00.00 helises äratuskell! Matkariided selga, saapad jalga ja koperdasime pimedas tänava äärde. Matkajuht tuli meile autoga järele. Saime paar kilomeetrit kergema vaevaga. Auto viis meid sõidutee lõppu - sealt Rinjani looduspargi väravasse oli veel päris mitu kilomeetrit. Saime puuduvad pealambid, igaüks kaheliitrise veepudeli ja hakkasime astuma. Lisaveepudeleid tassis õnneks giid ise. Oli kottpime. Poleks kuidagi suutnud ette kujutada säärast teekonda pealambita. Lambiga oli siiski täiesti normaalne. Ööseks olid roninud teele rusika suurused teod! No mitte minu rusika - ikka kõvasti suuremad. Ja tuhatjalgsed olid samuti tuhat korda suuremad Eesti omadest! Alguses saime astuda mööda laia ja mugavat betoonist valatud rada. Esimese hingetõmbe- ja joogipeatuse tegime looduspargi väravas. Paar unetut koera tuli meid uudistama.
Oeh, öösel on siin džunglis mõnus - jahe ja päike ei kõrveta nii halastamatult. Alustasime matka umbes 300 meetri kõrguselt ning tempo oli hea. Looduspargi territooriumil muutus rada looklevaks ja mäkke ronivaks jalgrajaks. Täna päeval (või juba eile!) polnud vihma sadanud ehk viimane vihm tuli siin üle-eile, seega oli meil jälle tohutult vedanud ja saime astuda mööda kuiva rada. Ausalt öelda ei tahaks ronida vihmasajus üles mööda siinset mullarada. Kuigi allatulek oleks sel juhul veel hullem! Rinjani vulkaani tipp on 3726 meetrit kõrge, mis teeb temast kõrguselt teise mäetipu Indoneesias. Päris tippu ei saa aga minna pärast 2018. aasta maavärinat. Giid oligi pärast maavärinat esimest korda mäkke minemas täna. Pikaks ajaks kadusid ära kõik turistid.
Meie eesmärk oli seega madalamal asuv kraatri serv (2641 m), kust avaneb imeline vaade (vähemalt kirjade järgi!) kraatri põhjas olevale Segara Anak´i järvele, milles pidavat olema samasugune hele-hele sinine vesi kui ookeanis, ja Rinjani tipule. Segara Anak asub 2000 meetrit üle merepinna, on 200 meetrit sügav ning selles asuvad kuumaveeallikad. Samuti on kraater ning sellesse tekkinud järv kantud UNESCO loodusobjektide nimistusse. Alguses natukene hirmutas mõte teha tavapärane kahepäevane matk ära ühega, aga tegelikult oli väga mõnus astuda. Umbes iga tunni aja tagant tegime väikese peatuse. Igas peatuses pakkus giid meile turgutuseks midagi - esimeses sõime õuna, teises banaani ja kolmandas küpsiseid. Väga pikalt aga puhata ei tahtnudki, sest iga tõusumeetriga läks aina külmemaks. Õige varsti jõudsime nii kõrgele, et käia oli küll mõnus õhukeste pikkade matkapükste ja pikkade varrukatega pluusiga, kuid seisma jäädes panin kiiresti fliisi peale, sest vaatamata jahedusele tilkusid riided higist ja märgade riietega tuule käes seista pole just meeldiv.
Meie giid oli väga tore tagasihoidlik noormees. Vestluse käigus selgus, et polegi giid, hoopis kandja. Aga kuna on palju kordi Rinjanile roninud, siis usaldatakse talle aeg-ajalt väikeseid seltskondasid. Meie kolmene grupp ilmselt sobis selleks ja meiega lihtsam ka - polnud vaja ööbimist. Ja millegipärast eelistaski meie teejuht kandja tööd. Tema sõnul on giidid kõik mugavad ja laisad! Eks ta tõsi kipub olema - nad lasevad kogu töö kandjatel ära teha! Aga raha saavad rohkem. Kella viie ajal, kui tegime viimase pikema peatuse enne tippu, hakkas valgeks minema. Samas olime nüüd juba nii kõrgel, et temperatuur oli kõigest 8 kraadi. Liikuma hakates pakkisime pealambid kotti. Fliisi jätsin selga.
