KAHEKSAS JA ÜHEKSAS PÄEV - 6. ja 7. august 2026
Täna hommikul oli imeline ärkamine: see vaade, mis meile avanes, oli täiesti fantastiline! Päike säras kõrgel taevas. Olin maganud küll jälle halvasti, aga ilus hommik viis kõik möödunud hädad meelest. Õhk oli mägiselt meeldivalt karge. Panime riidesse, tegime hommikusöögi, pakkisime kokku telgi. Ning saime pikalt imetleda põhjapõtra, kes otsis meie lähedal jõe ületamiseks parimat kohta. Ilmselt olime oma laagri seadnud üles just tema harjumuspärasele käiguteele. Täna tõotas tulla nii palav ilm, et julgesin lausa lühikesed püksid jalga panna. Õhtul laagrisse jäädes olime tulnud ette nähtud rajalt kõrvale jõe äärde. Nüüd oli meil valida, kas jalutada kohe rajale tagasi või liikuda ikka edasi ning proovida ristuda õige rajaga kunagi hiljem. Valisime teise tee, mis tundus meile olevat otsem ning seega mõistlikum. Päris metsikult me mööda maastiku siiski ei käinud: õige pea saime seada sammud mootorsaani rajale. Mingi aja pärast viis see rada meid jälle tagasi matkarajale.
Jalad on küll tänaseks, viiendaks päevaks, konstantselt valusad. Plaastreid ei ole igaks juhuks maha võtnud! Aga etteruttavalt võin öelda, et kaks kuud hiljem tuligi see imelikult käitunud varbaküüs maha. Minu puhul ikka häda selles, et lihtsalt liiga vanad saapad - vooder on läbi kulunud, millest tulenevalt on jala all tunda igasugused imelikud konarused saapa sisemusest, mis tekitavadki hõõrumist. Koju tagasi jõudes ostan kindlasti kohe uued saapad!!! Aga noh, seda olen ma ennegi lubanud! Katariina on käinud jõkke kukkumise päevast alates hoopis botastega ning saapaid kuivatanud seljakoti külge seotuna. Ega päris kuivad veel siiski ei ole. Aga botastega pidi olema täitsa normaalne käia. Vaatamata valutavatele jalgadele läks tänane teekond siiski päris kiiresti. Eelnevate päevadega võrreldes muutus ümbritsevate mägede kõrgus - võis aimata, et meist mitte kaugel kerkivad uhkelt Rootsimaa kõrgeimad tipud. Kui päris matkarajale tagasi olime jõudnud avastasime õige pea, et oleme Kebnekaise mägilaagrile juba õige lähedal - vastutulev matkajate hulk läks väga suureks! Need olid siis enamuses kerge koti ja kiire sammuga tippu minejad.
Meie jätkasime teed aga Kebnekaise Fjällstationi poole. Järjest tihedamalt paiknevad telgid, aina rohkem inimesi ning kulutatud ning kurnatud loodus andsid iga hetkega märku, et oleme lähedale jõudnud. Enne ametlikku laagriterritooriumi oli kogu ala tihedalt telkidega kaetud vähemalt poole kilomeetri ulatuses mõlemal pool rada. Ma vist ei olegi kunagi nii tihedalt telke täis topitud mägilaagrit näinud. Meie aga siin keskuses väga pikalt ei peatunud - saime visata ära prügi, mida olime seni esimesest päevast peale kaasas kandnud. Siin on kord, et oma prügi tuleb kõik ise kaasa vedada, seepärast ei olnud üheski varasemas keskuses ka prügikaste. Paar päeva tagasi õnnestus vabaneda vaid ühest tühjast gaasiballoonist. Huvitaval kombel nende jaoks oli siiski mitmes keskuses eraldi kogumiskast. Karl ostis endale kohvikust ühe Coca-cola. Käisime tualetis. Ning hakkasime õige pea uuesti edasi liikuma. Meil oli Nikkaluoktasse minna veel 19 kilomeetrit! Kusjuures: kui enam üldse ei jaksa, siis siit on tegelikult võimalik minna edasi ka helikopteriga!
Samuti oli võimalus osa teest sõita paadiga ning seda võimalust olime otsustanud täna kindlasti kasutada. Kebnekaise keskusest paadisadamani oli veel 8 kilomeetrit ning edasi pidimegi sõitma paadiga. Vähemalt meie arvates! See 8 kilomeetrit läks päris kiiresti. Rada oli nüüd küll jõudnud juba uuesti madala metsa piirkonda ehk olime laskunud päris kõvasti. Suure osa ajast ronisime mäest alla mööda suuri kive. See niigi valutavatele ja kurnatud jalgadele muidugi kasuks ei tulnud. Rahvast tuli meile meeletult palju vastu! Kuna olime alustanud rada teistpidi ehk Abiskost, siis ei olnud me ausalt öelda harjunud selliste matkajate hordidega. Lõpuks olime päris väsinud kõigile naeratamast, kõiki tervitamast ning iga laudtee otsas ootamast hetke, kui tekib sinul võimalus edasi minna. Nelja kilomeetri peal tegime puhkepausi. 8 kilomeetrit möödus kuidagi väga ruttu ning enestelegi ootamatult olime paadisadamas rohkem kui tund aega plaanitust varem.
