Wednesday, February 26, 2020

INDONEESIA - KÜMNES PÄEV!

KÜMNES PÄEV - 24.12.2019!

Täna oli meil plaanis käia vaatamas hommikupoole Lempuyangi templit ja pärastlõunal pakkida asjad ning liikuda edasi Sidemeni. Kell kaheksa sõime hommikust. Siis rollerite selga ja start. Meie hotelli juurest oli väga hea vaade Agungi mäele. Sõitsime suunaga mäe poole ja saime imetleda mitmeid vaateid sellele. Eile olime suhteliselt lähedal Lempuyangi templile, kuid siis oli meil niigi palju külastamist ootavaid objekte. Ja kuna see tempel asub nendest Amedile kõige lähemal, siis jätsime selle tänaseks. Lempuyangi tempel on üks Bali kuuest kõige pühamast templist. Hinduismis on tavaks ehitada templid mitte just kõige lihtsamalt ligipääsetavatesse kohtadesse. Ei erine Lempuyangi tempelgi, mis paikneb kõrgel samanimelisel mäel.

Lempuyangi mägi on üks pühamaid looduslikke paiku Balil. Terve mägi jaotub kolmeks osaks: mäe alumine osa vastab jumal Brahmale, mäe keskosa jumal Vishnule, mäetipp aga jumal Śivale. Kõige püham punkt ongi mäe tipp, kus asub Lempuyangi tempel. Omad templid on ehitatud ka mäe keskele ja jalamile. Hinduismile on väga omane jagada kõiki asju kolmeks - püha mägi on jagatud kolmeks ja samuti on omakorda kolmeks osaks jagatud templid koosnedes välimisest, keskmisest ja sisemisest pühamust. Kõige püham on sisemine pühamu. Mis Indoneesia templite puhul erineb mujal Aasias (erinevalt Taist näiteks, kus on kõik templid avatud kõigile) nähtutest, on see, et siin ei lubata üldjuhul paljudesse templitesse välismaalasi. Osade templite välimisse pühamusse võivad siiski turistid minna. Keskmisesse ja sisemisse osasse lubatakse üldjuhul ainult palvetajaid ja mõnes isegi ainult hinduistidest palvetajaid.

Kui keegi on ise käinud Balil või tuttavad, siis ilmselt on kõik saanud imetleda ja imestada imelist fotot, mis tehtud just Lempuyangi templis. Fotol on siis basseini kõrval kuulsad "Bali väravad" Agungi vulkaani taustal, millede vahel poseerib turist ja kõik see omakorda vastu kumamas peegelsiledas vees. Selliseid fotosid ei tasu eriti uskuda! Lempuyangis on väravate ees mitte bassein vaid keraamilistest plaatidest ilmetu põrand ja 3-4 tundi võltside fotode järjekorras seisvate turistide hordid. Templisse sisenedes on kohe ametnikud, kes jagavad järjekorra numbreid. Võtad numbri, siis lihtsalt ootad üüratu arvu tunde ja kui tuleb sinu kord, tormad sinna igatsetud väravate vahele. Fotograaf lisab oma fotokale ühe väikese basseini ja veepinda imiteeriva vidina ja karjub iga viie sekundi järel "next position"!!! Kõik ikka nende Instagrami fotode pärast.

Meie tegime mõned fotod templi teisest osast, kuhu sisse me küll ei pääsenud, aga eemalt imetleda saime ometi. Poseerijate vahetumise hetkel suutsime teha inimesteta fotod ka templi väravatest. Pole midagi öelda - vaade on tõesti ilus! Aga miks peab sinna juurde veel mingi pettuse välja mõtlema, ei oska mina öelda. Templile tiir peale tehtud, pidime natukene kurvalt tõdema, et see nii üleskiidetud ja kuulus tempel, oli meile küll väikeseks pettumuseks. Üles mäkke sõites selge ja päikesepaisteline olnud ilm oli nüüd muutunud vaikselt pilviseks. Sõidu alustamise hetkel hakkas vihma sadama. Aga jõudsime taas ilusasti vihma eest ära. Saime vaid väikese jahutava sabina.

