Hommikul võtsime juba tuttavad rollerid ning alustasime sõitu Tirta Gangga templi poole. Teele jäid imelised vaated riisipõldudele, milledest mõnede juures tegime väikese peatuse pildistamiseks ning drooni lennutamiseks. Balil on juba tunduvalt rohkem rahvast võrreldes meie seni külastatud saartega. Nii kohalikke kui turistidest rääkimata! See annab eelkõige tunda liikluses. Täna sõitsime ikka väga suure liiklusega teel, mis lookles suhteliselt järsult ja kurviliselt üles mäkke. Vaatamata enda veel veidi haprale olekule rolleri roolis sain aru, et tegelikult on see nii lahe ning ma naudin seda täiega!!! Ja just ise sõitmist! Igal juhul on mugavam ja kindlam, vähemalt minu jaoks, istuda ise roolis ning kontrollida iga olukorda ise. Kuigi jah, minu esimese päeva katsetused selles vallas, ei toeta eriti lõplikku tõdemust.
Kui saabusime Tirta Gangga templi juurde jõudis meienigi teadmine, et Balil on ikka väga palju turiste erinevalt nendest Indoneesia saartest, kus olime seni aega veetnud. Autosid oli meeletult, rääkimata rolleritest, juba templi väravate taga. Parkimiskorraldajad tegutsesid. Minu rolleri jaoks polnudki enam kohta: abivalmis meesterahvas parkis minu sõiduriista ise ära mingi lagunenud maja varemetesse ja tõestas, et rolleriga saab ka trepist üles sõita. Tirta Gangga puhul ei ole algselt ega otseselt tegemist üleüldse templiga. Siin asub küll kompleksi ühes osas Patirthani tempel, kuid algselt on ehitis olnud hoopis Karangasemi (kunagine siinne pisikene kuningriik) kuninglik palee. Oma nime on palee saanud hinduismi püha jõe Gangese järgi. Hektari suurune kompleks ehitati 1946. aastal. Kahjuks hävines see peaaegu täielikult 1963. aastal Agungi vulkaani purske tagajärjel. Praeguseks on kompleks taastatud. Tirta Gangga põhineb uskumusel, et Gangese jõgi ja selle vesi on püha. Tirta Gangga on nagu väikene koopia või mudel Gangesest. Vesi on hinduistidele püha. Lisaks juurde kõik vee kasulikud omadused: selleta ei oleks põllumajandust, majandustegevust ega mitte ka puhkust.
Patirthani tempel illustreerib ilmekalt Tirta Gangga olulisust balilaste pühapaigana (püha vee kohana!) ja traditsioonilise palverännaku sihtkohana. Enne kui kompleksi territooriumile sisse saime pakkus meile juba meeletu hulk tänavakaubitsejaid müüa kalatoitu. Selle liimile me muidugi ei läinud kujutades ette neid ülesöödetud kalu basseinides. Aga ilmaski poleks meie ettekujutusvõime suutnud silme ette maalida nii hullu pilti: vaesed kuldkalakesed olid söödetud suuremaks kui parimas suurused forellid! Suures ahnuses ronisid nad, suud laiemalt lahti kui nende ülepaisutatud vöökoht, lausa basseinist välja, et aga suuremat suutäit saada. Võigas tundus see vaatepilt!
Tirta Gangga on üks populaarsemaid vaatamisväärsuseid Bali saarel. Seega on siin alati väga palju inimesi. Ning see suur rahvahulk tungles ja kügeles ning seisis järjekorras ainult ühe basseini ääres. Seal, kus on basseinis kivist astetega kena käigurada ning selle keskel kaunis koht pildistamiseks. Ja just nimelt selle ilusa pildistamise koha pärast seisavad inimesed tund aega järjekorras! Et Instagrami pilte saada. Enamus Hiina, Korea ja Jaapani turistid, kenad kleidid seljas, täiuslik pidulik meik näos! Sellises kuumuses ja seista nii veel tund aega (mõnikord ka mitu tundi!) järjekorras lõõskava päikese käes. Ausalt öelda - mina ei mõista seda!
