Lombok erineb päris kõvasti varem külastatud Nusa saartest. Kõige suurem erinevus on muidugi juba mainitud usk - siin on islam. Hommikul ärkasime ilusasti palvelatest kostva kutsungi peale. Iseenesest mulle see laulmine päris meeldib. Kas ta just peab olema hommikul kell kuus esimest korda ja nii korduvalt läbi päeva kuni hilise õhtuni välja, on iseasi. Eriti hull on see, et kogu küla koerad uluvad meelt heites kaasa! Kuid ka loodus on siin teistsugune. Senaru on mäe jalamil. Seega kõrgemal rannikualadega võrreldes ja seepärast pole siin nii kuum. Eile õhtul väljas katuseterrassil istudes tõmbasin lausa rätiku õlgadele. Loodus on Rinjani mäe ümbruses lopsakam kui seni nähtu Indoneesias. Samas rannikul on jälle kuivem.
Täna oli meil plaanis minna koskesid vaatama. Lomboki saare kaks kõige ilusamat ja suuremat koske asuvad just Senarus. Hommikust sõime imeilusa vaatega terrassil! Vaade oli Rinjani vulkaanile, mis hommikul vara oli veel pilvedest vaba ja kenasti näha. Mägedes läheb ilm tavaliselt lõunast juba kehvaks, kui pilved hakkavad tippude ümber kogunema. Hotelliomanik pakkus meile giidi teejuhiks koskede juurde. Olime natukene hämmelduses: sinna on jalutada ainult mõned kilomeetrid, milleks giidi vaja? Ütlesime, et saame ilusasti ise hakkama. Kui minemas olime pakuti igaks juhuks veel korra. Naeratasime ja jalutasime edasi.
Aga sama pakkumist saime iga 100 meetri tagant. Või isegi tihemini. Prooviti igasuguseid argumente: me ei leidvat ise õiget rada, kaart polevat täpne, seal on ahvid, rada on keeruline ja raske, sild on katki ja üleüldse "kõik alati käivad giidiga". Me olime järjekindlad ja tugevad ja ei lasknud ennast pehmeks rääkida! Täiesti suvalise koha peal küsiti "koskede külastamise tasu"! Aga kuna teadsime, et see tõesti maksab natukene (alla euro inimese kohta), siis ei tundunud see isegi imelik. Ja no tõesti, rada oli suur ja lai, ohutu (ahvide peletamiseks võtsin igaks juhuks küll kaika kätte, kuid kasutada vaja polnud, sest siinsed ahvid on suhteliselt arglikud), isegi tähistatud kohati, katkine sild tähendas väikest auku sillas, millest on võimeline üle astuma ka paariaastane laps. Esimese kose, Tiu Kelep´i, juurde jalutasime umbes tund aega. Meile oli soovitatud minna mitte kõige otsemat rada, vaid valida rada ilusate vaadetega riisipõldudele. Vaated olid ilusad! Kuid kahjuks vaadeldavad ikkagi ainult kõrgemal ehk külaga ühel tasandil. Rada mööda allapoole jõudes kadusid ilusad vaated kõik metsa sisse. Kose juures oli isegi üks naisterahvas, kes väikest müügiletti pidas. Oli tagasihoidlik, ei surunud oma kaupa peale. Ütles ainult "tere". Koskede juures on väga hea käia. Tavaliselt pritsib vett igas kaares väga kaugele. Selline peenikene uduvihm, mis värskendab mõnusalt.
Tiu Kelep´i kosk oli päris kõrge. Aga natukene kitsam, kui järgmine, Sendang Gile kosk. Teise koseni oli umbes pool tunnikest mööda jõe äärt veel jalutada. Midagi ohtlikku me ei näinud, rada oli väga nähtav ja leitav, katkine sild osutus üle ootuste terveks jne. Samas olime me ainukesed, kes olid söandanud tulla siia ilma giidita. Rahvast oli küll vähe - peale meie veel vaid paar väikest seltskonda. Kusjuures tuntum on esimene kosk. Aga ilusam, võimsam ja suursugusem teine. Natukene pikem matk tagumise kose juurde tasus ennast kuhjaga ära. Kosed üle vaadatud, ilusad pildid tehtud, hakkasime tagasi tulema. Nüüd valisime teise tee ja saime ronida mööda järsku treppi üles. Külla tagasi jõudsime kõvasti üleval pool meie hotelli asukohta. Hakkasime alla jalutama külatänavat mööda. Meie olime eile siin Eveliniga juba jalutanud. Simmo aga esimest korda.