Nagu ikka mägedes, tundus nüüd meie sihtmärk juba nii-nii lähedal olevat, kuid ometigi kulus päris kraatri servale jõudmiseks umbes kaks tundi. Ikka oli järgmise künka taga veel üks küngas ja siis veel üks... Rada oli väga järsuks läinud. Kui lõpuks astusin kell seitse need viimased sammud ja sain vaadata üle kraatri serva avanevat vaadet, võttis ikka täiesti hingetuks! Nii vaimustavat vaatepilti ei näe just iga inimene oma elus ja mitte väga tihti! Aitäh!!! Olles hetke hinge tõmmanud ronisime natukene kõrgemale, kust pidi avanema veel kaunim vaade. Eks ta tõsi oli! Kui saime esimese vaimustuse välja elatud pakkus giid meile hommikusöögi. Olime tõesti kohutavalt näljased. Kalorite hulk, mille olime kulutanud selja taha jäänud 8 kilomeetri ja rohkem kui 2300 tõusumeetriga, oli kindlasti korralik. Tõus oli võtnud meil kuus tundi. Olime tublid - plaanitud oli 6-7 tundi.
Hommikusöögiks praetud riis munaga. Maitses imehästi! Ja igaühele purk külma coca-colat! On minugi elus olnud nüüd hetk, kus coca-cola tundus maailma parima joogina. Sellel ajal, kui meie sõime, peletas giid kaikaga ahve eemale. Vastasel juhul oleksime oma kõhutäiest ilma jäänud. Ahvidel siin sellisel kõrgusel mingit looduslikku sööki pole, toituvad sellest, mis turistidelt saavad. Tavatingimustes elavad nad tükk maad allpool, kus kasvab mets ning nad saavad toituda erinevatest seemnetest ja taimedest. Kergelt saadud kõhutäied on suurel hulgal loomi meelitanud täiesti sobimatutesse tingimustesse.
Pugisime kõhud riisi täis. Imetlesime ja pildistasime veel fantastilisi vaateid. Istusime kraatri serval ja nautisime. Kokku veetsime üleval umbes poolteist tundi. Pool üheksa hakkasime alla tulema. Iga sammuga aina imestasime, et kas me tõesti tulime öösel kottpimedas siit sellist teed pidi üles? Ja kuidas sellega nii kergelt hakkama saime? Tõesti, pean tunnistama, et ülesminek käis suhteliselt kergelt ja kiirelt. Olin valmistunud suuremaks ja raskemaks pingutuseks. Aga no ega kahelda ei saanud: üleval ju ära käisime! Tavaliselt tehakse siin kahepäevane matk. Esimese päevaga ronitakse üles ja kraatri servale pannakse telgid. Hommikul ärgatakse vahetult enne päikesetõusu, kella kuue ajal, et imetleda Rinjani tipu tagant tõusvat päikest.
Kui meesterahvas, kellelt nö matka ostsime, meile plaani paika pani, ütles ta ülesminekuks kuluvat 6-7 tundi ja allatulekuks 8. Olime hämmeldunud ja küsisime üle, arvates, et ta eksis arvestusega. Aga ta jäi endale kindlaks, et me jõuame alla kella kolme-nelja ajal, sest allatulek on kõvasti hullem ja aeganõudvam. Me siiski polnud tol hetkel sellega absoluutselt nõus tuginedes oma senistele matkakogemustele! Kuid nüüd alla marssides mööda seda järsku, libedat ja ohtlikku rada pidi, hakkasime järjest enam nõustuma kohalike olude asjatundjaga. Eksinud olime meie, kes me olime, olles uhked oma kogemustele erinevates maailma mägedes, suhtunud natukene üleolevalt kohalike kogemustesse. Endiselt olime siiski veendunud, et allaminek võib võtta kõige rohkem sama aja, mis tõus. Mitte rohkem. Etteruttavalt: selles osas oligi meil õigus! Vaikselt hakkasid pilved ühte mäekülge pidi kogunema. Lõunaks on Rinjani mäetipp enamasti kaetud juba pilvedega. Seetõttu peabki kraatril käima hommikul. Õhtupoolikul oleks küll päikese asukoha tõttu ilusamad vaated ja paremad fotod, aga selget õhtut on siin harva.