Amedi tagasi jõudes käisime lõunat söömas ja olime varasemalt plaanitud kella poole kahe asemel hotellis tagasi juba kell kaksteist. Proovisime meie autojuhile sõnumi saata, et ta tuleks võimalusel natukene varem. Ega ta palju varem ei jõudnud kui pool tunnikest. Istusime autosse ja hakkasime sõitma Sidemeni poole. Olime ühes pisikeses turistidele teenuseid pakkuvas kontoris eile Eveliniga leppinud kokku sõidu 250 000 ruupia peale. Sõidutama tuli meid ilmselt naisterahva enda abikaasa. Selle koha pealt pole siin midagi erinevat muust Aasiast - tegelemisesse turistidega on haaratud kogu suguvõsa.

Olles umbes kümme minutit saanud sõita pidas meid keegi rolleril vastu sõitnud käega vehkiv naisterahvas kinni. Auto peatudes, tuli ta auto juurde ja saime aru, et tegemist eilse naisterahvaga. Väga uurival pilgus takseeris ta auto sisemust. Lõpuks küsis, et mitu meid on? Nagu ei näeks hästi! Kui ütlesime, et kolm, sai meesterahvas äkki äärmiselt tigedaks. Öeldes, et kaks pidi ju olema ja me olevat valetanud. Väitsime vastu, et see sama naisterahvas, ei küsinud meie käest üldse inimeste arvu. Mees otsis välja kviitungi. Selle peale oli tõesti kirjutatud kaks inimest, aga sellele meie polnud pööranud tähelepanu. Naisterahvas oli targu kõvasti tagasihoidlikum. Seda rohkem kriiskas ja pröökas meesterahvas.

Kuni selleni välja, et tema edasi ei sõida! Oleme oma erinevatel reisidel üritanud jääda kindlaks sellele, et provokatsioonile ja väljapressimisele meie ei allu. Palusime ennast sellisel juhul sõidutada Amedi tagasi ja tagastada bensiinirahaks makstud ettemaks. Kiirelt lendas meie 100 000 ruupiat tagapingile. Sama bravuurikalt hakkas meesterahvas liiklusohtlikku olukorda tekitades autot ringi keerama. Poole peal mõtles aga ringi ja suunas nina ikkagi Sidemeni poole. Kehitasime õlgu ja arvasime, et eks siis vaatame, mis saab. Suures ülekohtus ja solvumises ei pidanud autojuht tükk aega muidugi võimalikuks meiega sõnagi vahetada. Lõpuks pobises moka otsast, et kuhu me siis Sidemenis minna soovime?

Simmo näitas kaardi pealt välja valitud hotelli aadressi. See loomulikult põhjustas uue solvumise hoo autojuhis, polegi varem kohanud nii õrnatundelist juhti!, arvates, et see polegi Sidemenis vaid linnast väljas. Jah, vastas Simmo rahulikult, aga meie linnakesele lähenemise suunda arvestades just paremas asukohas ehk siis enne linna. See argument muidugi ei mõjunud! Ühesõnaga oli meil terve tee autos nagu üks podisev katel või tuldpurskav lohe. Hakates hotellile lähenema suutis ta veel praalida, et mitukümmend kilomeetrit ta peab veel meid vedama? Sellise idiootsuse ja mölaklikkuse peale sai isegi Simmo vihaseks ning käratas vastu, et mis mitmekümnest kilomeetrist ta räägib, hotellini on 600 meetrit!? Iga natukese aja tagant oli kusjuures Simmo talle öelnud kaugust sihtpunktist ja juhatas teed!

Aga no lõpuks me kohale jõudsime! Kobisime autost välja tigeda autojuhi sajatuste saatel. Vägisi tekkis tahtmine vastata samaga ja sellise suhtumise ja teeninduse eest üldse ta ilma rahata jätta. Aga no me saime siiski liigutud punktist A punkti B. Seda enam, et nüüd olime me jõudnud tõelisse paradiisi!!! Need inimesed, kes meid hotelli väravas vastu võtsid, olid hoopis teist masti. Ja kui me veel jõudsime oma hotelli sisehoovi ja nägime vaadet hoovipoole, olime me müüdud! Ja järjest paremaks läks - tubadesse sisse piiludes ei tahtnud me neist enam lahkuda. Tõsi, tegemist oli äärmiselt kalli hotelliga meie skaalas: üks tuba oli koos hommikusöökidega 13 eurot öö. Aga see koht võlus mu hetkega niiviisi ära, et mul ei tulnud isegi pähe hakata kauplema toa või hommikusöögi hinna üle.