Tunnikese ajasime taga ühte õnnetut koerakest. No mitte, et me teda oleks just taga ajanud, aga üritasime teda enda juurde meelitada, et proovida ta vabastada pähe kinni jäänud plastpurgist. Aga kõikidele meie meelitustele ja kutsumistele vaatamata, pelgas ta meid kohutavalt. Iga meie lähemale mindud sammu peale jooksis kaugemale. Mööda karjakoplit väga palju talle järele ei söandanud minna, sest siis oleks me peletanud ta külast veel kaugemale. Ning seega ka igasugusest võimalikust abist. Kuigi kohalikel on loomadesse hoopis teistsugune suhtumine ja nendelt abi loota ühel õnnetus seisus loomal pole vist mõtet. Eriti juhul, kui see loom inimesele otsest tulu ei too. Meie püüdlusi näinud rolleril mööda sõitev kohalike noormeeste seltskond igal juhul naeris kõht kõveras ja näitas lausa näpuga. Aru me täpselt ei saanud, kas naerdi meid või kohalike endi lohakuse ja hoolimatuse tõttu (prügi kukub suvalises kohas lihtsalt käest!) abitus olukorras oleva looma üle. Meie üle naermine oleks parem variant - meie elame selle üle ja võib-olla kohalike vaatest olimegi totakad heaoluühiskonnast pärit välismaalased, kes koerale kaasa tunnevad. Aga looma üle naermine sellises situatsioonis oleks lihtsalt julmus ja rumalus.
Olime mõelnud pikalt mäkke minemise erinevatele võimalustele, aegadele ja variantidele. Ainukene, milles olime kindlad, oli see, et hinna poolest sobib meile ainult ühepäevane matk. Korraks mõtlesime üldse omal käel minekule. See oleks olnud võimalik ainult ilma ööbimiseta ehk ühepäevase variandina. Öösel aga poleks tundmatus džunglis ekslemine olnud mõeldav. Seega ikkagi organiseeritult. Nüüd olime dilemma ees, kas teeme seda täna öösel või homme? Ja kas me valime kõige odavama variandi või usaldusväärsema? Kõige odavam tundus natukene kahtlane. Mingi aja pärast olime kõik ühel meelel, et see pole vast hea valik. Ja nii oligi välistamise meetodil meil selgus käes! Sõelale jäi seega 550 000 pakkumine. Selle pakkuja restoran jäi meile tee peale. Lootsime, et eile meiega rääkinud meesterahvas on seal ja me ta ära tunneme. Ikka on meil veel see häda kallal, et kõik kohalikud tunduvad nii ühte nägu olevat! Kuigi proovime ikka areneda.
Tundsime õige koha ära ja omanik oli kohal ning tundis meid ise ära. Pakkumise koha pealt mälu nii hea ei olnud - aga pärast väikest värskendust tuli eile meile pakutud hind ikkagi meelde. Rääkisime asjad läbi, maksime ära poole rahast (olime õppimisvõimelised, ettevaatlikud ja kahtlevad!), meie passidest tehti rahvuspargi lubade tarvis fotod ja tutvusime meie teejuhiga. Selgus, et see polegi sama meesterahvas ise. Nüüd oli meil vaja veel pealampe! Kolme peale oli meil millegipärast ainult üks lamp kaasa võetud. Vot Sulle ettenägelikkust! Vajasime kahte veel. Saime need laenata. Giid pidi tulema meile hotelli järele kell 00.30 öösel.
Nüüd läksime lõunat sööma. Valisime meie hotellist allapoole jääva imelise vaatega restorani, kust paistis pikalt kätte teerada, mida mööda koskede juurde läksime hommikul ja riisipõllud. Nautisime imelist vaadet kõrgel terrassil, maitsvaid smuutisid ja head sööki. Äkki jäi mulle teerajal silma mingi imelik liikumine. Vaatasin, imestusest silmad punnis, ikka tükk aega, kuni oma silmi uskusin - tulidki kaks väga suurt varaani mööda teed meie poole. Aeglaselt ja kohmakalt. Aga järjekindlalt. Esimene oli natukene väiksem ja seetõttu ka vilkam ja kadus lähemale jõudes ruttu põõsastesse. Teine oli aga ikka väga suur! Ilma sabata umbes meetri pikkune ja saba oli teist sama palju juurde. Kui mitte rohkem! Loivas aeglaselt ja pikaldaselt ning oli väga uudishimulik. Kuna me ikkagi olime päris kaugel, siis eriti head fotot ei saanud.
Pärast lõunasööki jalutasime veel natukene ringi. Prügi ja sodi vedeleb siin tõesti meeletult. Kose juurest treppidest üles ronides, need olid hiljuti valatud, olid tühjad tsemendikotid visatud lihtsalt tee kõrvale metsa alla. Ja mitte jõupaberist kotid, nagu Eestis kasutatakse, vaid plastikust. Siis pikutasime, et puhata ööseks ette. Sõime suhteliselt vara õhtust hotelli katusel jälle, pakkisime ees ootavaks katsumuseks matkakotid ja läksime magama. Umbes kolm tundi jäi tõusmiseni. Raha kulus täna koskede pilet 10 000, lõunasöök 50 000, õhtusöök 25 000, hotell kaks ööd 250 000, matk 550 000 ruupiat. Kokku 885 000 ruupiat.Meie Indoneesia reisist valmis ka film: https://www.youtube.com/watch?v=fdVHRA4CIsg&t=1s !
No comments:
Post a Comment