Meie ei kavatsenud sellise totrusega tegeleda! Lähenesime teerajale teiselt poolt basseini. Kuna parasjagu oli ülejäänud rahval käsil eriti pikk fotosessioon põhikohas, saime meie oma vähenõudlikkuses rahulikult teha pildid ära ja jäi aega veel ülegi. Järjekord ja ka meie, hakkasime liikuma alles siis, kui korealaste pikk sessioon (kümnetes erinevates asendites poseerimine, mis ilmselt oli pika harjutamise peale sisse treenitud) neist taga pool olijates juba väga valjuhäälset protesti tekitas. Jalutasime edasi järgmiste basseinide juurde ja avastasime, et populaarsest pildistamise kohast kaugemale pole rahvast eriti jagunudki! Käisime läbi kogu Tirta Gangga kompleksi ja kohtasime veel vaid mõnda üksikut turisti.
Ühelt poolt oli see tore - saime rahulikult ja uhkes üksinduses imetleda Tirta Gangga basseinide ja aedade ilu. Kuid teiselt poolt oli natukene kurb, kuna näitas ilmekalt, et turisti tegelikult ei huvita tihtipeale ei need kohad kuhu nad satuvad ega kohalikud inimesed. Rääkimata nende kultuurist ja elu-olust. Meie sõitsime aga edasi järgmise vaatamisväärsuse, Taman Ujungi, juurde, mis on samuti kunagine palee. Parkisime rollerid ära ja otsisime kõrge taraga piiratud kompleksi sissepääsu. Esimesest väravast, mille leidsime, oleks saanud niisama sisse jalutada. Aga me tahtsime ikka pileti ka osta! Seega pidime pika tee ümber aia teisele poole tagasi jalutama. Taman Ujung koosneb kolmest suurest basseinist, milledest ühe keskel asub peahoone Gili Bale. Paleekompleks on ehitatud kunagise Karangasemi kuningriigi kuninga poolt aastatel 1902-1921. Arhitektideks olid hollandlane Den Hentz ja hiinlane Loto Ang. Ka Taman Ujungi palee hävines peaaegu täielikult 1963. aasta Agungi vulkaanipurskes. Nagu sellest oleks veel vähe sai kompleks kahjustada ka 1975. aastal määvärinas.
Kuninglik perekond kasutas paleed päevasel ajal külaliste võõrustamiseks, lõbustus- ja puhkekohana. Praeguseks on kogu kompleks väga ilusasti restaureeritud, taastatud on kõik lillepeenrad, kogu pargiosa, jalgteed ja tiigid. Balilaste jaoks on Taman Ujung populaarne ajaveetmis- ning piknikukoht. Piknikust üle jäänud prügi jääb kahjuks muidugi samasse kohta maha. Õnneks selliseid kohtasid koristatakse väga korralikult. Kõige ilusam ja ülevaatlikum on Taman Ujung kõrgest trepist üles ronides väikese paviljoni juurest vaadatuna, kust kogu kompleks on kui peo peal. Paiknedes mere kaldal, on koht lausa suurepäraste oskuste ja maitsekusega, kujundatud sujuvalt üle minema mereäärsest piirkonnast imeliseks pargi, paleede ja tiikide alaks.
Tänane ilm tundus kuidagi eriti kuum. Päike kõrvetas halastamatult. Istusime hetkeks puu alla enne edasi minekut. Siis jalutasime mööda silda Gili Bale paleesse sisse. Praegusel ajal olid erinevate ruumide seintel eksponeeritud fotod kunagisest kuningast, tema naistest ja lastest. Fotode järgi oli lapsi umbes paarkümmend ja naisi vähemalt kolm. Hoonet kasutati ainult päevasel ajal, mistõttu mingit erilist sisustust seal ei ole. Maja asub keset tiiki. Hoonest viivad kahele poole kaldale imeilusad valged sillad. Indoneesia kiiskava päikese käes on heledaid hooneid mingil ajal silmal lausa valus vaadata - need peegeldavad päikest väga eredalt tagasi.
Peamise paleehoone ees seisis meeletult suur kuivanud palmiokstest ja rohust ehitatud Bali mütoloogiliste olendite kuju. Sellised kujud ehitatakse Nyepi päevaks. Nimetatud päev on kõige suurem püha Bali saarel ning algab juba eelmise päeva õhtul just selliste kujude põletamisega, et peletada saarelt eemale halb energia ja pahad vaimud. Nyepi ehk vaikuse päeval on kõigil (ka turistidel!) rangelt keelatud kodust lahkuda. Suletud on isegi lennujaam. Pole soovitatav kasutada elektrit. Pigem tegeletakse endasse süüvimise, paastumise ja mediteerimisega. Kõik need ranged keelud kestavad 24 tundi.