Paat läks järjest laiemaks muutuva jõe kaldalt, mis oli imeilus koht! Kella kolmese paadi asemel jõudsime kahesele. Korra mõtlesime, et äkki võtame rahulikult ja teeme lõuna enne paadileminekut, aga siis otsustasime, et teeme seda pärast paadisõitu Nikkaluoktas. Et siis ei pea pärast enam kõndima vaid olemegi matkaga õnnelikult ühele poole saanud. Paadimehe käest saime telefoniga kenasti ja kiirelt pileti osta, maksis 46 eurot. Ja vot, nüüd siit paadist avanesid Kebnekaisele ja teistele ümbritsevatele tippudele need kõike ilusamad vaated. Sõitsime päris pikalt jõe lookeid mööda. Ühel hetkel juhtis paadimees, aga paadinina otse kaldasse ja rääkis meile midagi rootsi keeles, millest me küll mitte midagi aru ei saanud. Karl üritas paati kinnitada, see polnud õige tegevus. Lõpuks saime aru ühest sõnast ehk seljakotid. Pidime võtma oma seljakotid ja paadist lahkuma!!! Mingit asustust küll läheduses näha ei olnud. Aga kuulasime sõna! Õige pea selgus, et pidime istuma ümber teisele ja suuremale paadile.
Pidime vaid kitsast, pikalt jõkke ulatuvat, neeme pidi jalutama teisele poole ja seal oli juba päris korralik paadisild. Ootasime järgmist paati. Mis tuligi suhteliselt ruttu - mingi kümne minuti pärast. Ja no rahvast tuli sealt paadi pealt maha ikka hulgim. Meid, kes me asemele läksime, oli see eest suhteliselt vähe. Meie neljakesi, kaks vana sõpra, üks noorpaar. Kui eelmise paadi juht oli meil olnud väga vana mees, siis nüüd, peaaegu juba nagu väikest laeva, juhtis vastupidiselt minu hinnangul vaevu 15-16aastane noormees. Aga vabalt võisin ka oma arvamusega täiesti mööda panna. Paadisõit mööda jõge mägedest eemale oli väga ilus. Ja otse loomulikult tegi tänase päeva kilometraaži lühemaks. Vastasel juhul oleks meil ainult Kebnekaise Fjällstationist juba 19 kilomeetrit olnud käia. Aga me ju alustasime oma päeva veel kaugemalt. Sõitsime umbes 20 minutit. Siis olime kohal.
Ja see rahvamass, mis siin ringi liikus oli meile, kui eestlastele, väga tuttav. Iga paari aasta tagant koguneme ju Tallinnasse lauluväljakule ja suudame sama suure hulga rahvast korraga ühte kohta tekitada. Meie arvates olime nüüd Nikkaluoktas ning meie matk lõppenud! Hakkasime otsima rahulikumat kohta, kus priimus üles panna ja nuudleid keeta. Aga siis jäi meile silma silt - Nikkaluokta 6 kilomeetrit. Olime kergelt öeldes hämmeldunud. Karl uuris oma matkaäppi ja tõsi ta oli... Ehk ei mingit sööki: selle asemel hoopis 6 kilomeetrit kiirmarssi nüüdseks juba paistes ja valutavate jalgadega. Sest meil oli vaja hiljemalt 1,5 tunni pärast olla kohal. 16.50 väljub sealt buss Kirunasse ja kui me sellele ei oleks jõudnud, siis järgmine läheks alles homme õhtul. Hakkasime astuma. Mina käisin enne veel tualetis. Teised hakkasid ees minema, aga jõudsin neile õige pea järele. Tempo oli meil selline pooljoostes kiirkõnd. Ei teadnud ju ette, milline see maastik on. Aga rada oli hea!
