KUNGSLEDENI MATKARADA - KUUES PÄEV

KUUES PÄEV - 4. august 2026

Ärkasime umbes pool üheksa. Matka olukorras on see totaalne sissemagamine! Eliisabetil oli öösel palju ebameeldivaid seiklusi olnud. Alustuseks selgus, et tema madrats oli õhust tühjaks läinud. Ja kuna tal oli selline mitte paksust materjalist vaid rohkem nagu kile moodi madrats, siis õhu puudumisel selle sees, oli ta kohe külma maapinna vastas. Puhus madratsi täis ja läks WCsse. Keegi meist seda minekut ei kuulnud ega pannud tähele. Küll aga tagasitulekut. Ärkasin selle peale, et keegi üritas meie telki tungida. Ja kuna ma polnud kuulnud, et keegi meist oleks välja läinud, siis ehmatasin päris kõvasti. Aga kui ukse vahelt ilmus tuttav peanupp, panin pea tagasi padjale (kokkukägardatud riided siis) ja magasin edasi. Karliga aga nii lihtsalt ei läinud. Tema arvas samuti, et keegi võõras tungib meie elamisse. Ning kogenud kaitseväelasena ei hakanud ta ootama ega juurdlema kellega tegu vaid tegutses viivitamatult karates püsti, et meid loomulikult kaitsta ootamatu ja ohtliku vaenlase eest. Selle peale ehmatas muidugi omakorda Eliisabet!

No ja nii me siis kõik ehmatasime seal korda mööda välja arvatud Katariina; kes polnud samuti kuulnud Eliisabeti lahkumist, küll sarnaselt teistelegi tagasitulekut - aga ei olnud viitsinud isegi silmi lahti teha! Sest no olgem ausad, kes see võõras ikka meie telki tahaks tulla!!? Kõik peale Eliisabeti said nüüd uuesti rahulikult magama jääda. Eliisabeti madrats läks aga jälle tühjaks. Olles seda juba mitu korda täis puhunud, sai ta lõplikult aru, et see madrats on katki ja selles ei seisagi õhk sees ega hakkagi seda mitte kunagi tegema! Vaatamata tema ponnistustele. No siis oli muidugi kehv taipamise hetk... külm, kõva, unine ja magada ei saa. Ning lisaks kõigele magavad ülejäänud kolm mõnusat ja õiglast und. See tema trööstitu olukord tundus talle endale nii haletsusväärne, et lausa nutt tuli peale. Mis iseenesest oli jälle hea, sest selle peale ärkas Karl uuesti üles ja kutsus väikese õekese enda madratsi peale magama. Kuidagi said nad seal kahekesi ühe madratsi peal selle ööga siiski hakkama. 

Öised seiklused ja kaeblemise nende üle ära kuulanud, läksin hommikusööki tegema. Matkajaid oli päris palju juba liikvel. Suur osa oli ka juba edasi liikunud - meie olime lihtsalt nii hilised. Katariina ja Eliisabet jäid telki kokku panema, mis oli nüüd vastikult märg (pool ööd oli vihma sadanud) ja must - telk asus mändide all ning kõik need märjad männiokkad olid meie telgi külge kleepunud. Märg telk on aga raske! Meil pole eriti korralikku alumiiniumvaiadega (väga kerged!) matkatelki, mis oleks ka seljas kerge tassida. Seepärast olime jaganud telgi neljaks erinevaks osaks: telgikate, telk ise, suured vaiad ja väikesed vaiad. Minu käes olid suured vaiad. Eliisabetil väikesed. Nende kaal muidugi märjaks saades ei muutu erinevalt kangast osadest. Katariina ja Karl said enda kätte telgi sisu ning katte. 

