaspool suuri pühi. See võib muidugi petlik mulje olla. Ning kohalikud on siin samuti äärmiselt sõbralikud - iga vastutulev inimene, vaatamata vanusele, uurib, kust me tuleme ja kuhu läheme? Huvitav tundus meile just nende uudishimu selles osas, et kust me tuleme Indoneesia mõttes? Milliselt saarelt ja millisele saarele edasi suundume? See huvitas neid palju rohkem võrreldes meie päritoluga. Päris pisikesed lapsed on ainult natukene arakesed veel. Poevad suuremate selja taha peitu ja piiluvad sealt naeratades. Ja lapsed, nagu igal pool maailmas, on siin imearmsad. Vaatavad sulle imestunult otsa oma suurte sõstrasilmadega. Ja indoneeslased räägivad inglise keelt suhteliselt hästi!
Mingil hetkel jäi meile silma silt, mis puhtas inglise keeles juhatas viie imelise allika juurde. Läheduses oleva tütarlapse käest uurisime nende kohta - pidid tõesti olema allikad ja väga ilusad. Suundusime Eveliniga neid otsima. Simmo jäi meid ootama. Saime jalutada pisikest jalgrada pidi külast välja. Paar korda läks rada kaheks. Ühtegi suunavat silti rohkem polnud. Valisime suvaliselt teid. Sellele vaatamata kuskile välja me ei jõudnud. Ei ühtegi allikat! Ainult natukene ehmatanud, kohmetud ja üllatunud kohalikud, kes ilmselt polnud harjunud oma põlluvaheteedel välismaalasi kohtama. Jalutasime nüüd rollerite juurde tagasi.
Vihm oli üle läinud ja ilm jälle endiselt päikeseline ja imeilus. Järgmine peatus oli meil Lipah´i rand. Eks me läksime sinna ikkagi lootuses, et äkki saame ujumagi minna. Kuid rand oli jälle kivine. Väga suuri laineid küll ei olnud, aga kivine ja suhteliselt must. Ühesõnaga: ei kutsunud ujuma. Aga istuda niisama mere ääres ja kuulata vaikset lainete loksumist oli ometigi imehea. Piki ookeaniäärt oli sadu kohalikke bambusest värvilisi paate. Need meenutavad oma kujult kanuud, millel on mõlemal pool ääres paadi stabiilsemaks muutmiseks nö jalased, mis toetuvad veele ja takistavad nõnda paati ümber minemast.
Merel ulpisid väga väikeses paadikeses kaks kohalikku kalameest, kes usinasti õngedega tööd tegid. Paat tundus nende ümber aga ilmselgelt liiga väike. Kogu aeg tundus, et hetk veel ja nad vajuvad vaikselt koos paadiga vee alla. Natukene naljakas oli neid vaadata! Kui vaikusest ja niisama istumisest küll sai, hakkasime rollerite juurde tagasi jalutama. Ranna ääres oli kohalik väike vabaõhutöökoda, kus kohalikud paate siis ehitasid, parandasid ning sättisid. Hetkel tundus see küll rohkem kohalike vanameeste kogunemise ja puskari joomise kohana. Paar meesterahvast oli ikka kõvasti liialdanud kohaliku kange napsuga.
Sõitsime Amed´i poole tagasi. Teele jäi meile vaade Bali kõige kõrgemale vulkaanile (peaaegu kogu Indoneesia on vulkaaniline) Mount Agungile - 3142 meetrit. Agung on Bali sümbol. Balilased usuvad, et Agungi mägi on universumi kesktelje püha Meru mäe täpne koopia. Bali tähtsaim tempel Pura Besakih näiteks asub Agungi jalamil ja kõik Bali templid on ehitatud suunaga mäe poole. Kohalikud üritavad ka magada pea Agungi suunas. Tegemist on tegevvulkaaniga, mis on olnud viimastelgi aastatel väga aktiivne. Ülevalt kraatri servalt võib selge ilmaga imetleda lausa Lombokil olevat Rinjani mäge. Ning eemalt vaadeldes tundub Agungi mägi täiuslikult koonusjas. Tegime väikesel lagedal ja kõrgemal künkal asuval teekäänakul pildistamise peatuse. Sealt avanev vaade oli tõesti võimas! Eriti loojumist alustava päikese taustal.
Hakkas hämarduma. Sõitsime nüüd edasi õhtust sööma ja sealt juba hotelli. Õhtusöök polnud just kõige parem. Oleme ära hellitatud siin! Selle eest saime aga imeliselt head värskelt pressitud draakonivilja mahla. Peaaegu iga söögikorra juurde oleme tellinud siin värsket mahla või smuutit. Need on tõeliselt head ja hinnad ei anna Eesti omadega isegi võrrelda mitte. Indoneesia kasuks siis. Raha kulutasin täna 125 000 viimase öö majutus Senarus, 100 000 autosõit Bangsali sadamasse, laevapilet Balile 375 00, takso hotelli 17 000, lõuna 30 000, bensiin 10 000, õhtusöök 67 000 ja pudel vett 6000 ruupiat. Kokku 730 000 ruupiat. Toas vaatasin natukene järgmiste päevade plaane, kirjutasin ja lugesin.Meie Indoneesia reisist valmis ka film: https://www.youtube.com/watch?v=fdVHRA4CIsg&t=1s !
No comments:
Post a Comment