Ning isegi imestasime, et natukene rohkem kui tunni aja pärast olime me Nikkaluoktas kohal. Osa meie seltskonda oli muidugi tige kui pahur herilane. Bussi väljumiseni oli tund aega ja teadupärast teeb just tühi kõht tigedaks. Seega kasutasime nüüd seda aega mõistlikult ning keetsime lõpuks ära need nuudlid. Kõht sai täis, õige buss tuli ning ronisime bussi. Nüüd oli meil natukene rohkem kui tund aega Kirunasse sõita. Meil oli plaan, no unistus, et me leiame mõne imetoreda kaunil jõekaldal asuva pisikese saunaga majakese, kus saame matka viie päeva mustuse ja väsimuse kõik maha pesta. Ja siis teeme head sööki ja naudime sauna ja imelist suvise põhjamaa loodust. Noo, selline tüüpiline reklaampildikene kui kõne all Rootsi või Soome. Reaalsuses oli meil B&B poolt müüdav põhiliselt ehitajaid võõrustav meesterahvast majaomanikuga (meie loos tähendab see seda, et oli väga must) maja Kiruna äärelinnas mitte just kõige viisakamas piirkonnas.
Aga mõnes mõttes saime kõik, millest olime unistanud - Katariina tegi meile imelise pasta bolognese, me saime ennast pesta saunas puhtaks ning tee juurde saime maiustuseks veel imelisi karvatuuste. No, tegelikult kaneelisaiu. Lihtsalt minu esimene autoreis lastega oli läbi Soome Põhja-Jäämere äärde ning nende nimetus äärmiselt meeldivate saiakeste kohta tuletati tol hetkel soomekeelse nime järgi, mis tõesti meenutas karvatuusti. Pikalt ei venitanud - hommikul pidime suhteliselt vara liikuma hakkama. Katariina ja Karl olid ühes toas, meie Eliisabetiga teises. Ja mina magasin ka nüüd väga halvasti - kogu öö oli selline tunne, et ma ei saa hästi hingata. Ilmselt pingutava matka järelmõjud või lihtsalt ei sobinud see maja mulle. Kella olime pannud helisema kella kaheksaks. Paar päeva tagasi, kui jõudsime taas internetti, olime ostnud ära laevapiletid ning sellel korral plaanisime seda teha läbi Helsinki.
Ärkasime õigel ajal, kiire hommikusöök. Tee peal aga tundus meile see sõiduaeg kuidagi väga pikk: lihtsalt mingil hetkel lisandus suvaliselt tund aega juurde. Me olime unustanud ära, et Soome ja Rootsi ei ole alati ühes ja samas ajas. Ehk tund meie plaanitavast sõiduajast kadus kui võluväel. Laevale jõudmine (viimasele Helsinkist õhtul Tallinnase väljuvale laevale) muutus järjest kahtlasemaks. Katariina, kes oli broneerinud laevapiletid, ootas telefon käes, et kas siis tühistab juba olemasolevad piletid või ikkagi vähemalt üritame laevale jõuda. Kuna tühistada saab pileteid hiljemalt tund aega enne laeva väljumist, siis ootasime otsustamisega viimase hetkeni. Laevale me jõudsime igal juhul ning poole öö ajal olime kenasti juba kodus!
Raha kulutasin viimasel matkapäeval paadisõidule 46 eurot, bussisõidule 46 eurot, poes 60 eurot ja selle halva ööbimise koha eest maksime igaüks lausa 50 eurot. Kokku 202 eurot. Ja Helsinkisse sõidu päeval kulutasin bensiinile 60 eurot (muuseas ka bensiin oli Rootsis kõvasti odavam Eestiga võrreldes), 9 eurot lõunasöögile ja 10 eurot õhtusöögile laevas ning seega kokku 79 eurot. Kogu matka peale kokku kulus umbes 567 eurot jooksvateks kuludeks. Juurde siis veel laevapiletid Rootsi ja laevapiletid Helsinkist Tallinna - kogu kamba peale kokku umbes 400 eurot. Viimasel matkapäeval käisime laagripaigast Kebnekaise Fjällstationini 11 kilomeetrit, sealt edasi paadisadamani 8 kilomeetrit ning siis sealt edasi veel ootamatud 6 kilomeetrit ning seega kokku 25 kilomeetrit. Ja juurde veel paadisõit. See on nii enam-vähem arvestus ega pruugi olla just täpseim.
Kokkuvõtteks saan öelda, et meie eesmärk teha Kungsledeni matk Abiskost Nikkaluoktosse ära viie päevaga on igati tehtav. Kui soovida kindlasti käia ära ka Rootsi kõrgeimas tipus ehk Kebnekaisel, oleks siiski hea varuda üks päev juurde. Ja kui tahta võtta rahulikult ning rohkem nautida, siis tasub mõelda ikkagi nii öelda soovitatud variandi peale ja varuda vähemalt seitse päeva puhtalt matkamise jaoks. Ning tipu vallutamise päev eraldi juurde. Ja minu lastega võib iga kell minna luurele! Nendega on tore ja lõbus, nad on äärmiselt abivalmid, hoolivad ja toredad matka- ja reisikaaslased. Ja nagu Karl tõdes: võime minna kõik koos matkale küll ka tulevikus: kõik jaksavad ja saavad hakkama!
No comments:
Post a Comment