Toas olid kahes küljes maast laeni ilusate kardinatega kaetud aknad, veeautomaat, tualettlaud, imelise vaatega möbleeritud terrass, meeletult suur uhke vannituba jne-jne. Ja see kõik nägi väga ilus ja maitsekas välja, mis Aasias on haruldane odavama hinnaklassi puhul. Lisaks pakuti meile tervitusjooke, milleks valisime kohvi Eveliniga ja Simmo tee. Joogid serveeriti terrassile. Jõime kohvi, nautisime soojust ja unustamatut vaadet. Siin kliimas on küll enamus aega liiga palav, aga pigem palav kui külm. Seetõttu ma vist naudingi alati neid soojamaareise. Ja külmetan kõik talved Eestis kohutavalt! Pigem siis tõesti 40 kraadine kuumus - selles ma tunnen ennast vähemalt hästi.

Võtsime nüüd kohe pikalt aega - lausa terve tunni, et nautida oma hotelli hüvesid ja siis leppisime kokku minna jalutama fantastiliste riisipõldude vahele, mis meie terrassi ees laiusid imeliste mägede taustal. Olin võtnud kaasa isegi ühe ilusa kleidi. Meie äraoleku aja sisse jäid ju ikkagi jõulupühad ja vana-aastaõhtu. Nüüd, jõululaupäeva pärastlõunal, tundus vägagi sobilik kleit selga panna. Astusime põhimõtteliselt hotelli terrassilt alla riisipõldude vahele. Indoneesias on nende vahel kenad rohtunud rajad, milledel tohib käia. Nii ei riku vilja ära! Teerajalt kõrvale ei tohiks muidugi astuda.

Põldude vahelt voolas väike kanal läbi. Kohalike jaoks on endiselt lähim veekogu selleks kohaks, kus iseennast ja pesu pesta. Nii oli tänagi kanali ääres palju paljaid kohalikke lapsi ja naisi, kellel parasjagu käes pesupäev. Meie olime algul natukene arglikud, et kuidas me siis sealt nende vahelt läbi jalutame, aga kohalikud ise ei teinud sellest mingit probleemi. Olid väga sõbralikud ja rõõmsameelsed. Siis ei lasknud ka meie ennast nendest häirida. Üks väga armas kohalik tüdruk, kellel endal oli parasjagu śampoon silma valgumas, tegi meiega juttu. Küsis, kust me tuleme, mis meie nimed on jne. Rääkisime temaga veidi juttu. Saime teada, et tema nimi on Marta. Haruldane nimi siinse lapse kohta. Ja väga ilus! Imetlesime riisipõlde, kohalikku maastikku ja neid rahulikke külaelu toimetusi. Saime imekauneid pilte. Kui õhtu hakul hotelli tagasi jalutasime kaeti meile üsna varsti pidulik jõululaud terrassile. Olime tellinud söögid enne välja minekut ära. Kuna interneti kaudu oli meil juba teada, et siin hotellis pidi pakutama maailma kõige paremaid kevadrulle, siis üheks osaks olid loomulikult just need. Ja need olid tõesti maailma parimad! Tellisime neid kohe juurde ja etteruttavalt ütlen, et kõik järgmised õhtud (olime juba otsustanud, et plaanitud kahe öö asemel oleme siin vähemalt kolm!) sõin just neid. Söögid olid siin jälle odavad!

Pärast õhtusööki nautisime veel terrassil seda mõnusat soojust, ööhääli ja sähvivaid välke. Järgmisteks õhtuteks sai meie üheks tegevuseks äikese imetlemine vastasolevatel mäetippudel. Igavesti vägevaid vaatemänge saime näha! Kohati lõi nii tihedalt ja nii mitmes kohas korraga välku, et õues oli pea sama valge kui päeval. Oma tuppa minnes ei raatsinud isegi magama minna - tuba oli nii tore ja ilus! Seega lugesin veel päris pikalt. Raha kulus täna mul 10 000 templisse annetuseks, 15 000 joogivesi, 360 000 hotell ja roller Amedis, lõunasöök 45 000, transport Sidemeni 84 000, pidulik jõulu õhtusöök 81 000 ruupiat. Kokku 595 000 ruupiat.

Meie Indoneesia reisist valmis ka film: https://www.youtube.com/watch?v=fdVHRA4CIsg&t=1s !

No comments:

Post a Comment