Hommikusöögiks oli kaerahelbepuder maasikamoosiga. Moosi olime võtnud eile siitsamast köögist maha jäetud toiduainetekastist. Oma kodust kaasavõetud moosi olime kaotanud kuskile ära (paar kuud hiljem tuli see välja Kristi ja Ove juurest: olime selle sinna unustanud!). Kõhud täis söödud koristasime natukene kööki. Siin on sellised vesi õues/solk toas tüüpi köögid. Ehk ei ole vett ega kanalisatsiooni. Vesi tuuakse otse jõest õue peale veetud vooliku kaudu. Karl tõi vett ja viis välja solgiämbri, mina pesin nõud. Pakkisime kotid kokku ja tuligi hakata liikuma. Jätkuvalt saime kõvasti vihma päeva jooksul. Aga vaated hakkasid muutuma järjest ilusamaks: mets ja puud kadusid ära ning avarust tuli aina juurde. Mäed meenutasid üha enam mägesid! Vihmajoped püsisid täna stabiilselt seljas. Tuul oli ka kõvem eilsega võrreldes. Eliisabet sai täna endale jopele peale veel Ove käest laenatud vihmakeebi.

Päris palju on siin rajal vaja ületada jõgesid. Suurematest lähevad üle rippsillad. Sellised kolisevad ja kõikuvad, aga loomulikult igati turvalised. Aga on ka lihtsalt koolmekohtasid, millest tuleb niisama üle suuremate kivide minna. No ja vot täna juhtus ühe jõe juures selline asi, et Katariina kukkus kogu täiega sisse! Meie Eliisabetiga läksime ees, siis hakkas Katariina üle tulema ja Karl ootas siis meie üle minekut. Katariina jäi aga midagi vaatama, kaotas tasakaalu ning siis juba raske kott tegi kõik ülejäänu ehk tõmbaski ta vette pikali. Ning Karl sai selle kõik kenasti filmilindile jäädvustatud! Igaks juhuks pean siiski mainima, et see viimane tuli täiesti juhuslikult - ta ei teinud seda meelega. Karl ootas kuni saab meie järel hakata üle jõe tulema ja pani samal ajal oma GoPro kaamerat tööle. Ja sai tööle selle just täpselt sellel hetkel kui asi põnevaks läks. Aga kui Karl aru sai, mis toimus, aitas ta Katariina muidugi kohe püsti.

Tegime nüüd väikese peatuse, et õnnetuse tagajärgi likvideerida. Kuid Katariina ei olnudki huvitatud riiete vahetamisest: väitis hoopis, et siis need jäävadki märjaks. Mis iseenesest on täiesti tõsi - üks laps on vähemalt mõne kuuldud matkatarkuse ka meelde jätnud. Seljas kuivavad märjad riided tõesti kõige paremini. Seal juures peab muidugi meelest pidama, et samas on oht ka külmetuda. Näiteks kui liiga kauaks seisma jääda. Katariina valas vaid saabastest suurema vee välja, väänas sokid ja püksisääred kuivemaks  ja marssisime nüüd veelgi vapramalt edasi. Õnneks oli tõesti paar tundi vihmavaba. Ja Katariina matkapüksid olid tegelikult natukene rohkem kui tunniga peaaegu täiesti kuivad. Saabastega küll nii hästi ei läinud - need said päris kuivaks alles matka lõpuks. Lõunapeatus oli täna ka päris kiire, sest vihm ei teinud olemist sugugi mugavaks. Sõime oma vorsti, pähklid ja šokolaadid kiiresti ära ja vantsisime edasi.

See lõputu vihm hakkas natukene juba tüütama, aga ega teha polnud loomulikult mitte midagi. Õnneks olid minu riided igati vihmakindlad. Olin ostnud eesootavale matkale mõeldes kevadel just uue matkajope, mis osutus nüüd siinsetes karmides tingimustes igati heaks. Pärast lõunat ootas meid ka väike mäkke ronimine. Nimelt tuli meil ületada üks pisikene kuru. Enne seda leidsid Karl ja Eliisabet päris suure lumehange. Loomulikult oli vaja selle otsa ronida ja natukene lumesõda mängida. Mina jalutasin vaikselt edasi. Lastel pole probleemi mulle järele jõudmisega. Kurul oli väike hütt, seal kõrval WC. Ja mõned inimesed. Täna suudame erinevaid nägusid juba rajal eristada. On tekkinud seltskonnad, kes liiguvad meiega enam-vähem samas tempos ja kelledest mitmeid kordi päeva jooksul möödume või mööduvad nemad meist.