Taman Ujungist tagasi alla ookeani äärde sõites avanes meile ühel teekäänakul imeline vaade Agungi vulkaanile. Mäe otsas möllas kõva torm. Ega mäge ennast näha ei olnudki - ainult potisinised pilved ja neist alla kallav vihm. Meie sõitsime edasi aga Virgin Beach´ile, kus endiselt säras kõrvetav päike. Fantastiliselt hea ja jääkülma mangosmuuti ostmise eest saime loa lesida rannatoolides päikesevarjude all! Käisime ujumas. Pärast leidsin oma ujumisriiete seest vähemalt kilo liiva! Lained on ookeanis nii tugevad, et suudavad liiva ja peenemad kivikesed peksta ükskõik kui kitsaste riiete vahelt sisse. Samas, hea, kui riided üldse selga jäävad! Ja WC-s sai riided liivast ja kividest jälle puhtaks loputada.
Rannast tulles olin vähemalt mina kohutavalt näljane. Kell polnud küll veel väga palju, kuid me olime juba meeletult pika tiiru maha sõitnud. Peaaegu 100 kilomeetrit rolleriga, mis minusuguse algaja jaoks, on päris väsitav. Ja täna sõitsime juba meeletult suure liiklusega linnades. Kõik need ristmikud, ringteed ja valgusfoorid jne. Tagasi tulekul valisime küll natukene väiksema tee. Linnas kohtasime liiga palju politseinikke. Indoneesias ei tohi rolleriga ilma vastava kategooria lubadeta sõita. No tegelikult ei tohi kuskil, aga Bali on üks väheseid kohti, kus politsei seda ka reaalselt kontrollib ja loa puudumisel trahvi teeb. On olnud juhuseid, kus rolleri rentimisel peab juba loa ette näitama. Etteruttavalt märgin, et õnneks polnudki meil vaja politseiga kokku puutuda rolleriga sõitmise pärast.
Lõunat sõime Amedis kohvikus "Meeting Point". Väga lahe ja mõnus koht, orienteeritudki turistidele, aga tundsime seal ennast väga mõnusalt. Ning söök oli super hea! Tõsi, kõvasti kallim, kui meile harjumuspäraseks saanud. Aga see oligi ette teada, et Balil on hinnad kõrgemad, just siinse kõrge turistide arvu tõttu. Kõht täis, sõitsime hotelli, käisime pesemas. Simmo hakkas tööle ja meie Eveliniga tegime Amedi ümbruses mõnusa paaritunnise jalutuskäigu. Oma pika tiiruga ekslesime kohalike põldude vahel, leidsime jälle ühe toreda templi, sattusime välja mere äärde ning jalutasime kohalike rikkurite elurajoonis. Istusime rannas natukene aega. Kohalikud olid tulnud ujuma. Osa seltskonnast tuli just poest, olles ostnud mingit sööki. Lahkelt ja väga loomulikul viisil pakuti seda meilegi. Tänasime viisakalt ja loobusime siiski - nende seltskond oli niigi suur. Ja aina imestasin, et kuidas kohalikke küll üle-üldse ei häiri kogu see prügi ja mustus maas! Siinne rand oli suhteliselt räpane. Sodi oli ka vees. Kiletükke, plastnõusid, vatitikke jne-jne. Ja kahjuks olin enam kui veendunud, et meilegi lahkelt pakutud söögi pakendid, leiavad oma koha samuti rannaliival. Mind igal juhul absoluutselt see vesi ega rand ujuma ei kutsunud. Samas kohalikud sulistasid mõnuga.
Leppisime kokku ka transpordi homme lõunaks, et sõita edasi meie järgmisesse peatuskohta - Sidemen´i. Lõpuks jalutasime hotelli tagasi, kus saime enne õhtusööki korraks veel hinge tõmmata. Õhtust läksime sööma samasse kohta, kus lõunatasime. Koht jättis meile lihtsalt nii hea mulje lõuna ajal! Kuid kahjuks nüüd õhtusöögi koha pealt, saime pettumuse osaliseks, sest söögid olid kehvemad, portsjonid väiksemad jne. Ei tundunudki enam nii fantastiline see koht. Raha kulus täna minul parkimine 2000, Tirta Gangga pilet 40 000, mango mahl 25 000, pilet ja parkimine rannas 10 000, Taman Ujud 50 000, lõunasöök 85 000, rollerirent 50 000, bensiin 10 000 ja õhtusöök 85 000. Kokku 357 000 ruupiat.Meie Indoneesia reisist valmis ka film: https://www.youtube.com/watch?v=fdVHRA4CIsg&t=1s !
No comments:
Post a Comment