Nüüd saime aga kõvasti vatti! Pean ütlema, et Rinjani mäest allatulek, on olnud üks raskemaid matku minu elus. Rada oli järsk ja seda mitte laugelt, vaid kogu aeg pidi astuma alla umbes põlvekõrgustest või kõrgematest astangutest, ronima puujuurte ja liaanide vahel ja siis veel olema ülimalt ettevaatlik, sest mullapinnane rada oli väiksemagi niiskuse tõttu väga libe. Ja iga vaevalise sammu juures olime õnnelikud, et vihma ei sadanud! Umbes poolel teel alla, hakkasid meile vastu liikuma üles minevad matkajad. Koos kandjate, laudade, toolide ja muu selle juurde kuuluvaga. Ühel puhkehetkel sattusime samasse kohta mitmekümne matkajaga. Kogu seda kisa ja kära oli meie jaoks liig palju! Veel üks asi, mille eest õnnelik olla, et saime keset ööd, mis sest, et kottpimedas (hiljem mõtlesime, et oli isegi hea, et me üles minnes hästi ei näinud, milline rada oli!), uhkes üksinduses matkata. Meie ülesminekul oli öises vaikuses ainukene heli tsikaatide lärmamine! Ja see oli tõesti kõrvulukustav! Alguses ei saanudki aru, mis lärm see on, kõlas nagu sireen. Pikalt seda kuulates hakkasin eristama erinevaid hääli. Alustas üks. Ilmselt kõige tähelepanelikum ohu märgiks. Ohuks siis meie. Sellele järgnes hetke pärast kõigi meeletu kisa paari minuti jooksul, siis kõlas jälle teistest üle ühe märguanne (oht möödus!), mille järel lakkas tasapisi kogu lärm. Selleks, et hetke pärast uuesti alata.
Allaminek tundus lõputu! Aina imestasin ja imestasin - mulle tundus täiesti võimatu, et me sama pikalt üles ronisime. Esimest korda elus kogesin, et allatulek võib olla tõesti raskem võrreldes mäkke ronimisega! Lõpuks kell üks jõudsime jalgu lohistades alla. Olime tulnud siiski tunduvalt kiiremini kui 8 tundi - allatulek võttis 4,5 tundi meil! Samm oli meil aga ikka väga töntsiks jäänud. Rinjani pargi väravate juures on pisikene vabaõhumuuseum. Mul oli natukene ennatlik plaan, et pärast matka käin sealt läbi. Hetkel poleks meist aga keegi eriti rõõmustanud mitte ühegi lisasammu üle. Tegin sealt vaid mõned kiired pildid. Arveldasime viimased summad giidiga ja ronisime autokasti, mis viis meid hotelli. Edasi leppisime ainult kokku, et kohtume õhtul, kui kõht läheb tühjaks. Täitus pikk unistus soojast veest ja seebist ja pehmest voodist.
Voodisse minnes jäin korraks küll magama, aga pikka ja sügavat und, milles nii kindel olin, ei tulnudki. Vähkresin voodis üht ja teist pidi. Lõpuks loobusin. Lugesin mõned tunnid ja pesin riideid. Kella kuue ajal läksime õhtust sööma üle tee restorani. Kui olime sööma asunud tuli meiega rääkima üks Hollandi naisterahvas. Ta olla küla pealt kuulnud, et plaanime homme sõita Bangsali sadamasse tagasi ja soovis meiega jagada autot. Meile oli lahkelt pakkunud ennast autojuhiks hotellipidaja sõber, kellega saime kenasti kaubale sobiva hinna suhtes. Meil polnud sõidu jagamise vastu midagi, kuid meile ei sobinud naise kellaaeg - ta soovis hommikul kell kuus sõitma hakata. Meie olime siiski enda arvates teeninud välja hommiku äratuskellata. Ütlesime, et kõige varem liigume kell üheksa. Hollandlanna pidi andma teada, kui soovib meiega ühineda.
Hotelli tagasi jõudes leppisimegi kokku, et lahkume Senarust hommikul kell üheksa. Meie autojuht oli tulnud meile tutvustama ennast kenasti. Raha kulus täna vähe, sest enamuse päevast vantsisime džunglis või üritasime magada hotellis. Aga midagi ikka: 25 00 pealamp, 50 000 õhtusöök ja 33 000 ruupiat jootraha teejuhile. Kokku 108 000 ruupiat. Meie giid oli päris tubli! Seda enam, et tema tegi kogu matka läbi varbavahe plätudes! Kui selle üle imestasime, siis põhjenduseks tõi ta fakti, et saapad kuluvad pidevalt mäel käies väga kiiresti läbi ja on kallid. Plätud seega suur kokkuhoid. Nüüd, päris õhtul, pärast vahele jäänud ööd ja kokku 10,5 tunnist rasket matkamist, magasin mina hommikuni nagu kott. Meie Indoneesia reisist valmis ka film: https://www.youtube.com/watch?v=fdVHRA4CIsg&t=1s !
No comments:
Post a Comment