Täna pidi meie teekond olema kõvasti pikem eilsega võrreldes. Eile käisime aga asjata umbes 5 kilomeetrit veel lisaks, mistõttu see vahe lõppkokkuvõttes nii suureks ei osutunudki. Täna oli aga meie päris õige marsruut 22 kilomeetrit. Pikalt jalutasime mööda järve kallast, kust iseenesest oleks saanud mõned kilomeetrid lõigata kasutades paati. Paadisilla juures oli lipuvarras, milles rippuva valge lipu pidi heiskama, et teisel pool järve viibiv paadimees näeks, et on huvilisi paadisõitjad. Meie paadiga siiski ei plaaninud sõita, see oli ka päris kallis, sest tahtsime raja siiski päris ise läbi teha. Aga tänase päeva kõige suurema vihmasaju ajaks saime varjuda paadisilla kõrval oleva ootepaviljoni katuse alla. Paat pidi minema kell viis ning huvilisi siiski kogunes päris mitmeid. Aga me ei olnud ainukesed, kes oma jalgu kasutasid lõpuni välja. Üks isa oma kolme pojaga marssis samuti vapralt edasi. 

Kui suurem vihm möödas oli ning tekkis pisikene auk vihmasajus liikusime kohe edasi. Rada läks mööda järve kallast, kord lähemalt, kord kaugemalt, aga alles umbes tunni aja pärast nägime paati, mis sõitis ootajatele järele. Neil tuli seal külmetades ikka päris kaua oodata. Järve äärt mööda jalutamine oli aga väga kaunis - mingil hetkel jalutasime täiesti vee äärt mööda rannakividel. Alesjaure hüttide juures plaanisime ööbida. Viimane osa teest oli juba päris väsitav. Kui päeval olime kohati isegi natukene päikest näinud, siis õhtupoolikul oli vihm aina tugevamaks läinud. Käisime majade juurest läbi, et veenduda: nendes ööbimine on endiselt väga kallis. Nõnda jalutasime edasi, ronisime järskudest kaljudest alla jõe äärde, sealt üle silla ning esimese sileda platsini jõekäänakul. Seal oli paar telki juba ees, ühe naisterahva käest saime info, et siin pool jõge võib tasuta telkida ning üle jõe majade juures võib käia ka tualetis.

Karl pani priimuse üles, otsisime välja õhtusöögi asjad. Menüü oli meil kenasti kirja pandud päevade ja söögikordade kaupa. Igaüks pidi teadma ise ainult seda, mis asjad tema kotis on. Aga vihm oli jäänud üle natukene enne seda kui laagrisse jõudsime!!! Tüdrukud said kuivas telgi üles panna. See on juba asi, mille üle õnnelik olla. Tegime süüa, tüdrukud tegid telki magamisasemed valmis. Eliisabeti katkise madratsi asemel pidime sättima nüüd alles jäänud kolm madratsit põiki üle telgi. Katkise panime jalgade otsa. Parem ikka kui mitte midagi! Kõht täis, pesime hambad, pidime ronima korra veel üle silla ja mäest üles, et WCs käia. Sealt tulles pugesimegi telki ära, natukene saime jutustada, aga siis sättisime magama. Eliisabet saab täna öösel loodetavasti paremini magada. Eile öösel olid külmetanud kõik peale minu. Mul oli seljas villane meriinopesu. Uue magamiskoti ostsin paar päeva enne matka. Küll mitte talvise. Mugavus +9 kraadi. Aga eile öösel oli mul pigem palav, igal juhul kindlasti mitte külm. Eks näis, kuidas nüüd!

Käisime täna maha 22 kilomeetrit!